Kokkuvõte novembrist 2024. Veab viltu.

                             Tere taas!

    Pidin sellise pealkirja lisandi panema, kuna tervisega muutunud seis ikka üsna viletsaks. Kuu algas sellega, et depressioon tuli tagasi ja väga palju just kehaliste väljendustega. Taas on pidevalt peas halb olla, vererõhk sageli üleval. Kuna peas läks üha halvemaks, hakkasin uuesti antidepressanti sööma ja mõned nähud taandusid. Depressioon aga jäi ... 

    Jooksmise jõud ja vastupidavus vähenes, pulss muutus igal ajal kiiremaks. Kiirelt langes ka kella määratud VO2MAX 51-lt 49 peale. Joosta sain kaks korda vähem kui kuu varem ja see ei meeldi mulle üldse.

    2. novembril osalesin Valgas Mardijooksul. Enne oli plaan osaleda 16 km distantsil, aga ei julgenud. Leppisin 8 km distantsiga. Osalesime Crisiga ja tema valis 16 km. Rada ei ole seal raske, aga kerge ka mitte. Lihtsalt edasi-tagasi ühel kindlal maanteel. Ilm oli jahe ja tugeva tuulega, kuid tuul mind ei häirinud, kuna enamik distantsist kulgeb metsade vahel. Eesmärgiks oli alistada 40 minutit.

    Alustasime Crisiga koos, tempo oli talutav, natuke üle 5 minuti km kohta. 3. km-l läksin Crisil eest ära, kuna tema jaoks oli tempo natuke kiire. Eks jooksingi kolmanda km alla 5 minuti. Ootasin tagasipöörde kohta, seal ka joogipunkt. Juua ma ei tahtnud, aga häiris see, et tagasipööre oli mõnikümmend meetrit peale 4. km täitumist. 

    Üle viie minuti km kohta jooksin veel vaid kuuenda km, viimased 2 taas alla 5 minuti. Samas oli üsna raske ja jooksin enda hetke võimete piiril. Paar kuud varem oli sellise tempoga jooksmine natuke kergem. 

    8. km täitus ja ajaks sain 39.45. Kahjuks tuli veel 90 meetrit joosta ja võistluse ajaks sain 40.10. Pisike pettumus. Osalejaid oli vähe, minu koht oli teises pooles. 19 lõpetaja seas sain 13. koha, enda vanusegrupis jäin koguni viimaseks. Pulsi keskmine ja maksimaalne olid 136/149, sammu keskmine pikkus 1.16, tõusumeetreid kogunes minu kella järgi 51. Peale lõppu jõin sooja teed ja ootasin Crisi. Kuna ilm kehv, siis kohe peale Crisi tee joomist sõitsime koju. 

    Novembri jooksul kõndisin vaid 10 km, korvpalli mängisin ja harjutasin kokku 8 tundi ja 7 minutit, jõusaalis olin 12 tundi ja 48 minutit. Joosta sain 15 korda ja läbisin kokku 112,24 km. Distantsid 3,33 ... 10 km. Neist 10 km jooksin viiel korral. Tervis ja ilmad ning minu taluvus ei võimaldanud sel kuul enamat. Peaasi, et siiski liigun ja loodan, et kevadeks väga ära ei vaju. 

    Õla seis on paremaks muutunud, aga teatud liigutuste puhul on valu siiski tugev. Ja korvpalli mängimisel segab see üsna palju. Jõusaalis suudan teha harjutusi päris hea arenguga, kuigi raskused on sobilikud pigem naistele. Aga olen ka sellega rahul, sest suudan ikka enam ja enam. Pikem kõnd või ka korvpall toob selja kanguse kahjuks tagasi. Muidu oleks osalenud mõnel matkal. 

    Plaane detsembriks ei ole. Ootan vaid talve ja saab siis näha, kas suusatada suudan või on sellega jäädavalt lõpp. Sellest oleks väga kahju. Olin küll tagumise otsa suusataja, aga see meeldis mulle selliseltki väga. 

    Järgmise korrani!

    

Oktoober 2024 kokkuvõte.

                             Tere taas!

