Kambja jooksusari.

                             Tere taas!

    Olen juba eelmisest aastast võlgu ühe tutvustava postituse selle armsa väikese sarja kohta. Sari toimub juba üheksandat aastat järjest. Igal hooajal toimub 3 etappi, vaid teisel ja kolmandal hooajal toimus 4 etappi. Igal suvekuul toimub 1 etapp. 

    Etapp koosneb 5 km jooksust/kõnnist ja 10 km võistlusjooksust ja võimsusjooksust järsust mäest(künkast) üles. Võistlusjooksu start toimub kell 18.05, 5 km stardid toimuvad alates 18.05-st kuni 20.00-ni. Registreeruda saab 5 km stardile kella 20.00-ni. Startida saab iga minut. Finiš suletaks kell 21. Osavõtt on alati olnud tasuta. 

    Autasustataks 10 km võistlusjooksu iga vanusegrupi kolme paremat nii naiste kui meeste puhul. Üritus toimub just teisipäeva õhtuti. Kõikidel etappidel osalejate vahel loositaks välja ka auhindu. 

    Sel aastal toimusid etapid 11. juunil, 9. juulil ja viimane etapp toimub 6. augustil. 5 km puhul läbitaks 1 ring, 10 km puhul 2 ringi. Tegelikult pole ringi pikkus üldjuhul 5 km, vaid umbes 4,7 ... 4,75 km. Mõnel aastal on üks etapp olnud pikem. Rada on raske, võiks öelda, et väga raske. Ühe 4,70 km-se ringi kohta tuleb umbes 90 tõusumeetrit. Täielikult tasast lõiku ei ole. Mitu tõusu on sellised, et pooled võistlejad nendest üles joosta ei jaksa, lõpus kõnnivad.

    Ise olen osalenud pea igal aastal, vaid 2018. aasta jäi vahele, sest siis olid mu eesmärgid teised. Olen ka siis osalenud kui joosta vigastuse tõttu ei saanud, siis kõndisin raja läbi. Eelmisel aastal osalesin esimesel ja kolmandal etapilt. Juuni etapil sain ajaks 57.59 ja augusti etapil 56.48. 

    Sel aastal 11. juunil läbisin raja ajaga 55.41 ja 9. juulil 54.28. Sel hooajal siis järjest püstitanud antud võistluse uued isiklikud rekordid. Tase on jooksudel hea, sest olen alati taga pool. Viimasel korral oli mu keskmine pulss 139, maksimaalne 152. Kiireim läbitud kilomeeter kaheksas, ajaga 5.24 ja aeglaseim 6.10. Esimest korda suutsin kõik tõusud üles joosta. Vastupidiselt joostud esimesel etapil ei suutnud, kuna Kopsumägi on mulle siiani liiga kõva pähkel.

    Mida veel öelda? Tule Kambjasse jooksma 6. augustil kell 18.00. Tule üksi või tuttavatega või lastega. Ka koeraga tulek ja raja läbimine ei ole keelatud. Ole natuke varem kohal, et registreeruda ja number välja võtta. Asukoht on Tartu poolt tulles kohe peale Kambjat paremal, peaaegu tee ääres. 

    https://www.kambjasport.ee/

    Kohtumiseni!

Kokkuvõte juunist 2024.

                             Tere taas!

    Püüan juuni lühidalt kokku võtta. Erinevaid liikumisi tuli kuu jooksul ajaliselt 52 tundi ja 28 minutit. Korvpalli mängisin poolteist tundi, selja jama tõttu sain kõndida ainult 49,8 km. Jalgrattaga sõitsin 413,6 km ja jooksin 184,4 km. Lõpuks ometi talutav jooksmise  kilometraaž. 

    Jooksin kokku 21 korda, distantsid 3,2 km kuni poolmaraton. 1 poolmaraton, 2 korda 15 km, 4 korda 10 km. Erinevas tempos, erineva pulsiga. Vorm on tasapisi paranenud ja olen jooksnud võistlustel oma viimase viie ja poole aasta kiireimad 10 km.

    Osalesin Rakvere ööjooksu 10 km distantsil, kus sain ajaks 49.07, Kambja jooksusarja esimesel etapil, 9,45 km distantsil, kus sain ajaks 55.42. Aeg ei tundu hea, aga minu kohta siiski on, kuna ma pole maastikujooksja, sel jooksul aga ligi 200 tõusumeetrit. Osalesin ka Elva Südaööjooksu 10 km distantsil, kus sain ajaks 49.58 ja lõpuks ka poolmaratonil Liepajas, kus sain ajaks 1.52.59. 

