Oktoober 2021 lühike kokkuvõte.

    Kuigi oktoobrist pole spordi koha pealt midagi kirjutada, siis räägin käigust ortopeedile. Oktoobris kõndisin 2 korda, esimesel ja viimasel päeval. Esimesel päeval oli seis lootusetu, viimasel päeval aga tekkis pisike lootus. 

    25. oktoobri õhtul käisin Tipparsti kliinikus ortopeedi vastuvõtul. Arst uuris mind kaua ja jõudis siis järeldusele, et hetkel on parim lahendus süst kanda. Aasta tagasi see tehti ja siis jalg paranes kiirelt. Küllap aga võtsin kevade lõpul ette liiga suure joosku koormuse ja vana viga võimendus. Süstitavaks aineks Kenalog. Arst käskis jalga väga hoida, keelas rattasõidu ja ei soovitanud talve algul ka suusatamist. Küll aga andis ühe venitusharjutuse, mida soovitas teha võimalikult sageli. Lõpetuseks lisas, et kui viie kuu pärast jalga korras ei ole, siis tuleb tagasi minna ja siis ehk proovivad sealt need viga saanud rasvkoe tükid eemaldada. 

    Juba järgmisel päeval andis süst tulemuse ja kannavalu praktiliselt ei tundnud. Muidugi hoian väga jalga ja ka toas liigun ainult jalatsitega. Kuu viimasel päeval proovisin aeglaselt ka kõndida ja läbisin 4 km. Ka mitmel järgneval päeval proovisin kõndida, aga siiski annab kand kergelt tunda. Tulgu siis veel väike paus ka kõndimisse. Igatahes lootus on minus taas ärganud ja tulevik ei tundu nii tume.

    Järgmisena ootan lõpuks pääsu psühhiaatri juurde, siiani on olnud vaid telefonivestlused. Selliselt ei oska ega suuda ma end väljendada nii, et arst mõistaks. Loodan, et ka selles valdkonnas korrigeeritaks raviskeemi ja mingi positiivne nihe toimub ka sel tasandil. Olen depressiooni ja selle kehaliste väljendustega vaevelnud juba natuke üle kolme aasta ja see võttis minult ka lihtsama sportliku võimekuse. Tahan veel tulevikus liikuda ja loodan n.ö. homsele päevale. 

    Kohtumiseni!

Kokkuvõte juulist, augustist ja septembrist 2021. Natuke liikumist, kannavigastuse süvenemine, koroonaviirus.

     Kuna aega on palju möödunud, siis kohe ei mäletagi, millal see kannavigastus süvenes. Igatahes hakkas juunis jalg tunda andma ja mina, töllakas, ei suutnud jooksmist kuidagi vähendada. Kusagil Elva Südaööjooksust alates hakkas jalg tõsiselt tunda andma ja oli viga ka see, et osalesin Hellenurme Suvejooksul ja ka Kambja jooksusarja esimesel etapilt. Mis parata, loodan ju ikka, et ehk läheb üle, kuigi tean, et see vigastus võib lõplikult mu jooksmised lõpetada, mis oleks väga masendav. 

    Pidin minema Kambja Jooksusarja teisele etapile, et Katiga võistelda, kuid see lootus kadus juuli algul ruttu. Peale 12. juulit ma enam joosta ei saanud. 

    19. juulil käisin ortopeedil, too pani peale jooksmiskeelu. Lubas sõita rattaga, aga kõndimisel soovitas tagasi hoida. 

    Proovisin siis rohkem jalgrattaga sõita, aga avastasin, et kui üle 10 km ja natuke pingutades sõidan, siis hakkab kand väga valutama ja peale rattasõitu ei saa üldse jalga maha panna. Ortopeedile ei saanud sellest teada anda, sest kuni tolle päevani polnud jalgratas veel eriline probleem. Edasi hakkasin väntama lühemaid otsi. Proovisin ka ikka kõndida, aga hea see ei olnud.

    Juulis sõitsin jalgrattal 366 km, kõndisin 94 km ja jooksin kõigest 45,8 km. 

    Kuna olin end registreerinud Ülemiste jooksule, siis lootsin, et seal jalg parem ja suudan 10 km ära joosta küll. Augusti algul oli jala seis selline, et vasaku jalaga varba peale tõusta ei saanud, seal oli nii valus ja tundus, et midagi rebeneb. 

    Tegin Ülemiste eel katset ja otsustasin Kambjas kolmandal etapil osaleda, kuid ainult läbi kõndides. Kahjuks sai rumalus minust võitu ja 5 km asemel otsustasin läbida 10 km. Kui alguses hoidsin end veel tagasi, siis mida edasi, seda kiiremalt liikusin. Teisel ringil oli käimissamm raskel rajas nii kiireks aetud kui võimalik. Tasuks medal ja vigastuse süvenemine. Lootsin siiski Ülemistel joosta ja hästi joosta!

    14. augusti hommiku poole otsustasin enne Tallinna minekut proovida üks kerge 2 km joosta, et näha, mis seisus olen. Jooks oli raske ja jalg valus. Mida edasi, seda valusamaks muutus ja hakkasin mõistma, et ma vist ei saagi osaleda.

    Ülemistel tegin koroonatesti ära, võtsin stardimaterjalid välja, aga jala seis juba nii hull, et ka kõndida enam ei saanud, seetõttu loobusin. Tagantjärele tarkusena oli see hea, et hommikul 2 km jooksin. Muidu oleks kindlalt Ülemistel jooksma läinud. Ja teades ennast, oleksin vigastuse eriti hulluks ajanud. 

