Teisipäev, 26. jaanuar 2021

Kokkuvõte aastast 2020.

     Aasta on osutunud minu jaoks äärmiselt ebameeldivaks. Samas algus oli meeldiv. Kuigi depressioonist polnud keha taastunud ja olin ka mingis viiruses mitmel korral, siis jaanuaris osalesin Peterburi Elu Tee maratonil. 

    Osalesime Crisiga ja ilm osutus väga halvaks. Temperatuur nulli ümbruses ja tugev tuul, kuid see iseenesest polnud halb. Halb oli see, et asfaldile sadas just enne starti paras kiht lörtsi ja maratoni teisel poolel hakkas see kiirelt sulama. Jalg andis pidevalt tagasi ja sai märjaks, reis sai ülekoormuse ja jalg lõpuosas ka külmetas. Viimased 7 km tuligi läbida vee ja lörtsi segus. Tugev gaasivalu sundis korraks ka jooksmise lõpetama ja kõndisin 29-l km-l ligi kilomeeter. Edasi sain kõhu talutavaks ja jooksin lõpuni.



 
   Tegu oli minu elu raskuselt teise maratoniga. Lõpuaeg oli 4.29.27. Puhas maratoni aeg ametlikult 4.28.19. Rajal hõigati mind kahel korral nimepidi, kuigi numbril mu nime ei olnud. Lisaks tänati pärast lõppu mind isiklikult, samas ma ei tea, kes see tänaja võis olla või mis roll oli tal üritusega. Korraldus raske ürituse jaoks oli väga hea ja kusagil külmetama ei pidanud. Vaid wc-de arv stardipunktis oli väike. Sellest võistlusest mu blogis ka eraldi postitus ja leiate selle eelmise aasta jaanuari postituste hulgast.

    Juba siis tekkisid esimesed kuuldused Hiinas leviva uue viiruse kohta, mida algul kutsuti Wuhani-viiruseks. Kuna veebruaris soovisin samuti osaleda maratonil, siis sedapuhku oli tegu pisikese üritusega Moskvas. Viirus oli siis juba levimas mitmes Euroopa riigis ja õnneks õnnestus just enne tõsisemat kriisi Moskvas ka ära käia. 

    Bussiga Tartust Peterburi, sealt edasi öörongiga "Punane Nool" Moskvasse. Kohale jõudes kohe stardipaika. Jooks osutus erakordselt raskeks, kuna maastik oli künklik ja tõusumeetreid kogunes 400 kanti. Lisaks tuli joosta tallatud lumel ja jääl, hiljem ka plögal, kuna temperatuur läks kergelt plussi. Valede jalanõude tõttu sain ka tõsised vigastused, millest üks kimbutab mind natuke ka veel praegu. Lõpuaeg 5.12.20 oli alla igasuguseid ootuseid.  Tegu oli minu kümnenda jooksumaratoniga ja üldse 12. maratoniga, kuna olen läbinud ka 2 käimismaratoni. 



    Ka selle ürituse kohta mu blogis eraldi postitus, mis kajastas ka reisi sinna ja tagasi. 

    Lootsin joosta aasta jooksul iga kuu ühe maratoni ja ühe poolmaratoni võistlusena. Kahjuks vigastus ja koroonaviirus rikkus selle kõik. Kui jaanuaris ja veebruaris sain oma soovid täidetud, siis edasi märtsis, aprillis ja mais sain läbida igal kuul ühe poolmaratoni. Mais osalesin ka virtuaalmaastikumaratonil ja läbisin 10 km. Edasi sai vigastuse süvenemise tõttu mu jooksuhooaeg praktiliselt läbi. 

    Ortopeedil käisin kaks korda, hakkasin kandma pehmeid sisetaldu. Teisel korral tehti ka kanna sisse süst, mis hakkas mind lõpuks ka parandama. Valusid pole enam olnud oktoobrist alates ja omal käel on ka natuke joostud, aga pikim jooks oli peale maid 15 km. 

    Osalesin ka Kambja jooksusarja kõigil kolmel etapil, kus läbisin iga kord ligi 5 km. Rada seal ülimalt raske ja vigastusest hoolimata suutsin ettevaatlikult need kahel korral joostes ja ühel korral kõndides läbida.


    Detsembris osalesin ka kahel  virtuaaljooksul, aga siis läks muu tervis täiesti käest ära. Jõud kadus täielikult, tekkis ka depressioon rohkem emotsioonide põhiselt. Ravi muudeti ja praeguseks on see taandumas. Aga muus osas ei tea, mis mul lahti. Õnneks ees ootamas eriarstid. 