    Üks kuu jälle möödas ja püüan selle kuu tegevused siia kirja panna. Tervis ja vigastused kimbutavad endiselt, aga joosta ma sain. Osalesin kahel korral ka võistlusel. Linnamaratonil läbisin paha tujuga 10 km distantsi ajaga 1.04.08. Edasi jooksin Suure-Munamäe jalamilt Võru Kubija spordibaasi. Jooks osutus maastikujooksuks, mis mulle liiga rasked ja ega see suurt õnnestunud. Ametlikult läbisin 14,8 km ajaga 1.25.02. Raja pikkuse ametlikus numbris kahtlen tõsiselt, kohati oli jooks selline, kus iga paari sammu tagant astu kas paremale või vasakule. Pigem saaks seal samme lugeda. 😀

    Erinevaid sportlikke liikumisi "tegin" kuu aja jooksul 56 ja pool tundi. Kõndida sain vaid natuke üle 27 km. Korvpalli mängisin ja harjutasin kokku natuke üle 8 ja poole tunni. Jõusaalis käisin 11 korda, mis andis ajaliselt kokku 19 tundi ja 54 minutit. 

    Lemmiktegevus on mul jooksmine ja kõigele vaatamata läbisin rohkem kilomeetreid kui selle aasta eelnevatel kuudel. Kokku jooksin 28 korda, mõnel päeval 2 jooksu. Kõige olulisem, et läbisin ka omal käel poolmaratoni, et sel hooajal 5 poolmaratoni enda jaoks kirja saada. See juhtus 19. oktoobril. Nagu ikka, läbisin selle negatiivse splitiga. Esimese poole läbisin keskmise ajaga 5.49, teises pooles suutsin tempot tõsta ja alistada 2 tundi. 1.59.29. Nagu ikka minu juures, on rada rohkete tõusudega ja tõusu- ning laskumismeetreid kogunes 170. Kui alustasin, siis oli plaan läbida see ajaga vähemalt 2.05, aga läks paremini. Keskmine ja maksimaalne pulss sel jooksul oli 120/139.

    Eraldi tooksin välja ka 15. oktoobril joostud 10 km. Kuigi sel korral oli laskumismeetreid rohkem kui tõusu, siis ometi 73 meetrit oli ka tõusu. Lisaks oli enne lõppu 1 väga pikk ja raske tõus, kus tempo langeb oluliselt. Kodu juures pole kaua 10 km suutnud läbida ajaga 51.32. Pulsi näidud olid 128/147. 

    Ning ka ühe 5 km jooksu toon eraldi välja. Läbisin selle ajaga 23.45 ja alla 25 minuti pole ma eraldi 5 km suutnud läbida üle 6 aasta. Alles tervemana, enne 2018. aasta sügise haigust, sain sellega hakkama. Meeldis see, et alistasin ka 24 minutit. Pulsi numbrid olid 136/150. 

    14 korda jooksin vähemalt 10 km korraga. Oli ka hästi madala pulsiga aeglaseid jookse ja palju keskmisi. 

    Plaanis on osaleda veel ühel-kahel võistlusel ja õues jooksmist jätkata nii kaua, kuni ilmastikuolud lubavad. Kui lumi ja jää tulevad, siis õues pikki distantse ei jookse. Miks? Pole õigeid jalatseid. Olemasolevad aga ei sobi pikale distantsile. Meenub 2020 veebruar Moskvas, kus antud jalanõudega oleks peaaegu katkestanud ja sain peale kaht kolmandikku jooksu jalanõud ära vahetada. Sealt sain kanna vigastuse, millega maadlesin 2 ja pool aastat ja vahepeal tabas mind lootusetus, et ei saagi enam joosta.     

    Kindlasti käin ka korvpalli mängimas, mis 58 eluaasta tõttu muutub üha raskemaks. Ning jõusaalis. Õla vigastus on hakanud taanduma ja sellele aitas kaasa vastav ravivõimlemine ja harjutused ning vastavad harjutused just ka jõusaalis. Kui märtsis suutsin parema käega vaevu 5 kilo liigutada, siis nüüd olen jõudnud 20 kilo peale. Kui nii edasi läheb, siis olen kevadel paremas vormis ja jaksan rohkem. 

    Kui veel kaugemale ette vaadata, siis on peas küpsemas pisike mõte, et mais joosta Riias oma esimene maraton üle pika-pika aja. Viimati läbisin maratoni veebruaris 2020. aastal.

    Hetkel muud kirja panna ei oska, seega kohtumiseni kuu aja pärast!

Suure-Munamäe - Võru jooks, natuke ka Linnamaratonist.

                             Tere taas!

    Viimati sai lubatud, et tuleb postitus Linnamaratoni 10 km jooksu kohta. Kahjuks oli sel korral mu enesetunne nii halb, et jooksmist ei toimunudki, lihtsalt läbisin selle distantsi, kusjuures nii tüdinenud olin, et mõtlesin 5. km alguses ka pooleli jätmisele. 