    Istusin siis Ülemiste ees ja hakkasin võistlust jälgima. Jooksmas ju Cris, Heli ja Silvia. Crisi jooks õnnestus täielikult, tasuks medal ja uus isiklik 10 km rekord alla 47 minuti. Minu parimale ajal jõudis ta vaid 5 sekundi kaugusele. Silvia, mu õde, tegi enda kohta väga hea jooksu. 

    Heli oli väga kehvas vormis, aga võistlusel osalemine andis talle indu ja esimese ringi läbis 32 minutiga. Kui ta oli kadunud teisele ringile, tuli mu telefoni ootamatult sõnum, et Heli on kukkunud. Arvasin, et tegu jamaga. Ootasime kaua Helit, et teise ringi lõpetab, aga teda ei tulnud ja ei tulnudki. Ootamatult oli ta meie taga, jalg puru. Ütles, et kukkus peale uue ringi algust lamava politseiniku ja hämaruse tõttu. Ütlesin, et mingu ära autosse, tulen ka varsti. Kui poole tunni pärast auto juurde jõudsin, oli Heli sinna alles jõudnud, jalad nii valusad, et astuda ei saa. Jalga ei saanud ka kõverdada.

    Panime ta taha istuma pikuti, ilma turvavöödeta, nii saime kuidagi hakata kodu poole sõitma. Enne Tartut oli aga ta seis selline, et pidime Tartusse traumapunkti sõitma. Autost väljas ta enam üldse liikuda ei saanud. Aitasin ta kuidagi ratastoolini. 

    Traumapunktis selgus, et tal puru parema käe kaks välimist sõrmeluud, vasaku jala põlve keder ja parema jala hüppeliiges ... Ta haiguslehel siiani. Kipsist on ta nüüd pääsenud. 

    Enda augusti võtan kokku lühidalt. Jooksin 2 km, kõndisin 21, 8 km ja jalgrattal läbisin 147 km. 

    Septembris proovisin vahepeal mõne km kõndida, aga ei saa ja kõik. Panin uue aja ortopeedile ja see oktoobri lõpus. Ehk uuritaks, mis seal veel lahti. 

    Septembris olen kõndinud 29,9 km ja jalgrattal läbinud 25,7 km. Juurde sel kuul enam ei tule midagi.

    Peres elame hetkel neljakesi, noor-Elmar, Cris, mina ja Heli. Suvel saime kõik vaktsineeritud peale Elmari. Ta pole vastane, aga ju kartis, sest jutud nende kohta on olemas ja neid ei avalikustata. Kahjuks oli saada vaid Comyrnati-Pfizer vaktsiin.

    Sellest kõigest olenemata jõudis koroonaviirus ka meile külla. Noorem Elmar haigestus 17. septembri õhtul. Testil käisime järgmisel päeval ja tulemus positiivne. Esmaspäevast alates hakkas mul halb. Kiirtest ei näidanud aga midagi. Teisipäeval haigestus Cris. Käisime temaga kolmapäeval testil, temal positiivne, mul negatiivne. Elmar oli raskemapoolselt, Cris natuke raskemalt haige. Minul iga päev erinevad tundemärgid. Kuna Helil kurk natuke valutas, käisime koos temaga laupäeval testil. Nüüd siis minul positiivne, temal õnneks negatiivne ja terveks on ta jäänud siiani. Ta pole ka grippi põdenud kui kogu ta pere on olnud siruli. 

    Mida aga nüüd kirjutan, see kõikidele ei meeldi. Nimelt Pfizeriga pole suurt mõtet end lasta vaktsineerida. Ka mu tuttavate seas mitmed haigestunud ja enamik neist vaktsineeritud ja just Pfizeriga. Tuynnen vaktsineeritud haigestunuid rohkem kui vaktsineerimata haigeid. Moderna peaks mingil määral paremini kaitsma. Jutt, et siis põeme kasvõi kergemalt, ei vasta ka tõele. Nimelt iga päev on uute haigete arv olnud suhtes 7/3 vaktsineerimata ja vaktsineeritute vahel. Sama osakaal on ka haiglas olijate vahel ja ühe päeva andmetel ka hingamisaparaadi all oli suhe sama ehk 7/3. Seega vaktsiinide tõhusus on kindlalt alla 50%, kuna meil üle poole elanikkonast täielikult vaktsineeritud, aga suhe uute haigete puhul selline.

    Kuna nüüd ei saa üldse liikuda, siis kand on paremas seisus. Kindel ka see, et sel aastal jooksma ei hakka. Püüan saada täielikult terveks või siis on jooksmisega üldse lõpp. Kui meenutada, millest mul kand jamama hakkas, siis veebruaris 2020 Moskvas jäisel rajal jooksin maratoni valede jalanõudega, mis jalad väga ära lõhkus. See on olnud ka minu viimaseks pikemaks jooksuks. Edasi olen kaalu kasvatanud. Kuigi vahepeal õnnestus kaalu langetada, siis viimased kaks kuud liikuda peaaegu pole saanud ning kaal kerkib. Saan hiljem ränka vaeva näha, et seda allapoole tuua. 

