Kokkuvõte märtsist 2025.

                             Tere taas!

    Aeg justkui lendab. Valga-Valka Linnajooksuni jäänud vaid 1 nädal. Hetkeseis mul selline, et hea kui 55 minutiga selle distantsi läbida suudan. Kuigi raviskeemis toimus muudatus, ei ole see veel nii suurt mõju avaldanud, et kiiremini suudaks joosta. Samas viimastel päevadel on jooksmine tsipa kergem olnud. Vahepeal kogusin VO2MAX süsteemi järgi vaid miinuseid. Kella järgi on selle number hetkel 48. 

    Märts oli minu jaoks üsna tegus kuu, kuid õla vigastus andis taas tunda. Jõusaalis läksin ühe harjutuse juurde tagasi, mida kaua ei teinud ja peale 5 ... 6 korda ilmnes õlas taas valu. Pean parema käega end tugevalt tagasi hoidma. Talla alusega aga seis parem. Tuli välja, et valu seal all lampjalgsusest ja kui vastava talla alla panin, on see häda vaikselt järele andmas. Põlv aga nagu ikka, kulumist ei peata kahjuks miski. 

    Märtsis tegelesin erinevate liikumiste ja sportlike tegevustega kokku 71 tundi, mis peaks olema mu kuu aja rekord. Kõndisin ikka vähe, kokku 37 km, aga korvpalli mängisin ja harjutasin 6 tundi ja 21 minutit ning jõusaalis treenisin end 37 tundi ja 46 minutit. Kindlasti pole ma varem nii palju jõusaalis kuu aja jooksul varem käinud. 

    Väga rahul olen jooksmisnumbritega. Jooksukilomeetreid kogunes 193. Pikemaid jookse vähe. Distrantsid 3 ... 21,1 km. Viiel korral jooksin vähemalt 10 km ja korra kuu lõpus ka 21,1. Väga aeglaselt, aga just seda ma soovisingi. Tahtsin lihtsalt vaadata, milline mu pikema maa vastupidavus on. Lõppajaks sain 2.08.42, kusjuures teise poole läbisin siiski natuke kiiremini. Keskmine km aeg tuli 6.05, pulss 122/147. Tõusumeetreid kogunes kella järgi 202.

    Kahel korral proovisin ka 3 km maksimaalse kiirusega joosta. Kuu alguses sain keskmise km aja 4.53, kuu lõpus aga vaid 5.19. Pulss 129/145, mis siiski ei ole väga kõrge. Mõned jooksud andsid keskmise aja üle 6 min km kohta, aga üldiselt 5.35 ... 5.55.

 

    Mis edasi? Nagu juba kirjutasin, et 13. aprillil jooks Valgas. Võrdlus eelmise aasta jooksuga on 53.16. Tol korral oli enam-vähem ilm, joostud sai lühikeste riietega. Sel korral nii ei saa, ilmaprognoos on kehv.

    Mis aga peaasi, otsustasin end kirja panna oktoobri Linnamaratonil maratoni distantsile! Viimati jooksin maratoni Moskvas 2020. aasta veebruari keskel. Eks see poolmaratongi oli nagu väike katsetus, et kas mul on mingit lootust sellele. Kuna raviskeemis oli muudatus ja augustis võib veel muudatus tulla, siis ehk  siiski saan maratoniga taas hakkama. Rõhk ei ole üldse ajal, vaid läbimises ja seda joostes, mitte vahel kõndides. Kuigi maratoni puhul tavalise rahvajooksjana ei tea iial. Igatahes kodus poolmaratoni joostes andis selg lõpu poole endast kangusega tunda. Ei teagi, mida oma seljaga ette võtta, et see oleks paremas seisus sügiseks.

    Kohtumiseni järgmisel korral!

Veebruar 2025.

                             Tere taas!

