Kui öelda, et ega palju halvemaks minna saa, siis saab ikka. Õnneks mul oli 10. juunil lõpuks pääs ortopeedile ja see rahustas. Nädal hiljem ka neuroloogile. Järjekord viimase juurde oli neli ja pool kuud. Arvestades koroona tõttu tulnuid piiranguid, ei oleks varem niikuinii vastuvõtule pääsenud.
Soovisin joosta juunis virtuaaljooksudena 2 poolmaratoni läbi, kuid kahjuks jõudsin seisu, kus see kõik jäi tegemata.
Jalg kanna alt andis pidevalt tunda ja seetõttu hoidsin jooksmisega tagasi, samas päris ära ei jätnud. Jõudsin mõttele, et kuni jala paranemiseni teen jooksmisele pausi ja ostan endale jalgratta ning sõidan vähemalt sellega.
Jooksuvorm polnud kuu alguses kõige halvem, aga midagi polnud parata, pidi hakkama piiri tõmbama ja kui see ei aidanud, siis jooksmine hiljem üldse katki jätta pikemaks ajaks. Ostsin jala tõttu ka pehmema jooksujalatsi ja see tõesti sobib mulle hetkel paremini. Zoom Fly3.
1. juunil jooksin 5,01 km ajaga 26.30. Nagu ikka, jooks tõusvas tempos, aeglaseim oli esimene km ja kiireim viimane ajaga 4.41. Pulss 135/156, tõusumeetreid 33, km keskmine aeg 5.18.
2. juunil jooksin 13,5 km ajaga 1.18.04. Km keskmine aeg 5.47, pulss 137/161, tõusumeetreid 110. Aeglaseim km oli kuues ajaga 6.10 ja kiireim viimane ajaga 5.13.
3. juunil kõndisin 7,77 km ja õhtul sõitsin üle pika aja rattaga. Läbisin 15,2 km ajaga 47.25. Keskmine kiirus 19,26 km/h, pulss 119/152, tõusumeetreid 128.
5. juunil kõndisin 5,67 km ja õhtul sõitsin rattaga 18,81 km ajaga 41.16. Kuna pingutasin enda kohta tublisti, sain keskmiseks kiiruseks 22,99 km/h. Pulss 132/165, tõusumeetreid 144.
6. juunil proovisin joosta. Läbisin 10,07 km ajaga 58.25. Km keskmine aeg 5.48, pulss 137/155, tõusumeetreid 62. Valisin spetsiaalselt kergema trassi. Algus aeglane, edasi ühtlaselt ja paar viimast km natukene kiiremini. Samas ilma igasuguse pingutamiseta.
Õhtul sõitsin rattaga 20,2 km ajaga 1.06.04. Keskmine kiirus 18,35 km/h, pulss 130/178, mis kindlasti vale ning tõusumeetreid 165.
Tagumik ei harju veel rattasõiduga ja see üsna ebameeldiv.
7. juunil jalutasime 7,03 km ja õhtul sõitsin rattaga 10,08 km ajaga 59.57. Keskmine kiirus 10,1 km/h ja see oli vaid Crisi saatmiseks ja jootmiseks tema jooksu ajal.
8. juunil kõndisin 12,2 km.
9. juunil kõndisin 2 korda, kokku 9,76 km. Hiljem sõitsin rattaga 15,61 km ajaga 43.20. Kiirus 21,62 km/h, pulss 125/150, tõusu 119 meetrit. Õhtul hiljem sõitsin rattaga Crisile vastu. Läbisin 10,8 km ajaga 34.33.
10. juuni siis käik ortopeedil. Näitas mulle pildilt kahte eksostoosi, üks kahjuks kanna all. Seetõttu käskis mul apteegist osta spetsiaalsed tallad kukekannuse vastu, võtta treeningutelt(jooksmine) hoogu maha, kanda kanna kaitset kogu aja ja nii kuni 26. augustini. Kui selleks ajaks terve, pole edasi midagi, kui aga pole terve, siis tagasi ja teeb mingi süsti. Kaebasin oma vasaku jala kanna siseküljel ka valu ja üht tükki seal liikumas, aga ta ei pidanud seda millekski hulluks ja küll see paraneb.
Siis läksin Lõunakeskuse Hawaii poodi ja ostsin endale jalgratta, siiani sõitsin poja rattaga, mida ta tööl käimiseks sageli kasutab.
Apteegist läbi ja ostsin muidugi vale asja, nimelt lihtsalt pehmendused tallale. Paar päeva hiljem ostsin need, mis on kukekannuse jaoks mõeldud ja see ost läks tõesti asja ette. Kanna all, kus eksostoos, pole enam valus üldse. Ehk paranebki ära. Aga see polnud kõik ...
Õhtul jooksin 7,01 km ajaga 39.57. Km keskmine aeg 5.42, pulss 127/151, tõusumeetreid 42. Aeglane algus ja pidevas tõusvas tempos. Gaasi põhja kanna pärast ei pannud. Pehmemate taldadega oli joosta parem, tald vähem vaevas. Õhtul sõitsin ka uue jalgrattaga 16,05 km ajaga 42.34. Kiirus 22,62 km/h, pulss 129/157, tõusumeetreid 144. Ratas sobis mulle väga, aga tänapäeva rataste sadulad on minu jaoks kohutavad. Nüüd alles hakkas tagumik valutama.
