Kuna aega on palju möödunud, siis kohe ei mäletagi, millal see kannavigastus süvenes. Igatahes hakkas juunis jalg tunda andma ja mina, töllakas, ei suutnud jooksmist kuidagi vähendada. Kusagil Elva Südaööjooksust alates hakkas jalg tõsiselt tunda andma ja oli viga ka see, et osalesin Hellenurme Suvejooksul ja ka Kambja jooksusarja esimesel etapilt. Mis parata, loodan ju ikka, et ehk läheb üle, kuigi tean, et see vigastus võib lõplikult mu jooksmised lõpetada, mis oleks väga masendav.
Pidin minema Kambja Jooksusarja teisele etapile, et Katiga võistelda, kuid see lootus kadus juuli algul ruttu. Peale 12. juulit ma enam joosta ei saanud.
19. juulil käisin ortopeedil, too pani peale jooksmiskeelu. Lubas sõita rattaga, aga kõndimisel soovitas tagasi hoida.
Proovisin siis rohkem jalgrattaga sõita, aga avastasin, et kui üle 10 km ja natuke pingutades sõidan, siis hakkab kand väga valutama ja peale rattasõitu ei saa üldse jalga maha panna. Ortopeedile ei saanud sellest teada anda, sest kuni tolle päevani polnud jalgratas veel eriline probleem. Edasi hakkasin väntama lühemaid otsi. Proovisin ka ikka kõndida, aga hea see ei olnud.
Juulis sõitsin jalgrattal 366 km, kõndisin 94 km ja jooksin kõigest 45,8 km.
Kuna olin end registreerinud Ülemiste jooksule, siis lootsin, et seal jalg parem ja suudan 10 km ära joosta küll. Augusti algul oli jala seis selline, et vasaku jalaga varba peale tõusta ei saanud, seal oli nii valus ja tundus, et midagi rebeneb.
Tegin Ülemiste eel katset ja otsustasin Kambjas kolmandal etapil osaleda, kuid ainult läbi kõndides. Kahjuks sai rumalus minust võitu ja 5 km asemel otsustasin läbida 10 km. Kui alguses hoidsin end veel tagasi, siis mida edasi, seda kiiremalt liikusin. Teisel ringil oli käimissamm raskel rajas nii kiireks aetud kui võimalik. Tasuks medal ja vigastuse süvenemine. Lootsin siiski Ülemistel joosta ja hästi joosta!
14. augusti hommiku poole otsustasin enne Tallinna minekut proovida üks kerge 2 km joosta, et näha, mis seisus olen. Jooks oli raske ja jalg valus. Mida edasi, seda valusamaks muutus ja hakkasin mõistma, et ma vist ei saagi osaleda.
Ülemistel tegin koroonatesti ära, võtsin stardimaterjalid välja, aga jala seis juba nii hull, et ka kõndida enam ei saanud, seetõttu loobusin. Tagantjärele tarkusena oli see hea, et hommikul 2 km jooksin. Muidu oleks kindlalt Ülemistel jooksma läinud. Ja teades ennast, oleksin vigastuse eriti hulluks ajanud.
Istusin siis Ülemiste ees ja hakkasin võistlust jälgima. Jooksmas ju Cris, Heli ja Silvia. Crisi jooks õnnestus täielikult, tasuks medal ja uus isiklik 10 km rekord alla 47 minuti. Minu parimale ajal jõudis ta vaid 5 sekundi kaugusele. Silvia, mu õde, tegi enda kohta väga hea jooksu.
Heli oli väga kehvas vormis, aga võistlusel osalemine andis talle indu ja esimese ringi läbis 32 minutiga. Kui ta oli kadunud teisele ringile, tuli mu telefoni ootamatult sõnum, et Heli on kukkunud. Arvasin, et tegu jamaga. Ootasime kaua Helit, et teise ringi lõpetab, aga teda ei tulnud ja ei tulnudki. Ootamatult oli ta meie taga, jalg puru. Ütles, et kukkus peale uue ringi algust lamava politseiniku ja hämaruse tõttu. Ütlesin, et mingu ära autosse, tulen ka varsti. Kui poole tunni pärast auto juurde jõudsin, oli Heli sinna alles jõudnud, jalad nii valusad, et astuda ei saa. Jalga ei saanud ka kõverdada.
