Hellenurme Suvejooks.

             Tere!

    Eelmises postituses lubasin sellestki üritusest natukene eraldi kirjutada. Toimub see alati juuni viimasel reedel, õhtuti. Kus? Hellenurme paisjärve kaldal. Üritus on pisike, kuid päris hea nii taseme-, koha- kui ka korralduse poolest. On erinevad lastejooksud, siis noorte- ja veteranide 4,7 km pikkune jooks. Olemas ka samal distantsil kepikõnd ning põhijooks, mis on olnud erineva pikkusega. Viimastel aastatel on põhijooksul pikkust ametlikul olnud 10,2 km. Mulle küll tundub, et natuke lühem, kuid kindlasti on 10 km täis ja natuke ka peale.

    Autasustataks kõiki erinevaid vanuseklasse nii laste kui täiskasvanute puhul, v.a. kepikõnd. Olen ise osalenud neljal korral ja igal korral on olnud kas soe või kuum ilm. 

    Sel aastal toimus võistlus 30. juunil, lastejooksud alustasid kell 18.00. 18.50 algas 4,7 km jooks ja kell 19.00 põhijooks. Jooskmas on väga kiired mehed ja naised ning mina olen parimal jooksul olnud tabeli keskel, muidu aga täitsa lõpus. Sooja oli umbes 24 kraadi.

    Esmalt võtsin välja numbri, maksin osalustasu (koha peal 8 eurot) ja hakkasin oma starti ootama. Tuttavaid nägusid oli juba päris mitmeid. Osales ka Kati, kellega oli hea koos alustada. Tuletades meelde aasta tagust jooksu, siis olin rahul kui saaksin aja kasvõi sekund alla tunni. 

    Ah jaa, esimest korda läksin üritusele jalgrattaga, mitte autoga, kuna koht pole minu kodust kaugel. Enne tagasisõitu vaja kindlasti natuke kuivada ja särk vahetada.

    Ajasime Katiga natuke juttu kui ootamatult (minu jaoks) kõlas stardipauk. Kõik, peale minu ja Kati tormasid ühes pundis minema.  

      Alguses on vaja minna asfaldile tagasi ja siis kohe Hellenurme - Päidla kruusateele. Seda oli umbes 0,5 km. Olime kindlalt viimased, aga näha oli, et osad alustasid liiga kiirelt ja pudenesid grupist ükshaaval välja. Juba esimese km lõpuks me enam viimased ei olnud. 

    Mingi hetk otsustas Kati, et minu tempo on talle natuke kiire ja hakkas omale sobivamas tempos jooksma. 1,5 km juures keerasime kruusa pealt ära mingile sissesõidetud teekesele. Seal paarsada meetrit ja siis raiesmikule, mis raja ainus halb osa. Õnneks on sedagi vaid paarsada meetrit. 

    Selle lõigu lõpus sai 2 km täis ja edasi jooksime umbes 2/3 km Tartu Suusamaratoni rajal. Sissesõidetud teekene. Siis järsk vasakpööre ja algul vaid rajakene. Natuke enne kolme km täitumist muutus rada taas teekeseks ja kergemaks. 

    Enne seda mitmed väikesed tõusud-langused. 3. km täitumisel jooksin veel kolmest mööda ja süda oli rahul. Lootsin, et suudan joosta tunniga ja km-te ajad näitasid, et jooksen tsipa kiireminigi. Km-te ajad toon hiljem eraldi välja.

    Umbes 3,7 km läbimisel jõudsime Hellenurme-Päidla kruusateele tagasi ja päris kruusalt me enam ei lahkunudki. Algus mõnusalt allamäge. Alumisse punkti jõudes täitus 4 km. Sealt edasi, kuni lõpuni, jookseme metsa vahel. Viies km on rajal kahtlemata kõige raskem. Järgemööda tõusud, kuigi ühtki rasket tõusu ei ole. Tõusud ja kurvid ning taas nägin, kuidas peaaegu iga jooksja jooksis väliskurvis. Miks võistlustel läbida pikem distants? 

    Tõus osutus mulle väga raskeks ja tõusu lõpu poole tundus, et jään kõndima. Kuidagi sundisin end siiski edasi pingutama ja hea oli. Muide, see oli minu kõige aeglasem km. Umbes 5,25 km järel sai tõusmine otsa ja pööre paremale. Kohe selle järel väga oodatud joogipunkt, kus jõin natuke, kuid kastsin üsna korralikult. 