    Kuna talv tuli veebruaris tagasi, siis jooksma hakkasin põhiliselt sees, Elva spordihoones.  Sisejooksud 125 meetrisel ringil on igavad, aga siiski etemad kui joosta lindil. Kõndida sain vähe, kuid korvpalli harjutada ja mängida ikka sain ja jõusaalis käisin ka piisavalt. Korra olin ka hästi kergelt 2 päeva tõbine. 

    Sportlikke harrastusi ja kõndimist kogunes ajaliselt kokku ligi 51 tundi. Kõndisin 25,5 km. Vähe, kuid siiski rohkem kui kahel eelmisel kuul. Korvpallimängu ja harjutusi sai tehtud kokku 8 tundi. 

    Jõusaalis tegin lühemaid trenne rohkem, kuna käisin tihedamini. Kokku pingutasin seal 22 tundi ja 33 minutit.

    Hea tulemus lühikese talvekuu kohta tuli ka jooksmises. Jooksmas käisin 20 korda ja läbisin kokku 157 km. Distantsid 4 ... 15 km. Jooksud kõik aeglased, rahuliku pulsiga. Näiteks 15 km jooksul oli keskmine pulss 120. 

    Suusatada lume vähesuse tõttu kahjuks ei saanudki. Ja enam ei saa ka. Talved on meil keskmiselt muutunud soojemaks ja kui lumi tulebki, sulab see ruttu ja päris korralikku külma vaid üksikutel päevadel. Minu akna taga oli selle talve kõige külmem temperatuur -21,2.

    Tervise koha pealt see, et depressioon on taandumas, aga selle raviks mõeldud rohi on muutnud mu pulsi tublisti kiiremaks ja seetõttu ka aeglasemaks ja vähem vastupidavaks. 

    Märtsis püüan ka piisavalt joosta ning esimene ametlik võistlus tuleb 13. aprillil Valgas. Eelmisel aastal sain seal ajaks 53.14. Sel korral on sooviks see aeg üle joosta, kuid ravimi kõrvaltoime tõttu on see  küsimärgi all. 

    Kohtumiseni!

Jaanuar 2025. Uuel aastal ... hooga.

                             Tere taas!

    Pealkiri siis vastav. Joosta sain piisavalt, aga kõndida ja suusatada väga vähe. Ainult kahel päeval terve kuu jooksul oli suusailm ja sellest ühel korral käisin suusatamas. Raske muidugi oli, aga olen selle korraga enam-vähem rahul. Läbisin 6. jaanuaril 13,13 km ajaga 1.10.12. Keskmine kiirus 11,2 km/h, mis esimese korra kohta käib kah. Pulsi keskmine tuli 128, maksimaalne aga 179. Selles kahtlen. Kõrge pulsiga kohti muidugi oli, aga kahes kohas oli tulemus anomaalne. Arvan, et maksimum oli 155 ... 160. Tõusumeetreid kogunes 115. Kõige aeglasema km aeg 7.14 ehk siis pidev aeglane tõus, kiireim km aeg tuli kohe järgmine kui sama teed tulin alla tagasi ajaga 4.08.

    Kõndisin vaid 10,8 km. Korvpalli mängisin ja harjutasin 8 tundi ja 23 minutit, jõusaalis käisin 12 korda, mis ajaliselt andis kokku 17 tundi ja 59 minutit.

    Rahul saan olla aga jooksmisega. Eks ilmad suuresti "süüdi", kuna sai õues palju joosta. Sisejookse oli vähe. Kui kuu esimeses pooles jooksin vähe, sest lume lükkamist oli väga palju, siis teises pooles sain joosta nii nagu soovisin. Jooksmas käisin 22 korda, kokku läbisin 173,27 km. Distantsid 5 ... 10,5 km. Sellest vähemalt 10 km läbisin 8 korda. Jooksud aeglased, rahulikuma pulsiga. Võrreldes suvega on pulsi keskmine kahjuks tõusnud ja mitte vähe. Kui veel oktoobri alguses oli VO2Max mul 51, siis mõni nädal hiljem 48. Viimase kahe jooksuga olen selle saanud 49 peale tagasi.