    Kuna abikaasa ja kaks tütart ning õde ka osalesid 10 km distantsil, siis leppisin minagi osalemisega, kuigi juba eelmisel õhtul ei soovinud ma osaleda. Kui keegi mõtleb, et millest ma nii tujukas, siis jätsin maha antidepressandi ja võõrdumine sellest on väga vaevaline. 

    Stardikoridoris valisin grupi 46 ... 50 minutit. Kahjuks osutus see valeks, sest väga paljud aeglased jooksjad olid seal ja ka veel kiiremaski stardigrupis. Olid ka kõndijad nii keppidega kui ilma. Start ja paljud neist hakkasid omas tempos liikuma ja mööda ma ei pääsenud. Kui 2 minutit oli möödas, siis loobusin kiirest jooksust. 

    Sõpruse sillal tüdinesin nii palju, et jäin ära kõndima. Alles siis kui noorem tütar koos oma kaaslasega minust möödusid, sain mingi liikumissoovi tagasi. Ja kui olin nendega juttu ajanud, siis hakkasin lõpuks ka jooksma. Päris maksimaalset tempot ma kätte ei saanud, aga viimased km-d tulid minu kohta peaaegu kiired. Viimaste km-te ajad olid 5.16, 5.01 ja 5.02. Lisaks veel 150 meetrit. 

    Lõpuajaks sain ametlikult 1.04.08. Sel korral netoaega ei võetud ja ka rada ei olnud 10 km pikk, vaid pikem, seetõttu paljud ei saanud siin oma loodetud tulemust. Õnneks on see võistlus möödanik. Kas ma enam kunagi osalen Linnamaratonil? Kui, siis vaid maratonis. On näha, et korraldajad püüavad igati raha kokku hoida ning isegi kõrge osalustasu ei aita. Minu jaoks rikkus TM ka kevadise Maastikumaratoni ära. 

    10. oktoobril panime endid Crisiga kirja Suure-Munamäe - Võru jooksule. Kuigi talla alt oli valus, siis surusin selle probleemi endas maha ja õigesti tegin. Olen soovinud sel võistlusel osaleda igal aastal alates 2016. aastast ja alles nüüd see siis õnnestus. Alati olid segavaks faktoriks vigastused või haigused. 

    Distants on üsna pikk, ametlikult 14,8 km, kuigi mulle tundus see natuke pikem. Kella ei saa ka väga täpselt võtta, sest liiga palju oli iga mõne sammu tagant pööramisi. Startisime Võrru kell 10.35 ja kohalik olime umbes kell 11.20. Õhk oli jahe, õnneks puude all jahe tuul ei seganud. Ajasin juttu ühega, kes seotud korraldusega ja sain oma ehmatuseks teada, et tegu siiski maastikujooksuga. Ja kuigi laskumismeetreid pidi olema umbes 400, siis sinna sisse mahtus ka 200 meetri jagu tõusumeetreid. 

    Kell 12.09 väljus buss stardipaika ja üsna pea olime Suure-Munamäe kõrval. Kohvikus jagasime Crisiga ära tüki kooki ja jäätist, ajasime muidki vajalikke jooksu eelseid asju ja kui jõudsime stardi kohale, antigi start. 

    Kuna teadsin, et algus on kerge ja peale 3 km läheb raskeks, siis püüdsin joosta madala pulsiga võimalikult kiiresti. Lootsin, et läbin raja keskmiselt 5.15 tempoga km kohta. Nagu ikka asfaldil, oli Crisil minuga natuke raskusi, aga ta siiski hoidis minust n.ö. kinni. 

    Umbes 1,65 km möödumisel pöördusime maanteelt väikese teekese peale, mis küll asfaltkattega. Tempos võtsime natuke tagasi. Asfalt lõppes umbes 2,85 km läbimisel ja nüüd siis algas maastikujooks. Rada muutus teest rajaks, vahel vaevumärgatavaks rajakeseks. Tempo langes koheselt, pulss aga mitte. Kuigi rajal oli ka pidevalt tõusukesi, siis nii rasket ei olnud, et kõndima oleks minusugune jäänud. Kui jõudsime raiesmikule, kus rada väga hull ja ebatasane, mättaid täis, kohati ka auke, hakkas laskumise pealt Cris eest ära libisema. 

