Pühapäev, 17. jaanuar 2021

17. jaanuar ja minu 55. aasta juubel.

    Sünnipäev on tore, haiguste tõttu ei saanud kaks last mulle külla tulla, aga teised on olnud toetavad ja tähelepanelikud. Kingiti lilli, raha ja üks päris korralik klaverilaadne elektriline pill. Ehk lähen sügisel veel Moostesse Krista juurde seda õppimagi. Muidugi mitte midagi põhjalikku, aga et oskaksin ise lihtsamaid lugusid klimberdada.     

Viis aastat tagasi oma juubelil, panin esimest korda peale kooli suusad alla ja sellest sai armastus. Armastus mitmesuguse liikumise alal. Jooksmine, kõndimine, rattasõit, suusatamine. Muidugi klassikatehnikas. Kui noor olin, siis oli maailmas vaid mõni üksik pioneer uisutehnikas. Viimati suusatasin 2 aastat tagasi.



    Kahjuks 2018 sügisel läks tervis käest ja tol lumerikkal talvel ei suutnud üle kahe korra suusatada.

    Nüüd ostsin omale uisusuusad, koos keppide ja saabastega ja oma 55. juubelil proovisain siis uisku. Tulemus? Ma kõnnin oluliselt kiiremini. Ei ole võimalik suuskadel püsida, pidevalt tasakaaluga probleem, tasasel maal ei jaksa eriti lükata, aga ka kõige laugemal tõusul jäin hoopis toppama. Mina ei saa aru, kuidas inimesed jõuavad uisustiilis mäkke suusatada? Minusugusel nõrgukesel ja nüüd ka juba paksukesel pole kunagi võimalik uisustiilis suusatada. Eks ma ühe algõpetuse proovin kaasa teha, aga juba kahe km läbimisel olen ma täielikult läbi, jõudu pole üldse.

    Tundub, et tervis on ka kõik mu vastupidavuse ja jõuraasu ära viinud. Kuhu, seda ei tea. Seekordne juubel on selles mõttes väga negatiivne, et ma ei saa vist enam ka joosta. Kõndima minna ka ei saa muidu kui suvel, sest nina kogu aeg uputab ja väljas käies läheb siis nina täiesti puru. Midagi on mul ka peas ja just parema silma taga valesti, tunnen seda tihti. Kuigi pääsen veebruaris arstile, siis olen juba oma tuleviku liikumise suhtes ülimalt skeptiline. Praegugi, mil tokerdasin 2 km, olen väsimusest läbi ja värisen. Ma ei suuda ka enam meie kliimas vastu pidada sügisest kevadeni. Peaaegu kogu aeg tunnen end haigena, kuigi palavikku ei ole. Kui paar korda kuu alguses käisingi kõndimas, siis see tegi enesetunde taas halvemaks ... Kas on veel lootust minul tõusta või jään ära vanaks ja väetiks?

    Üsna lootusetu postitus, aga ma pean selle kirja panema ja jagada.

    Kohtumiseni!

1 kommentaar:

  1. Lorraga väetiks kiskunu. Miski ravimata puuk on kallal sul. Lase asja kontrollide. Mõni vereproov ja hunnik teste.

    VastaKustuta