    Kuigi tõuse tuli veel mõned võtta, siis rajaprofiil hakkas ikkagi langema. Jooksin esialgu veel väga ettevaatlikult, kuna pulss üsna kiire. Kui joostud sai 7 km, siis oli just enne seda meeldiv langus ja  kohe pööre paremale. See tee viib meid ringiga tagasi paisjärve äärde. 

    Seitsmes ja kaheksas km tulid juba natuke kiiremini. Õnnestus veel mõnest mööduda ja viimased kaks km-t tulid päeva parimad. Pidevalt tundus, et raske nagu on ja hoidsin end tagasi, aga kell näitas midagi muud. 

    Paisjärv ilmus nähtavale umbes pool km enne lõppu. Suutsin natuke veel tempot tõsta ja lõpetasin ajaga 56.29. Kartsin kehvemat. Tõusumeetreid kogunes minu kella järgi 92. Kas see täpne, ei tea, kuid sinna suurusjärku võis olla küll. Keskmine pulss 140, maksimaalne 158 ja seda siis täitsa lõpus. Viienda km tõusudel jõudis pulss 152-ni. Joomisel kaotasin 15 sekundit.

    Kilomeetrid ja pulss: 

    1: 5.45 ja 123/134.

    2: 5.53 ja 134/143.

    3. 5.47 ja 141/149.

    4: 5.29 ja 139/146.

    5: 5.55 ja 145/152.

    6: 5.52 ja 140/151.

    7: 5.39 ja 139/143.

    8. 5.40 ja 144/148.

    9. 5.23 ja 146/149.

    10: 4.59 ja 153/157.

    Mul mõõtis kell läbitud maaks 10,03 km. Muidugi oli lõpus päris raske ja viskasin kohe pikali ning määrisin end korralikult ära. Toodi ka juua ning taastumine oli kiire. Ootasin ka Kati ära ja jälgisin natukene autasustamist. Kati jõudis oma vanusegrupis ka pjedestaalile ja sai seetõttu väikese, kuid ilusa medali. 

    Jooksuüritus mõnus, jooks peaaegu õnnestus. Meeldis, et pidasin enda kohta kõrgele pulsile ka vastu.

    Soovitan üritust kõikidele jooksusõpradele ja seda koos lastega. Auto parkimine on algul kerge, hiljem probleemne ning tuleb valmis olla poole km-ks jalutamiseks.

    Teen eraldi postituse ka Kambja jooksusarja kohta, mis alati olnud tasuta ning osalejate vahel loositaks välja auhindugi. Viimane etapp toimub 8. augustil kell 18.00 ... 20.00. See info selleks, et ehk mõni tahaks ka selle ürituse üle vaadata.

    Kohtumiseni!

Aprill ja mai 2023. Lisaks Maastikumaraton, Elva Südaööjooks.

                     Tere taas!

    Eelmisel kuul maist eraldi kokkuvõtet ei teinud, kuigi oleks võinud. Nüüd tuleb rohkem kirja panna. Püüan eri teemad teha väikeste alapealkirjadega, et lugejal hõlpsam valida, mida lugeda, mida mitte.

                    Alguseks vaid üldine kokkuvõtlik jutt. 

    Mai kuus olin tegevuses sportlikus mõttes 61 tundi. Käisin jõusaalis 8 korda, ajaliselt 16:43:43. Korvpalli mängisin viis korda, ajaliselt tuli kokku üle 8 tunni. Kõndisin üle 115 km, ajaliselt 22:02:51. Jooksin ajaliselt 14:03:40, läbides 150,31 km. Pikim jooks 13 km.     Emadepäeval osalesin Maastikumaratoni 10 km distantsil. Sealt alates aga tuli taas kallale liikuv valu parema puusa ja parema reie ülaosa piirkondades. Seetõttu hakkasin vähem jooksma ja vältisin üle 10 km pikkuseid jookse. Aastal 2017 olin hädas sama vigastusega ja siis nii karmilt, et ligi 2 kuud ei saanud joosta sammugi. Kõndida see võimaldas ja kõndisin oma registreeritud poolmaratonid läbi (Narva, Ventspils, Jelgava). Lisaks osalesin Lahemaa käimismaratonil ja läbisin 42 km ajaga 5.53. Kõndida lubas see vigastus igal kiirusel, kuigi valu oli pidev. 