    Kui veel midagi mainida, siis meil on kevadest 5 kana. Hästi toredad ja munevad hästi. Üks päev haigena söötma minnes aga ilmnes, et kanakuut sulgi täis, üks surnud kana ja kõik ülejäänud läinud. Avastasin augu, kust rebane läbi sai käia ja meie kanad viimseni ära tappis. Kuna sadas ja oli tuuline, siis ei kuulnud ka koerad tuppa midagi ära. Olime nendega juba väga harjunud ja see löök oli valus.

    Kohtumiseni tulevikus, kui on midagi kirjutamseks. 

Kokkuvõte juunist 2021. Elva Südaööjooks, Hellenurme Suvejooks ja Kambja jooksusarja esimene etapp.

     Millest alustada? Tervislikust seisundist. Mind hilissügisest alates vaevanud tõbi ongi jäänud saladuseks ja midagi ei uurita. Igatahes olen seetõttu oluliselt nõrgem kui eelmisel suvel. Crisiga joostes saan parimal juhul näha tema selga. Ka rattaga ei jaksa enam rahuldavalt sõita, ennemalt liikusin rattal 5 km/h kiiremini. 

    Mis kõige hullem, mu vasaku jala kand on taas endast märku andnud ja ma ei saa enam üle 5 ... 7 km korraga joosta. Õnneks juulis ortopeedile uuesti minek. Ehk õnnestub teada saada, mis lahti ja kas asja annab parandada. 

    Pulss on hakanud aga alla poole tulema. Kui veel märtsis jooksin keskmiselt 137 pulsiga, siis nüüd on see kiirema tempoga 120 ... 125 kanti. Kõndides kiirusel 5,5 km/h, on mu pulss tasasel maal alla 70. Kiiremini ja tõusudel jõuab see 90 kanti. Liiga rahuliku pulsiga joostes aga ei pea kell seda üldse jooksukski. Kuid füüsilist võimekust ja jõudu lihtsalt ei ole. Ning lootus veel kunagi paremaid päevi näha, kaob tasapisi.

    Juunis kõndisin 103,3 km, sõitsin rattaga 112,2 km ja jooksin 176,5 km. Soovisin rohkem, aga pikki jookse tegingi vaid võistlustel. Vähemalt 10 km jooksin kuu aja jooksul 7 korda. Nii väga ootan aega, mil saaks joosta poolmaratoni.

    Esmalt Elva Südaööjooks. Start kell 22.00, ilm üsna soe ja tuult ei olnud. Seega oli teada, et tuleb üsna kuum jooks. Alustasin rahulikult tagant ja peale esimesi pöördeid ja raudteejaama ringi hakkasin oma jooksu jooksma. Eesmärgiks oli uus aasta rekord, mis mul napilt alla 57 minuti.

 

    Esimesed 3 km on kergemad ja km ajad 5.45, 5.32 ja 5.24. Edasi hakkas maastik muutuma künklikuks ja oli peaaegu lõpuni raskema poolne. 4. km aeg 5.35 ja päris ebameeldiva ja raske tõusuga 5. km aeg 5.24. Joogipunkt viienda km lõpus. 2 aastat varem oli hiljem veel üks joogipunkt ja seega ei põdenud. Unustasin end kahjuks kasta. 6. km aeg 5.39. Muusikakooli ees tehti natuke muusikat ja laulu. 

    7. km taas raske, km aeg aga 5.24. Nüüd km jagu kergemat rajaprofiili, aga tuli joosta killustikul ja üle remonditava tänava. Kahjuks eelmisel korral teine joogipunkt puudus, olid vaid n.ö. erapakkujad, kes loomulikult ei jõudnud kõikide jaoks topse täita ja end värskendada ei saanud.

    8. km oli pika tõusu ja raske ning pika laskumisega. Ei saanud kuidagi laskumisel pulssi alla. Kuna aga raskem osa oli peaaegu läbi, siis arvasin, et saan ka ilma veeta ja kõrgema pulsiga hakkama. Km aeg 5.24. 9. km aeg 5.25 ja algas viimane km ümber Arbi järve. Kuna aeg tõotaski tulla uus selle aasta rekord, siis salamisi lootsin, et alistan ka 55 minuti piiri. Kahjuks seda ei juhtunud ja uue lõigu tõttu tundus rada ka natuke pikem olevat. Selle taha see 55 minuti alistamine jäigi. Viimase km aeg koos pisikese lisalõiguga  5.14. Ametlik lõppaeg 55.27. Ühtpidi rõõmus, samas ka kurb, et 55 oli lähedal ja jäi siiski alistamatuks.

    Kokkuvõtteks seda, et tervis vilets ja saan joosta vaid pulsi järgi. Pikka aega üle 140 pulssi ei talu ja üle 150 ei jaksagi joosta. Samas tühjaks end siiski ei jooksnud. Finišis ootas Cris ja paar minutit hiljem lõpetas Kati. Helil läks aega oluliselt rohkem, aga temalgi probleemid, mis takistavad normaalset jooksu.

    25. juunil Hellenurme Suvejooks. Tavapärast rada oli muudetud ja lisatud üle kahe km raskemat maastikku. Ametlikult anti raja pikkuseks algul 10,1, hiljem aga 10,2 km. Enda kell näitas 10,1, aga tiheda metsa vahel vaevalt kell kuigi täpselt maad mõõtis. 

    Ilm oli soe ja start kell 19.00. Ise nuputasin, kas rajal joogipunkt ka on või mitte. Joostes selgus, et täpselt poolel maal see oli. 