    Selja tõttu saadeti mind füsioterapeudi juurde, kuid tundub, et ka see ei toimi. Selg ei talu kõndimist ja korvpalli, rattasõit ning jooks sobivad aga suurepäraselt. Korra olin ka mingis viiruses ja selle pealt tegin Elvas enda kohta hea jooksu. VO2MAX püsib 50 peal juba pikemat aega. Eelmistel aastatel, mil olin aeglasem ja pulss kiirem, oli see näitaja 52 ja 53. 

    Kui rattaga sõidan arsti antud soovituse järgi, siis on keskmine pulss alla 90, pingutades 100 löögi ümbruses. Tugevalt pingutan harva ja seda ortopeedi nõuandel. Joostes on tavapärane keskmine 120 löögi  ümbruses minutis. Võistlustel muidugi kiirem. Rakvere ööjooksul oli keskmine pulss 139, Kambjas 130, Elvas 139 ja Liepajas 136. Neid numbreid vaadates tundub, et poolmaratonis suudan ehk kiireminigi joosta ja väike varu tundub olevat ka raskel Kambja rajal. 

    Juulis plaanin osaleda Kambja jooksusarja teisel etapil 9. juulil ja Jelgava ööjooksul 27. juulil. Mõttes on ka Südasuve challenge 14. juulil või päev varem Pühajärvel. Ehk ka pisikesel Iigaste metsajooksul 20. juulil. Augustiks panin end kirja 9. augustil Ülemiste 10 km distantsile ja päev hiljem poolmaratonile. Kahjuks sel aastal Kuldigas ei saa osaleda, sest see samal nädalavahetusel kui Ülemiste jooksud. Kirja panin end ka Valmiera poolmaratonile 7. septembril. 

    Seniks kohtumiseni!

Liepaja poolmaraton.

                             Tere taas!

    Sel korral kirjutan natuke Liepajas käigust ja osalemisest Liepaja poolmaratonil. Olen varem kahel korral osalenud Liepaja poolmaratonil aastatel 2017 ja 2018. Mõlemal korral varakevadel ja läks üsna hästi. Kuna koroona lõi paljud Läti jooksud uppi, siis nüüd on seal palju muutunud ja antud jooksuüritus korraldati 29. juunil. 

    Sel korral oli kartuseks põlv, mille puhul kindlat vigastust kindlaks ei tehtudki. Võimalik, et tegu kulumisest tingitud hädaga ja seda protsessi ümber enam ei pööra. Talvest alates kannan ortoosi ja sealt alates on seis pidevalt paremaks muutunud. Seetõttu riskisin ja otsustasin Liepajas poolmaratoniga katsetada. Kui peale seda põlv korda jääb, siis jooksen sel hooajal veel mitu korda sel distantsil. Tahaks väga ka maratoni uuesti joosta, kuid seda ei juhtu veel nii pea. Viimati jooksin maratoni 2020. aasta veebruaris.

    Enam ei mäleta, millal end kirja panin, aga seda ma tegin ja kaasa otsustasid tulla ka Silvia ning Cris. Ka Crisi vaevab mingi seletamatu ja diagnoosimata põlvevigastus ja tema põlvelgi  ortoos ning sealt alates on ta taas joosta saanud. Tema ja Silvia otsustasid joosta 10 km distantsil. 

    Veel mõni päev enne üritust prognoositi jooksu päevaks palavat ilma, õnneks see muutus. Reedel, 28. juunil alustasime sõiduga Liepajasse, kuhu tublisti üle 400 km. Startisime 12 paiku. Nagu ikka, tegime vahepeatuse Siguldas, kus sõime ja sirutasime natuke jalgu. Söömiskohaks ikka Milly kohvik/kauplus Krimulda mõisa juures, mille külastamine saanud justkui traditsiooniks. 

    Edasi sõit Riia poole. Kuna liiklus oli väga tihe, siis ei hakanud läbi Riia sõitma, vaid ümber linna, läbi Salaspilsi. Seegi sõit ei osutunud kiireks, sest ka sel teel pidevad ummikud. Alles ümber Riia sõites ja Riia-Liepaja maanteele pöörates muutus liiklus talutavaks. Teel tegime ka ühe lühikese jalgade sirutuse ja kella kaheksa ajal jõudsime kohale.

