Kokkuvõte juunist 2022. Elva Südaööjooks, Kambja ja Rakvere.

                             Tere!

    Juuni osutus imelikuks kuuks ja seda just seetõttu, et plaanid muutusid jooksvalt. Kõik ettevõetu pole osutunud õigeks, aga seis pole ka vilets.

    Lubasin, et esimene võistlus toimub Kambjas 21. juunil ja seal 5 km. Esmalt juhtus aga nii, et läksin kaasa tütardega Rakverre, Liisi jooksis seal 10 ja Cris 21,1 km. Kohapeal aga selgus, et mul läks hammas verele. Kahjuks 10 km distantsile kohti ei olnud, alles oli vaid poolmaraton ja mingi Stebby 5 km, mis ajavõtuta ja medalita. Registreerisin end siiski 5 km distantsile. Ja eriti ei kahetse. 

    Stardis ronisin pea täitsa lõppu nagu mul tavaks. Rada osutus kergeks, kuid esimesed pool km ei saanud joosta, vaid tippida. Sellest ka esimese km aeg 6.30. Teadsin, et suudan joosta umbkaudu 28 minutiga, aga edasi osutus jooks kergemaks. 2. km ajaks sain 5.18. Kuigi enda meelest hoidsin end tagasi, et kanda säästa, siis 3. km ajaks tuli 5.08. Rada oli kerge ja alles lõpu poole tuli palju pööramisi. 4. km aeg 5.12 ja ma muudkui imestasin enda üle. Siiski ilmnes, et rohkem väga jaksu polegi ja viimane km tuli raske. Aeg tuli küll punnitamise tõttu hea, aga seal kusagil oli ka minu piir sellise tempoga. 5. km aeg 4.53 ja kogu distantsi lõppaeg rahuldavad 26.28.

    Peale seda tundsin, et pole ikka Elva jooksuks valmis, kuna kand on tundlik. 17. juuni õhtul sõitsin rattaga Elva, et Crisi stardimaterjalid välja võtta. Aga oh häda, ei suutnud taas vastu panna. Registreerisin endki jooksule ja lootsin distantsi pooljoostes/poolkõndides siiski läbida. 

    Umbkaudu 22.30 jõudsime Elva, natuke jalutasime ja siis starti. Crisi unistus oli saada km keskmiseks ajaks umbkaudu 5.10, ise lootsin salamisi, et tunniga saaks hakkama. Start üsna mõistlikul ajal ehk 23.00. Kuigi võiks veel tunni jagu hiljem olla nagu aastal 2019.     

    Elvas on esimesed 3,5 km kerge, kuigi asfalt suuresti üsna viletsa kvaliteediga. Peale starti umbkaudu 0,3 km algab jooks kogu tänava ulatuses ja trügimist enam ei ole, enne mitu pööret ja segame üksteist korralikult. 1. km aeg 5.44, 2. km aeg 5.27 ja 3. km aeg 5,17. Edasi läheb varsti rada raskemaks, tõusukesed ja langused, pinnas pidevalt vahelduv. Kuna polnud nii pikalt jooksnud, siis otsustasin joosta pulsi järgi. Püüdsin, et üle 140 pulss ei läheks.

    4. km aeg 5.37, millega jäin rahule. Jalg tunda ei andnud, seetõttu jätkasin jooksmist. Lootsin muidugi, et suudangi lõpuni joosta. 5. km aeg 5.37. Sel ringil ka joogipunkt. Edasi tõus Muusikakooli ette, siis haigla eest mööda ja taas väike tõus. 6. km aeg 5.26, 7. km aeg 5.32. Tundsin, et ehk suudan isegi 55 minutiga distantsi läbida. Kontrollisin tempot pidevalt, eriti hoolikas olin laskumistel, kuna siis tahab kand eriti tugevalt tee pinda tabada. Peale rasket tõusu tulid väga kiired laskumised, kus end väga tagasi hoidma pidin. 8. km aeg 5.24. 9. km tõi ajaks 5.28. 55 minuti lõppajast olin mõne sekundi vaid maas. 