    Vandusin mitmel korral, sest vasaku jala hüppeliigese vajus sageli ühele või teisele poole viltu ja kohati oli see ka valus. Kartsin uut vigastust, kartsin ka põlve pärast. Tallaalune aga andis ikka vähem ja vähem tunda. Ootasin Tsiamäe tõusu, aga seda minu meelest ei tulnudki. Umbes km möödumisel nägin Crisi veel vaid kaugusest ja siis ta läinud oligi. Km-te ajad olid vahemikus 5.35... 5.55. Oli küll hetk, mil lahkusime minu jaoks hullult rajalt ja saime kitsukese tee peale, kus minu liikumiskiirus koheselt paranes, aga see lõbu sai ka kiirelt lõpu. Mitmel korral jooksime üle asfalt- ja kruusateede. 

    Jõudu kerge ülekaaluga maastikujooksu rajal on mul vähe ja jooks muutus igati raskeks. Rasked olid ka laskumised, sest pulssi nendel hetkedel alla ei saanud ja kõik. Vaatan keskmist aega ja see on 5.20, siis 5.24, siis 5.28. Lootsin, et 5.30-st see aeglasemaks ei muutu. Aga raske rada jätkus ja see keskmine näitas pidevalt suuremaid numbreid. Ühel hetkel aeti meid asfaldi peale ja kohe mu enesetunne ja tempo paranesid, aga seda lõiku olid vaid 350 meetrit. 

        Edasi vahelduvalt natuke kergema ja siis jälle natuke raskema raja peale. 10 km ajaks sain 55.45, see teeb keskmiseks 5.34. Kuulsin, et umbes 2,5 või 3 km enne lõppu on tulemas raske tõus ja hakkasin vaikselt selleks valmistuma. Km-te tähised ei olnud sugugi õiged, vahed tegelikkusega liiga suured. Mingil hetkel möödusime ka 4 km võistluse stardipaigast. Teadsin, et jaksan lõpuni, kuid keskmise tempo aeglustumist ära hoida ei saanud. 

    Kohati võistlesin ka ühe naisjooksjaga, kes lõpuks peale viimast joogipunkti kuhugi kaugemale taha jäi. Juua vajasin muide vaid esimeses joogipunktis, seal jõin kolm lonksu. Järgmised 2 jätsin vahele. Lõpus oli ka mitu eriti rasket laskumist ja õnn oli, et püsti ja terveks jäin. Kui siis see kardetud tõus tuli, suutsin veel päris pikalt joosta, aga lõpuks andsin alla ja tõusu lõpuosa kõndisin. Kusjuures kõndideski pulss kiirenes ja hakkas mu maksimumini jõudma. 

    Aeg-ajalt kuulsin, et keegi on taga, aga raske raja tõttu taha vaadata ei saanud. Lootsin vaid, et minust keegi mööda ei jookse. Mööda jooksjaid oligi vaid alguses, asfaldil. Hiljem muutusid vahed sellised, et minust jäädi maha ja mina jäin eesmistest parajalt maha. 

    Kui siis hakkasin finiši poolt juba midagi kuulma, oli keskmine langenud 5.42 peale. Sundisin end lõpus pingutama, et keskmine  5.41 peale saada, kuid see ei õnnestunud. Ja siis finiš. Jõudu oli siiski piisavalt, et ma läbi päris ei olnud. Pudel vett, banaan ja jooksumärk saadud, astusin finišipaigast natuke eemale. Keha ju kuumust täis ja ootasin jahtumist. Nägin ka Crisi, kes sai minust rohkem kui kuue minutiga jagu. Huvitav on see, et maastikul on ta minust peajagu kiirem, asfaldil aga enam mitte.

    Ajasime juttu Raivo ja Jaanaga. Siis vahetasin märjad riided kuivade vastu ja algas tagasisõit.

    Ametlikuks lõpuajaks sain 1.25.02. 156 osaleja seas sain 104. koha. Oma vanuste seas olin 15 osaleja seas 13. kohal. Keskmine pulss oli siiski vaid 131, maksimaalne 146 selle viimase tõusu tipus ja kõndides. Distantsi pikkus minu kella järgi 14,93 km. Mehi oli rajal 102, sain nende seas 79. koha. Kuigi varu justkui oli, siis maastikul ülekaaluga joosta keeruline, iga asi võtab hoo pidevalt maha, aga uuesti kiirendada on kohe võimatu. 

    Tõusumeetreid kogunes 201 ja laskumismeetreid 399. Keskmine sammu pikkus 1.04, keskmiselt 169 sammu minutis. Garmin connect hindas mu sooritust tugevalt miinusega ja VO2MAX määramisel see kasuks ei tule. Enamiku jooksust püsis pulss oranžis. 

