Neljapäev, 2. detsember 2021

Novembri lühike kokkuvõte 2021.

    Kokku võtta on vähe, aga lootus tulevikuks elab. Käisin kuu jooksul päris palju kõndimas. Muidugi minu kohta palju. Leidsin, et esialgu on kõige mõistlikum kõndimas käia üle päeva. Muidu on kand valus. Tempo on kõndimisel aeglane, keskmiselt 12 minutit km. Kiiremini kõndides hakkab valus, viimastel päevadel laiska tempot hoides on seis parem. Kuid põrutamist ei taha jalg üldse. Mõni päev tagasi libisesin ja oleks kukkunud. Ei kukkunud, aga pidin kannaga kõvasti vastu maad puudutama ja kaks päeva oli peale seda kand valus. 
    Kõndimas käisin novembris 17. korral. Lühim kõnd 1,14 km ja pikim 9,02 km. Läbisin kokku 100,47 km. See rõõmustab. Kaks korda käisin ka korvpalli mängimas. Kuigi eriti joosta ei julge, rohkem sörkisin väljakul ja noored jätsid mu sageli kaugele maha. Olen ka oma pundis kõige vanem, kuigi veel kõlban. 
    Pilt novembri algusest:
    Ja lõpust:

    

    Kui veel midagi kirjutada, siis koroonajärgselt pole siiani lõhnataju täielikult tagasi saanud. Parema sõõrmega ikka tunnen, kuid vasakuga vaid esimese sissetõmbe ajal natukene. Lisaks on vasakus ninasõõrmes mingi tomp ees, et salvi pannes ei saa vatitikku sügavale torgata. Kergelt torgates teeb ka valu, aga verd pole enam tulnud. 
     Depressiooni suhtes muutis arst raviskeemi ja ehk toob see mingi muutuse. Loodan sellele väga. 
   Olen mitmel korral kirjutanud, et ma ei saa sügisest kevadeni väljas käia, kuna suulagi ja kõikide hammaste alused hakkavad tuppa tulles väga tugevalt valutama. See probleem aga kadus novembri alguses ja polegi enam tagasi tulnud. Ju 2020 suvel eemaldatud hammas oli süüdlane. Kaua peale tõmbamistki oli hamba kohal, kohe põse all tunda põletikku. See on minu jaoks väga suur asi, kuna armastan väljas käimist ja saan seda nüüd naudinguga teha. Seega paar asja paremuse suunas. 
    Tulevik? Loodan, et varsti saan hakata tihedamalt kõndimas käia ja hiljem ka tempot tõsta. Nii tahaks suusatama minna, aga arst ei soovitanud, kuna põrutab kanda. Jooksmisele ei mõtle veel üldse niipea. Võimalik, et enne kevadet jooksma ei hakkagi. Asi seegi kui talve teisel poolel jalg juba suusatada lubaks. 
    Kirjutan natuke ka abikaasa Helist. Tema oli see, kes Ülemiste jooksul kukkus ja murdis hüppeliigese, põlvekederi ja kaks sõrme. Taastumine on aeglane ja vaevaline. Tööl saab käia, aga piiratud võimega, kõike tegema ei panna. Kõndida suudab kusagil 13 min/km ja pikim kõnd olnud alles 5 km. Niivõrd aeglane ja vaevaline on paranemine. Peaasi, et siiski liigub ka temal kõik paremuse suunas.
    
    Arvatavasti sel aastal viimane postitus ja kohtumiseni järgmisel aastal!