Kokkuvõte detsembrist ja kogu aastast 2024.

                             Tere taas!

    Detsember sai läbi ja seis üsna nadi. Kusjuures selgus, et mitte depressioon ei ole mu jõuetuse ja kõrge pulsi taga, vaid hoopis depressiooni ravim. Keskmiselt 10 lööki minutis rohkem kui näiteks augustis. Õla vigastus on vaikselt paranemas ja jõusaalis saan raskemaid harjutusi teha. Talla alt ei tunne enam midagi. Aga tatitõbi ja umbsed ninakäigud vaevavad väga. Väljas ei teinud peaaegu midagi.

    Detsembris kõndisin vaid 12,7 km, korvpalli mängisin ja harjutasin 7 tundi ja 34 minutit. Jõusaalis käisin kokku 10 korda ja sinna kulus aega 14 tundi ja 28 minutit. Jooksmas käisin 15 korda ja läbisin kokku 100 km. 

    Aasta algas üldiselt normaalselt. Põlve tõttu jooksin vaid lühikesi distantse. Alles märtsis julgesin joosta vähemalt 4 ... 5 km korraga. Aprillis jooksin kokku 137 km ja osalesin ka Valga-Valka Linnajooksul, kus läbisin 10 km ajaga 53.16. 

    4. mail osalesin Postitee jooksul, kus läbisin 8,16 km ajaga 43.37. Kokku jooksin mais 154,7 km. 

    16. mail tehti mulle ka silmalihaste operatsioon ja see aitas mind üsna palju. Kahjuks kuu lõpus hakkas selg jamama ja kõndimiskilomeetrite arv langes väga palju. 

    Juunis tegin kuu alguses juba 15 km jooksu ja põlv pidas vastu. Mainin ka seda, et alates veebruarist kandsin vasakul jalal põlveortoosi. Põlv ei andnud enam üldse tunda ja otsustasin kuu lõpul poolmaratoni läbida. 

    Esmalt osalesin Kambja Jooksusarja esimesel etapil ja läbisin 10(9,45) km ajaga 55.42. See oli mu parim pikk jooks Kambjas. Arvestada tuleb ka sellega, et seal tuleb tõusumeetreid pea 200. Rakveres jooksin 10 km ootamatult hästi, ajaks sain 49.11. Tuleb lisada, et rada oli natuke lühem. Aga aja oleks igal juhul alla 50 minuti saanud. See oli mu kiireim 10 km jooks alates 2018. aastast.

    Elva Südaööjooksul läbisin samuti 10 km ja seda üsna täpselt ning alistasin napilt 50 minutit. Ehk siis 49.59.  Rada on aga Elvas oluliselt raskem kui Rakveres.

    29. juunil osalesin Liepaja poolmaratonil ja sain enda üllatuseks ajaks 1.52.59. Olin selle ajaga väga rahul! Kuid peale seda jooksu hakkas põlv taas tunda andma. Seega ei hakanud kohe uuesti poolmaratone läbima. 

    Juunis jooksin juba 184,4 km. 

    Juulis osalesin esmalt Kambja teisel etapil ja jäin sealse jooksuga väga rahule. Ajaks sain seal 54.29. Tütar Cris aga oli minust Kambjas alati kindlalt kiirem, asfaldil olime enam-vähem võrdsed.

    27. juulil osalesime Jelgava ööpoolmaratonil. Tore üritus, seal aga rada alati natuke pikem kui 21,1. Sellest olenemata sain oma kiireima poolmaratoni aja alates aastast 2018, 1.52.27.

    Kokku jooksin juulis 188,4 km. 

    August algas Kambja kolmanda etapiga, mis ametlikult 10 km, aga tegelikkuses vähem. Ometi oli viimasel etapil rada natuke pikemaks ja ka raskemaks muudetud. Ajaks sain seal 57.03. Väga pettunud ei olnud. 

