Teisipäev, 10. märts 2020

1. - 10. märts. Virtuaaljooksud, sealhulgas poolmaraton. Maratoni ootus.

Veebruari lõpus ja märtsi alguses olin natuke tõbine ja jooksmas eriti ei käinud. Nina ja selle ümbrus katki, pidev nohu ja vahepeal ka pisike palavik. Nohu üldjuhul allergiline, aga vahel vist ka midagi muud. 

Veebruari viimasel päeval võtsin end siiski kokku ja jooksin oma poolmaratoni ära. Seega peale veebruari on ametlikult kirjas 2 poolmaratoni ja 2 maratoni. 

Kuna olin registreerinud end 2. - 8. märtsini virtuaaljooksudele, siis ka selle sees jooksin poolmaratoni. Kõigest aga järgemööda. 



1. ja 2. märtsil olin tubane. 3. märtsil võtsin end siiski kätte ja jooksin 5,1 km ajaga 27.32. Proovisin kiiremalt joosta. Jalgades oli kergus ning minu vormi kohta sain hea hoo kätte. Km keskmine aeg tuli 5.24, pulss 142/161, tõusumeetreid 35. Kõige aeglasem oli 1. km 6.10 ja kiireim viimane ajaga 4.40. Olin üsna rahul, kuigi kartsin kiiremaid jookse teha. 

4. märtsil jooksin teadlikult aeglaselt. 5,1 km läbisin ajaga 31.54. Km keskmine aeg 6.15, pulss 129/142, tõusumeetreid 38. Kõige aeglasem oli 1. km ajaga 6.38 ja kiireim viimane ajaga 5.53. 
Muide, kõik selle nädala jooksud on ka virtuaaljooksud, seetõttu ka 100 meetrit pikemad kui täiskilomeetrid. Õhtul 1 tund korvpalli.



5. märtsil jooksin rahulikult 10,1 km ajaga 59.46. Km keskmine aeg tuli 5.55, pulss 135/156, tõusumeetreid 103. Kõige aeglasem km ikka esimene 6.27 ja kiireim viimane ajaga 4.59. Reie ülaosa, mis maratonist alates jäi väga valusaks, on nüüd täielikult terve. Küll aga ilmnes, et säärelihas, mis sai viga augusti keskpaiku, annab ikka veel tunda.

6. märtsil jooksin juba kiiremalt 10,1 km ja seda tahtlikult. Ostsin endale ka pulsivöö, et kontrollida Fenix 5+ randmelt pulsi mõõtmise täpsust. Esimesel korral ei osanud pulsivööd kuidagi toimima saada ja kui tööle sain, siis asetasin selle ka valesti. Mitte rinna alla, vaid kõhu peale. Seetõttu ka esimesed 6,5 km andis  mulle mitukümmend lööki madalama pulsi. Alles peale seda hakkas täpsemalt töötama. 10,1 km läbisin ajaga 54.22, mis natuke rahuldas. Km keskmine aeg 5.23, pulssi ei hakka kirja panema, tõusumeetreid kogunes 67. Aeglaseim km ikka esimene 6.16 ja kiireim viimane ajaga 4.48. Enesetunne väga hea ja tajun, et kõige hullem aeg on mul möödas. Ehk saan isegi sügise poole enda kohta mõne normaalse ajagi. 

7. märtsil jooksin 2 korda. Esmalt 5,1 km, mida läksin aeglaselt jooksma. Midagi on minuga aga juhtunud ja juba esimese km aja sain alla kuue minuti! Seda pole kaua juhtunud. Ilma tugevalt pingutamata sain ajaks 27.25, km keskmine aeg 5.22, pulss pulsivööga 131/153, tõusumeetreid 36. Kohe hakkas mu VO2MAX kerkima. Kella puhul käib see üles alla, sest kell ei saa pulsi täpse möötmisega kuidagi hakkama, pulsivöö aga saab. Aeglaseim km oli esimene 5.55 ja kiireim viimane ajaga 4.38. See tähistab ühtlasi ka minu selle aasta kõige kiiremat kilomeetrit. Enesetunne väga hea, aga sääres on tunda jooksu ajal valu. 

Õhtul jooksin veel 5,1 km, seekord teadlikult aeglaselt, ajaga 31.17. Km keskmine aeg 6.08, pulss 122/138, tõusumeetreid 35. Aeglaseim esimene km 6.37 ja kiireim viimane ajaga 5.48. 

Pühapäeval võtsin käsile märtsi kuise poolmaratoni. Kuna säär valus, siis tempo teadlikult madal, lõpp ilma tugeva kiirenduseta. Alustasin koos Crisiga ja koos jooksime 16 km. Ilm polnud väga soe, aga tuul nõrgapoolne. 

1. km aeglane, 6.33, ka teine selle sarnane, 6.23. Edasi saime kätte enam-vähem ühtlase tempo, mis künklikul maastikul pole kerge ja jooksime km-id aegadega 6.10 ... 6.19. Seda siis järjest 11 km. Sealt alates hakkas tempo natuke tõusma. Kuna kodu lähenes, siis mul alati selles kandis hakkab tempo tõusma. Täna tegelikult ei tohtinud, sest peale 16 km pidin edasi üksi tiirutama, kuni poolmaraton saaks täis. 

16. km ajaga 5.53, 17. aga 5.47. Kuna mul sellistel kodu juures lõpu tiirutamisel mingi psühholoogiline tõrge, siis lasksin tempot allapoole ja järgmised kaks km läbisin ajaga 6.03. Eelviimasel km-l tõstsin tasapisi tempot ja läbisin selle ajaga 5.54, 21. km sai läbitud ajaga 5.33 ja viimased 200 meetrit ühe minutiga. Juua kulus 0,15 liitrit vett. 