    Ka eelmise aasta septembri alguses tekkis sama häda ning kiropraktiku juures käimine tõi mulle aeglase paranemise. Mis seal mu nõrgaks kohaks on, ei tea keegi. 2017 aasta vigastuse ajal pääsesin ortopeedile alles siis kui olin peaaegu terve ja ta ei leidnud midagi. Igatahes on selle valu asukoht pidevalt erinev. Kui ka loen mõnd diagnoosi, mis sarnaste hädade puhul inimesi tabab, siis päris pihta ei lähe ükski. Imelik on ka see, et nii kui mu jooksukilometraaž väheneb, siis otsekohe muutub ka jooksuvorm kehvemaks, pulss kiiremaks ja jooks aeglasemaks. Mis mu sees valesti on, seda ei suuda mõista ja ka arstile rääkimine ei anna midagi, sest ta ei suuda mind ja mu probleemi mõista. 

    Juunis läksid ilmad soojemaks ja mingil hetkel võtsin ka jalgratta välja. Kuna ees käiguvahetus vigane, siis pidi ka korra remondis käima. 

    Juunis tegelesin erinevate liikumistega kokku 69 h ja 41 minutit. Jõusaalis käisin üheks korda, ajaliselt 13 h 20 min. Joosta sain oma kergema vigastuse tõttu siiski vaid 120 km, ajaliselt 11 h ja 40 min. Kõndisin aga üle 193 km, millele kulus aega 36:49:21. Päris hea ju! Jalgrattal läbisin 172,38 km, ajaliselt 7:51:36. 

    Juulis loodan joosta rohkem ja ka jalgrattaga rohkem km-eid vändata. Kuna jalg on tasapisi paremaks muutunud, siis loodan kuu lõpus Jelgavas poolmaratoni läbida. Loomulikult jääb see jooksmata kui pole päris terve. Jõusaalis saadud õlgade kergemad vigastused segasid kaua, parema õla ja käsivarre sees on valu siiani ja midagi teha ei saa, mille puhul pean käsi kõrgemale tõstma. Vasak õlg on kirjutamise ajaks vist tervenenud, sest valu enam ei tunne. Üldiselt tundub, et need erinevad käte treenimise pingid ei sobi kogenematule.

    Juunis osalesin Elva Südaööjooksul, Kambja Jooksusarja esimesel etapil ja Hellenurme Suvejooksul. Juulis mõtlen Kambja teisele etapile, võimalik, et osalen ka Ööjooksu korraldatud Südasuve challengi jooksul, mis toimub Pirital. Ning kuu lõpus püüan ära käia Jelgava ööpoolmaratonil. 

                        Maastikumaraton 2023.

    Soovisin sellel väga osaleda, kuid ei julgenud veel nii raskel maastikul pikemaid distantse proovida ja leppisin 10 km-ga. Ilm oli tol päeval ehk natuke palav, kuid mitte liiga. 

    Startides mõtlesin, et hoian end algul tagasi ja enne tempot ei tõsta kui Elva jõe oru tõus ja uus lõik on läbitud. Peale stardijärgset rüsinat sain oma tempo üsna kiirelt kätte ja püüdsin seda hoida ning jälgisin pidevalt ka pulssi. 

    1. km aeg 5.46, pulsi keskmine ja maksimum 116/125,

    2. km aeg 5.33, pulss 127/132,

    3. km aeg 5.30, pulss 126/130. 

    Neljas km tõi esmalt laskumise Elva jõe orgu ja siis pika tõusu, mille suutsin üsna kergelt läbida. Sealt pööre vasakule, kus uus distantsi osa, kus polnud õiget radagi, Ometi elasin ka selle rahuldavalt üle.

    4. km 5.36, pulss 131/140. 

    Enesetunne üsna hea ja teadsin, et suudan varsti natuke tempot tõsta. Joogipunkt asus umbes 4,9 km peale. Sai end natuke kastetud ja joodud ning esmalt püüdsin pulsi alla poole saada ning siis tõstsin natuke tempot.

    5. km aeg 5.32, pulss 135/139.