    Augusti alguses osalesin ööjooksul Ülemistel. Kahjuks oli rada väga halb ning finišikorraldus alla igasugu arvestust. Aeglasemad ei pääsenud kohe üle finišijoonegi. Julgesin korraldajate FB lehel seda kriitiliselt mainida ja asi lõppes sellega, et mind blokeeriti lihtsalt ära ning vabandust või oma eksimuse tunnistust ei tulnudki. 

    Järgmisel õhtul osalesin ööpoolmaratonil, sealsamas Ülemistel. Ilm oli jube, tuuline ja sadas väga tugevalt. Rada pidi väga raske olema, tuli ju läbida 8 korda parkimismaju, kus tuli iga kord joosta üles välja. Kuna aga tõusud ei olnud järsud, siis ei olnudki jooksmine raske. Ainult rajal eksimise oht oli ühes kohas olemas. Ajaks sain ootamatult kiire tulemuse: 1.47.14! Aeg tundub erakordselt hea, aga minu kella järgi oli distantsi pikkuseks vaid 19,4 km. Muidugi polnud kell väga täpne parkimismajade läbimise tõttu, aga maa oli siiski palju lühem poolmaratonist. Seega ei hinda seda tulemust kuigi kõrgelt. Sel korral oli korraldus heal tasemel ja tänu kõikidele abilistele rajal, sest ilm oli nende jaoks halvem kui jooksjatele!

    Kuu teises pooles osalesin Võru ööjooksul. Läbisin seal 10 km ajaga 58.53! Parim jooks üle pika-pika aja! Olin selle tulemusega väga rahul, oleks selliseid tulemusi veel joosta suudaks.

       Kokku jooksin augustis 192,3 km.

   September algas ootamatult raskelt. Osalesin vanal ja heal Valmiera poolmaratonil, kust mul head mälestused ja saavutatud ka poolmaratoni isiklik rekord. Ootamatult aga selgus, et jooks on linna äärde viidud ja tegu hoopis maastikujooksuga ja kohati väga viletsa rajaga. Lisaks lõi kõhu lahti ja läbi õnne jõudsin WC-s vahepeal ära käia. Ilm oli soe ja lõppajaks sain masendava 2.09.45. 

    

Edasi ilmnes vigastus talla all ja see segas mind pea aasta 

lõpuni. Rohkem ei osalenud sel kuul kusagil. Kokku jooksin septembris 200,8 km. Septembris hakkasin taas jõusaalis käima ja sain ka ravivõimlemise oma õlale. Viga tehti lõpuks kindlaks. Ühes kõõluses avastati osaline rebend. See vigastus segas ennekõike korvpalli mängimist. 

    Oktoobri algul osalesin tujutult Linnamaratoni 10 km distantsil ja sain ajaks 1.04.09. Ja seda kõike seetõttu, et jätsin täielikult ära depressioonirohu võtmise. See viis mu tervise aga nii halba seisu, et pidin lõpuks uuesti alustama selle ravimiga ja see ei tee head mu sportlikule võimekusele. 

    Esmakordselt osalesin Suure-Munamäe-Võru jooksul. Lootsin kerget jooksu, aga taaskord osutus see maastikujooksuks. Vaid 3 esimest km-t olid asfaldil. Enda kella järgi läbisin 14,93 km, ametlikult oli raja pikkuseks 14,8. Tegelikkuses aga arvatavasti pikem, sest kohati oli ülimalt tihedalt pöördeid, kus kell sinka-vonka asemel tõmbas sirgeid. Cris jooksis sel korral minust oluliselt kiiremini, mina sain aga ajaks 1.25.01 ja km keskmiseks ajaks 5.41. Plaanisin sel jooksul osaleda alates aastast 2016. Aga alatu tulid kas vigastused või haigused vahele. Lõpuks see siiski õnnestus! 

    Et aastas ikka 5 poolmaratoni läbida, jooksin kodu radadel omal käel ka poolmaratoni ja sain ajaks 1.59.29. Kokku jooksin oktoobris 236,3 km. See tegi rõõmu. Aga edasised ilmad ja vigastused rikkusid hooaja lõpu. 