    Kahel varasemal korral peatusime hotellis Amrita. Kuna seal oli kõik korras, siis tegime sel korral sama otsuse. Väike jalutuskäik linna lõunaosas, mis kahjuks tuli pooleli jätta, kuna tugev tuul ja vihmasadu tegid sellele kiire lõpu. Hotelli restoranis toidud üsna kallid, portsjonid suhteliselt väikesed, aga sööma pidime.

    Öösel magada väga keeruline, kuna madrats liiga pehme ning konditsioneer plärises iga natukese aja tagant mõne sekundi. Kuigi oli väga palav, tuli konditsioneer välja lülitada ja leppida avatud aknaga. 

    Ärgates käisin teisel pool kanalit võistluskeskuses numbri järel. Seejärel hommikusöök ja mõne km pikkune jalutuskäik mere äärde.                  

                                    Võistlus.

    Start peaaegu keskpäeval, kell 13.50. Korraga stardis nii 5, 10 kui ka 21,1 km osalejad. Natuke venitusi ja stardikoridori läksin viimasel minutil. Cris ja Silvia läksid sinna varem ja olid paremal stardipositsioonil. 

    Ka lätlased alles toibuvad koroona-piirangutest ja osalejaid pole veel üritustel nii palju kui varasemalt ja kokkugi püüti hoida. Ometi oli meid stardis tuhande jagu. 5 km jooksul tuleb läbida 1 ring, 10 km distantsil 2 ringi ja poolmaratonis 4 ringi. Lisaks igal ringil üks 270 meetrine lisalõiguke. 

    Stardihetkest stardijooneni kulus mul vähemalt minut. Kuna aega võeti stardihetkest, siis see lisas lõpuajale minuti ja head aega loota ei olnud. Millised mu eesmärgid? Kuumalaine puhul lootsin läbida distantsi kasvõi mõni sekund alla kahe tunni. Tempoga 5.40 km kohta. Kuna ilma polnud nii palav, siis võtsin plaaniks läbida distants 5.30 km ajaga. Harjutasin kodus ka 5.20 tempoga jooksu, aga selleks tempoks oli ilm siiski liiga soe ja keskpäevane päike halastamatu.

    Pulss läks suhteliselt kõrgeks üsna kiireks ja juba kartsin väga viletsat jooksu. Kuigi esimese km ajaks sain vaid 6.10, siis sinna tuleb arvestada stardis kaotatud minut ja see näitas, et avakilomeeter sai liiga kiirelt joostud. Esimesel ringil oli joosta väga raske, vaja pidevalt põigelda, et mitte kõndima hakata, kuna 5 ja 10 km distantsil oli palju aeglaseid jooksjaid. Nagu ikka, rajal mingit korda ei olnud. Leppisin sellega ja teadsin, et teisel ringil tekkib juba ruumi. 

    Kuigi 3 km järel oli ka joogipunkt, siis sinna ei pääsenud. 4 km läbimisel nägin tuletõrjeautot, kust kasteti jooksjaid. Olin valel pool ja jäin sellest kastest ilma. Ringi lõpus teises joogipunktis jäin õigele poole ja sain nii juua kui vett pähe kallata. Esimese ringi lõpetasin ajaga natuke üle 29 minuti. Seega 5.30 km kohta suudan joosta küll. 

    Igal ringil tuli umbes 2 km joosta puude vahel, tuule ja päikese eest varjul, kuid ülejäänud osa päikese käes. Ühel lõigul ka vastu tugevat tuult, mis hästi jahutas. Silvia püüdsin kinni üsna varakult, Cris aga oli juba nii heas vormis, et teda ma ei näinudki. Lisaks olid tal ringid lühemad. Ringiajad olid pidevalt 5.30 ja 5.20 vahel. seega hakkasin lootma, et suudan ehk tugevama teise poolega saada aja alla 1.56. 

    Teist ringi lõpetades oli aeg mõni sekund alla 58 minuti. Seega 1.56 alistamine tundus reaalne. Kolmandal ringil püüdsin natuke tempot tõsta ja paar lööki kiirema pulsiga joosta. Ometi avastasin 13 km möödudes, et tempo hakkas langema. Eks kuum muidugi oli, aga nii palju see ka segada ei tohiks. Siis meenus, et unustasin 10 km läbimisel energiageeli söömata. Kuna joostud juba pea 2/3 distantsist, otsustasin 2 energiageeli korraga ära süüa/juua. 