11. juunil kõndisin 5,65 km ja hiljem sõitsin rattaga 18,52 km. Käisin Helil vastas ja seetõttu sõitsin ka rahulikumalt. Minnes muidugi kiiremalt, aga tagasi tulles Heli tempos.
12. juunil jooksin 7,77 km ajaga 45.40. Km keskmine aeg 5.53, pulss 126/151, tõusu 55 meetrit. Jala seis ikka üsna kehva. Otsustasin, et edasi jooksen vaid lühemaid distantse. Käisin ka linnas ja ostsin n.ö. vanakooli lihtsa sadula vedrudega ja klassikalise kujuga. Aga kahju oli juba sündinud. Õhtul sõitsin rattaga 22,28 km, käisin Crisil vastas. Vastu minnes kiirem sõit, tagasi tulles Crisi tempos. Ta muidugi kaebas, et sunnin teda tahtmatult kiiremini sõitma kui ta tavaliselt teeb. Aeg 1.05.58, kiirus 20,26 km/h, pulss 120/152, tõusumeetreid 173. Tagumik on tõsiselt viga saanud, vaja uus sadul osta, mida enamik ei taha.
13. juunil jooksin 5,06 km ajaga 5.44. Km keskmine aeg 5.44, pulss 131/157, tõusu 39 meetrit. Enesetunne raske ja kiirelt joosta ei suutnud isegi viimast km. Õhtul sõitsin rattaga 25,16 km ajaga 1.06.48. Kiiruseks sain 22,6 km/h, pulss 120/147, tõusumeetreid 203. Hiljem öösel ärkasin üles valuga kusagil sääre ja labajala vahel.
14. juunil kõndisin 7,07 km. Õhtul sõitsin rattaga 16,09 km ajaga 43.22. Pulss 122/143, tõusu 154 meetrit. öösel ärkasin mitu korda üles valude tõttu sääre tagaosas. Sõin ühe diklofenaki ära ja sain edasi magada.
15. juunil kõndisin 5,55 km. Hiljem sõitsin ka rattaga 20,16 km ajaga 54.17. Kiiruseks sain 22,28 km/h, pulss 121/146, tõusumeetreid 161. Õhtul jooksin oma viimase jooksu kuni tänaseni. Läbisin 7,08 km ajaga 42.12. Km keskmine aeg 5.58, pulss 127/149, tõusu 48 meetrit. Tald nii valus ja teisiti kui muidu, et otsustasin: niipea ei jookse. Selle all mõtlesin nädalat, aga elu teeb oma korrektuure. Öösel ei saanud enam magada ja õhtul pikaligi olla, valu tagumikus, kogu jalas taga pool täies ulatuses ja jalalabas kuni laba keskpaigani. Uurisin, et mis võiks olla. Süüdlaseks leidsin istmikunärvi, mis sai vale sadulaga kuidagi viga. Ei hakanud tõmblema, sest juba 17. ehk ülehomme neuroloog ja siis selgub nii mõnigi asi.
16. juunil kõndisin 2 korda, kokku 9,07 km. Sõitsin ka rattaga 11,28 km ja väga aeglaselt. Nüüd valus ka päeval tagumikust talla keskpaigani. Sõitsin, et mitte liikumata olla.
17. juunil siis neuroloog. Rõntgen näitas, et diskiga mingi probleem ja sain saatekirja MRT-sse, et täpsemalt teada. Kogu tagumik ja jalg valutasid ja kaebasin ka seda, sellele polnud muud kui et valuvaigisti. Säärelihaste pideva tõmbluse vastu kirjutas üht rohtu, mille tarvitamise pooleli jätsin. Valuvaigistiks vähemalt toimiv Skudexa, mille põhiline koostis tramadol ja aitab just närvivalude vastu.
Samal päeval kõndisin väga aeglaselt 4,35 km ja hiljem sõitsin ka rattaga 17,08 km. Käisin Crisil vastas. Kand aga nii valus, et enam ka kõndida ei saa ...
Tramadol muidugi aitas ja valusid oluliselt vähem nii öösel kui päeval. Rohi aga väga tugeva toimega ja teeb ka uniseks. Vasaku jala talla alla, varba alla tekkisid mingid imelikud villid.
18. juunil sõitsin rattaga väga aeglaselt 7,12 km.
19. juunil sõitsin rattaga väga aeglaselt 5.45 km. Ville tuli juurde ja juurde ja hakkasin juba mingi haigust kahtlustama. Enesetunne üsna vilets.
20. juunil soovis Cris joosta poolmaratoni ja ma otsustasin teda rattaga saata. Tal kergem, telefoni pole vaja, kellaga saab ilusasti hakkama, jook minu käes. Lisaks turvatunne. Läbisin samuti 21,22 km nagu Cris.
Toas aga väga kehv enesetunne, suu mõru, jõudu pole, peas imelik. Ja siis algasid külmavärinad. Mis muud kui aknad kuumaga kinni ja teki alla.