    Kokkuvõtteks oli tore võistlus ja soovitan soojalt, kellele meeldib maastikujooks. Aga minu jaoks natuke liiga raske ja tehniline. Arvatavasti rohkem seal ei osale. Muide, Kambjas on kolmandiku võrra lühema maa peale pea sama palju tõusumeetreid ning tõusud ja laskumised on tasakaalus, seega rada ei olnud kõige raskem. Kas sel hooajal veel võistlen? Kui leian mingi ürituse, siis ehk osalen. 

    Kohtumiseni!

Kokkuvõte septembrist 2024.

                             Tere taas!

    Kui eelmise kuu kokkuvõttes ilmnes uus vigastus, siis sellest alustan. Parema labajala väliskülge tekkis valu ja see on siiani alles. Seis on küll paremaks muutunud, aga terveks pole veel saanud. Igaks-juhuks käin jooksmas vaid pehmete tossudega. 

    Põlv ei ole aga enam tunda andnud ja nüüd on päris kahju, et Linnamaratonil ei saa pikimat distantsi läbida, ettevalmistus selleks ei ole olnud piisav. Seega loodan maratoni joostes läbida alles järgmisel aastal. Hetkel kahjuks ei tea, millisel võistlusel, sest neid on palju muudetud. Omal ajal sobis selleks kerge rajaga Ventspilsi maraton, aga peale koroonat pole neil enam seda distantsi valikus. Riia maraton on liiga suur võistlus ja mulle need eriti ei meeldi. Maastikul ma aga maratoni joostes läbida ei suuda ja ei ole kunagi suutnud.

    Õlaga on seis selline, et kõõluses on väike rebend ja selline, et lõikust ei tule. Küll aga toimib taastusravi, mis on isegi edukas, sest saan taas jõusaalis käia ja parema käega ka kergeid asju teha. 

    Korra olin kergelt ka mingis viiruses ja seetõttu sain vähem joosta kui lootsin.

    Depressiooniravi puhul sai nüüd lõplikult maha jäetud üks ravim, mis on aga toonud väga ebameeldivad võõrutusnähud. Mitte kunagi ma enam sellist ravi pika aja vältel teha ei plaani, ka raskema haigusjuhuga mitte. Mitte keegi, peale kasutajate, ei tea, mida toob nende ravimite maha jätmine mõnele inimesele. Samas kõik ei koge selliseid võõrutusnähte. Miks mõnel aga nii karmilt, ei tea. 

    Sportlikus mõttes oli kuu enam-vähem. Erinevaid trenne kogunes ajalisel 44 tundi ja 41 minutit. Jala tõttu sain kõndida vähe, kokku läbisin selliselt 64,6 km. Jalgrattaga käisin sõitmas vaid 2 korda ja läbisin kokku 42,9 km. Jõusaalis tegelesin endaga 5 tundi ja 42 minutit, kokku kolm korda. Korvpalli käisin mängimas ja harjutamas kolmel korral, kokku 5 tundi ja 17 minutit. Seal hakkab mul raskeks minema, kuna ei ole enam noor ja keskendumine headeks sooritusteks on üha raskem.

 

    Jooksmas käisin 26 korda. Distantside pikkused alates kahest km-st kuni poolmaratonini Valmieras. Kokku läbisin 200,8 km. Peale viirust on pulss olnud natuke kiirem ja päris taastunud veel ei ole. Kardan, et Linnamaratoni 10 km distantsil jääb hooaja kiireim jooks seetõttu tegemata. Kõige ebaõnnestunumaks jooksuks kujunes Valmiera poolmaraton. Hea meelega unustaks selle üldse ära. 2.09 on aeg, millest ka kehva vormiga kodusel raskel maastikul olen suutnud kiiremini. Muidugi, kehv aeg oli põhjustatud korraldajatest. Eriti halb oli sooja ilma ja päikesega see, et joogipunkte oli vaid 4 ja rada kohati vaid 1 inimese laiune. 

    Kiirustrenne tegin kuu jooksul vaid korra, intervallidega aga mitte ühtki korda. No ei julgenud jala tõttu. Samas ühe 4 km jooksuga olen rahul, seal ei jooksnud maksimaalse tempoga, aga km keskmine aeg tuli siiski kindlalt alla 5 minuti.

    Lootsin joosta ka Sibulatee jooksul Varnjas ja 36 tundi enne võistlust oleks saanud veel kohagi, aga just siis olin kergelt viiruses ja õigesti tegin, et ei osalenud. Võistlust ei ole mõtet läbida km ajaga 5.30 ... 6.00 kui muidu läbiks selle ehk 5.00 km ajaga.