    Vähem kui km hiljem oli tuletõrjeauto kastmispunkt. Kuna nüüd rajal jooksjaid vähe, siis sain üksinda kastjale ligi minna, kes mind ka põhjalikult kastis. See jahutas ja energiageelid tegid selle, et sain jõudu juurde ja suutsin tempot tõsta. Mitte vaid eelnenud tasemele, vaid kiireminigi. Pulss kerkis vaid mõne löögi võrra ja see andis kindluse, et alistan ka 1.55 lõppaja. Ringi lõppedes tundus, et ehk õnnestub alistada ka 1.54 lõppaeg. 

     Viimasel ringil ka korralik kastmine ja jõudu jätkus lõpuni. Viimasel kahel km-l suutsin veelgi kiirendada ja päris hea oli teistest pidevalt mööduda. Lõpuspurt! Finišijoone ületamisel panin kella seisma, olin üsna läbi. Taastusin aga kiirelt, sain medali, joogi ja mingi jogurti laadse karbi. Kuna olin väga märg, siis pidin kohe riideid vahetama minema. Nii kuumana pole seda varem kordagi teinud, kuid tuule käes märg olla ka ei julgenud. 

    Lõpuks leidsin aega vaadata, mis lõpuajaks sain. Ja üllatusin! Lõpuaeg 1.52.59! Seda ei julgenud loota. Alates minu haigestumisest aastal 2018 oli see mu paremuselt teine poolmaraton. Viimati jooksin kiiremini 2019. aastal Kuldigas. Aga sealgi olin samas minutis. Seal oli aeg 1.52.13 ning stardis kulunud aeg oli maha arvestatud. Kuldiga jooksuga tegelikult enam-vähem sama aeg, kuna siin kaotasin stardis minuti. Kuldigas oli jooks õhtu poole, siin keskpäeval. Seega: loodan järgmisel poolmaratonil alistada 1.52 lõppaja. Kuna järgmine jooks on 27. juulil Jelgavas ja see on ööjooks - kuigi tegelikult õhtujooks - siis kuumust loodetavasti ei ole ning õnnestub 1.52 alistada!

Cris uuris korraldajatelt, kust leida ametlikke aegu. Sealt siis näen, et ametlik aeg sama, mis mu kellal. Seega ametlikuks sain võistluse-, mitte poolmaratoni aja. Minu kell näitas küll lühemat maad kui poolmaraton, kuna aga joosta ja pöörata tuli palju puude vahel, siis kell võis seal eksida. Cris sai ringi pikkuseks täpselt 5 km, minul oli ringil lisaks see 270 meetrine lõik, seega distants peaks enam-vähem õige olema. Kell näitas tõusumeetreid 68, aga ka selles kahtlen tugevalt. Ringi peale ehk 10 tõusumeetrit. Eks näis, mis Jelgavas, seal on distants alati pikem olnud, rada samas kiire nagu Liepajaski.

    Edasi sai veel söömas käidud ja pikk kodusõit algas. Kahjuks tulime tagasi läbi Riia. Kuigi liiklus laupäeva õhtul hõredapoolne, siis nii maps kui waze ei tahtnud meid läbi kesklinna ja kõige otsemat teed juhatada ja tekkis palju jama. Korra sõitsin ristmikule ka punase tulega, kuna ootamatult käskis mobiilirakendus Daugava jõe poole tagasi keerata. Koju jõudsime kell 1 öösel. 

    Kui nüüd mainida midagi ka kaaslaste jooksust, siis Silvia sai enda n.ö. tavalise aja, kuna oli vähe harjutanud. Cris aga jooksis kahe viimase aasta kiireima jooksu. 

    Hetkel on plaanis osaleda 9. juulil Kambja teisel etapil ja kuu lõpus Jelgavas. Tahaks veel mingit võistlust, aga midagi head ei näe Eestis tulevat. Ehk vaid ööjooksu korraldatud jooks Pirital. Kui põlv jääb korda, siis tahan joosta septembris Valmieras poolmaratoni ja arvatavasti Linnamaratonil sama. Kirjas olen Ülemiste 10 km jooksul. Väga lootsin osaleda ka Kuldiga poolmaratonil, aga seal on jooksu algusaeg õhtust üle tõstetud hommikuks ning ma lihtsalt ei jõua sinna, sest üritus toimub päev pärast Ülemiste 10 km distantsi. Võimalik ka see, et jätan Ülemistele minemata ja osalen vaid Kuldigas. Aga see võimalus väiksem.

