Üllatavalt tegus kuu, aprill 2023.

                      Tere taas. 

    Panen kirja kuukokkuvõtte ja püüan seda juttu liiga pikale mitte venitada. 

    Kuu algus ja lõpp olid külmad, muidu päris hea kuu ilmade poolest. Erinevat trenni tegin kuu jooksul kokku 58 tundi ja 10 minutit, mis on päris hea. Eriti seetõttu, et olin pikalt vigane. Korvpalli sai mängitud vaid üks kord, kuna ei saanud muudel kordadel piisavalt mängijaid kokku. Kõndisin 72,4 km, ajaliselt 14 tundi ja 45 minutit. Jõusaalis käisin 9 korda, kokku 18 tundi ja 54 minutit. 

    Parim tulemus aga sündis jooksmises. Kuu alguses jooksin veel korra sees, edasi ainult väljas. Jooksin kokku 30 korda, lühim distants 2 km ja pikim poolmaraton. Kokku läbisin 235,8 km ja see oli suurepärane tulemus. Ma ei mäletagi enam, millal mingi kuu sain nii palju joosta. Ning peaasi, et kusagilt ei valuta, miski ei sega. Vaatasin järele ja viimati jooksin rohkem jaanuaris 2020, mil kuu aja jooksul läbisin 249 km.

    Jama on aga see, et kiirelt joosta ei suuda. Ikka sinna 6 min/km kohta või natuke kiiremini. Pulsi seis on aga paranenud ja keskmine ei lähe naljalt üle 125. Ometi on ka madala pulsiga jooksmine vaev nagu oleks just maratoni selja taha jätnud ja nii peaaegu igal korral. 

    Pikematest jooksudest natuke lähemalt. 1. aprillil jooksin 14,01 km ajaga 1.24.23. Km keskmine aeg 6.01, pulss 123. Kõige aeglasem esimene km ajaga 6.28 ja kiireim viimane ajaga 4.58.

    6. aprillil jooksin 12,55 km ajaga 1.12.50. Pulss 127, tõusumeetreid 115, aeglaseim km esimene ja kuues ajaga 6.09. Kiireim viimane ajaga 4.50. Km keskmine aeg 5.48.

    9. aprillil jooksin 15 km ajaga 1.33.40. Oligi plaan hästi rahulikult see läbida. Km keskmine aeg tuli 6.15, pulss 119, tõusumeetreid 105, aeglaseim esimene km ajaga 6.32 ja kiireim viimane 5.22.

    12. aprillil jooksin tuule tõttu vaid ühes suunas, nimelt Otepäält koju, kokku 13,14 km ajaga 1.15.11. Km keskmine aeg 5.43, tõusumeetreid 69, pulss 124. Kõige aeglasem km ikka esimene 5.57 ja kiireim viimane 5.18.

    16. aprilli jooksin 10,01 km ajaga 54.24. See oli esimene jooks sel aastal, mil jäin ajaga enam-vähem rahule. Oleks suutnud ehk natuke veel kiirust lisada, kuid mitte palju. Km keskmine aeg tuli 5.26, tõusumeetreid 60, pulss 128. Kõige aeglasem km esimene ajaga 6.10 ja kiireim viimane 4.49.

    20. aprillil läksin jooksma maksimaalselt 15 km, aga jooksin hoopis poolmaratoni. Algus kerge, aga edasi raske. Ajaks sain 2.03.08. Km keskmine aeg 5.50, tõusumeetreid 134, pulss 124, aeglaseim km esimene ajaga 6.04 ja kiireim viimane 5.12. Olin rahul seetõttu, et viimati jooksin poolmaratoni 2020 kevadel.

    22. aprillil jooksin 10 km ajaga 1.02.44. Taas nimelt aeglasemalt. Km keskmine aeg 6.16, tõusumeetreid 84, pulss 116, aeglaseim km esimene 6.25 ja kiireim viimane 5.50.

    26. aprillil jooksin 10 km ajaga 59.18. Tõusumeetreid kogunes 83, km keskmine aeg 5.56, pulss 119, aeglaseim km esimene ajaga 6.07 ja kiireim viimane 5.37.

    28. aprillil jooksin 11 km ajaga 1.02.48. Km keskmine aeg 5.42, tõusumeetreid 80, pulss 121, aeglaseim km esimene ajaga 6.11 ja kiireim viimane 4.47.