    Kuna hooaeg hakkab lõppema, siis võistluseid on jäänud vähe. Püüan osaleda Linnamaratoni 10 km distantsil ja kui veab, siis ka Suure-Munamäe - Võru jooksul. Mõni üritus küll veel tulemas, aga näiteks liival ma joosta ei suuda. Mispo talvemaratoni ajal on tihti lumi maas, lumisel rajal ma aga võistlustempoga joosta ei julge. Kui ilm pole halb, siis ehk osalen 2. novembril Valgas Mardijooksul.

    Järgmine postitus tuleb peale Linnamaratoni 10 km jooksu. Kohtumiseni! 

Valmiera poolmaraton.

                             Tere taas!

  Ennemalt oli ürituse nimi Valmiera maraton, aga koroonapandeemia lõi kõik sassi ja nüüd on nimetuseks Valmiera "roheline" poolmaraton. Distantsid: lastejooksud, miilijooks, matk, 5 km, 10 km ja 21,1 km. Varasemalt neil 5 ja 10 km distantside asemel olid 6 ja 12 km ja stardid poolmaratonist ja maratonist eraldi. 

    Sel aastal kuulus Valmiera jooks ühte sarja koos Liepaja "suve" poolmaratoniga ja Jelgava ööpoolmaratoniga. Juba suve algul otsustasin, et osalen, sest sellest üritusest vaid head mälestused. Olen seal varem läbinud 2 korda poolmaratoni ja korra maratoni. 

    Juhendist leidsin, et 5 km start antaks kell 13.00 ning 10 km ja poolmaratoni start kell 13.45. Paar nädalat enne võistlust muudeti ajad vastupidiseks. Ja vaid mõni päev enne jooksu muudeti jälle stardiaegu, kõik kolm jooksu stardivad üheskoos kell 13.00. Ka rajaskeemid avaldati vaid mõni päev enne starti ja see oli suur pettumus. Võistluskeskus kesklinnast ära viidud linna äärde ja trassid põhiliselt segapinnastel. Linna meile enam üldse ruumi ei anta, ennemalt olid ikka tänavad jooksuks reserveeritud.

    7. septembril startisime mina, Heli ja Silvia kell 9.15 kodust ja kell 9.30 võtsime Elvast Kati peale. Mina osalesin poolmaratonil ja teised 10 km distantsil. Umbes 11.15 jõudsime kohale. Parkimine oli korraldatud ja stardikohast vaid paarsada meetrit eemal. Ilm oli kuumapoolne, selge ja umbes 24 kraadi sooja. Võistluskeskus ilusas spordikeskuses ja selle ümbruses, ühel pool linn eramajadega, teisel pool männimets. 

    Stardimaterjalide väljavõtt lihtne, edasi riiete vahetus, aja viitmine ja soojendused/venitused. Kuna stardikoridor pikk ja kitsas, siis läksime sinna 15 minutit varem. Kohal oli ka palju kärusid, kus inimene istub ja keegi lükkab seda. Etteöelduna, et rada oli selliseks "jooksuks" võimatu.

    Start venis 2 minutit. Stardikoridorist kolmveerand ringi  kergejõustiku staadionil ja siis pööre tänavale. Rahvast algul päris palju ja enne oma jooksu ei saanudki teha kui olime tänavale jõudnud ja seal paarsada meetrit jooksnud. Enesetunne oli hea ja üsna pea sai oma tempo leitud. Kuigi esimese km aeg oli vaid 5.49, siis see oli alguse 400 meetri tõttu. Teisel km-l keerasime alla jõe poole ning olin üsna ootusärev, et mis edasi. 

    Edasi juhtus aga see, et asfalt sai ühtäkki otsa ja jõudsime kitsale sissesõidetud radadele/teekestele. Iga paarikümne meetri tagant kerge pööre ühele või teisele poole. 2. km aeg oli 4.58 ja tundsin, et tuleb hea jooks. Kuni ... Ühtäkki lõppes teekene, pöörasime rajakese peale, kus sai vaid hanereas "joosta". Kuna algus tõusuga, siis sai mäest üles minna suuresti vaid kõndides, sest ruumi ei olnud. 

    Nüüd oli ka selge, et head aega ma ei saa. Plaan oli alistada 1.50, aga keskmine aeg muutus selliseks, et eeldas lõpuaega 1.55 kanti. 3. km aeg 5.49. Vahepeal sik-sak jooks mitmesaja meetri vältel, seega ka kell enam täpselt maad mõõta ei saa. Paras mass jooksjaid oli ikka päris hädas, asfaldijooks muutus n.ö. maastikujooksuks. Esimene joogipunkt 3,5 km kaugusel. Õnneks tuldi kuidagi vee jagamisega toime, kuigi aega sinna kulus. 

