Tere!
Pole mitu kuud kirjutanud, kuna ei olnud midagi erilist kirja panna. Lõpetasin sellega, et põlv jamab ja joosta saan väga vähe, lisaks ei saanud õla tõttu midagi teha. Põlv teeb siiani vaeva ja ei kavatsegi paraneda. Õla kohta tean nüüd seda, et seal on mingi "lihase/kõõluse pitsumine" ning labrum on vigastatud. Viimane siis luuline vigastus. Ortopeedile minek 6. detsembril ja näis, mis ette võetaks.
Igatahes jõusaalis teen vaid vasakule käele trenni, paremaga ei saa midagi teha. Korvpallis on kohati päris valus, eriti söödud ja poolhaagid parema käega.
Kuude kaupa eraldi olid mu tegemised järgmised. Septembris sõitsin jalgrattaga ligi 177 km, kõndisin 231 km, jooksin vaid 31 km. Jõusaalis ligi poolteist tundi. Korvpalli mängisin natuke üle 7 ja poole tunni.
Oktoobris mängisin korvpalli üle 7 tunni, jõusaalis olin 4 ja pool tundi. Jooksin 50,65 km ja kõndisin 56,5 km.
Novembris mängisin korvpalli 7 tundi, jõusaalis 5 ja pool tundi, jooksin 39,66 km ja kõndisin 110,4 km. Üsna tagasihoidlikud numbrid jooksmises ja jõusaalis. Korvpalli on saadud mängida ja kõndida piisavalt.
Oktoobris osalesin Tartu Linnamaratonil. Kahjuks vaid 10 km distantsil. Enamat põlv ei võimaldanud. Vahele jäi 4 aastat järjest. Eelmine jooks oli mul Tartus suurepärane, jooksin 2018. aastal uue isikliku rekordi maratonis. Edasi on tervis ainult jamanud.
7. oktoobril oli ilm kehv, jahe ja väga tugeva tuulega. 10 km rada küll selline, et igal pool tuul ei sega, aga kui segama pääses, siis korralikult. Ilma tõttu läksin kohale n.ö. viimasel minutil. Sain Crisi käest stardimaterjalid ja edasi riideid vahetama. Kiire käik ka wc-sse ning starti ja paari minuti pärast juba kõlaski stardipauk.
Stardijooneni kulus 10 sekundit. Kuna lootsin salamisi 50 minuti alistamist, siis olin lootusrikas, et stardis nii vähe aega kaotasin. 1. km aeg andis ka lootust, kuigi tundus, et oleks pidanud natuke rahulikumalt alustama. Aeg 5.02. Juba teise km lõpus tekkis 50 minuti alistamises kahtlus, sest selle aeg tuli vaid 5.18. Lohutasin end, et see tõusuga km ja küll tempo taastub.
3. km tõi ajaks 5.12, neljas 5.06. Sõpruse sillal tuul ei seganud, kuna puhus osaliselt tagant. 5. km aeg aga masendas, 5.12. Ei suuda ma selles seisus teise poolega 70 sekundit tagasi joosta. Miks? Sest tuul hakkas nüüd rohkem segama ja millegipärast oli pulss liiga kõrge. Ülemistes oli just pulss hea ja see võimaldas tugeva teise poole. Nüüd püüdsin vaid kuidagi tempot säilitada.
Ei õnnestunud, 6. km aeg 5.16. Edasi oli rajal väike üllatus, ei jooksnudki Kaunase eest, vaid hoopis tagant. Kuna rajal muud muutust ei olnud, siis see tegi distantsi siiski 30 ... 40 meetrit pikemaks. Seegi lisab ajale vähemalt 10 sekundit. Seega lootused kustusid lõplikult. 7. ja 8. km ajad 5.24. Ühesõnaga tuleb teine pool ka kindlalt aeglasem kui esimene. See pole mulle aga omane. Ju midagi oli ka tervisega lahti, sellest andis märku pulss.
Supilinnas kulgev 9. km tõi ajaks 5.17, seega päris läbi ma õnneks ei olnud, kartsin ju tempos veelgi alla jääda. Viimaseks km-ks võtsin kõik jõuriismed kokku ja püüdsin anda endast maksimumi. Pulssi enam ei vaadanud, vaid lihtsalt vaeveldes andsin endast hetke maksimumi. Viimase km aeg päeva parim, 4.48. See aga rõõmustas vähe, kuna lõpuaeg alla igasugust lootust: 52.20. Isegi raskema rajaga Elva ööjooksul õnnestus paremini, eriti just teine pool.
Koos kõndijatega sai 10 km distantsil aja kirja 1368 jooksjat. Ametlik lõpuaeg tuli 52.21, koht 348. Oma vanuste seas olin 19. kohal, osalejaid 48. Vaatasin lõpuaegu ja oleksin tervena omavanuste seas olnud kolmas või neljas. Vaat mida siis teeb depressioon ja ravimid. Näostki näha, et kõik ei olnud tol päeval korras.
Mis edasi? Esialgu olen põlve tõttu hakanud korraga vaid 2 km jooksma ehk see aitab. Igatahes septembrist alates pole põlves olnud mingit muutust, mis teeb natuke ärevaks. Kas on hoopis põlveliigesega mingi jama? Eks näis. Võistluseid ei planeeri, kuigi Narvas oleksin jooksmas käinud, kuid nii lühikese distantsi pärast nii kaugele sõitma ei hakanud.
Püüan hakata suusatamas käia, kui organism võimaldab. Kaotasin ju suusatamisvõime samuti depressiooni tulekuga 2018. aasta sügisel. Enne seda suutsin Haanja maratonigi läbida, nüüd on tõusud ületamatuks takistuseks muutunud.
Ligadi-logadi siiski edasi! Kohtumiseni!