Poolmaratoni ajaks sain 2.08.46, virtuaaljooksu arvesse läks aga aeg 2.09.27. Km keskmine aeg 6.06, pulss 132/156 kella järgi, pulsivööga oli keskmine 6 lööki madalam. Jooksin kahe kellaga, üks siis mõõtis randmelt, teine pulsivööga. Esimesed 8 km oli randmelt pulss pidevalt 10 - 20 lööki rohkem. Edasi näitas vahepeal õigesti, vahepeal 10 lööki rohkem, vahepeal 10 lööki vähem. Keskmine ei tulnud väga palju erinev, kuid selge ka see, et pulsi mõõtmisega ei saa kell hakkama. Testin seda veel paar nädalat ja siis annan oma pretensioonid müüjale edasi ja nõuan garantiiremonti. Tõusumeetreid kogunes 174. Päris palju, aga siin vähem ei saa. Kõige aeglasem siis esimene km 6.33 ja kõige kiirem viimane ajaga 5.22. Olin jooksuga rahul ja tean, et suudan ka kiiremini joosta. Aga jala pärast ei riski seda veel niipea. Eks ootan, kuni valu enam ei tunne ka kiirema jooksu ajal.

9. märtsil jooksin 7,04 km. Alustasin rahulikult, edasi iga km eelmisest kiirem. Samas ei pingutanud kusagil maksimaalselt. Ajaks sain 40.21. Km keskmine aeg 5.44, pulss 131/153 kellaga. Pulsivöö andis madalama tulemuse. Tõusumeetreid kogunes 53. Aeglaseim km esimene 6.24, kiireim viimane ajaga 5.01. Enesetunne hea.

10. märtsil võtsin käsile rahuliku 10 km. Kavatsesin aeglaselt joosta, kuid jalad olid kiiremad kui arvasin ja viisid ise edasi. Pingutamata ja rahulikus tempos sain 10 km ajaks 56.54. Seda ei oleks oodanud. Arvasin, et jooksen sellise pingutamisega umbes ühe tunniga. Km keskmine aeg tuli 5.41, pulss pulsivööga 126/150, tõusumeetreid kogunes 98. Aeglaseim km esimene 6.15 ja kiireim viimane ajaga 5.01. Säär täna vähem valus kui eelmiste jooksude ajal. 



Mis edasi? Ootan 21. märtsi, sest siis ootamas mind minu 13. maraton Otepäält Tartu. Kui see muidugi toimub, sest viiruse levimise oht suureneb iga päevaga. Samas tõsine kahtlus, et ma ei saa iga kuu joosta maratone nagu plaanisin. Loeme ju pea iga päev, et siin ja seal lükataks maraton edasi või jäetakse hoopis ära.  Aprillis olen kirjas Liepaja poolmaratonil. See ikka meie kandis esimene kevadine jooksuüritus. Olen seal 2 korda käinud ja ka enda kohta hästi jooksnud. Ilmad pole veel soojad, rada on kerge. Läti sarjas Skrien Latvija on Liepaja ühe kergeima rajaga. Kerged on veel Ventspils ja Jelgava. Sigulda on ka viimastel aastatel kerge reljeefiga olnud, kuid seal liiga palju pööramisi. Keeruline on joosta Kuldigas, raske Valmieras ja väga raske Rezeknes. Ah jaa, ka Daugavpilsis joostakse ja ka seal rada kergemapoolne, kuigi kohati munakividel. Aga sinna ma vist ei lähe. Liiga pikk varahommikune sõit, hotelle ma aga praegu ei usalda. 

Praeguse seisuga tahaks just Liepajasse, Rezeknesse ja Venstpilsi minna, kuid pole võimatu, et need jäävad ära. Mis aasta teises pooles juhtub, seda ei oska praegu keegi ette näha. Riigid ei tegutse üksmeelselt ja kõik viivitavad karantiinidega. Mille tulemusena haigus levib rohkem ja ka kahjud on lõpuks suuremad kui oleks alguses. Mida meie võistluste kohta arvata? Eriti just Emadepäevane Maastikumaraton? Nii suur üritus võib ära jääda küll. Kindlasti on ohus ka muud meie kevadised ja suuremad jooksuvõistlused. Loodan, et viirus pole veel väga levinud järgmiseks laupäevaks ja Otepää-Tartu maraton toimub.

Ma pole kuigi heas vormis, aga läbiksin selle siiski. Tunda on, et pikaks maaks mul vorm kehva. Samas tunnen ka seda, et miski minu sees on muutunud ja vähemalt lühemaid distantse juba mingil määral suudan joosta. 

Nagu ikka, olen ma ka mitmele üritusele ette registreerunud, mis on osutunud kahtlaseks. Eriti just Liepaja poolmaraton ja Maastikumaraton. Nendest jään vist ilma, kuigi Maastikumaratoni puhul võib loota sedagi, et 50% jääb alles järgmiste võistluste jaoks. Samas lootusi väga ei hellita. Tartu Maratoni korraldajatel on vesi üsna ahjus, kuna taaskord jäi üks üritus ära. Kas nad jätavad ka teise? See ei olene vist enam nendest. Kui riik avalikud spordiüritused lubab, siis nad korraldavad kindlasti. Samas olen suur kõhkleja, kas siis minna. Veelkord, eks näis, kuidas lood viiruse levikuga arenevad.

Kui võistlused jäävad ära, siis loodan virtuaaljooksudele, kuigi üksinda maratoni joosta edasi-tagasi on väga igav. 

Kohtumiseni!