    Nii kui sügis saabub, algavad mul probleemid peas, näos, pidev tativool, pidevad põskkoopa kroonilise põletiku ägenemised ja see on mu kahjuks sel sügistalvisel hooajal täiesti maha murdnud. Lisaks on tekkinud pea- ja kuklavalud, valus punkt ka vasaku silma taga, pidev väsimus, sageli ka tasakaaluhäired ja üldse ei ole jõudu. Aasta lõppes üsna masendavate tunnetega ja tulevik tundub tume. 

    Jooksukilomeetreid kogunes vähe, natuke sai ka jalgrattaga sõidetud. Ka kõnnitud sai üsna vähe. Kõndimiskilomeetreid kogunes aastaga 513, jalgrattaga läbisin 787 km ja joostes 1514 kilomeetrit. Aastaga kogune eraldi 359 erinevat treeningut. 

    Ah jaa, üks asi veel. Augustis olin vabatahtlik abiline Elva rattamaratonil ja suunasin liiklust Elva-Laguja-Kintsli teel, ristmikul, kus kaks ülejäänud teed viisid Nõuni ja Räbile. See oli mul kolmas kord osaleda spordiüritusel vabatahtliku abilisena. Viimasel korral pakuti ka raha, aga ma ei teinud seda raha pärast. See mingis mõttes tänu kõikidele vabatahtlikele kõikidel rahvaspordi üritustel, kes meie osalemise võistlustel võimalikuks teevad. Ärgu ükski mu lugeja unustagu vahel appi minemast. 

    Minu selle aasta medalikogu:



Kohtumiseni!

Pühapäev, 17. jaanuar 2021

17. jaanuar ja minu 55. aasta juubel.

    Sünnipäev on tore, haiguste tõttu ei saanud kaks last mulle külla tulla, aga teised on olnud toetavad ja tähelepanelikud. Kingiti lilli, raha ja üks päris korralik klaverilaadne elektriline pill. Ehk lähen sügisel veel Moostesse Krista juurde seda õppimagi. Muidugi mitte midagi põhjalikku, aga et oskaksin ise lihtsamaid lugusid klimberdada.     

Viis aastat tagasi oma juubelil, panin esimest korda peale kooli suusad alla ja sellest sai armastus. Armastus mitmesuguse liikumise alal. Jooksmine, kõndimine, rattasõit, suusatamine. Muidugi klassikatehnikas. Kui noor olin, siis oli maailmas vaid mõni üksik pioneer uisutehnikas. Viimati suusatasin 2 aastat tagasi.



    Kahjuks 2018 sügisel läks tervis käest ja tol lumerikkal talvel ei suutnud üle kahe korra suusatada.

    Nüüd ostsin omale uisusuusad, koos keppide ja saabastega ja oma 55. juubelil proovisain siis uisku. Tulemus? Ma kõnnin oluliselt kiiremini. Ei ole võimalik suuskadel püsida, pidevalt tasakaaluga probleem, tasasel maal ei jaksa eriti lükata, aga ka kõige laugemal tõusul jäin hoopis toppama. Mina ei saa aru, kuidas inimesed jõuavad uisustiilis mäkke suusatada? Minusugusel nõrgukesel ja nüüd ka juba paksukesel pole kunagi võimalik uisustiilis suusatada. Eks ma ühe algõpetuse proovin kaasa teha, aga juba kahe km läbimisel olen ma täielikult läbi, jõudu pole üldse.

    Tundub, et tervis on ka kõik mu vastupidavuse ja jõuraasu ära viinud. Kuhu, seda ei tea. Seekordne juubel on selles mõttes väga negatiivne, et ma ei saa vist enam ka joosta. Kõndima minna ka ei saa muidu kui suvel, sest nina kogu aeg uputab ja väljas käies läheb siis nina täiesti puru. Midagi on mul ka peas ja just parema silma taga valesti, tunnen seda tihti. Kuigi pääsen veebruaris arstile, siis olen juba oma tuleviku liikumise suhtes ülimalt skeptiline. Praegugi, mil tokerdasin 2 km, olen väsimusest läbi ja värisen. Ma ei suuda ka enam meie kliimas vastu pidada sügisest kevadeni. Peaaegu kogu aeg tunnen end haigena, kuigi palavikku ei ole. Kui paar korda kuu alguses käisingi kõndimas, siis see tegi enesetunde taas halvemaks ... Kas on veel lootust minul tõusta või jään ära vanaks ja väetiks?

    Üsna lootusetu postitus, aga ma pean selle kirja panema ja jagada.

    Kohtumiseni!

Teisipäev, 5. jaanuar 2021

Kokkuvõte detsembrist 2020.

     Kuu oli spordivaene, just kuu teine pool. Kui vahepeal kirjutasin, et asjad liiguvad paremuse poole, siis puudutas see kanda. Muus osas aga vaid halvemuse poole.

    1. detsembril sundisin end natukeseks kõndima. Enesetunne kehv.