    Muide, küsin lugejatelt järgmist. Ülemistel toimub 10. augustil ka poolmaraton. Ametlikult on kirjas, et kokku tuleb 1000 tõusumeetrit. Kust nad need tuhat meetrit leiavad? Parkimismajades ainult üles-alla või korraldajad eksivad? Ehk mõtlesid tõusudele kuluvat läbitavat distantsi ja said selliselt tuhat meetrit kokku? Tõusumeetreid aga nii ei arvestata. Neid arvestataks vaid reljeefselt, mitu meetrit tuleb vahepeal ülese poole tõusta.  Kui keegi teab täpsemalt, võiks kirjutada kommentaaridesse. Võimalik, et osalen siis hoopis kahel õhtul järjest Ülemistel, kuigi põlve tõttu vist ei tasuks riskida. Ning kaks päeva järjest Tallinnas käia tundub ka jama ning kulukas. 

    Kui keegi tahaks ka osaleda näiteks Jelgava ööjooksul, siis kirjutagu otsingusse Jelgavas nakts pusmaratons.

    Seniks kohtumiseni!

Elva Südaööjooks 2024.

                             Tere taas!

    Ka sel aastal osalesin Elva Südaööjooksul ja püüan seda ka edaspidi teha. 2019. aastal sain ajaks 52.23, 2021. aastal 55.27, 2022. aastal 54.56, 2023. aastal 52.17. Plaanidest rääkides oli esmane soov ületada oma kiireim tulemus. Tegelikult lootsin end ületada ja alistada ka Elvas 50 minutit. Rakveres see õnnestus, samas Elvas on rada oluliselt raskem. 

    Registreerusin varakult. Osaleda otsustasid ka Cris, Liisi ja Heli. Pojad mul kahjuks ei jookse, üks neist tervislikel põhjustel. 

    Elva jooksu omapära on ennekõike selles, et see algab tõesti hilja ja paljud lõpetavad peale südaööd. Ise sooviksin, et start antaks pool tundi hiljem ja nii saaksid kõik alustada reedel ja lõpetada peale südaööd. Osadele see ei meeldi, kuid tuletan meelde, et tegu on justnimelt Südaööjooksuga. 

    Võistluspäeval ise numbri järel ei käinud, Heli tõi need kaheksa paiku meile ära. Ilm oli jahedapoolne, seega jooksmiseks hea. Kohale jõudsime umbes pool üksteist, ajasime mõnega juttu, siis venitus ning soojendus ja stardikoridori minek mõni minut enne starti. 

    Stardipaugust stardijoone ületamiseni kulus 7 sekundit. Algus on üsna ebameeldiv, sest esmalt järsk pööre vasakule, siis aga ringtee raudteejaama ees. Kahjuks oli sel korral pisike apsakas juhtunud, kuna ringi lõpetamisel tuli joosta autode vahelt, üle äärekivide ja muru, et õigele rajale tagasi saada. See on selle jooksu üks väheseid kitsaskohti. Mainiks ära ka riietumistelgi puudumise.

    Esimesed 3 km on raja kõige kergemad. Mõned tõusumeetrid küll on, aga neid silmaga ei erista. Kohalikke kaasaelajaid on päris hulgi. Osad on oma maja ette ka joogilauad jookidega paigaldanud. Samas peale kaht kilomeetrit ei joo veel naljalt keegi. Neljas km toob esimese pika, kuid kerge tõusu. Siis keerame asfaldilt ära ja edasi tallatud kitsal rajal ebameeldiv tõusuke. 

    Pinnas pidevalt muutuv. Mingi aja pärast asfaldil tagasi, tõusuke ja ametlik joogikoht. Üle Tartu mnt. tänava ning siis tõus Muusikakooli esisele. Korralik laskumine ja siis järsk pööre vasakule ning jookseme haigla eest läbi. Uuesti Tartu mnt. tänavale, kus kerge tõus päris pikalt. 