    Rada ise selline, et esimene km kergemapoolne, kuigi ka aeglane tõus. 1. km aeg 5.41. Teisel km-l pöörasime vanalt rajalt ära metsa rajakesele ja kohati ka maratonirajale, mis oli meie jaoks niidetud. See oli raske osa, teise km aeg 5.48, kolmanda aeg 5.49. Jälgisin pulssi ja jooksin vaid selle järel. 

    3,7 km järel vanal rajal tagasi, selleks kruusatee nüüd kuni lõpuni. 4. km aeg 5.30. Peale seda ees pikk kilomeetri pikkune tõus. Mitte järsk, aga pikk. Selle km aeg tuli 5.56. Kohe pööre ja joogipunkt. Tundusin olevat üsna läbi. Kuigi ees oli raja kergem osa, kus laskumismeetreid tublisti rohkem kui tõusu, siis lootsin, et mingigi tempoga pean kuidagi vastu. Õnneks hakkas natuke vihma sadama, mis jooksu edenedes ka tugevamaks muutus. 

    6 km aeg 5.31. Vahepeal tuli ka üht naist hüüda, sest ta ei saanud rajast mingil hetkel aru ja oleks valesti läinud. Õnneks ta kuulis mind ja naasis ning tänas. 7. km aeg 5.27. Kuna pulss üleval ja enesetunne ka polnud kõige parem, siis kiiremini joosta polnud hetkel võimalik. 8. km aeg 5.32. 

    Alates 9. km-st jooksin üksi, aeglasemad olid maha jäänud ja minust kiiremad kaugel ees. Selle km aeg 5.21. Viimane km koos saja meetriga andis ajaks 5.26. Viimase km täpne aeg aga 4.58, millega võis ainsana rahule jääda. Lõpuaeg 55.59. 

    Medaleid saavad seal vaid vanuseklasside parimad ning mina olin üsna lõpus nii üldarvestuses kui ka oma vanuste seas. 

    Kindlasti tasub natuke kirjutada ka Kambja jooksusarja esimesest etapist. Armas kena kohake, kuigi stardipaik liiga maantee ääres. Joosta ja kõndida saab 5 km ja 10 km võistlusena. Ring pole päris 5 km pikk, paarsada meetrit vähem, aga rada on väga raske. Tõusumeetreid ühe ringi kohta tuleb ligi 100. Kusjuures sel etapil kõige raskemat tõusu ei olnud. 10 km start on kell 18, sealt edasi saab startida viiele kilomeetrile iga minuti tagant kuni kella kaheksani. Kõik peab olema läbi kell 21.00.

    Otsustasin taas joosta pulsi järgi ja katsetada, kas olen ka raskemaks võistluseks valmis. Ei hakanud kellegagi võistlema, kuigi kaks naist minuga siiski võistlesid. Raja esimene kilomeeter on kõige kergem, vaid paar tõusumeetrit. Sealt edasi läheb raskeks, .kaks väikest, aga väga järsku tõusu, siis üks pikk ja järsuvõitu. 1 km aeg 5.54, teise km aeg 6.16. Esialgu tõusudel ei kõndinud. Kolmas km ajaga 5.34. Sõber Kati pani küll alguses teistega ajama, aga sain ta kiirelt kätte ja kaotasin üsna pea ta taha poole.

    4. km aeg 6.24. Ja siis tõus, mis viib Kopsumäe tippu. Vähesed suudavad seda tõusu võtta täielikult joostes. Ei suutnud ka mina. Kui olin poolel tõusul, nägin tõusu alguses ka Katit. Peale tippu jõudmist tulevad pikalt laskumised ja osad neist ohtlikud. Pulssi ei saanud maha ka laskumistega. Ringi lõppedes joogipunkt ja teine ring. 5. km aeg tuli 6.10. Mingi hetk kuulsin, kuidas keegi tagant tuleb ja avastasin, et Kati soovis minuga võistelda ning püüdis mu kinni. Kui tervis hea, siis jaksab seal joosta küll, mina kahjuks hetkel mitte. Ju Kati sai laskudes pulsi alla ja see võimaldas mulle järele kiirendada.

    6. km aeg 6.40. Kahel lühikesel ja väga järsul tõusul tuli kõndida. Kuna pulss pidevalt maksimumi ligi, ja laskumisel ei taastunud, läks Kati minust mööda. Ja kohe nii, et hakkas vahet suurendama. 7. km pikk tõus pani mu kõndima ja taha vaadates nägin, et veel üks noor naine mind kinni püüdmas. Km aeg 6.57. Kuni polnud laskumisi, siis Kati kaugele ette ei saanud, kuid laskumistel läks eest ja ma loobusin teda taga ajamast. 

    Kohe püüdis mind kinni ka teine noor naine, pikkade jalgadega. Ja sama seis mul temaga, mis Katiga. Laskumistel läks mul eest, tõusudel püüdsin ta kinni ja möödusin. Niimoodi poolteist km järjest. Korra ta tahtis alla anda ja hakkas suht kerges kohas kõndima, aga ma hõikasin, et ära nüüd enam alla anda. See meeldis talle ja ta sai uuesti jõudu, püüdis mu kinni ja läks enne Kopsumäe tõusu ka eest ning edasi hoidis vahet kuni lõpuni. 8. km aeg 5.41 ja eelviimase aeg 6.56. Kopsumäest tõusime kõik üles vaid kõndides. 