    29. aprillil jooksin 16 km ajaga 1.34.45. Km keskmine aeg 5.55, tõusumeetreid 121, pulss 122. Aeglaseim ikka esimene km ajaga 6.09 ja kiireim viimane ajaga 5.28.

    Tahan väga joosta, ka siis kui on raske, aga näe, kiirust ja jaksu ei ole. Järjest suudan 5 min/km kohta joosta vaid 2 km. 

    Tuleviku kohta, et olen kirjas vaid Maastikumaratoni 10 km distantsil. Käisin ka raja uute osadega tutvumas ja ei meeldinud. Eriti uus lõik 3,7-st km alates. Teine lõik oli tsipa parem aga ootamatud madalad kohad üksikute sammude juures võivad olla ohtlikud. Seega rada on tsipake raskem kui varasemalt ja ainus, mida julgen loota, et ehk suudan tunni kuidagi alistada. Häirib see, et joogipunkt on enne laskumist ja tõusu. Peaks olema ikka vastupidi, tõusu lõpus. 

    Rakvere suhtes ei ole veel kindel, aga kui osalen, siis poolmaratonis ja püüaks kuidagi 2 tundi alistada, kuigi hetkel seda sees enesel ei tunne. Väga suure tõenäosusega osalen ka Elva Südaööjooksul ja soovitan seda igale spordisõbrale. Muu kohta ei tea, sest Eestis pole südasuvel jooksuvõistluseid. Teise Eesti otsa mingi 5 või 10 km tõttu ei lähe. Lätis küll toimub sel aastal peale vaheaastaid taas Jelgava ööpoolmaraton ja mine tea ehk lähengi. See 29. juulil ja üritus igati tasemel. Hetkel poolmaratoni osalustasu 18 eurot. Kuna jooks hilisõhtul, siis tagasi tulla eriti ei jaksa, tuleb kusagil hotellis ööbida, aga neid Jelgavas vähe ja tihti ka täis. Kahjuks pole veel kellaaegu lisatud. 

    Tervis jamab nagu ikka. Depressioon on mu katki teinud ja vaid sport ning ravimid aitavad seda mingil määral kontrolli all hoida. Väga tihti olen kergemates viirustes, voodi pole pidanud õnneks jääma. Jõusaali tõttu loodan selga tugevdada, kuigi ei tea, millised harjutused oleksid selleks eriti sobivad. Pole ju Elvas ka treenereid, kellelt nõu küsida. Igaüks meist pusib seal omaette ja minagi oskasin oma kätele õlgade ümbruses liiga teha ja pidin koormuseid oluliselt vähendama.

    Unistused? Taas kunagi maratone joosta! Viimati läbisin maratoni 2020 veebruaris ...

    Kui keegi mu lugejatest on huvitatud Jelgava ööpoolmaratonist, siis infot saab lehelt: Sportlat.lv.

    Loodan, et mai tuleb ka mai tuleb minu jaoks hea.

    Seniks aga kohtumiseni!

Aasta 2023 esimesed kuud.

                     Tere üle pika aja.

    Kuna talvel suurt midagi ei toimu, ainult vaikne harjutamine, siis polnud kuu kokkuvõtteid mõtet teha. Põhiliseks tegevuseks oli jaanuaris-veebruaris-märtsis jõusaal, jooksmine sees pisikesel ringil ja korvpall. Mõned korrad sai ka õues joostud kui ilm vähegi lubas.

    Aasta algas vastiku kõhuviirusega, kuigi alles olin haige. Samas selg ja puus üha paremas seisus ja see võimaldas rohkem joosta. Olen selle eest väga tänulik kiropraktikule nimega Hanna Trumm. Tema juures käimised tõid suuna paranemisele ja hetkel, mil kirjutan, pole enam ühtki vaevust ei seljas ega puusas. 

    Tervis muidugi pidevalt jama, eriti vaimulik tervis. Lisaks pidevad lööbed kehal, pidev nohu, sageli ka sügaval köha. Veebruaris peale õues talvise ilmaga jooksmist, sain endale otsekohe bronhiidi kallale. Bronhiidis olin kaua ja arstile sain alles nädal hiljem ... Arst ütles, et see polnud õues jooksmisest, vaid sel päeval lihtsalt lõi välja, kuna juba olin haige. See bronhiit ei lubanud mul veebruaris eriti joosta ning ühes kolme kuu väljakutses ei saanud 300 km-ga seetõttu ka hakkama. 