    Siis pöörame pisemale tänavale, mitmed pöörded ja siis hea laskumine Arbi männist möödudes. Alla jõudes täitub 7 km. Edasi raja raskeim tõus Koidu tänaval, kus ka tõusu lõpul kohalik elanik igal aastal juua pakub. Edasi pikalt laskumist, alguses liiga järsult. Kui need läbi, siis Tuletõrje tänav ja ring ümber Arbi järve. Ja ongi lõpp. Pööramisi on päris palju ja Arbi järve ümbruses on kohati rada ebameeldiv. Sel korral ka natuke libe ning pehme. 

    Alustasin justkui kergelt ning lootsin esimese km läbida ajaga 5.20, tegelikkuses oli aeg 5.13, mis alguse keerukuse tõttu väga kiire. Kergema osa läbisin keskmise km ajaga 5.02. See lisas julgust, et ehk pean ka raskema osa vastu ja suudangi 50 minutit alistada. Järgmised 2 km viisid keskmise 5.05/5.06 peale. 50 minuti graafikule jäin siis alla 27 sekundit. See eeldab lõpuaega 51 minutit või mõni sekund kiiremini. 

    Edasi muutus jooks taas kiiremaks, kuid kaotussekundeid lisandus ikkagi juurde ja 7 km läbimisel oli maas 31 sekundit. Edasi raskem tõus Koidu tänaval ja kiire laskumine ja peale 8. km-t oli kaotus 25 sekundit. Peale 9. km kaotasin 50 minuti graafikule ikka veel 19 sekundit ja tundus, et 50 minutit jääb napilt alistamata. Ometi suutsin viimasel km-l veel end natuke sundida ja kõrgest pulsist olenemata jooksin viimase km kõige kiiremini ja sain lõpuajaks 49.58!

    Olin väga rahul! Isiklik rajarekord ja pean seda jooksu tsipake paremaks kui Rakveres joostu, kuigi Rakveres olin kiirem. Peagi lõpetas ka Cris, kes sai enda kohta hea aja ning peale rasket selja vigastamist eelmisel aastal hakkab taas jooksuvõimeliseks saama. Vahetasin märja särgi ja panin selga ka õhukese jooksujaki, sest ilm oli jahe. Peale Liisi ja Heli lõpetamist vahetasime veel natuke muljeid ja siis koju.

    Toon eraldi välja ka pulsi ning km-te ajad: 

1. km. 5.13, pulss 120/134,

2. km. 5.02, pulss 135/137,

3. km. 4.51, pulss 134/138, 

4. km. 5.12, pulss 137/143, 

5. km. 5.08, pulss 139/145,

6. km. 5.02, pulss 141/146, 

7. km. 5.02, pulss 145/148,

8. km. 4.53, pulss 141/151, 

9. km. 4.55, pulss 147/151, 

10. km. 4.39, pulss 152/156.

    Ametlik lõppaeg 49.58, kuna stardis kaotasin 7 sekundit, siis mitteametlik 10 km aeg oli 49.51. Pulss 139/156. Tõusumeetreid 86. Kui täpne see number on, ei tea, sest kohati jooksime ju puude vahel. 394 lõpetaja seas sain 135. koha. Omavanuste seas oli 24 osavõtjat, milles jäin 13. kohale.

    Järgmine ametlik võistlus toimub 29. juunil Liepajas, kus jooksen sel hooajal esmakordselt poolmaratoni. 

    Seniks kohtumiseni!

    

Eesti Ööjooks Rakveres.

                     Tere!

    Otsustasin lühidalt selle jooksu kirja panna, kuna saavutasin enda kohta hea tulemuse. Registreerisin end 10 km jooksule, sama tegid ka Silvia, Liisi ja Kristen. 

    Kell 16.30  alustasin kodunt sõiduga, käisin läbi ka Lõunakeskuse Maksimarketist ja edasi võtsin Liisi ja Kristeni peale. Sõidu ajal ajasime üht vihmasadu taga ja püüdsime selle ka lõpuks kinni. Olin aga täielikult rahulik, kuna kõik prognoosid lubasid õhtuks Rakverre kuiva õhtut. Radaripilt aga näitas, et ei pruugi kuivaks jääda ja õhtused prognoosid olid kõik muudetud ja prognoosisid hoopis sadu. Nii palju siis nendest ilmamudelitest.