    Viimase pooliku km aeg tuli 1.58, kuid need olid ka vaid laskumised. Minu aeg 58.26 ja teine ring esimesest aeglasem, mida juhtub minuga harva. Olin vist üldse tagant kolmas, meestest aga viimane. Startijaid 21, neist mehi 13 ja 8 naist. 5 km läbis 62 osalejat. Vanusegruppide paremad saavad ka medali ja imede ime, ka mina sain. Sama Crisi, Heli ja Katiga.

 

    Kuigi seal nüüd palju metsa maha võetud, siis ilus on see koht siiani ja sobib igal ajal jalutamiseks, aga ka jooksmiseks. Tulge mu blogi lugejad ka Kambja. Teine etapp toimub 20. juulil.

    Tulevikuks ei oska midagi mõelda, Pühajärve jooksule õnneks ei registreerunud, kuna seal jooks keskpäeval ja sooja lubab kuni 31 kraadi. Võsu jääb kahjuks kaugeks. Võimalik, et ainus osalemine toimubki vaid Kambjas.

    Kohtumiseni!

Minu liikumised aprillis ja mais 2021 ja tervislik seisund.

     Kirjutamisel kahe kuu pikkune vahe olnud, kuna arstidel käimine oli pooleli. Nüüd on vähemalt need selja taga. Samas ei ühtki lahendust ega vastust minu probleemide puhul. Ainult kardioloog tunnistas mu südame seisundi heaks ja andis hindeks 5-. Vorm olevat kõik alles, aga mida pole on tegelik jooksuvõime.

    Neuroloog ei saanudki minust täielikult aru ja ka tema määratud uuringud ei näidanud mitte midagi peale kroonilise põletiku põskkoopas ja nina kõrvalkäikudes. Psühhiaatri juurde ikka veel ei pääse, ainult telefoni konsultatsioonid, kuid need pole midagi väärt. Vaja hetkega kõik ära rääkida, otsest sidet ka pole ja tegelikult jääb pea kõik rääkimata. 

    Probleemiks aga ikka see, et alates detsembrist läks jõud ära ja probleemid tekkisid kuklas, kaelas, õlas ja peale füüsilist pingutust halb enesetunne mitme tunni vältel. Kuidas seletada teisele inimesele aga seda, mida ma tunnen kui tunnen, et on halb? Ei saagi edasi anda. Vahepeal oli asi nii hull, et isegi nõudepesu väsitas mu ära. Kevade tulekuga hakkas küll tervis paremaks muutuma, aga ei midagi erilist. 

    Ah jaa, mulle määrati füsioteraapia kaelale. Aga see mõjus vastu ootusi mulle halvasti. Kaela painutamine tõi igal korral kaasa tugeva tasakaaluhäire. Ja hiljem mingi aeg tekkis tasakaaluhäire ka siis kui vaid eitamise vormis pead raputasin neli-viis korda.

    Avastasin, et joostes on mingi aeg kaelal ebameeldiv tunne, mis mingi aja jooksul kaob. Jooksmisel aga on asi selline, et pole mul enam ka poolmaratoni läbimisvõimet. Ka väga aeglast mitte. Pikim jooks, millega olen sel aastal hakkama saanud, on olnud 13 km. Joosta on pidevalt raske või väga raske. Samas pulss püsib madalal. 

    Näiteks jooksen 10 km ja keskmine tempo 6.10, pulss samal ajal 115, aga paremal pistab ja võhma ei ole. Ainult kuni 5 km suudan mingigi tempoga joosta, aga üldiselt olen oma jooksuvõime kaotanud. Ja vaid natuke enam kui aasta tagasi, läbisin maratone ... Sõita ei jaksa ka jalgrattaga ja arstid ei leia mul mingit viga. Tundun neile hüpohondrikuna, mida ma mingil määral olen. Ei tihkagi enam arsti juurde pöörduda. 

    See, et mul jaheda ja tuulise ilmaga peale õues käimist hakkas suu valutama ja valutas tugevalt umbes poolteist tundi, seda olen mitmel korral kirjutanud. Nüüd aga selline jama, et ka +18 kraadiga kõndimine toob mulle suulakke ja hammaste alla tugeva valu. Samas midagi viga ei ole ... 

    Mida ma võiksin veel teha? Raha pole, et pöörduda erakliinikusse ja lasta end uurida natuke põhjalikumalt. Arstile minekuks ikka leiab, aga mingiks tõsisemaks uuringuks mitte.

    Nüüd natuke ka liikumisest. Aprillis kõndisin üle 37 km, sõitsin jalgrattaga 10,6 km ja jooksin 149 km. Viimane number pole sugugi paha, arvestades minu hetkeseisu. Peaaegu ükski jooks ei toonud rahulolu ehk vaid mõned üksikud kilomeetrid. Ainult ühel korral, mil jooksin 2 km, sain keskmiseks km ajaks 5.01 ja see andis kerge rahulolu. 

    Mais kõndisin 41,9 km, sõitsin jalgrattaga 56 km ja jooksin 184 km. 

    Kui midagi eraldi välja tuua, siis Maastikumaratoni individuaaljooksu 10 km. Stardikuupäevaks valisin 4. mai, mis osutus õigeks päevaks, sest pärast seda läksid ilmad kehvemaks. Start kell 3 päeval. Alustasin kahel esimesel kilomeetril liiga kiirelt ja see maksis teisel poolel kätte. Miinimumeesmärk oli saada aeg alla tunni, salamisi mõtlesin ikka mingi 55 minuti peale. Kuna alustasingi 5.30 tempoga, siis algul tundus, et jaksan. Kuid ei jaksanud. 5,7 km peal sain natuke juua, kuna Heli tuli raja äärde mulle juua andma. Natuke imelik küll oli joosta numbriga rinnal kui rajal pole hingelistki. Lõpuajaks sain ikka hädised 59.39 ja mis minu puhul erakordne, siis distantsi teise poole jooksin aeglasemalt kui esimese. Üldiselt on selline 10 km aeg mulle ka hetkel tipuks ... 