    Joosta on üldiselt raske, aga viimastel päevadel on seis paranenud. Jõusaalis oskasin endale liiga teha ja ei teagi, millise harjutusega täpsemalt. Igatahes kasutan nüüd kergemaid raskuseid. Korvpallis hakkan vist vanaks jääma, joosta veel jaksan, aga rünnakul kisub asi keeruliseks.

    17. jaanuaril sain taas aasta vanemaks ja kahtlustan, et 57 aastaselt ja vanemana enam suuri tegusid enda kohta ei tee. Suusatamas talvel ei käinud kordagi, kuna puudub selleks jaks. Jõudu nagu natuke oleks, aga koos võhmaga seda siiski ei ole. 2018 lõpus haigestumine lõhkus mu ikka seest nii ära, et sealt alates ei suuda enam suusatada, kuigi sama aasta märtsis suutsin enda kohta edukalt läbida Haanja maratoni. Sama häda ei lase ka enda kohta kiirelt joosta. Kui enne haigestumist oli lihtne joosta poolmaratoni 4.45 ... 4.50 tempoga, siis nüüd on sellise tempo juures võimalik maksimaalselt läbida vaid 2 km. Edasi saab võhm lihtsalt otsa ning jooksmisest saab kannatus. Arst kahjuks ei saa pihta, mis mul lahti ja erinevad katsetused ei ole toonud paranemist. Kuigi siiamaani veel loodan ... Vahel küll tuleb must masendus, aga sealsamas taas loodan.

    Jaanuaris sain õues joosta 5 korda, distantsid 5,1 ... 10 km, kokku 34,74km. Jooksud muidugi aeglased, aga talvel polegi see nii oluline. Sees jooksin 9 korda, distantsid 5,1 ... 10 km. Kokku 65,58 km. Seega sain jaanuaris 100 km kokku ja see rõõmustas. Kõndisin vähe, vaid 49 km. Korvpalli mängisin 2 korda, kokku 3 tundi ja jõusaalis tegin trenni 22 tundi ning 5 minutit.

    Veebruaris sain õues joosta vaid ühe korra ja läbisin 7 km. Km keskmine aeg 6.16. Sees jooksin 2 korda, 12,1 ja 5,78 km. Seega veebruaris kokku vaid 24,9 km. Kõndida sain 25,74 km, korvpalli 2 korda ehk kokku 3 tundi. Jõusaalis sain treenida 10 tundi ja 46 minutit. 

    Märtsis jooksin õues 15 korda ja seda alates 14. kuupäevast. Sees sain joosta 5 korda, millest 2 korda lindil, mis eriti ebameeldiv. Mul seal pidevalt tasakaaluga probleemid, ja korra pääsesin suurel kiirusel väga napilt seal kukkumisest. Sees jooksin 35,77 ja väljas 108 km, seega märtsis kokku jooksin 143,79 km ja olen selle tulemusega väga rahul. Kand ei anna ka enam üldse tunda ja võimalik, et sel aastal suudan võistlustel ka poolmaratoni läbida. Pikim jooks oli märtsis 16,25 km ja sealt alates on vorm natuke paranenud. Pulss on aeglasem kui varem ja seda nii joostes kui ka jõusaalis. 

    Kõndisin märtsis vaid 25,5 km, aga rõhk saigi nüüd pandud jooksmisele. Korvpalli sai mängitud 3 korda ehk siis 4,5 tundi. Jõusaalis treenisin end 24 tundi ja 29 minutit. 

    Sel aastal olen vähemalt 10 km korraga jooksnud 9 korda ja see on suurepärane, arvestades mu pikaks veninud vigastusi. Edasi plaanin aprillis rohkem joosta ja keskenduda vaid lühikestele ja pikematele jooksudele. Need 6 ... 8 km jooksud jäävad ära. 

    Jõusaalis plaanin esialgu edasi käia ka ilusamate ilmadega. Paremate ilmadega võtan ka jalgratta välja. Julgesin end registreerida ka Maastikumaratoni 10 km distantsile mais. Pikemat maad esialgu võistlusel ei proovi, eriti just maastikul, kus olen lihtsalt nõrk. Juunis plaanin osaleda Elva Südaööjooksul, mis minu jaoks Eesti parim ja seda just seetõttu, et start on tõesti hilja. Teised "ööjooksud" toimuvad siiski õhtul. 