    Edasi läksime jõe äärde ja jooksu asemel pideva pinnase muutustega rajake. Kohati ka pehme liiv, mis eriti ebameeldiv. 4. km aeg 5.30, 5. km aeg 5.33 ning 6. km aeg 5.28. Edasi tõusime ühele jalakäijate sillale ja sealt üle jõe. Ootasin juba väga teist joogipunkti, aga seda ei tulnud. Trass muutus üha hullemaks, sik-sak, üles-alla. See rada sobiks ehk üksikutele matkajatele. 

    Janu ja kuumus muutus juba väga tugevaks ning hakkasin tempos järele andma. Joogipunkti aga ei paistnud kusagilt. 7. km aeg 5.49, pulss juba ohtlikult üleval 142/146. Ja siis enam ei jaksanud ja peale tuli tüdimus. Kas tõesti on rajal nii vähe joogipunkte? Hakkasin kõndima ja siis möödusid minust  2 tunni tempomeistrid. 

    Mõtlesin juba katkestamisele, aga pidasin siiski veel vastu. Suure silla alt läbi ja pööre silla peale, kus joogipunkt. Seal täitus ka 8. km ajaga 7.08. Edasi pöörasime sillale ja kesklinna, muidugi mäest üles ja kõnniteel. Suurt teed meile ei võimaldatud. Trassil ka tavakodanikud oma käimistega meid segamas. Isegi sellist rajakest ei suudetud lühikeseks ajaks kinni panna. 

    Varsti jõe äärde tagasi, meel mul väga mõru. Ainus pisike lootus, et teisele ringile minnes saame juua. Trepid, puusillakesed pidevalt muutuva kõrgusega ja see polnud enam maastikujookski.  Pigem kergete takistustega takistusjooks. Kuidas nende kärudega liikuda suudeti, seda ei suuda ma ettegi kujutada. Igatahes rajal ei kohanud neist ühtki. 

    Lõpuks oli näha, et jõuame võistluskeskusesse. Esimene ring poolmaratonil 10 km, teine 11,1.  Esimese ringi lõppedes sain ajaks 56.55. Kui stardis kaotatud 33 sekundit maha võtta, siis kõige hullem veel seis ei olnud, isegi 2 tundi oleks ehk veel võimalik. Teine ring taas staadionil ja siis edasi tänavale. Ning uskumatu, joogipunkti ei olnudki! Sellise ilmaga! Kas neil krt vesi otsas seal Lätis? Jelgavas oli ka ainult 4 joogipunkti, kuid seal jooksime hilja õhtul. Liepajas oli joogipunkte 8. Seda oleks Valmieraski vaja olnud! Nüüd oli siis selge, et 6,5 km tuli joosta joomata, jahutamata. Päike küll septembrikuine, aga küpsetas siiski halastamatult. 

    Tuju täielikult nullis ja nüüd oli ainus motivatsioon vaid lõpetada, ükskõik, mis ajaga. Ühtäkki tabas mind gaasivalu, jäin seetõttu mitmel korral paigale ja lausa kägarasse. Isegi üks jooksja püüdis uurida, mis mul lahti. 11. km aeg 6.25, 12. km aeg 6.33, 13. km aeg 6.29. Ja siis tundsin, et kõht läheb lahti. Hetkeks olin lausa paanikas, kas suudan vastu pidada wc-deni. Kohta viimases hädas tee ääres ei olnud, kuna kõikjal oli inimesi. Mitte jooksjad. Meil olid vahed väga suureks muutunud ja kõik olid päris suurtes raskustes. 14. km aeg 7.01.

    Kuidagimoodi jõudsin rajalt ära minna wc-de juurde ja seal oma asja ajada. Siis rajale tagasi ja nähtavale ilmus joogipunkt. Sõin oma ainsa geeli, jõin ja kastsin end piisavalt. 15. km aeg tuli 8.40. Ometi andis geel ja vesi mulle indu juurde, lõpuni ju vaid 7 km! 

    Edasi võtsin sisse  oma tempo ja suutsin seda mingil määral hoida. Kuna jooks muutus stabiilsemaks, hakkasin teistele ükshaaval järele jõudma. Samas suure osa ajast olin rajal täiesti üksi. Vaja vastu pidada 4,5 km, et taas juua ja end jahutada. Suuresti liivasel rajal sain 16. km ajaks 6.06, pulss 128/133. Teada oli, et teisel pool jõge rada veel raskem ning pulss ronib varsti taas väga üles.