    Kohtumiseni!

Aasta esimesed kolm kuud.

     Tervitus üle pika aja. Paremat pealkirja ei osanud sel korral panna, kuna aasta algus on olnud kehv või väga kehv ja end liigutada on saanud vaid osaliselt. 

    Pea kogu jaanuari oli väga paha olla ja liikuda ei saanud ja ka ei julgenud. Korra proovisin suusatada, aga kahe km järel pidin lõpetama ja olin täielikult läbi terve õhtu. Kõndisin neljal korral, kokku 24,6 km. 

    Perearst lisas veel ühe saatekirja, sel korral kõrva-nina-kurgu arstile. 

    Alates 18. jaanuarist kuni 7. veebruarini ei saanud ma mitte millegagi tegeleda ja mu kaalukaotuse unistused lendasid vastu taevast. 

    Veebruaris sain järjest arstidel käidud. Kardioloogil, neuroloogil ja kõrva-nina-kurguarstil. Kardioloog tegi uuringud vererõhu kohta, ultraheli ja koormustesti. Kuigi ma ei jaksa midagi, siis tuli välja, et probleem vaid vererõhuga, muus osas kõik hea või isegi väga hea. Arst andis südamele hindeks 5- ja ütles, et olen oma vormi säilitanud. Suurepärane! Ometi ei jaksa ega suuda midagi ... 

    Kõrva-nina-kurgu arst ei oska mind eriti aidata, kuna nina väike ja nohu suuresti allergiline. Midagi lõigata seal pole ehk vaid üks pool nina seest natuke kõver. Aga hingata on öösiti raske ja seetõttu ärkan tihti ja see annab väsimusele vaid hoogu juurde.

    Neuroloog määras esialgu kaks protseduuri, MRT ajust ja ENMG ehk mingi lihashaiguse uuring. Samas lisas, et mu kaebused sellised, mis viitavad ka tõsisemale depressioonile.

    MRT näitas, et ajuga kõik korras ja silma taga, kus tundsin pikka aega valu, pole midagi valesti. Küll aga leiti nina kõrvalkäikudest taas vedelikku ja krooniline põletik. Sellega polegi midagi teha. Pisikesed polüübid seal on, aga need nii väikesed, et pole veel vaja lõigata. Lihaseuuring toimub mais. 

    Üllatav oli aga see, et külmade ilmadega suutsin vabalt kõndimas käia. Kokku seitsmel korral ja kõndisin kokku 58,3 km. Proovisin ka natuke joosta ja suutsin seda veebruaris naljal korral. Kokku jooksin 19,12 km. Kõik jooksud olid meeletult rasked ja elu aeglaseimad. Lisaks avastasin, et joostes hakkab kaelal imelik ja ebameeldiv kange tunne. Ka 2 km jooksu suutsin läbida vaid 13 minutiga. 

    Läksin ka sellega perearstile, määras rõntgeni ja füsioteraapia kaelale. Kuna kael võib ajada ka silma taha ja õlga. Õlg on mul mitu kuud valutanud. Esimesel korral anti harjutused, mis tekitasid väga tugeva tasakaaluhäire ja kodus soovitati seda harjutust istudes teha. Eks ma siis tegingi ja mul hakkas nendest harjutustest kaelas ja peas väga halb. Iiveldus ja valud ja kerge tasakaaluhäire. Nüüd ei julge enam neid harjutusi teha ja eks näis, mis järgmisel korral öeldaks. 

    1. märtsil jooksin 7 km ajaga 43.44. Keskmine km aeg 6.15 ja pulss 133. 

    2. märtsil jooksin 7,6 km ajaga 46.08. Keskmine km aeg 6.04, pulss 137. Joosta väga raske ja mingil määral pingutada suudan vaid täitsa lõpus. Edaspidi tuli meil talv tagasi ja joosta mingi aeg ei saanud. 

    Alles 14. märtsil oli tee puhas äärtest ja jooksin 7,14 km ajaga 43.23. Km keskmine aeg 6.05 ja pulss 149. Arvatavasti nii kõrge pulss siiski ei olnud ja edaspidi enam kellaga pulssi ei mõõdagi. Ainult pulsivööga. Tuletan meelde, et ärge ostke kunagi Fenix 5+ seeria spordikelli. Mul garantiikorras kolm korda kell uuega asendatud ja enam pole midagi teha, selle seeria kellad ei saa pulsi mõõtmisega hakkama. Kindlaks tehtud, et vahel näitab tegelikust pulsist kuni 40 lööki vähem ja kuni 50 lööki rohkem. Ka kõige kehvem aktiivsusmonitor ei pane nii mööda. Samas teedel mõõdab maad tee järgi ja väga täpselt. Metsas või majade vahel näitab aga  parimal juhul Rakvere aiateibaid. Crisil ja Helil on sootuks odavam ja sootuks parem kell ostetud, mis maksis üle kahe korra vähem. Forerunner 245 vist. 

    15. märtsil jooksin 5,11 km ajaga 30.20. Km keskmine aeg esimest korda sel aastal alla kuue minuti ehk siis 5.56. Pulss samas väga kõrge, 138.