    Oma esimese poolmaratoni plaanin joosta vist Rakvere ööjooksul juuni alguses. Eks ma muidugi veel testin end ja jooksen vaid siis pikema distantsi kui olen terve ja mingiski vormis. Et suudaksin kahe tunniga ikka selle läbida. Hetkel olen parimal juhul võimeline ajaks vaid 2.10. Edasi ei tea, kõik sõltub tervisest. Kui võimalik, siis lähengi üle ka pikematele distantsidele. Maratonist küll unistan, kuid kardan, et sel aastal jääb see vist jooksmata. Küll aga mõtlen vaikselt Lahemaa Käimismaratonile augustis ja ei välista ka maratoni distantsi läbimist, kuigi lepin ka poolikuga. Küll aga on meil tekkinud liiga palju karusid, nende arvukust ei lubata kontrolli all hoida ja see paneb natuke kartma. 

    Kahjuks tegi koroona poolenisti surma Läti jooksusarjale Skrien Latvija. Sealsed etapid Valmieras ja Siguldas polnud liiga kauged, kuid sel hooajal neid üritusi ei toimu. Naaseb küll Jelgava ööpoolmaraton, aga lähemad mitte. Alles vaid siis naasnud Jelgava ning Kuldiga poolmaraton, Liepaja poolmaraton ja Ventspilsi maraton, mis tuli juunist septembrisse Valmiera asemele. Need kohad aga väga kaugel ja ei viitsi hotellidega jamada. 

    Seega suvel polegi eriti häid jooksmisvõistluseid. 10 km pärast aga kaugele ehk siis ka Võsule ei lähe. Vaevalt ka Ülemistele, kuigi seal kerge rada. Õnneks naasis Tartu Suvejooks, seal küll püüan osaleda 10 km distantsil. Ja ehk õnnestub lõpuks ka Linnamaratoni viies osalus ära vormistada. Tervise ja vigastuste tõttu on see vahele jäänud 4 korda järjest.

    Järgmise korrani!

Kokkuvõte aastast 2022.

                         Tere!

    Pole kaua aega kirjutanud, lihtsalt ei leidnud selleks piisavalt motivatsiooni. Viimati kirjutasin septembrist, mil tekkis pidevalt asukohta muutev valu puusa-reie piirkonnas. Jooksmine jäi taas sinnapaika, sest iga väiksemgi jooksuke süvendas probleemi.

    Lõpuks võtsin kätte ja läksin kiropraktiku juurde. Kallis? Vägagi. Esimene visiit 90, edaspidi 60    eurot. Õnneks kahetsema ei pidanud, sest juba esimese korra järel sain aru, et ta tegeleb õige asjaga. Selliselt käisin seal 4 korda. 

    Oktoobris ja novembris kõndisin lühemaid distantse ja käisin korvpalli mängimas. Masendav on see, et selle vähem kui kolme kuu jooksul võtsin juurde 7 kilo ja kuidagi ei mõista, miks nii kiirelt need kilod tulid? 

    Otsustasin siis ka jõusaalis hakata käima alates novembri lõpust. Kui midagi etteruttavalt öelda, siis pole jõusaalis käimine aidanud mul ühtki kilo kaotada, kuigi käin siiani ja vähemalt 2 või 3 korda nädalas.

    Detsembris jäin taas haigeks, sel korral siis koroona teist korda. Põdesime selle taas kogu perega läbi, kuigi püüdsime hoiduda üksteist nakatamast. Minu puhul oli see hea, et olin haige kergemalt, aga 8 päeva siiski rivist väljas.

    Kuna selja ja puusa seis muutus üha paremaks, hakkasin ka jooksma. Üldiselt sees ja mitte lindil. Elva Spordihoones on pisike 120 ... 125 meetrine jooksuring. 12. ja 15. detsembril jooksin mõlemal korral 4 km (tegelikult natuke rohkem) ja enesetunne oli peale neid jooksukesi hea. Kell ei võta siseruumis väga täpselt, seetõttu jooksengi tegelikult rohkem kui ametlikud km-d. Samas eksib ka üllatavalt vähe. Iga joostud km kohta näitab kell keskmiselt 40 ... 60 meetrit vähem jooksu. 