    Rakverre jõudsime mõni minut peale seitset. Auto parkisin Vee ja Kastani ristil asuvasse parklasse. Peagi saabus samasse parklasse ka Silvia. Kastani tänav oli üles kaevatud ja seetõttu vist oligi jooksutrass ja võistluskeskuse asukoht muutunud. Võtsime numbrid välja ja auto juurde tagasi. Kahjuks aga jõudis siis vihm kohale ja sadas kuni stardini. 

    Veetsime autos aega, vahetasime riided ja jalanõud ja siis jooksuga võistluskeskuse juurde.  Osadele vihm meeldib, kuid mulle ainult jooksu ajal, muul ajal jooksuriietes see mulle ei sobi. Spordihoones sees ootasime viimase hetkeni, tegin seal ka natuke venitusi ja mõni minut enne kella kümmet läksin starti. Rajale tuli end teiste vahelt pressida, kuna osad vist ei tihanud otse rajale end teiste vahele pressida. Parajasti käis ka ametlik soojendus, kus mina olen alati väga tagasihoidlik. Ka stardieelne vanne jäi mul vandumata. Samas sellest polnudki tolku, sest kogu jooksu ajal nägin vaid üht jooksjat, kes vannet jooksu ajal ka täitis.

    Kui nüüd plaanidest kirjutada, siis ennekõike soovisin selle aasta parimat tulemust. Valgas läks ametlik aeg natuke üle 53 minuti. Mõtlesin, et rahule jään vaid siis kui suudan joosta alla 52 minuti. Muidugi, salamisi lootsin eelmise aasta Ülemiste 50.07 üle joosta, kuid selles kahtlesin tugevalt. Seega: alla 52 minuti! Esimene km nii nagu läheb ja edasi saada keskmine 5.12 km kohta ning lõpus natuke kiirendada kui jaksu peaks olema. 

    Start oli väga tihe ja kella panin käima täpselt stardijoone ületamisel. Keeruline oli jalale uuteks sammudeks ruumi teha. Kurvides astusid mõned ka väljastpoolt ootamatult sisekurvi teistele ette. Õnneks ei kestnud selline trügimine kaua, kuna peagi jõudsime laiemale tänavale. Esimese km aeg rõõmustas, sest massis jooksmisest olenemata sain ajaks 5.25. Samas pulss tegi ärevaks, kuna näitas juba üle 130. Vihmasadu lõppes ja hakkasin natuke kuuma tundma. 

        Kui läbitud sai 2. km, siis natuke ehmatasin, sest km ajaks sain 5.01 ja keskmine tõusis 5.13 peale. Ei julgenud nii kiiret tõusu 5.12 keskmise kanti saavutada. Pulsi keskmine sel km-l oli 134. Liiga varajast pulsi tõusu üle 130 aga kartsin, sest siis tuleb piir rutem kätte. 

    Esimesel kolmel km-l oli pööramisi liiga palju, edasi oli neid vähem. Kolmanda km aeg 4.59 ja seega muutus km keskmine aeg juba nii ruttu 5.08 peale. Pulsi keskmine 134. Kuna pulss jäi muutumatuks, siis see rahustas. 

    Neljandal km-l oli ka tõusu ning km ajaks sain 5.04. Keskmine 5.06, see aga eeldas, et alistan ka 51 minuti piiri. Pulsi keskmine sel km-l oli 136. Teadsin, et kui pulsi keskmine läheb üle 140, siis võin end kinni joosta. 

    Viies km oli ebameeldiv, algas see tõusuga ja siis muutus pinnas. Imelikud munakivid ei võimaldanud vabalt joosta. Km teine pool oli pinnasest olenemata kerge, kuna tulid laskumised. Üks kitsas lõik oli aga väga kehva munakivi tee ja seal pidin väga jalga hoidma. Kui jooksin üle stardijoone, siis sain ajaks 25.10. Viie km täitumisel sain aga ajaks 25.27, km aeg 4.58, keskmine 5.05. Pulsi keskmine oli 136. 

    50 minuti alistamine ei tundunud väga tõenäoline, sest selleks pean teise poole jooksma minuti jagu kiiremini. Kuna aga ring osutus lühemaks kui 5km ja ringi ajaks sain 25.10, siis arvasin, et suudan teisel ringil need 10+ sekundit võita ja võistlusaja saada siiski alla 50 minuti, mis oleks hetke unelm. 