    16. märtsil jooksin taas 5,11 km, seda ajaga 32.03. See hetke maksimum. Pulss 129, mis nii aeglase jooksu puhul ka liiga kõrge. 

    23. märtsil võtsin esimest korda sel aastal käsile 8 km. Läbisin 8,04 km ajaga 50.26, km keskmine aeg 6.16, pulss 135. 

    25. märtsil suutsin veelkorra kuidagi  8,06 km läbida. Aeg 50.26, pulss 135. Jooksud on nii rasked, et raskemate tõusude kallale ei lähe. Korra proovisin, siis aga pidin iga tõusu otsas 10 sekundi jagu seisma ja hingeldama.

    26. märtsil jooksin täpselt 7 km ajaga 45.42. Km keskmine aeg koguni 6.31, pulss 131. Selle aasta kõige raskem jooks. Ja ikka ei mõista, miks?

    28. märtsil jooksin 8,01 km ajaga 49.48. Km keskmine aeg 6.13, pulss 129. 

    30. märtsil võtsin esmakordselt sel aastal käsile 10 km. Läbi suure vaeva sain sellega kuidagi hakkama. Aeg 1.02.45, km keskmine aeg 6.16, pulss 137. Vaid viimasel km-l suutsin joosta alla kuue minuti. Selgelt tunda, et see minu hetke piir, pikemat maad joosta ei suuda.

    Kokku jooksin märtsis 73,1 km. Kõndisin 26,4 km.

    Alati olen pannud kirja ka viimase km aja, aga ei Garmin ega mapmyrun mõõda viimast kilomeetrit eraldi nagu endomondo seda tegi. Mõlemad on endomondost lahjemad ja kahjuks ka kallimad kui tahaks täisversiooni. 

    Postituse lõpetuseks: esimesed väikesed ilmingud, et tervislik seisund on hakanud paranema. 

    Kohtumiseni!

Kokkuvõte aastast 2020.

     Aasta on osutunud minu jaoks äärmiselt ebameeldivaks. Samas algus oli meeldiv. Kuigi depressioonist polnud keha taastunud ja olin ka mingis viiruses mitmel korral, siis jaanuaris osalesin Peterburi Elu Tee maratonil. 

    Osalesime Crisiga ja ilm osutus väga halvaks. Temperatuur nulli ümbruses ja tugev tuul, kuid see iseenesest polnud halb. Halb oli see, et asfaldile sadas just enne starti paras kiht lörtsi ja maratoni teisel poolel hakkas see kiirelt sulama. Jalg andis pidevalt tagasi ja sai märjaks, reis sai ülekoormuse ja jalg lõpuosas ka külmetas. Viimased 7 km tuligi läbida vee ja lörtsi segus. Tugev gaasivalu sundis korraks ka jooksmise lõpetama ja kõndisin 29-l km-l ligi kilomeeter. Edasi sain kõhu talutavaks ja jooksin lõpuni.

    Tegu oli minu elu raskuselt teise maratoniga. Lõpuaeg oli 4.29.27. Puhas maratoni aeg ametlikult 4.28.19. Rajal hõigati mind kahel korral nimepidi, kuigi numbril mu nime ei olnud. Lisaks tänati pärast lõppu mind isiklikult, samas ma ei tea, kes see tänaja võis olla või mis roll oli tal üritusega. Korraldus raske ürituse jaoks oli väga hea ja kusagil külmetama ei pidanud. Vaid wc-de arv stardipunktis oli väike. Sellest võistlusest mu blogis ka eraldi postitus ja leiate selle eelmise aasta jaanuari postituste hulgast.

    Juba siis tekkisid esimesed kuuldused Hiinas leviva uue viiruse kohta, mida algul kutsuti Wuhani-viiruseks. Kuna veebruaris soovisin samuti osaleda maratonil, siis sedapuhku oli tegu pisikese üritusega Moskvas. Viirus oli siis juba levimas mitmes Euroopa riigis ja õnneks õnnestus just enne tõsisemat kriisi Moskvas ka ära käia. 

    Bussiga Tartust Peterburi, sealt edasi öörongiga "Punane Nool" Moskvasse. Kohale jõudes kohe stardipaika. Jooks osutus erakordselt raskeks, kuna maastik oli künklik ja tõusumeetreid kogunes 400 kanti. Lisaks tuli joosta tallatud lumel ja jääl, hiljem ka plögal, kuna temperatuur läks kergelt plussi. Valede jalanõude tõttu sain ka tõsised vigastused, millest üks kimbutab mind natuke ka veel praegu. Lõpuaeg 5.12.20 oli alla igasuguseid ootuseid.  Tegu oli minu kümnenda jooksumaratoniga ja üldse 12. maratoniga, kuna olen läbinud ka 2 käimismaratoni. 

    Ka selle ürituse kohta mu blogis eraldi postitus, mis kajastas ka reisi sinna ja tagasi. 

    Lootsin joosta aasta jooksul iga kuu ühe maratoni ja ühe poolmaratoni võistlusena. Kahjuks vigastus ja koroonaviirus rikkus selle kõik. Kui jaanuaris ja veebruaris sain oma soovid täidetud, siis edasi märtsis, aprillis ja mais sain läbida igal kuul ühe poolmaratoni. Mais osalesin ka virtuaalmaastikumaratonil ja läbisin 10 km. Edasi sai vigastuse süvenemise tõttu mu jooksuhooaeg praktiliselt läbi. 