    Novembris jooksin vaid 112,2 km ning detsembris 100 km. Neist osad jooksud juba sees, pisikesel, 125 meetrisel ringil. Novembri alguses osalesin Valgas Mardijooksul ja läbisin 8 km ajaga 40.10.

    Kui nüüd aasta numbriliselt kokku võtta, siis jõusaalis olin kokku 74 tundi ja 33 minutit. Korvpalli mängisin ja harjutasin kokku 54 tundi ja 47 minutit. Jalgrattaga sõitsin suvel 1271 km. Kõndimisel pidin kõvasti tagasi hoidma ja läbisin 1091,7 km. Kuigi probleeme oli, siis joosta suutsin aastaga 1692,35 km. Selle tulemusega olen siiski üsna rahul. Erinevate sportlike harrastuste peale kulus aastaga 579 tundi ja 25 minutit.

    Mis edasi? Proovin kindlasti suusatamist. Kui tervis võimaldab, siis hakkan tasapisi maratonile mõtlema. Võistlustel esialgu ei osale, joosta alla 100 km kuus ei taha kuidagi. 

    Kohtumiseni!

Kokkuvõte novembrist 2024. Veab viltu.

                             Tere taas!

    Pidin sellise pealkirja lisandi panema, kuna tervisega muutunud seis ikka üsna viletsaks. Kuu algas sellega, et depressioon tuli tagasi ja väga palju just kehaliste väljendustega. Taas on pidevalt peas halb olla, vererõhk sageli üleval. Kuna peas läks üha halvemaks, hakkasin uuesti antidepressanti sööma ja mõned nähud taandusid. Depressioon aga jäi ... 

    Jooksmise jõud ja vastupidavus vähenes, pulss muutus igal ajal kiiremaks. Kiirelt langes ka kella määratud VO2MAX 51-lt 49 peale. Joosta sain kaks korda vähem kui kuu varem ja see ei meeldi mulle üldse.

    2. novembril osalesin Valgas Mardijooksul. Enne oli plaan osaleda 16 km distantsil, aga ei julgenud. Leppisin 8 km distantsiga. Osalesime Crisiga ja tema valis 16 km. Rada ei ole seal raske, aga kerge ka mitte. Lihtsalt edasi-tagasi ühel kindlal maanteel. Ilm oli jahe ja tugeva tuulega, kuid tuul mind ei häirinud, kuna enamik distantsist kulgeb metsade vahel. Eesmärgiks oli alistada 40 minutit.

    Alustasime Crisiga koos, tempo oli talutav, natuke üle 5 minuti km kohta. 3. km-l läksin Crisil eest ära, kuna tema jaoks oli tempo natuke kiire. Eks jooksingi kolmanda km alla 5 minuti. Ootasin tagasipöörde kohta, seal ka joogipunkt. Juua ma ei tahtnud, aga häiris see, et tagasipööre oli mõnikümmend meetrit peale 4. km täitumist. 

    Üle viie minuti km kohta jooksin veel vaid kuuenda km, viimased 2 taas alla 5 minuti. Samas oli üsna raske ja jooksin enda hetke võimete piiril. Paar kuud varem oli sellise tempoga jooksmine natuke kergem. 

    8. km täitus ja ajaks sain 39.45. Kahjuks tuli veel 90 meetrit joosta ja võistluse ajaks sain 40.10. Pisike pettumus. Osalejaid oli vähe, minu koht oli teises pooles. 19 lõpetaja seas sain 13. koha, enda vanusegrupis jäin koguni viimaseks. Pulsi keskmine ja maksimaalne olid 136/149, sammu keskmine pikkus 1.16, tõusumeetreid kogunes minu kella järgi 51. Peale lõppu jõin sooja teed ja ootasin Crisi. Kuna ilm kehv, siis kohe peale Crisi tee joomist sõitsime koju. 

    Novembri jooksul kõndisin vaid 10 km, korvpalli mängisin ja harjutasin kokku 8 tundi ja 7 minutit, jõusaalis olin 12 tundi ja 48 minutit. Joosta sain 15 korda ja läbisin kokku 112,24 km. Distantsid 3,33 ... 10 km. Neist 10 km jooksin viiel korral. Tervis ja ilmad ning minu taluvus ei võimaldanud sel kuul enamat. Peaasi, et siiski liigun ja loodan, et kevadeks väga ära ei vaju. 