    17. km ajaks sain 5.50, 18. km ajaks 6.20. Sel km-l oli peaaegu võimatu joosta. Ajasin siiski oma jonni edasi ja otsustasin joosta kasvõi sellisel rajal ja mitte kõndima jääda. Iga poole km järel püüdsin jälle mõne jooksja kinni ja jätsin nad kiirelt kaugele maha. Kõik need olid suures hädas kuumuse ja joogi vähesuse tõttu. 

    19. km aeg 6.14, pulss 139/143. Edasi joogipunkt . Kuigi siis tuli tõus, oli see ometi asfaldil ja sain taas mingi rütmi kätte. 20. km aeg koos joomise ja jahutamisega 6.04. Viimane km jooksin taas juba enam-vähem tempos, aga rada võttis minult väga palju. Enne lõppu treppide kaskaad, kus sai vaid kõndida. Ja siis lõpusirge. Kell mõõtis distantsi pikkuseks koos alguse pika stardikoridoriga 20,89 km. Võtsin vastu kenakese medali, anti ka väike pudel vett, pakk spagette, kohuke ja mingi batoon. Edasi läksin staadionile ja panin kella uuesti käima, et saaks ka kella järgi poolmaratoni kirja. Jooksin aeglaselt, aga tunne muutus taas heaks. 21. km aeg 5.42. Viimased 130 meetrit läbisin ajaga 0.44. 

    Kella järgi siis lõpptulemuseks 2.09.45, pulss 131/149, sammu pikkus koos vahepealse kõndimisega 1.01. Vedeliku kaotus suur ning oli tunda, et kuumus tegi mulle natuke liiga. Pea muutus ära imelikuks ja see väike pudelitäis vett ei andnud midagi.

    Olin natuke pikali, siis läksin auto juurde riideid vahetama. Edasi otsisime kohvikut. Ühes oli järjekord liiga pikk, teise pääses vaid ette reserveerides. Kolmas oli Valetta keskuses ja ei olnud seetõttu suurem asi, kuna õhk ei liigu. Edasi algas tagasisõit, kus Kati Elva viisime ja ise edasi Lagujasse sõitsime.

    Mis mind väga üllatas, oli see, et kogu jooksu ajal ei andnud põlv endast üldse märku. Jalatald muidugi tulitas, aga jooksu pidas vastu. Tavalist kõndimist aga ei talunud. Sellest olenemata otsustasin, et sel hooajal ei tule enam ei maratoni ega poolmaratoni. Katsun kuu teises pooles leida ühe lühema jooksu, siis oktoobri alguses Linnamaratonil ka vaid 10 km. Ja kui kõik korras, siis ehk lõpuks jõuan Suure-Munamäe - Võru jooksule, kus olen osalemata aastast 2016, kuigi olen sinna igal aastal soovinud minna.

     Nüüd ametlikud numbrid. Eestist osales kokku neli jooksjat, kellede seas jäin kindlalt viimaseks. Ametlikuks lõpuajaks sain 2.08.21, millest võib 33 sekundit maha arvestada, et tegelik võistluseaeg saada. Kell mõõtis maa oluliselt lühemaks, aga rada oli selleks vastav. Paljud arvasid, et rada oligi lühem, aga vist ikka ei olnud. Sik-sakkidega ei tule kell lihtsalt toime, selle asemel vaid sirged jooned. Tõusumeetreid kogunes minu kella järgi 152 meetrit.

    Üldjärjestuses sain 208. koha. Minu vanusegrupis oli lõpetajaid 22, kellede seas sain 20. koha. Minust taga pool oli 24 meest. Kokku lõpetas 202 meest ja 70 naist. Katkestajaid oli 7 mees- ja 3 naisjooksjat. 

    Minu kõikidel reisikaaslastel oli 10 km distantsil ka raske ja keegi ei saavutanud soovitud või loodetud aega. Aga me kõik lõpetasime! 

    Lätlaste tagasiside võistlusele oli halb, kriitika puudutas ennekõike rada ja seda, et rajakaarte ei avaldatud varem. Samuti kaevati joogipunktide ja stardiaegade muutmiste üle. Ise annan kokkuvõtteks viie palli süsteemis neile hindeks 2,25. Medali ja võistluskeskuse eest 5 punkti, kõige muu eest ühe punkti. Kui korraldajad võistlust tagasi ei muuda, siis ei osale seal kahjuks enam kunagi. 

    Kogu sarja peale sain kokku 51. koha, seda just kõikidel etappidel osalemise tõttu.

Lõpetuseks: see oli mu elu kõige raskem poolmaraton.

    Head aega või kohtumiseni rajal!