    Kuna 21. detsembrist alates on olnud üks sula teise järel, siis 23. detsembril sain joosta õues, asfaldil 5 km. Kõik jooksud muidugi aeglased, aga see pole oluline. Ma saan jälle tasapisi joosta! Kui saaks ka suusatada, siis tuleks eluisugi natukene tagasi. 

    Kokku jooksin detsembris 31 km, kõndisin 10,5 km, korvpalli mängisin  4 ja pool tundi. Jõusaalis tegin erinevaid harjutusi 15 tundi ja 47 minutit. Mitte väga palju, aga alustuseks siiski hea tulemus.

    Kui nüüd tervet aastat vaadata, siis kannavigastus segas mind üle poole aasta veel. Alles hetkel, mil kirjutan, ei tunne enam kannas valu, kuigi see imelik tükk on seal pehmes kohas alles. Septembris lisandus siis pusa-reie-seljavigastus. 

    Liikuda sain oluliselt vähem kui oleks soovinud, sama võistlustega. Osaleda sain vaid õhtu- või ööjooksudel. Taas jäi osalemata Tartu suurtel üritustel nii kevadel kui sügisel. Juba 4. aasta järjest ei saa ma osaleda Linnamaratonil, isegi kõndida ei saa. 

    Õhtujooksudest osalesin Kambja jooksusarja kolmel etapil, igal korral läbisin 10 km. Raske maastik näitas ilusasti ära, et mu tervis pole korras. Mingi närvijama on, pihta ei saa sellele ja vist enam ei taastugi. Usk on kadumas. 

    4. juunil jooksin Rakveres 5 km ajavõtuta, mujale ei saanud enam end registreerida. Poolmaraton oleks mu kanna lõplikult ära lõhkunud. 16. juunil jooksin läbi Elva Südaööjooksu 10 km ja rahule ajaga ei jäänud. Küll aga jäin rahule sellega, et sain võistelda ja kand võimaldas seda. 

    13. augustil osalesin Ülemistel ööjooksu 10 km distantsil ja kuigi algul olin tulemuses pettunud, siis ometi jooksin selle alla 52 minutiga läbi. Lootsin ikka, et saavutan vana jooksuvormi ja hakkan taas alla 50 minuti jooksma, aga nii see ei läinud. See 52 minutit ongi mu võimalik parim.

    18. augustil rõõmustas mu meeli Võru Ööjooks, kus osalesin 10 km distantsil ja aeg taas natuke alla 52 minuti. Kahjuks oligi see minu viimane võistlus aastal 2022. Linnamaratonil lootsin joosta kasvõi selle reedese ööjooksu läbi, aga suutsin vaid koperdada ja Crisi jooksu seal jälgida. 27. augustil osalesin lõpuks ka ühel päevasel jooksul. Pisikese Räbiküla krossjooksul. Distants 7,9 km, start ilusa kupli otsas, samas ka finiš. Ilm oli kuum ja päikeseline ning taas mul jaksu üldse ei olnud. Hooaja kehvemaid jookse.

    Võistluste suhtes olen hetkel optimistlikum kui eelmisel aastal. Kurb on aga see, et mu mitmed Läti lemmik jooksuvõistlused on selle aasta kalendrist kadunud ja küllap see koroona süüdi oli. Lätis olid ju karmimad reeglid kui Eestis. Ja kadunud on sealt Rezekne poolmaraton, Liepaja poolmaraton, Jelgava ööpoolmaraton, Sigulda poolmaraton ja Valmiera maraton. Eriti masendab Valmiera ja Sigulda puudumine, sest need kohad polegi nii kaugel minu juurest. Kusagile kirja end veel ei pane, jälgin oma tervist. 

    Mõtlen osaleda Jooksumaratoni 24 km distantsil, aga Tartu Maraton on oma ürituste hinda paisutanud liigagi. Loodan muidugi talvel kasvõi korragi suusad alla panna, aga lumega on kehvad olud. Head olid siis, kui koroonas olin. 

    Selleks korraks lõpetan ja kohtumiseni tulevikus!

Vilets september 2022.

     Sellise pealkirjaga tervitan minu lugejaid. Kuigi kuu esimesed päevad möödusid sportlikult meeldivalt, siis edasine on jama. 2. septembril jooksin 10 km ajaga 53.21. Esimene pool ühtlaselt rahulikult, teisel poolel tõstsin tempot. Kiireim km viimane ajaga 4.46, pulss 133/154. 

    3. septembril jooksin 5,01 km ajaga 27.39, pulss 124/142, kiireim km viimane, ajaga 5.01. 