    Kuigi nüüd muutus rada natuke kergemaks profiililt, siis  tuli üle 1,5 km joosta lahtisel kruusal.  Mulle võttis sappa üks jooksja, kellega ka natuke vahetasime sõnu. 

    6. km aeg 5.20, pulss 133/141, 

    7. km aeg 5.16, pulss 139/143, 

    8. km aeg 5.27, pulss 141/143. 

    8. km-l oli ka teine joogipunkt, kus taas end jahutasin veega ja võtsin ka lonksu joogiks. Kaaslane hoidis endiselt minu järel ja kaebas kui vähe oli ta jooksnud. Kuna minu pulss oli siiski üsna kõrgeks läinud, siis teadsin, et pean kuidagi vastu pidama ja jooksin pulsi järgi. Ilma pulssi jälgimata oleks end kinni jooksnud. Teine uues lõik oli ka üsna ebameeldiv ja seda just väikeste lohkude tõttu, mida silmaga ei näe.

    9. km aeg 5.29, pulss 142/144.

    Edasi Elva jõe orgu, üle silla ja siis lõpu eel raskemapoolne tõus. Kahjuks ei suutnud seda joostes läbida, vaid pidin paarkümmend meetrit kõndima. Kõndides jõudis mulle järele ja möödus seesama kaaslane, kellega pea 5 km koos joostud. Mäe otsas oli veel vaja paarsada meetrit joosta, püüdsin kaaslase kinni ja jooksime lõpuni kõrvuti.  

    10. km aeg 5.36, pulss 142/149. 

    Minu kella järgi tuli veel 70 meetrit lisaks läbida. Samas üsna mõistetav, et rada ei saa täpselt 10 km koostada sel korral, kuna ka 21,1 ja 42,2 km olid nii stardis kui finišis koos. 

    Kogu võistluse aeg enda kella järgi alates stardijoonest 55.24, mis natuke paha, sest lootsin 55 minuti siiski alistada. Ei õnnestunud. Ametlik aeg aga tuli halvem, kuna see võeti stardipaugust, 55.43. Seega kaotasin stardiga aega 19 sekundit. Imelik oli aga see, et ametlikud ajavõtu punktid näitasid, et jooksin teist poolt aeglasemalt kui esimest, aga tegelikult oli siiski vastupidi. Igaüks võib ju km aegade põhjal seda näha. Kas süüdi oli see, et maa siiski oligi natuke pikem? Võimalik, sest see lisas ajale 20 sekundit.

    Kas teisiti korraldatud võistlus meeldis? Ei! Kuigi 10 km rada ikka vanas kohas, siis muus osas traditsioone ei muudeta. Osad soovivad, et start ja finiš oleks koos.  Neid jookse ju vähe, kus joostaks punktist A punkti B. See Otepää - Elva peaks ikka säilima. Kui mitte, siis muudetaks varsti ka Suusamaratoni rada Elvast Elva? Sama sügisese rattamaratoniga? 

    Üldiselt ma ikka ei ole ega ka saa kunagi talutavaks maastikujooksjaks, minu koht on siledal teel.

                        Elva Südaööjooks 16. juunil.

    Panin end kirja mais, just enne vigastust. Seesmiselt küll tajusin registreerides, et midagi on valesti.

    Ilm oli jooksupäeval hea, päeval natuke küll palava poolne, kuid õhtul langes temperatuur kiirelt ning jooksu ajal oli paar kraadi jahedam kui prognoositi. Minule see neljas osalemiskord, ei osalenud esimesel korral 2017. aastal. Aastal 2019 oli distants natuke lühem, 2020 toimus see virtuaalsena ja edasi üsna täpselt 10 km.

    Start kell 23, kuigi ise arvan, et 23.30 oleks parem, kuna siis alustame kõik ühel kuupäeval ja lõpetame teisel. Muide, 2019. aastal oli start kell 23.59!

    Esimesed 3,5 km on kergemad, edasi muutub maastik künklikumaks ja pinnas vahelduvaks. Nagu ikka, on algus tihe ja enne ringi läbimist raudteejaama juures normaalselt joosta ei saa. Ka peale seda on tihe, aga terve tänava laius jooksjate päralt ja pikalt sirge. Lootsin joosta kiiremini kui kahel eelneval korral (54.56 ja 55.27). Samas kartsin, et ei jaksa. Seega püüdsin alustada kilomeetreid umbkaudu 5.30 kandis ja vaadata, kas pean lõpuni seda tempot vastu.