    Nagu selgus, on pulsi tõusu taga depressiooni ravim, mida olen hakanud vihkama ja millest väga keeruline vabaneda. Sama ravim kergitab ka niigi mu kõrgema poolset vererõhku veelgi. Samas sügisel alanud uus depressiooni hoog on hakanud raugema ja tuju oluliselt parem. 

    Õlg on muutunud järjest paremaks ja tasapisi olen suurendanud ka jõusaalis koormuseid. Enamike meeste jaoks on minu liigutatavad raskused üldiselt kerged, kuid oluline on dünaamika. Hoiatati ju mind, et sellest vigastusest paranetaks aasta kuni poolteist. Korvpallis ei julge veel parema käega endast kõike võimalikku anda. Kusjuures suusatamisel ei anna õlg üldse tunda. 

    Kuu keskpaiku sain ka aasta numbri võrra vanemaks ja nüüd on oodata vaid aasta, et esimene number algaks kuuega. Ei taha! Kerge ülekaaluga ei saa ka kuidagi hakkama. Tahtejõudu on selles osas vähemaks jäänud. Kui kaalu langetusega alustasin 2014. aastal, siis läks asi kergemalt ja pooleteise aastaga kaotasin 35 kilo. Praegu on vahe vana kaaluga võrreldes 25 kilo. Kui neid vigastusi ei oleks, saaksin rohkem liikuda ja siis kaaluga lihtsam. 

    Põlvehäda ei kao kuhugi, kuna kulumist ju kahjuks tagasi ei pööra. Põlve ortoos ja pidev glükoosamiini söömine hoiab selle kontrolli all. Nii kui ravimi jätan, muutub põlv uuesti valusaks. Selg ei ole tunda andnud, aga ma ei ole ka kõndimas käinud. 

    Kuna talv vist tuleb tagasi, loodan siiski veel suusatamas käia. Kui ilmad muutuvad jahedamaks ja vähem tuulisemaks, saan ehk ka kõndida. Lumega väljas joosta eriti ei taha, siis tulevad rohkem tüütud sisejooksud. Suusavõistlustele sellise vähese kilometraažiga ei saa minna, kuigi Alutaguse maraton oleks tore! Jooksuvõistluseid ei ole suurt ollagi, küll aga panin end kirja Valga - Valka Linnajoosule aprillis. Unistuseks on aga vähemalt ühe jooksumaratoni läbimine sel aastal! Viimati jooksin maratoni 15. veebruaril 2020. aastal. Kui eelmise suve lõpul ei oleks tulnud seda talla alust valu, oleksin Linnamaratonil õnne proovinud. 

    Seniks kohtumiseni!

Kokkuvõte detsembrist ja kogu aastast 2024.

                             Tere taas!

    Detsember sai läbi ja seis üsna nadi. Kusjuures selgus, et mitte depressioon ei ole mu jõuetuse ja kõrge pulsi taga, vaid hoopis depressiooni ravim. Keskmiselt 10 lööki minutis rohkem kui näiteks augustis. Õla vigastus on vaikselt paranemas ja jõusaalis saan raskemaid harjutusi teha. Talla alt ei tunne enam midagi. Aga tatitõbi ja umbsed ninakäigud vaevavad väga. Väljas ei teinud peaaegu midagi.

    Detsembris kõndisin vaid 12,7 km, korvpalli mängisin ja harjutasin 7 tundi ja 34 minutit. Jõusaalis käisin kokku 10 korda ja sinna kulus aega 14 tundi ja 28 minutit. Jooksmas käisin 15 korda ja läbisin kokku 100 km. 

    Aasta algas üldiselt normaalselt. Põlve tõttu jooksin vaid lühikesi distantse. Alles märtsis julgesin joosta vähemalt 4 ... 5 km korraga. Aprillis jooksin kokku 137 km ja osalesin ka Valga-Valka Linnajooksul, kus läbisin 10 km ajaga 53.16. 