   4. septembril jooksin 4,01 km. Kolm esimest km rahulik-aeglaselt, viimasel kilomeetril aga enda kohta kiirelt. Üldaeg 22.24, viimane km 4.28, pulss 121/151,

   6. septembril läbisin 12 km, selle aasta pikim jooks. Kahjuks kuidagi varrukaga vajutasin nuppu ja läbitud aeg salvestus. Pidin edasi jooksma uue ajaga. Kokku liidetuna sain ajaks 1.09.34, kiireim km viimane, aga täpset aega pole.

 

    8. septembril juhtus sama asi, siis jooksin kokku 7,3 km. Umbes poolteist km enne lõppu lõi säärde tugev valu, pidin ka korraks seisma jääma. Õnneks sain ikka lõpuni joosta. Sealt alates sai mingi viirus mu kätte ja ei saanud joosta 9. päeva. Natukene küll kõndisin, aga nädal aega ei teinud sedagi. 

    18. septembril lootsin, et säär on nüüd haiguse tõttu saanud aega taastuda. Jooksin aeglaselt 6 km ajaga 35.47, kiireim km viimane, ajaga 5.42, pulss 121/137. Nii rahuliku jooksuga oleks pidanud pulss aeglasem olema. Kuid küllap viirus jättis oma jälje. 

    19. septembril jooksin 8 km. Taas valisin aeglase tempo, aga siiski tulid km-d tsipa kiiremad kui eelmisel päeval. Aeg 45.47, pulss 129/153, kiireim km viimane ajaga 5.16. Joosta oli raske ning teisel poolel vaevlesin säärevaluga, mis muutus väga tugevaks. Seetõttu jätsin ka 2 päeva vahele ja käisin füsioterapeudi juures, kes teipis lihase.

    Kuna Linnamaraton lähenes kiirelt, siis pidin ju ikkagi harjutama. 22. septembril vahetasin igaks-juhuks jooksujalatseid ja jooksin 7.77 km ajaga 44.44, kiireim km viimane, täpset aega ei tea. Igatahes viimasel poolel km kiirendasin ja säär võimaldas seda. Pulss 122/152.

    23. septembril püüdsin joosta aeglaselt, vahele sekka aga kiired ja lühikesed lõigud. Läbisin 4,56 km ajaga 23.43, kiireim km viimane, aga täpset aega ei tea. Pulss 135/154. Peale jooksu tundsin valu lihases, mis lõppeb reie ülaosas ja algab kere alaosas. Paremal pool. Kuna olen ennegi sellist asja kogenud, siis lootsin, et ehk läheb mööda.

    27. septembril püüdsin teha viimase kiire jooksu enne Linnamaratoni 4 + 10 km jooksu. Algus oli erakordselt raske ja juba poole km möödumisel pidin tempo maha võtma, aeg vaid 5.31. Lootsin joosta 6 km ajaga alla 30 minuti, aga üsna pea sai selgeks, et seda ei juhtu. 2. km aeg tuli parem 5.14, lisaks sel km-l tõusud. Ka järgmisel km-l veel tõusu, selle ajaks sain 5.13. Millegipärast oli tunne kogu aeg väga raske ja mitmel korral pidin aeglustama. 4. km on languse ja pika tõusuga, ometi tuli selle aeg 5.07, samas enesetunne selline, et jää või seisma. Kaks viimast km-t võitlesin raske enesetunde ja tempoga. Ometi need km-d õnnestusid. Ajad: 4.44 ja 4.34. Kokku 6 km aeg 30.26, mis ei jäänud väga palju maha mu soovitust. Kui esimene km oleks kergemalt tulnud, siis oleksin ehk 30 minutit ka alistanud. Pulss 139/157. Jooksmisel valu ei tundnud, kuid paar tundi hiljem tuli valu reie ülaossa tagasi ja ikka väga tugevalt.  Kuna 2017 oli mul sarnane vigastus ja ei saanud joosta 2 kuud, siis sai hetkega selgeks, et neljas aasta järjest jääb mul Linnamaratonil osalemata. See on väga masendav.