    Ortopeedil käisin kaks korda, hakkasin kandma pehmeid sisetaldu. Teisel korral tehti ka kanna sisse süst, mis hakkas mind lõpuks ka parandama. Valusid pole enam olnud oktoobrist alates ja omal käel on ka natuke joostud, aga pikim jooks oli peale maid 15 km. 

    Osalesin ka Kambja jooksusarja kõigil kolmel etapil, kus läbisin iga kord ligi 5 km. Rada seal ülimalt raske ja vigastusest hoolimata suutsin ettevaatlikult need kahel korral joostes ja ühel korral kõndides läbida.

    Detsembris osalesin ka kahel  virtuaaljooksul, aga siis läks muu tervis täiesti käest ära. Jõud kadus täielikult, tekkis ka depressioon rohkem emotsioonide põhiselt. Ravi muudeti ja praeguseks on see taandumas. Aga muus osas ei tea, mis mul lahti. Õnneks ees ootamas eriarstid. 

    Nii kui sügis saabub, algavad mul probleemid peas, näos, pidev tativool, pidevad põskkoopa kroonilise põletiku ägenemised ja see on mu kahjuks sel sügistalvisel hooajal täiesti maha murdnud. Lisaks on tekkinud pea- ja kuklavalud, valus punkt ka vasaku silma taga, pidev väsimus, sageli ka tasakaaluhäired ja üldse ei ole jõudu. Aasta lõppes üsna masendavate tunnetega ja tulevik tundub tume. 

    Jooksukilomeetreid kogunes vähe, natuke sai ka jalgrattaga sõidetud. Ka kõnnitud sai üsna vähe. Kõndimiskilomeetreid kogunes aastaga 513, jalgrattaga läbisin 787 km ja joostes 1514 kilomeetrit. Aastaga kogune eraldi 359 erinevat treeningut. 

    Ah jaa, üks asi veel. Augustis olin vabatahtlik abiline Elva rattamaratonil ja suunasin liiklust Elva-Laguja-Kintsli teel, ristmikul, kus kaks ülejäänud teed viisid Nõuni ja Räbile. See oli mul kolmas kord osaleda spordiüritusel vabatahtliku abilisena. Viimasel korral pakuti ka raha, aga ma ei teinud seda raha pärast. See mingis mõttes tänu kõikidele vabatahtlikele kõikidel rahvaspordi üritustel, kes meie osalemise võistlustel võimalikuks teevad. Ärgu ükski mu lugeja unustagu vahel appi minemast. 

    Minu selle aasta medalikogu:

Kohtumiseni!

17. jaanuar ja minu 55. aasta juubel.

    Sünnipäev on tore, haiguste tõttu ei saanud kaks last mulle külla tulla, aga teised on olnud toetavad ja tähelepanelikud. Kingiti lilli, raha ja üks päris korralik klaverilaadne elektriline pill. Ehk lähen sügisel veel Moostesse Krista juurde seda õppimagi. Muidugi mitte midagi põhjalikku, aga et oskaksin ise lihtsamaid lugusid klimberdada.     

Viis aastat tagasi oma juubelil, panin esimest korda peale kooli suusad alla ja sellest sai armastus. Armastus mitmesuguse liikumise alal. Jooksmine, kõndimine, rattasõit, suusatamine. Muidugi klassikatehnikas. Kui noor olin, siis oli maailmas vaid mõni üksik pioneer uisutehnikas. Viimati suusatasin 2 aastat tagasi.

    Kahjuks 2018 sügisel läks tervis käest ja tol lumerikkal talvel ei suutnud üle kahe korra suusatada.

    Nüüd ostsin omale uisusuusad, koos keppide ja saabastega ja oma 55. juubelil proovisain siis uisku. Tulemus? Ma kõnnin oluliselt kiiremini. Ei ole võimalik suuskadel püsida, pidevalt tasakaaluga probleem, tasasel maal ei jaksa eriti lükata, aga ka kõige laugemal tõusul jäin hoopis toppama. Mina ei saa aru, kuidas inimesed jõuavad uisustiilis mäkke suusatada? Minusugusel nõrgukesel ja nüüd ka juba paksukesel pole kunagi võimalik uisustiilis suusatada. Eks ma ühe algõpetuse proovin kaasa teha, aga juba kahe km läbimisel olen ma täielikult läbi, jõudu pole üldse.

    Tundub, et tervis on ka kõik mu vastupidavuse ja jõuraasu ära viinud. Kuhu, seda ei tea. Seekordne juubel on selles mõttes väga negatiivne, et ma ei saa vist enam ka joosta. Kõndima minna ka ei saa muidu kui suvel, sest nina kogu aeg uputab ja väljas käies läheb siis nina täiesti puru. Midagi on mul ka peas ja just parema silma taga valesti, tunnen seda tihti. Kuigi pääsen veebruaris arstile, siis olen juba oma tuleviku liikumise suhtes ülimalt skeptiline. Praegugi, mil tokerdasin 2 km, olen väsimusest läbi ja värisen. Ma ei suuda ka enam meie kliimas vastu pidada sügisest kevadeni. Peaaegu kogu aeg tunnen end haigena, kuigi palavikku ei ole. Kui paar korda kuu alguses käisingi kõndimas, siis see tegi enesetunde taas halvemaks ... Kas on veel lootust minul tõusta või jään ära vanaks ja väetiks?

    Üsna lootusetu postitus, aga ma pean selle kirja panema ja jagada.

    Kohtumiseni!