    Õla seis on paremaks muutunud, aga teatud liigutuste puhul on valu siiski tugev. Ja korvpalli mängimisel segab see üsna palju. Jõusaalis suudan teha harjutusi päris hea arenguga, kuigi raskused on sobilikud pigem naistele. Aga olen ka sellega rahul, sest suudan ikka enam ja enam. Pikem kõnd või ka korvpall toob selja kanguse kahjuks tagasi. Muidu oleks osalenud mõnel matkal. 

    Plaane detsembriks ei ole. Ootan vaid talve ja saab siis näha, kas suusatada suudan või on sellega jäädavalt lõpp. Sellest oleks väga kahju. Olin küll tagumise otsa suusataja, aga see meeldis mulle selliseltki väga. 

    Järgmise korrani!

    

Oktoober 2024 kokkuvõte.

                             Tere taas!

    Üks kuu jälle möödas ja püüan selle kuu tegevused siia kirja panna. Tervis ja vigastused kimbutavad endiselt, aga joosta ma sain. Osalesin kahel korral ka võistlusel. Linnamaratonil läbisin paha tujuga 10 km distantsi ajaga 1.04.08. Edasi jooksin Suure-Munamäe jalamilt Võru Kubija spordibaasi. Jooks osutus maastikujooksuks, mis mulle liiga rasked ja ega see suurt õnnestunud. Ametlikult läbisin 14,8 km ajaga 1.25.02. Raja pikkuse ametlikus numbris kahtlen tõsiselt, kohati oli jooks selline, kus iga paari sammu tagant astu kas paremale või vasakule. Pigem saaks seal samme lugeda. 😀

    Erinevaid sportlikke liikumisi "tegin" kuu aja jooksul 56 ja pool tundi. Kõndida sain vaid natuke üle 27 km. Korvpalli mängisin ja harjutasin kokku natuke üle 8 ja poole tunni. Jõusaalis käisin 11 korda, mis andis ajaliselt kokku 19 tundi ja 54 minutit. 

    Lemmiktegevus on mul jooksmine ja kõigele vaatamata läbisin rohkem kilomeetreid kui selle aasta eelnevatel kuudel. Kokku jooksin 28 korda, mõnel päeval 2 jooksu. Kõige olulisem, et läbisin ka omal käel poolmaratoni, et sel hooajal 5 poolmaratoni enda jaoks kirja saada. See juhtus 19. oktoobril. Nagu ikka, läbisin selle negatiivse splitiga. Esimese poole läbisin keskmise ajaga 5.49, teises pooles suutsin tempot tõsta ja alistada 2 tundi. 1.59.29. Nagu ikka minu juures, on rada rohkete tõusudega ja tõusu- ning laskumismeetreid kogunes 170. Kui alustasin, siis oli plaan läbida see ajaga vähemalt 2.05, aga läks paremini. Keskmine ja maksimaalne pulss sel jooksul oli 120/139.

    Eraldi tooksin välja ka 15. oktoobril joostud 10 km. Kuigi sel korral oli laskumismeetreid rohkem kui tõusu, siis ometi 73 meetrit oli ka tõusu. Lisaks oli enne lõppu 1 väga pikk ja raske tõus, kus tempo langeb oluliselt. Kodu juures pole kaua 10 km suutnud läbida ajaga 51.32. Pulsi näidud olid 128/147. 

    Ning ka ühe 5 km jooksu toon eraldi välja. Läbisin selle ajaga 23.45 ja alla 25 minuti pole ma eraldi 5 km suutnud läbida üle 6 aasta. Alles tervemana, enne 2018. aasta sügise haigust, sain sellega hakkama. Meeldis see, et alistasin ka 24 minutit. Pulsi numbrid olid 136/150. 

    14 korda jooksin vähemalt 10 km korraga. Oli ka hästi madala pulsiga aeglaseid jookse ja palju keskmisi. 