    Mis puudutab sääre lihase valu, siis see kadus üsna kiirelt. Seotud oli see mu uue jooksujalatsiga Hoka Rocet X, ääretult kerged ja kiire jooksu jaoks mõeldud. Kuna olen aastaid teistsuguste jooksutossudega jooksnud, siis jalg ei võtnud uut jalatsit vist omaks. Hea, et viimasel hetkel jaole sain. See on vaid võistluseks hea jalats. Ostsin endale Asics Novablast 3 tossud ja need on mulle väga sobivad. Nii jooksuks kui ka kõndimiseks. Nendega säärevalu kaduski.

    Edasi jäin uuesti viirusesse, vahepeal päris terveks ei saanudki. Ja haige olen siiani. Jube nohu ja kurgu ülaosas, kus lõppevad ninakäigud, on pidev kipitus. Ära jäi FNR 4 km jooks ja Linnamaratoni 10 km. Istun vaid toas, ei saa ei kõndida ega joosta. Reie ülaosa väga valus siiani. Kardan, et ka depressioon süveneb. Pisike lootus on, et ehk saan joosta Suure-Munamäe - Võru jooksuvõistlusel. Sinnani veel natuke aega ehk saan terveks nii ühes kui teises hädas.

    Septembris mängisin 3 korda korvpalli 4,5 tundi, jooksin vaid 75,7 km ja kõndisin 75,71 km. Tunnetan, et ma ei saa enam kunagi endiseks, mis olin enne depressioonihoogu 2018 lõpus ja mis mu ära lõhkus.

    Kohtumiseni!

    

    

 

Kokkuvõte augustist 2022. Kambja, Ülemiste, Võru, Räbi.

                            Tere!

    Püüan augustit kokku võtta võimalikult lühidalt, kuna kaks eraldi postitust juba sellest kuust olemas. 

    Augusti õhtutaevas enne või peale jooksu on imeline!  

    Jalgrattaga käisin sõitmas 10 korda ja läbisin kokku 144,4 km. Kõige lühem sõit oli vaid 2,25 km, kõige pikem 32,21 km. Ajaliselt olin rattaga sõitmas ligi kuus ja pool tundi.

    Kõndisin 132,3 km, ajaliselt natuke üle 27 tunni. Kõige pikem kõnd 8,28 km.

    Et miks vähe sõidan rattaga? Sest saan juba natuke joosta. Üle 10 km korraga joosta ei riski, sest kand annab tunda, kuigi teisest kohast kui varem. Tean, et ka kanna alune pole veel 100% korras. Ehk tuleb üle 10 km jooks oktoobri keskel, mil plaanin Suure-Munamäe - Võru jooksul lõpuks osaleda. Distants seal 14,1 km, mis ehk sobib. Olen seal plaaninud osaleda aastast 2016, aga alati on kas mingi haigus või vigastus mind sel ajal tabanud. Ehk sel korral lõpuks õnnestub?

    Kui nüüd kuu jooksudena kokku võtta, siis võistlusena osalesin neljal. Esmalt Kambja jooksusarja viimane etapp 2. augustil. Valisin taas võistlusjooksu ehk 10 km, mis tegelikult lühem. Sel korral oli distants 9,5 km nagu esimesel etapil. Vahe esimese etapiga see, et jooksime täpselt vastupidi. Enesetunne oli väga hea ja alustasin üllatavalt hoogsalt. Nagu Kambja raskel rajal ikka, ei tasu lihtsal jooksjal seal kiirelt alustada. Esimene ring õnnestus väga hästi, aga siis väsisin, pulss läks liiga üles ja 2. ringil kaasvõistlejad muudkui jooksid minust mööda. Lõpuajaks sain 58.51, mis selle aasta aeglaseim tulemus Kambjas. Pulss 142/152, tõusumeetreid kella järgi 171. 

    Ülemiste ja Võru jooksudest on mul eraldi postitused tehtud, neid kirjeldama uuesti ei hakka. 27. augustil osalesin Räbiküla jooksukrossil, mis kuulub Valgamaa jooksusarja. Ilm oli väga kuum, taevas selge ja päike kuum, rada üsna raske. 7,9 km ajaks sain vaevalised 49.05. Võistlus ise pisike, aga päris tore, joosta saavad eraldi ka lapsed, neile 3 eraldi distantsi. Tõusumeetreid kogunes seal 132, pulss 137/150. Joosta tuli 2 ringi, teine ring mulle mitteomaselt tublisti aeglasem kui esimene. Rada ühes kohas halb, mujal maastikujooksu kohta normaalne.

    Nüüd eraldi ilma kirjelduseta kõik augusti jooksud.