    Teisel ringil avastasin, et tegelikult on esimene km päris korraliku tõusuga, esimesel ei märganud seda rahva rohkuse tõttu. Ometi sain ka selle km aja enda kohta hea: 5.02, pulss aga kerkis 141 peale, mingil hetkel oli see ka 146. Püüdsin väga tempot ühtlasena hoida ja kuidagi vastu pidada. Mitmel pool märkasin n.ö. palgatud kaasaelajaid, aga kohati oli raja ääres ka kohalikke elanikke toetamas, see meeldib mulle alati kõige rohkem. Lehvitasin tänutäheks kõikjal, kus kaasa elati ja paljud ka märkasid seda ning elasid hetke mulle rohkemgi kaasa. 

    7. km ajaks sain 4.57, km keskmine 5.04 ja pulss 142/144. Teadsin, et ka järgmine km on kergem ning julgesin tempot hoida. 8. km aeg tuli 4.52, keskmine 5.02. Nüüd hakkasin salamisi lootma, et saavutan ka keskmise km aja 5.00 või sekundi jagu kiiremaltki. See annaks tõepoolest 10 km lõpuajaks natuke alla 50 minuti. Peale 2018. aasta lõppu ei ole ma kordagi suutnud joosta alla 50 minuti. Võistlusaeg aga tundus tulevat tõesti alla 50 minuti. Selle km pulss 144/146. 

    9. km tuli lihtsalt vastu pidada, sest seal kaks tõusukest. Üllataval kombel ma vastu ka pidasin ja olin kindel, et jooksen viimase km-l kõige kiirema km. aja. Üllatuslikult sain ka 9. km ajaks 4.52, pulss 147/150. Kuidas ma nii suutsin, ei tea. Keskmine aeg km kohta tuli ikka 5.02 ja olin kindel, et ei saa alla 5.00. 

    Viimasel km-l pidasin tõusu ilusasti vastu ja suutsin sama tempot hoidagi. Kahjuks aga jäid siis massiliselt ette 5 km kõndijad. Pidevalt pidin paremale kalduma ja seega natuke pikema maa jooksma. Lõpusirgele jõudes oli hoog päris hea ja suutsin seal kiirendadagi. Finišijoone ületades sain distantsi pikkuseks vaid 9,89 km. Seega ei tule ametlikku aega 10 km kohta. Viimase km keskmiseks ajaks aga sain 4.31, võistluse ametlikuks ajaks 49.07, enda kella järgi 49.11. Pulss 150/153. Tõusumeetreid kogunes minu kella järgi 47, laskumisi 41, seega peaks tegelik jääma sinna kahe numbri vahele.  Kogu jooksu keskmine pulss 139, sammu pikkus 1.15. Juua ma jooksu ajal ei vajanud, kuigi vihma oleks võinud tibutada, kohati kippus palavaks.

    1. ringi aeg 25.10, teise ringi oma aga koguni 23.57!

    Enim aga rõõmustas see, et km keskmiseks ajaks sain lõpuks 4.59, mis annaks 10 km lõpetamisel ajaks 49.50. Seega kõik õnnestus! See oli teine jooks peale mu haigestumist 2018. aastal ja mitmeid pikki vigastusi, kus aeg oli enam-vähem. Viie ja poole aasta kiireim jooks! Muidugi, mu eelmised kiiremad olid 3 minuti jagu kiiremad, aga siis polnud ka seda jubedat depressiooni, mis mu lõhkus ega ka kanna vigastust, millest paranemine võttis aega pea 3 aastat.

 

    Medal kaela, edasi suur järjekord, kus esmalt anti tühi kotike ja edasi iga vabatahtlik pani midagi sisse. Jooke anti 3 pudelit, aga midagi head ampsata peaaegu mitte midagi. Üks imepisike šokolaad marmelaadiga ja skyr. Palusin endast ühel osalejal ka pilti teha, kahjuks need eriti ei õnnestunud. Tagantjärele öelduna, ühtki ametlikku pilti minust võistlustel ei tehtud, millest on kahju. Ootasin ära ka Silvia, Liisi ja Kristeni, kuigi juba hakkas oodates natuke külm. Edasi jakike selga ja kohe läks paremaks. 

    Mõned pildid ka nendest ja edasi auto juurde. Koju jõudsin peale kella kahte. 

    Kohtumiseni!