    Plaanis on osaleda veel ühel-kahel võistlusel ja õues jooksmist jätkata nii kaua, kuni ilmastikuolud lubavad. Kui lumi ja jää tulevad, siis õues pikki distantse ei jookse. Miks? Pole õigeid jalatseid. Olemasolevad aga ei sobi pikale distantsile. Meenub 2020 veebruar Moskvas, kus antud jalanõudega oleks peaaegu katkestanud ja sain peale kaht kolmandikku jooksu jalanõud ära vahetada. Sealt sain kanna vigastuse, millega maadlesin 2 ja pool aastat ja vahepeal tabas mind lootusetus, et ei saagi enam joosta.     

    Kindlasti käin ka korvpalli mängimas, mis 58 eluaasta tõttu muutub üha raskemaks. Ning jõusaalis. Õla vigastus on hakanud taanduma ja sellele aitas kaasa vastav ravivõimlemine ja harjutused ning vastavad harjutused just ka jõusaalis. Kui märtsis suutsin parema käega vaevu 5 kilo liigutada, siis nüüd olen jõudnud 20 kilo peale. Kui nii edasi läheb, siis olen kevadel paremas vormis ja jaksan rohkem. 

    Kui veel kaugemale ette vaadata, siis on peas küpsemas pisike mõte, et mais joosta Riias oma esimene maraton üle pika-pika aja. Viimati läbisin maratoni veebruaris 2020. aastal.

    Hetkel muud kirja panna ei oska, seega kohtumiseni kuu aja pärast!

Suure-Munamäe - Võru jooks, natuke ka Linnamaratonist.

                             Tere taas!

    Viimati sai lubatud, et tuleb postitus Linnamaratoni 10 km jooksu kohta. Kahjuks oli sel korral mu enesetunne nii halb, et jooksmist ei toimunudki, lihtsalt läbisin selle distantsi, kusjuures nii tüdinenud olin, et mõtlesin 5. km alguses ka pooleli jätmisele. 

    Kuna abikaasa ja kaks tütart ning õde ka osalesid 10 km distantsil, siis leppisin minagi osalemisega, kuigi juba eelmisel õhtul ei soovinud ma osaleda. Kui keegi mõtleb, et millest ma nii tujukas, siis jätsin maha antidepressandi ja võõrdumine sellest on väga vaevaline. 

    Stardikoridoris valisin grupi 46 ... 50 minutit. Kahjuks osutus see valeks, sest väga paljud aeglased jooksjad olid seal ja ka veel kiiremaski stardigrupis. Olid ka kõndijad nii keppidega kui ilma. Start ja paljud neist hakkasid omas tempos liikuma ja mööda ma ei pääsenud. Kui 2 minutit oli möödas, siis loobusin kiirest jooksust. 

    Sõpruse sillal tüdinesin nii palju, et jäin ära kõndima. Alles siis kui noorem tütar koos oma kaaslasega minust möödusid, sain mingi liikumissoovi tagasi. Ja kui olin nendega juttu ajanud, siis hakkasin lõpuks ka jooksma. Päris maksimaalset tempot ma kätte ei saanud, aga viimased km-d tulid minu kohta peaaegu kiired. Viimaste km-te ajad olid 5.16, 5.01 ja 5.02. Lisaks veel 150 meetrit. 

    Lõpuajaks sain ametlikult 1.04.08. Sel korral netoaega ei võetud ja ka rada ei olnud 10 km pikk, vaid pikem, seetõttu paljud ei saanud siin oma loodetud tulemust. Õnneks on see võistlus möödanik. Kas ma enam kunagi osalen Linnamaratonil? Kui, siis vaid maratonis. On näha, et korraldajad püüavad igati raha kokku hoida ning isegi kõrge osalustasu ei aita. Minu jaoks rikkus TM ka kevadise Maastikumaratoni ära. 

    10. oktoobril panime endid Crisiga kirja Suure-Munamäe - Võru jooksule. Kuigi talla alt oli valus, siis surusin selle probleemi endas maha ja õigesti tegin. Olen soovinud sel võistlusel osaleda igal aastal alates 2016. aastast ja alles nüüd see siis õnnestus. Alati olid segavaks faktoriks vigastused või haigused. 