    2. augustil jooksin 2,01 km ajaga 9.27. Pulss 132/152, kiireim km viimane ajaga 4.24.

    2. augustil Kambjas 9,5 km ajaga 58.51, pulss 142/152, kiireim km kolmas, ajaga 5.11.

    4. augustil jooksin 4,01 km ajaga 19.42, pulss 140/157, kiireim km viimane ajaga 4.46.

    5. augustil jooksin 5,01 km ajaga 27.50, pulss 133/150, kiireim km viimane ajaga 5.14.

    6. augustil jooksin 7,01 km ajaga 39.39, pulss 126/151, kiireim km viimane ajaga 5.09.

    7. augustil jooksin 3,01 km ajaga 15.02, pulss 128/151, kiireim km viimane ajaga 4.19.

    8. augustil jooksin 5,01 km ajaga 25.59, pulss 126/150, kiireim km viimane ajaga 4.47.

    9. augustil jooksin 5,01 km ajaga 25.30, pulss 130/145, kiireim km viimane ajaga 4.54.

    11. augustil läbisin 5,01 km ajaga 27.11, pulss 127/140, kiireim km viimane ajaga 5.02.

    13. augustil jooksin 10 km ajaga 51.29, pulss 141/155, kiireim km viimane ajaga 4.39.

    15. augustil jooksin 5,01 km ajaga 28.54, pulss 122/145, kiireim km viimane ajaga 5.19.

    16. augustil jooksin 7,01 km ajaga 40.00, pulss 129/152, kiireim km viimane ajaga 5.04.

    17. augustil jooksin 3,01 km ajaga 15.02, pulss 129/155, kiireim km viimane ajaga 4.18. See mu kiireim kilomeeter peale haigestumist 2018.

    18. augustil läbisin 10 km ajaga 51.31, pulss 142/156, kiireim km viimane ajaga 4.54.

    20. augustil läbisin 5,01 km ajaga 24.34, pulss 140/155, kiireim km viimane ajaga 4.45. See oli mu kiireim 5 km alates 2018 novembrist, mil haigestusin tõsiselt depressiooni.

    21. augustil läbisin 5,01 km ajaga 26.52, pulss 130/145, kiireim km viimane ajaga 5.01.

    22. augustil läbisin 7,01 km ajaga 40.10, pulss 126/144, kiireim km viimane ajaga 5.17.

    23. augustil läbisin 3 km ajaga 15.50, pulss 124/151, kiireim km viimane ajaga 4.18.

    24. augustil jooksin 7,01 km ajaga 38.02, pulss 131/149, kiireim km viimane ajaga 4.58.

    25. augustil läbisin 3 km ajaga 15.52, pulss 126/142, kiireim km viimane ajaga 4.58.

    27. augustil jooksin 7,9 km ajaga 49.05, pulss 137/150, kiireim km teine ajaga 5.43.

    28. augustil jooksin 2,01 km ajaga 9.34, pulss 131/146, kiireim km viimane ajaga 4.36.

    29. augustil jooksin 5,01 km ajaga 28.11, pulss 120/132, kiireim km viimane ajaga 5.28.

    31. augustil jooksin Crisiga 10,01 km ajaga 53.57, pulss 132/154, kiireim km viimane ajaga 4.45.

    Kokku jooksin augustis 135,55 km, ajaliselt 12 tundi ja 18 minutit. 

    Üldiselt olen kuu jooksmisega rahul, areng toimus, jalg pole halvemaks läinud, pigem paremaks, tegin paar olulist kiiret jooksu haigestumisest alates. Ülemiste ja Võru olid peale mu haigestumist kiireimad võistluse 10 km jooksud. 51.30 kanti nüüd, enne haigestumist tavaliselt 47 minutit.

    Depressiooniga on mõningane muutus toimunud ja positiivne. Kas muutus toimub ka edaspidi? Loodan väga! 

    Tulevikku vaadates on järgmine võistlus Tartus, 31. septembril FNR 4 km ja 1. oktoobril Linnamaratoni 10 km. Tahaksin veel vahepeal võistlustel osaleda, aga 10 km pärast ei hakka teise Eesti otsa sõitma. Lähemal ei toimu aga suurt midagi. Septembris lähemal vaid Tõrvas, Lähtel ja Valgas, viimane 4,5 km ja vist sinna ei lähe.

    Kohtumiseni!