    4. mail osalesin Postitee jooksul, kus läbisin 8,16 km ajaga 43.37. Kokku jooksin mais 154,7 km. 

    16. mail tehti mulle ka silmalihaste operatsioon ja see aitas mind üsna palju. Kahjuks kuu lõpus hakkas selg jamama ja kõndimiskilomeetrite arv langes väga palju. 

    Juunis tegin kuu alguses juba 15 km jooksu ja põlv pidas vastu. Mainin ka seda, et alates veebruarist kandsin vasakul jalal põlveortoosi. Põlv ei andnud enam üldse tunda ja otsustasin kuu lõpul poolmaratoni läbida. 

    Esmalt osalesin Kambja Jooksusarja esimesel etapil ja läbisin 10(9,45) km ajaga 55.42. See oli mu parim pikk jooks Kambjas. Arvestada tuleb ka sellega, et seal tuleb tõusumeetreid pea 200. Rakveres jooksin 10 km ootamatult hästi, ajaks sain 49.11. Tuleb lisada, et rada oli natuke lühem. Aga aja oleks igal juhul alla 50 minuti saanud. See oli mu kiireim 10 km jooks alates 2018. aastast.

    Elva Südaööjooksul läbisin samuti 10 km ja seda üsna täpselt ning alistasin napilt 50 minutit. Ehk siis 49.59.  Rada on aga Elvas oluliselt raskem kui Rakveres.

    29. juunil osalesin Liepaja poolmaratonil ja sain enda üllatuseks ajaks 1.52.59. Olin selle ajaga väga rahul! Kuid peale seda jooksu hakkas põlv taas tunda andma. Seega ei hakanud kohe uuesti poolmaratone läbima. 

    Juunis jooksin juba 184,4 km. 

    Juulis osalesin esmalt Kambja teisel etapil ja jäin sealse jooksuga väga rahule. Ajaks sain seal 54.29. Tütar Cris aga oli minust Kambjas alati kindlalt kiirem, asfaldil olime enam-vähem võrdsed.

    27. juulil osalesime Jelgava ööpoolmaratonil. Tore üritus, seal aga rada alati natuke pikem kui 21,1. Sellest olenemata sain oma kiireima poolmaratoni aja alates aastast 2018, 1.52.27.

    Kokku jooksin juulis 188,4 km. 

    August algas Kambja kolmanda etapiga, mis ametlikult 10 km, aga tegelikkuses vähem. Ometi oli viimasel etapil rada natuke pikemaks ja ka raskemaks muudetud. Ajaks sain seal 57.03. Väga pettunud ei olnud. 

    Augusti alguses osalesin ööjooksul Ülemistel. Kahjuks oli rada väga halb ning finišikorraldus alla igasugu arvestust. Aeglasemad ei pääsenud kohe üle finišijoonegi. Julgesin korraldajate FB lehel seda kriitiliselt mainida ja asi lõppes sellega, et mind blokeeriti lihtsalt ära ning vabandust või oma eksimuse tunnistust ei tulnudki. 

    Järgmisel õhtul osalesin ööpoolmaratonil, sealsamas Ülemistel. Ilm oli jube, tuuline ja sadas väga tugevalt. Rada pidi väga raske olema, tuli ju läbida 8 korda parkimismaju, kus tuli iga kord joosta üles välja. Kuna aga tõusud ei olnud järsud, siis ei olnudki jooksmine raske. Ainult rajal eksimise oht oli ühes kohas olemas. Ajaks sain ootamatult kiire tulemuse: 1.47.14! Aeg tundub erakordselt hea, aga minu kella järgi oli distantsi pikkuseks vaid 19,4 km. Muidugi polnud kell väga täpne parkimismajade läbimise tõttu, aga maa oli siiski palju lühem poolmaratonist. Seega ei hinda seda tulemust kuigi kõrgelt. Sel korral oli korraldus heal tasemel ja tänu kõikidele abilistele rajal, sest ilm oli nende jaoks halvem kui jooksjatele!