    Distants on üsna pikk, ametlikult 14,8 km, kuigi mulle tundus see natuke pikem. Kella ei saa ka väga täpselt võtta, sest liiga palju oli iga mõne sammu tagant pööramisi. Startisime Võrru kell 10.35 ja kohalik olime umbes kell 11.20. Õhk oli jahe, õnneks puude all jahe tuul ei seganud. Ajasin juttu ühega, kes seotud korraldusega ja sain oma ehmatuseks teada, et tegu siiski maastikujooksuga. Ja kuigi laskumismeetreid pidi olema umbes 400, siis sinna sisse mahtus ka 200 meetri jagu tõusumeetreid. 

    Kell 12.09 väljus buss stardipaika ja üsna pea olime Suure-Munamäe kõrval. Kohvikus jagasime Crisiga ära tüki kooki ja jäätist, ajasime muidki vajalikke jooksu eelseid asju ja kui jõudsime stardi kohale, antigi start. 

    Kuna teadsin, et algus on kerge ja peale 3 km läheb raskeks, siis püüdsin joosta madala pulsiga võimalikult kiiresti. Lootsin, et läbin raja keskmiselt 5.15 tempoga km kohta. Nagu ikka asfaldil, oli Crisil minuga natuke raskusi, aga ta siiski hoidis minust n.ö. kinni. 

    Umbes 1,65 km möödumisel pöördusime maanteelt väikese teekese peale, mis küll asfaltkattega. Tempos võtsime natuke tagasi. Asfalt lõppes umbes 2,85 km läbimisel ja nüüd siis algas maastikujooks. Rada muutus teest rajaks, vahel vaevumärgatavaks rajakeseks. Tempo langes koheselt, pulss aga mitte. Kuigi rajal oli ka pidevalt tõusukesi, siis nii rasket ei olnud, et kõndima oleks minusugune jäänud. Kui jõudsime raiesmikule, kus rada väga hull ja ebatasane, mättaid täis, kohati ka auke, hakkas laskumise pealt Cris eest ära libisema. 

    Vandusin mitmel korral, sest vasaku jala hüppeliigese vajus sageli ühele või teisele poole viltu ja kohati oli see ka valus. Kartsin uut vigastust, kartsin ka põlve pärast. Tallaalune aga andis ikka vähem ja vähem tunda. Ootasin Tsiamäe tõusu, aga seda minu meelest ei tulnudki. Umbes km möödumisel nägin Crisi veel vaid kaugusest ja siis ta läinud oligi. Km-te ajad olid vahemikus 5.35... 5.55. Oli küll hetk, mil lahkusime minu jaoks hullult rajalt ja saime kitsukese tee peale, kus minu liikumiskiirus koheselt paranes, aga see lõbu sai ka kiirelt lõpu. Mitmel korral jooksime üle asfalt- ja kruusateede. 

    Jõudu kerge ülekaaluga maastikujooksu rajal on mul vähe ja jooks muutus igati raskeks. Rasked olid ka laskumised, sest pulssi nendel hetkedel alla ei saanud ja kõik. Vaatan keskmist aega ja see on 5.20, siis 5.24, siis 5.28. Lootsin, et 5.30-st see aeglasemaks ei muutu. Aga raske rada jätkus ja see keskmine näitas pidevalt suuremaid numbreid. Ühel hetkel aeti meid asfaldi peale ja kohe mu enesetunne ja tempo paranesid, aga seda lõiku olid vaid 350 meetrit. 

        Edasi vahelduvalt natuke kergema ja siis jälle natuke raskema raja peale. 10 km ajaks sain 55.45, see teeb keskmiseks 5.34. Kuulsin, et umbes 2,5 või 3 km enne lõppu on tulemas raske tõus ja hakkasin vaikselt selleks valmistuma. Km-te tähised ei olnud sugugi õiged, vahed tegelikkusega liiga suured. Mingil hetkel möödusime ka 4 km võistluse stardipaigast. Teadsin, et jaksan lõpuni, kuid keskmise tempo aeglustumist ära hoida ei saanud. 