21 ... 23 ei teinud muud kui põdesin. Väike palavik, peas väga halb tunne, vahel ka valud. Vastik värin pea kogu aeg kehas. Lisaks kanna vaevale, lisaks istmikunärvi vaevale. Sain teada, et Kambja Jooksusari siiski toimub ja esimene etapp 30. juunil. Otsustasingi, et enne ei mingit jooksu. Punnid jala all ja ka küljel juba. Hakkasin uurima ja sain vihje, et tegu võib olla enteroviiruse mingi vormiga. Ehk siis rahvakeeli suu- ja sõrataud. No kust ma selle sain? Ei katsu ega söö s...ta, pesen ikka käsi jne.
Jaanilaupäevaks ronisin välja ja tegin kõik perele valmis jaanituleks. Üks poeg ei tulnud, teised lapsed kõik kodus. Ma lapsest saati selliste tulede tegija väiksel viisil ja kõige lähedasemate seltsis. Tõin hilisõhtul ka Crisi töölt ja Liisi Kristeniga koju, panin jaanitule põlema ja läksin ise ära teki alla.
25. juunil autoga esinduses ja remondi ajal kõndisin palavaga väga aeglaselt 2,5 km, et mitte esinduses magama jääda. Kodus viisin koerad jalutama ja kõndisin nendega ligi 3,4 km. Kehv enesetunne, aga liikuma siiski natuke pidi. Ilma ju soe ja aeglase liikumisega higile ei aja. Õhtul tunnen kanna all, et midagi on ikka väga valesti, see muutus kohati tuimaks ja valus ka toas liikuda.
26. juunil siiski sõitsin rattaga, kuigi üsna paha veel olla 15,3 km ajaga 48.04.
Õhtul kand nii imelik, et ära astu üldse peale. Ka katsuda enam kanda ei saa, niivõrd imelik ja ebameeldiv tunne. Kuna tundus, et tegu paistetusega ja arsti pole käepärast võtta, otsustasin omal käel antibiootikumi kuuri kasuks. Ja õigesti tegin. Kodus oli metronidazooli ja alustasin sellega.
27. juunil sõitsin rattaga 26,22 km ajaga 1.21.18.
28. juunil pidin taas koeri jalutama ja kõndisin aeglaselt 4,12 km. Hiljem sõitsin rattaga 20,22 km ajaga 1.01.43. Nendel päevadel rattaga sõites ei pingutanud, sõitsin lihtsalt vabalt. Samas viirus ikka veel kergelt kallal, kand hullem kui kunagi varem, lisaks ei lase istmikunärv toetuda vasakule.
Tõmbluste vastase rohu jätsin mitu päeva varem katki viiruse tõttu. Kusjuures 5 päeva ravi ei mõjutanud tõmbluseid üldse. Need elavad mul oma elu.
Selgeks sai ka see, et mingit jooksu Kambjas ei tule, lootsin selle vaikselt läbi kõndida.
30. juunil pidin taas koeri natuke jalutama ja venisin 2,05 km. Õhtul viisin Crisi Kambja jooksma, ise pidin leppima vaid vaatamisega, kuidas teised lõbutsesid.
Olen siiani veel õrnalt viiruses. Istmikunärv teeb ka veel valu, aga nüüd päev päevalt vähem, valuvaigisteid enam ei vaja. Kand on antibiootikumi mõjul paranemas, põletikuline ala on tunduvalt vähenenud ja homme ehk 2. juunil sellega uuesti arstile. Et mis edasi? Keegi seda mu kaebust selle muna kohta tõsiselt ei võtnud ja nüüd olen ikka täielikus jamas. Kas ravi peab veel jätkuma?
Kuna ma jooksma saan? No enne ei lähe kui kand täielikult terve. Kõndida siiski tahan, aga alles peale põletiku ja valu taandumist kannas. Rattaga sõitma hakkan siis kui tunnen end täielikult tervena. Ilmad nüüd jahedamad ja rattaga külmetuda lihtsamast lihtsam. Ratta ost oligi ainus, mis juunis oli positiivset.
Ühe jama tekitas ratta sadul, teise jama aga Moskva maraton veebruaris, mil jooksin vale jalanõuga ja lõhkusin just seetõttu oma jala. Priit küll arvas, et mul kand jamab asfaldil jooksu tõttu, aga antud asi on siiski vaid ühe jooksuvõistluse ja vale jalatsi töö. Kindel on see, et selg vajab ka edaspidi tähelepanu ja harjutusi ehk ka jõusaali. Parim oleks suusatamine, aga selle tuleviku kohta ei tea midagi. Peale MRT-d on asjad selgemad, mis seljaga täpsemalt edasi saab.
Kõndisin sel kuul 86,16 km, joosta sain vaid 65,56 km ja rattaga sõitsin 335 km. Kirjutades olen üsna kurb ja sellele tuli lisa, mil mu kasvatatud Hiina roosil kukkus õis küljest. Ta veel polnud avanenud, aga hakkas seda tegema ja lihtsalt kukkus ära ...
Kohtumiseni!