    1. km aeg 5.28, pulss 123/134, 

    2. km. aeg 5.18, pulss 134/136, 

    3. km. aeg 5.14, pulss 133/139. 

    Sealt edasi läks raskemaks ja kartsin esimest tõusu. Ometi sain sellega üsna hästi hakkama ja eelmiste kordade raskust ei kogenud. Imestasin ka selle üle, et talusin paremini natuke kõrgemat pulssi. Pinnas vaheldus mitu korda ja umbes 4,5 km peal olin asfaldil tagasi. Umbes 4,9 km peal on joogipunkt, kus end kastsin ja ka lonksu vett jõin. 

    4. km aeg 5.21, pulss 138/145, 

    5. km aeg 5.31, pulss 137/146. 

    Edasi tõus Muusikakooli juurde, laskumine, pööre vasakule ja haigla eest läbi, pööre paremale ja kerge tõus. Oli ka koht, kus pööramise juures ei olnud suunajat ja olin natuke segaduses. Igaks-juhuks läksin neile järele, kes kaugelt ees vilksatasid ja tegin õigesti. Edasi Arbimäe, laskumine Arbi männist mööda ja siis raske tõus 8. kilomeetril, millele järgneb väga järsk laskumine. 

    Olen märganud ja märkasin ka sel korral, et paljud jooksevad laskumiste ajal minust mööda, kuid tõusudel ja sirgetel saan nad kätte ning ka möödun lõplikult. Mina püüan tõusudel tempot hoida, sama ka laskumistel, kus kontrollin pulssi, et suudaksin taastuda ja edasi sama tempoga joosta. 

    6. km aeg 5.11, pulss 140/145, 

    mis üllatas heas mõttes ja hakkasin tasapisi lootma, et saangi parema aja kui eelmisel kahel korral. 

7. km aeg 5.15, pulss 143/148.

    8. km-l raske tõus, kuid siis juhtus see, et mu enesetunne ja taluvus muutusid üha paremaks ja tõus osutus ootamatult kergeks. Paljudega oli sel tõusul vastupidi. Edasi laskumisel püüdsin pulssi rahustada. Jooksmine  muutus nüüd veelgi kergemaks. 9. km-l toetas ka Priit mind oma maja eest ja edasi peaaegu terve ring ümber Arbi järve. Viimane ring oli juba raske, ka pinnas ebameeldiv, sest iga tõukega annab jalg ka natuke tagasi. Ometi leidsin eneses jõudu jooksjaid muudkui kinni püüda neist mööduda.

    8. km aeg 5.03, pulss 141/152, 

    9. km aeg 5.05, pulss 147/151, 

    10. aeg 4.42, pulss 152/156.

    Imelik, et jaksasin minu kohta nii kõrge pulsiga mitu kilomeetrit enda kohta kiirelt joosta. Lõpusirge ja finiš ning ametlik lõpuaeg 52.17! Seega parim aeg Elva Südaööjooksul. Eelmise rekordi alistasin 6 sekundiga ning teada oli ka see, et eelmise rekordi puhul oli rada natuke lühem. Stardijoonelt finiši jooneni kulus aega 52.07. Pulss 139 keskmine ja 156 maksimaalne. Tõusumeetreid tuli 84 meetrit. Kui täpne see on, ei oska arvata. Aga silma järgi võis küll nii palju olla. See oli esimene jooks üle pika aja, millega rahule jäin. Ja mitte aja, vaid enesetunde tõttu! Eelmisel aastal jooksin kahel korral alla 52 minuti, aga siis sellist head enesetunnet ja jõudu lõpus ei kogenud. 

    Kas midagi negatiivset ka on? Ainult see, et endiselt on alles virtuaaljooksu võimalus ja nii mõnigi jätab seetõttu originaalraja ja -võistluse läbimata. Muidugi, kui startima hakkab rahvast rohkem, siis me ei mahu olemasolevasse stardikohta ära. 

    Rajal oli ka mitu eraisikut, kes juua pakkusid ja keelust olenemata oli ka üks kastja, mis oli väga hea. 

    Tulge Elva Südaööjooksule 2024!

    Kambja ja Hellenurme jooksude kohta teen eraldi postituse. 

    Seniks aga kohtumiseni!