    Kuu teises pooles osalesin Võru ööjooksul. Läbisin seal 10 km ajaga 58.53! Parim jooks üle pika-pika aja! Olin selle tulemusega väga rahul, oleks selliseid tulemusi veel joosta suudaks.

       Kokku jooksin augustis 192,3 km.

   September algas ootamatult raskelt. Osalesin vanal ja heal Valmiera poolmaratonil, kust mul head mälestused ja saavutatud ka poolmaratoni isiklik rekord. Ootamatult aga selgus, et jooks on linna äärde viidud ja tegu hoopis maastikujooksuga ja kohati väga viletsa rajaga. Lisaks lõi kõhu lahti ja läbi õnne jõudsin WC-s vahepeal ära käia. Ilm oli soe ja lõppajaks sain masendava 2.09.45. 

    

Edasi ilmnes vigastus talla all ja see segas mind pea aasta 

lõpuni. Rohkem ei osalenud sel kuul kusagil. Kokku jooksin septembris 200,8 km. Septembris hakkasin taas jõusaalis käima ja sain ka ravivõimlemise oma õlale. Viga tehti lõpuks kindlaks. Ühes kõõluses avastati osaline rebend. See vigastus segas ennekõike korvpalli mängimist. 

    Oktoobri algul osalesin tujutult Linnamaratoni 10 km distantsil ja sain ajaks 1.04.09. Ja seda kõike seetõttu, et jätsin täielikult ära depressioonirohu võtmise. See viis mu tervise aga nii halba seisu, et pidin lõpuks uuesti alustama selle ravimiga ja see ei tee head mu sportlikule võimekusele. 

    Esmakordselt osalesin Suure-Munamäe-Võru jooksul. Lootsin kerget jooksu, aga taaskord osutus see maastikujooksuks. Vaid 3 esimest km-t olid asfaldil. Enda kella järgi läbisin 14,93 km, ametlikult oli raja pikkuseks 14,8. Tegelikkuses aga arvatavasti pikem, sest kohati oli ülimalt tihedalt pöördeid, kus kell sinka-vonka asemel tõmbas sirgeid. Cris jooksis sel korral minust oluliselt kiiremini, mina sain aga ajaks 1.25.01 ja km keskmiseks ajaks 5.41. Plaanisin sel jooksul osaleda alates aastast 2016. Aga alatu tulid kas vigastused või haigused vahele. Lõpuks see siiski õnnestus! 

    Et aastas ikka 5 poolmaratoni läbida, jooksin kodu radadel omal käel ka poolmaratoni ja sain ajaks 1.59.29. Kokku jooksin oktoobris 236,3 km. See tegi rõõmu. Aga edasised ilmad ja vigastused rikkusid hooaja lõpu. 

    Novembris jooksin vaid 112,2 km ning detsembris 100 km. Neist osad jooksud juba sees, pisikesel, 125 meetrisel ringil. Novembri alguses osalesin Valgas Mardijooksul ja läbisin 8 km ajaga 40.10.

    Kui nüüd aasta numbriliselt kokku võtta, siis jõusaalis olin kokku 74 tundi ja 33 minutit. Korvpalli mängisin ja harjutasin kokku 54 tundi ja 47 minutit. Jalgrattaga sõitsin suvel 1271 km. Kõndimisel pidin kõvasti tagasi hoidma ja läbisin 1091,7 km. Kuigi probleeme oli, siis joosta suutsin aastaga 1692,35 km. Selle tulemusega olen siiski üsna rahul. Erinevate sportlike harrastuste peale kulus aastaga 579 tundi ja 25 minutit.

    Mis edasi? Proovin kindlasti suusatamist. Kui tervis võimaldab, siis hakkan tasapisi maratonile mõtlema. Võistlustel esialgu ei osale, joosta alla 100 km kuus ei taha kuidagi. 

    Kohtumiseni!

Kokkuvõte novembrist 2024. Veab viltu.