    Kohati võistlesin ka ühe naisjooksjaga, kes lõpuks peale viimast joogipunkti kuhugi kaugemale taha jäi. Juua vajasin muide vaid esimeses joogipunktis, seal jõin kolm lonksu. Järgmised 2 jätsin vahele. Lõpus oli ka mitu eriti rasket laskumist ja õnn oli, et püsti ja terveks jäin. Kui siis see kardetud tõus tuli, suutsin veel päris pikalt joosta, aga lõpuks andsin alla ja tõusu lõpuosa kõndisin. Kusjuures kõndideski pulss kiirenes ja hakkas mu maksimumini jõudma. 

    Aeg-ajalt kuulsin, et keegi on taga, aga raske raja tõttu taha vaadata ei saanud. Lootsin vaid, et minust keegi mööda ei jookse. Mööda jooksjaid oligi vaid alguses, asfaldil. Hiljem muutusid vahed sellised, et minust jäädi maha ja mina jäin eesmistest parajalt maha. 

    Kui siis hakkasin finiši poolt juba midagi kuulma, oli keskmine langenud 5.42 peale. Sundisin end lõpus pingutama, et keskmine  5.41 peale saada, kuid see ei õnnestunud. Ja siis finiš. Jõudu oli siiski piisavalt, et ma läbi päris ei olnud. Pudel vett, banaan ja jooksumärk saadud, astusin finišipaigast natuke eemale. Keha ju kuumust täis ja ootasin jahtumist. Nägin ka Crisi, kes sai minust rohkem kui kuue minutiga jagu. Huvitav on see, et maastikul on ta minust peajagu kiirem, asfaldil aga enam mitte.

    Ajasime juttu Raivo ja Jaanaga. Siis vahetasin märjad riided kuivade vastu ja algas tagasisõit.

    Ametlikuks lõpuajaks sain 1.25.02. 156 osaleja seas sain 104. koha. Oma vanuste seas olin 15 osaleja seas 13. kohal. Keskmine pulss oli siiski vaid 131, maksimaalne 146 selle viimase tõusu tipus ja kõndides. Distantsi pikkus minu kella järgi 14,93 km. Mehi oli rajal 102, sain nende seas 79. koha. Kuigi varu justkui oli, siis maastikul ülekaaluga joosta keeruline, iga asi võtab hoo pidevalt maha, aga uuesti kiirendada on kohe võimatu. 

    Tõusumeetreid kogunes 201 ja laskumismeetreid 399. Keskmine sammu pikkus 1.04, keskmiselt 169 sammu minutis. Garmin connect hindas mu sooritust tugevalt miinusega ja VO2MAX määramisel see kasuks ei tule. Enamiku jooksust püsis pulss oranžis. 

    Kokkuvõtteks oli tore võistlus ja soovitan soojalt, kellele meeldib maastikujooks. Aga minu jaoks natuke liiga raske ja tehniline. Arvatavasti rohkem seal ei osale. Muide, Kambjas on kolmandiku võrra lühema maa peale pea sama palju tõusumeetreid ning tõusud ja laskumised on tasakaalus, seega rada ei olnud kõige raskem. Kas sel hooajal veel võistlen? Kui leian mingi ürituse, siis ehk osalen. 

    Kohtumiseni!

Kokkuvõte septembrist 2024.

                             Tere taas!

    Kui eelmise kuu kokkuvõttes ilmnes uus vigastus, siis sellest alustan. Parema labajala väliskülge tekkis valu ja see on siiani alles. Seis on küll paremaks muutunud, aga terveks pole veel saanud. Igaks-juhuks käin jooksmas vaid pehmete tossudega. 