Panime ta taha istuma pikuti, ilma turvavöödeta, nii saime kuidagi hakata kodu poole sõitma. Enne Tartut oli aga ta seis selline, et pidime Tartusse traumapunkti sõitma. Autost väljas ta enam üldse liikuda ei saanud. Aitasin ta kuidagi ratastoolini.
Traumapunktis selgus, et tal puru parema käe kaks välimist sõrmeluud, vasaku jala põlve keder ja parema jala hüppeliiges ... Ta haiguslehel siiani. Kipsist on ta nüüd pääsenud.
Enda augusti võtan kokku lühidalt. Jooksin 2 km, kõndisin 21, 8 km ja jalgrattal läbisin 147 km.
Septembris proovisin vahepeal mõne km kõndida, aga ei saa ja kõik. Panin uue aja ortopeedile ja see oktoobri lõpus. Ehk uuritaks, mis seal veel lahti.
Septembris olen kõndinud 29,9 km ja jalgrattal läbinud 25,7 km. Juurde sel kuul enam ei tule midagi.
Peres elame hetkel neljakesi, noor-Elmar, Cris, mina ja Heli. Suvel saime kõik vaktsineeritud peale Elmari. Ta pole vastane, aga ju kartis, sest jutud nende kohta on olemas ja neid ei avalikustata. Kahjuks oli saada vaid Comyrnati-Pfizer vaktsiin.
Sellest kõigest olenemata jõudis koroonaviirus ka meile külla. Noorem Elmar haigestus 17. septembri õhtul. Testil käisime järgmisel päeval ja tulemus positiivne. Esmaspäevast alates hakkas mul halb. Kiirtest ei näidanud aga midagi. Teisipäeval haigestus Cris. Käisime temaga kolmapäeval testil, temal positiivne, mul negatiivne. Elmar oli raskemapoolselt, Cris natuke raskemalt haige. Minul iga päev erinevad tundemärgid. Kuna Helil kurk natuke valutas, käisime koos temaga laupäeval testil. Nüüd siis minul positiivne, temal õnneks negatiivne ja terveks on ta jäänud siiani. Ta pole ka grippi põdenud kui kogu ta pere on olnud siruli.
Mida aga nüüd kirjutan, see kõikidele ei meeldi. Nimelt Pfizeriga pole suurt mõtet end lasta vaktsineerida. Ka mu tuttavate seas mitmed haigestunud ja enamik neist vaktsineeritud ja just Pfizeriga. Tuynnen vaktsineeritud haigestunuid rohkem kui vaktsineerimata haigeid. Moderna peaks mingil määral paremini kaitsma. Jutt, et siis põeme kasvõi kergemalt, ei vasta ka tõele. Nimelt iga päev on uute haigete arv olnud suhtes 7/3 vaktsineerimata ja vaktsineeritute vahel. Sama osakaal on ka haiglas olijate vahel ja ühe päeva andmetel ka hingamisaparaadi all oli suhe sama ehk 7/3. Seega vaktsiinide tõhusus on kindlalt alla 50%, kuna meil üle poole elanikkonast täielikult vaktsineeritud, aga suhe uute haigete puhul selline.
Kuna nüüd ei saa üldse liikuda, siis kand on paremas seisus. Kindel ka see, et sel aastal jooksma ei hakka. Püüan saada täielikult terveks või siis on jooksmisega üldse lõpp. Kui meenutada, millest mul kand jamama hakkas, siis veebruaris 2020 Moskvas jäisel rajal jooksin maratoni valede jalanõudega, mis jalad väga ära lõhkus. See on olnud ka minu viimaseks pikemaks jooksuks. Edasi olen kaalu kasvatanud. Kuigi vahepeal õnnestus kaalu langetada, siis viimased kaks kuud liikuda peaaegu pole saanud ning kaal kerkib. Saan hiljem ränka vaeva näha, et seda allapoole tuua.
Kui veel midagi mainida, siis meil on kevadest 5 kana. Hästi toredad ja munevad hästi. Üks päev haigena söötma minnes aga ilmnes, et kanakuut sulgi täis, üks surnud kana ja kõik ülejäänud läinud. Avastasin augu, kust rebane läbi sai käia ja meie kanad viimseni ära tappis. Kuna sadas ja oli tuuline, siis ei kuulnud ka koerad tuppa midagi ära. Olime nendega juba väga harjunud ja see löök oli valus.
Kohtumiseni tulevikus, kui on midagi kirjutamseks.