                             Tere taas!

    Pidin sellise pealkirja lisandi panema, kuna tervisega muutunud seis ikka üsna viletsaks. Kuu algas sellega, et depressioon tuli tagasi ja väga palju just kehaliste väljendustega. Taas on pidevalt peas halb olla, vererõhk sageli üleval. Kuna peas läks üha halvemaks, hakkasin uuesti antidepressanti sööma ja mõned nähud taandusid. Depressioon aga jäi ... 

    Jooksmise jõud ja vastupidavus vähenes, pulss muutus igal ajal kiiremaks. Kiirelt langes ka kella määratud VO2MAX 51-lt 49 peale. Joosta sain kaks korda vähem kui kuu varem ja see ei meeldi mulle üldse.

    2. novembril osalesin Valgas Mardijooksul. Enne oli plaan osaleda 16 km distantsil, aga ei julgenud. Leppisin 8 km distantsiga. Osalesime Crisiga ja tema valis 16 km. Rada ei ole seal raske, aga kerge ka mitte. Lihtsalt edasi-tagasi ühel kindlal maanteel. Ilm oli jahe ja tugeva tuulega, kuid tuul mind ei häirinud, kuna enamik distantsist kulgeb metsade vahel. Eesmärgiks oli alistada 40 minutit.

    Alustasime Crisiga koos, tempo oli talutav, natuke üle 5 minuti km kohta. 3. km-l läksin Crisil eest ära, kuna tema jaoks oli tempo natuke kiire. Eks jooksingi kolmanda km alla 5 minuti. Ootasin tagasipöörde kohta, seal ka joogipunkt. Juua ma ei tahtnud, aga häiris see, et tagasipööre oli mõnikümmend meetrit peale 4. km täitumist. 

    Üle viie minuti km kohta jooksin veel vaid kuuenda km, viimased 2 taas alla 5 minuti. Samas oli üsna raske ja jooksin enda hetke võimete piiril. Paar kuud varem oli sellise tempoga jooksmine natuke kergem. 

    8. km täitus ja ajaks sain 39.45. Kahjuks tuli veel 90 meetrit joosta ja võistluse ajaks sain 40.10. Pisike pettumus. Osalejaid oli vähe, minu koht oli teises pooles. 19 lõpetaja seas sain 13. koha, enda vanusegrupis jäin koguni viimaseks. Pulsi keskmine ja maksimaalne olid 136/149, sammu keskmine pikkus 1.16, tõusumeetreid kogunes minu kella järgi 51. Peale lõppu jõin sooja teed ja ootasin Crisi. Kuna ilm kehv, siis kohe peale Crisi tee joomist sõitsime koju. 

    Novembri jooksul kõndisin vaid 10 km, korvpalli mängisin ja harjutasin kokku 8 tundi ja 7 minutit, jõusaalis olin 12 tundi ja 48 minutit. Joosta sain 15 korda ja läbisin kokku 112,24 km. Distantsid 3,33 ... 10 km. Neist 10 km jooksin viiel korral. Tervis ja ilmad ning minu taluvus ei võimaldanud sel kuul enamat. Peaasi, et siiski liigun ja loodan, et kevadeks väga ära ei vaju. 

    Õla seis on paremaks muutunud, aga teatud liigutuste puhul on valu siiski tugev. Ja korvpalli mängimisel segab see üsna palju. Jõusaalis suudan teha harjutusi päris hea arenguga, kuigi raskused on sobilikud pigem naistele. Aga olen ka sellega rahul, sest suudan ikka enam ja enam. Pikem kõnd või ka korvpall toob selja kanguse kahjuks tagasi. Muidu oleks osalenud mõnel matkal. 

    Plaane detsembriks ei ole. Ootan vaid talve ja saab siis näha, kas suusatada suudan või on sellega jäädavalt lõpp. Sellest oleks väga kahju. Olin küll tagumise otsa suusataja, aga see meeldis mulle selliseltki väga. 

    Järgmise korrani!