    3. detsembril käisin jooksmas. Läbisin 10,01 km ajaga 59.09. Alustasin väga aeglaselt kahel esimesel km-l, edasi tõstsin natuke tempot ja 2 viimast km-t natuke kiiremini. Enesetunne rahuldav. Km keskmine aeg 5.55, pulss 135/160. Kiirem viimane km ajaga 5.09.

    Kuna ilmad olid ebameeldivalt tuulised, otsustasin minna 4. detsembril Elva jooksma. Alustasin surnuaia juurest, käisin ka Tervisekeskuse juures, ümber Arbi järve ja kaks korda Kesk tänaval, raudteejaama poolt linna keskele. Kell igatahes puude vahel asukohta täpselt mõõta ei oska, seega jooksin tegelikult palju pikema maa. Kuna aga tahtsin 10 km ametlikult täis saada, siis polnud midagi parata. Jooks osutus ka küllaltki raskeks, jaksu polnud. Korra nägin ka Priitu (Viks), kes soovitas mul pikem samm võtta. Aga jaksu enam ei olnud. Nii alla olen käinud. Aeg 1.00.11, pulss 130/158, kiireim km viimane ajaga 5.41.



    9. detsembril jooksin taas 10 km. Aeg 56.58, pulss 146/158, mis muidugi vale, sest esimesel veerandil oli tegelik pulss oluliselt aeglasem. Fenix 5+ pole suurem asi kell, kuigi ostes hind kõrge. Oleks tahtnud ta maha müüa, aga kuidas müüa, kui pulssi sageli valetab ning metsas ja suurte majade vahel ei suuda maad mõõta? Jooks iseenesest tuli hea, aga kiireim km oli aeglane, aeg 5.14. Jõudu ei olnud eriti lõpus ja peale jooksu hakkas ka natuke paha.

    14. detsembril jooksin 10,05 km ajaga 1.00.45. Midagi pole teha, jõudu ei olnud. Pulss 146/161. Kiireim km viimane ajaga 5.33 ja see oli mu hetke täielik maksimum. Peale jooksu kurnatud olek. 



    17. detsembril jooksin teadlikult väga aeglaselt 10,05 km ajaga 1.03.13. Esimesed 9 km kõikide ajad üle kuue minuti. Viimases otsustasin siiski natuke pingutada ja selle aeg tuli 5.22. Pulss 128/156. See kiirem lõpp osutus veaks, kuna seetõttu jäi see mu aasta viimaseks jooksuks.

    Tuppa jõudes hakkas kuklas ja natuke sügavamal väga halb ja tekkis elu kurnatuim tunne. Mis minuga lahti? Algasid peavalud, mis kestavad tänaseni. Korraks läks kurk ka natuke valusaks, ju siis mingi viirus. Samas palavikku ei tõusnud, vaid kahel õhtul oli 37,1. Käisin igaks-juhuks ka koroona testil, mis osutus õnneks negatiivseks.

    Panin end ka perearstile kirja, sest ma ei jaksa enam mitte midagi. Vererõhk üleval, rohud ei aita. 

    23. detsembril püüdsin küll natuke jalutada, kuid seegi polnud suurem asi. Suu jäi taas peale kõndi valusaks. 

    Pühad veetsin suures masenduses, tujudega depressioon andis märku. Arst helistas vastuvõtu asemel ja muutis natuke raviskeemi. Perearst saatis mu neuroloogile ja kardioloogile, kuhu pääsen veebruaris. Kadus igasugune võhm midagi teha, samas pulss üles ei ole läinud, mis muidu viitaks aneemiale. Noorena kunagi olin seetõttu kaua haiglas ja siis oli ainult kaks kaebust: jõudu pole ja isegi 5 trepiastet ajas pulsi meeletult kõrgele. Teiseks oli lihtsalt "imelik nõrkuse tunne". 

    Kuigi nüüd ilmad sageli ilusamad olnud, sest tuuliseid ilmu pole väga palju, ometi välja minna ma ei julge. Ka kuuris puude järel käimine tekitab peale käimist probleeme enesetundega. Kui seda kirjutan, siis on juba mitu päeva järjest valu olnud ka parema silma taga ja iga sisemine pingutus tekitab seal valu. Justkui oleks midagi, mis seal olema ei peaks. Allergiline nohu on kallal iga päev. Kestab mõne tunni ja siis äkki kaob. Kogu ma vasak näopool on imelik, ebameeldiv tunne. Ka suu on hakanud viltu kiskuma, silm eriti hullult, lisaks jookseb vasak silm sageli ka vett. Ja siis veel mingi imelik iiveldus.



    Helistasin korra ka perearstile, kes arvas, et pole midagi hullu ja vaja eriarstidele pääs ära oodata. Eks ma siis ootan. Midagi teha ei jaksa, kogu aeg olen väsinud ja pean laisklema. kaal taas kerkib, sest kusagile pole kaloreid panna. 

    Aastast teen eraldi kokkuvõtte, seniks kohtumiseni!