    Põlv ei ole aga enam tunda andnud ja nüüd on päris kahju, et Linnamaratonil ei saa pikimat distantsi läbida, ettevalmistus selleks ei ole olnud piisav. Seega loodan maratoni joostes läbida alles järgmisel aastal. Hetkel kahjuks ei tea, millisel võistlusel, sest neid on palju muudetud. Omal ajal sobis selleks kerge rajaga Ventspilsi maraton, aga peale koroonat pole neil enam seda distantsi valikus. Riia maraton on liiga suur võistlus ja mulle need eriti ei meeldi. Maastikul ma aga maratoni joostes läbida ei suuda ja ei ole kunagi suutnud.

    Õlaga on seis selline, et kõõluses on väike rebend ja selline, et lõikust ei tule. Küll aga toimib taastusravi, mis on isegi edukas, sest saan taas jõusaalis käia ja parema käega ka kergeid asju teha. 

    Korra olin kergelt ka mingis viiruses ja seetõttu sain vähem joosta kui lootsin.

    Depressiooniravi puhul sai nüüd lõplikult maha jäetud üks ravim, mis on aga toonud väga ebameeldivad võõrutusnähud. Mitte kunagi ma enam sellist ravi pika aja vältel teha ei plaani, ka raskema haigusjuhuga mitte. Mitte keegi, peale kasutajate, ei tea, mida toob nende ravimite maha jätmine mõnele inimesele. Samas kõik ei koge selliseid võõrutusnähte. Miks mõnel aga nii karmilt, ei tea. 

    Sportlikus mõttes oli kuu enam-vähem. Erinevaid trenne kogunes ajalisel 44 tundi ja 41 minutit. Jala tõttu sain kõndida vähe, kokku läbisin selliselt 64,6 km. Jalgrattaga käisin sõitmas vaid 2 korda ja läbisin kokku 42,9 km. Jõusaalis tegelesin endaga 5 tundi ja 42 minutit, kokku kolm korda. Korvpalli käisin mängimas ja harjutamas kolmel korral, kokku 5 tundi ja 17 minutit. Seal hakkab mul raskeks minema, kuna ei ole enam noor ja keskendumine headeks sooritusteks on üha raskem.

 

    Jooksmas käisin 26 korda. Distantside pikkused alates kahest km-st kuni poolmaratonini Valmieras. Kokku läbisin 200,8 km. Peale viirust on pulss olnud natuke kiirem ja päris taastunud veel ei ole. Kardan, et Linnamaratoni 10 km distantsil jääb hooaja kiireim jooks seetõttu tegemata. Kõige ebaõnnestunumaks jooksuks kujunes Valmiera poolmaraton. Hea meelega unustaks selle üldse ära. 2.09 on aeg, millest ka kehva vormiga kodusel raskel maastikul olen suutnud kiiremini. Muidugi, kehv aeg oli põhjustatud korraldajatest. Eriti halb oli sooja ilma ja päikesega see, et joogipunkte oli vaid 4 ja rada kohati vaid 1 inimese laiune. 

    Kiirustrenne tegin kuu jooksul vaid korra, intervallidega aga mitte ühtki korda. No ei julgenud jala tõttu. Samas ühe 4 km jooksuga olen rahul, seal ei jooksnud maksimaalse tempoga, aga km keskmine aeg tuli siiski kindlalt alla 5 minuti.

    Lootsin joosta ka Sibulatee jooksul Varnjas ja 36 tundi enne võistlust oleks saanud veel kohagi, aga just siis olin kergelt viiruses ja õigesti tegin, et ei osalenud. Võistlust ei ole mõtet läbida km ajaga 5.30 ... 6.00 kui muidu läbiks selle ehk 5.00 km ajaga.

    Kuna hooaeg hakkab lõppema, siis võistluseid on jäänud vähe. Püüan osaleda Linnamaratoni 10 km distantsil ja kui veab, siis ka Suure-Munamäe - Võru jooksul. Mõni üritus küll veel tulemas, aga näiteks liival ma joosta ei suuda. Mispo talvemaratoni ajal on tihti lumi maas, lumisel rajal ma aga võistlustempoga joosta ei julge. Kui ilm pole halb, siis ehk osalen 2. novembril Valgas Mardijooksul.

    Järgmine postitus tuleb peale Linnamaratoni 10 km jooksu. Kohtumiseni!