    Edasi ümber Arbi järve, mille pinnas mulle üldse ei meeldi võistlusel. Viimased pöörded ja finiš! Viimasel pöördel ergutasin ka üht naisjooksjat, et ta hoogu juurde paneks, aga ta oli kahjuks üsna läbi. Viimase km aeg 5.21 ja kogu distansti läbimiseks kulunud aeg 54.56. Ühtpidi tore, teisipidi paha tunne ka. Enne haigestumist 2018 jooksin 10 km 47 minutit ja alla sellegi, nüüd võitlen 55 minutiga. Medal tegi headmeelt, esimene jooksumedal ikkagi sel aastal. Cris ületas ka oma soovitu ja jooksis natuke alla 50 minuti.

    Mis edasi? Plaanisin Kambjas ka joosta 10, kuna see tundus veel kauge üritusena. Ajasin nädalad segi. 

    21. juunil kell 17 tuli telefoni aga teade, et tunni pärast algab Kambjas jooksuvõistlus. Arvasin, et see nädala pärast, aga nüüd ühtäkki vaja kohe autosse istuda ja Kambja sõita. Hea, et oli vaba auto kodus. Rattaga ei oleks jõudnud.

    Kohapeal otsustasin, et jooksen ikkagi 10 võistlusena. Kuna seal rada väga raske, vähemalt minu jaoks, siis otsustasin, et hetkeotsused saavad mõjutama tempovalikut, jooksu või kõndi. Heli otsustas tulla ka peale oma jubedaid luumurde eelmise aasta augustis. Muidugi vaid kõndima, sest joosta ei saa ta siiani. 

    Number särgile ja varsti start. Kui esimene km on kergema poolne, siis edasi tulid muutused kiirelt. 2. km väga raske, tõusud sellised, et paljud kõnnivad neist üles. 3. ja 4. km natuke kergemad, aga kõrgus pidevalt rajal muutuv. 4. km lõpus algab kõige raskem, pikem ja järsem tõus Kopsumäe tippu ja siis viimased 0,5 km allamäge. Selliselt 2 ringi, joogipunkt esimest ringi lõpetades. 

    Esimese km aeg 5.59, 2. km aeg 6.31, 3. km aeg 5.44. Jooksin pikalt koos Ulviga, aga viiendal km-l läks ta mul eest ära. 4. km aeg 6.05. Esimese ringi aeg 29.12. Ringi pikkus umbes 4,75 km.   

    Teisel ringil oli raskem ja olin ka aeglasem, samas ringi teisel poolel kosusin. Ja mingil hetkel hakkasin taas Ulvi selga nägema. Ei plaaninud teda taga ajama hakata, aga vahe vähenes siiski pidevalt. Kopsumäe tõusul oli selge, et ta jääb liiga palju ette. Tõus ise selline, et ka kõndides läheb pulss väga kõrgele. Elasin selle tõusu siiski nii üle, et Ulviga vahe ei suurenenud ja laskumistel hakkas taga ajamine. Ta ka järele ei andunud, ja hoidis pisikese vahe lõpuni enda kasuks. Jäin talle alla 1,4 sekundit. Korra küll mõtlesin lõpu kurvis spurtida, aga sisekurvis polnud ruumi ja nii jäigi. 

    Lõppajaks sain 58.12 ehk siis teine ring siiski tsipake kiiremini. Osalejate vähesuse tõttu sain ka omavanuste seas teise ehk viimase koha ja toreda karika. Tõusumeetreid kogunes 174. Korralikku jooksurada suures ulatuses ei ole, jookseme heinal, murul, mätastel. Vahel on head sõkutud rada, aga vaid vahel. Kurtjaid peale minu ei tundu olevat. Cris, kes sel aastal töö tõttu ei osale, jooksis eelmisel aastal kõikidest tõusudest üles ja seda suudavad seal vähesed. 

    Siiski oli 2 nii väikese vahega joostud 10 km kannale liiast ja võtsin harjutamisel natuke hoogu maha. 

    Juunis mängisin 3 korda korvpalli, kokku 4 ja pool tundi, käisin ka korra ujumas. Ujumist mõõtis kell minu arvates valesti.  Kõndisin 75 km, aega kulus selleks kokku 15 tundi ja 34 minutit. Jooksin 19 korda ja läbisin 101,77 km. Aega kulus selleks 9 tundi ja 41 minutit. Seega keskmine kiirus natuke üle 10 km/h. Kuna võhma eriti lühikeste distnatsidega ei treeni, siis proovisin palju rattaga sõita. Rattal läbisin juunis 539 km, aega kulus selleks 25 tundi ja 25 minutit. Kiirus madal, aga siiski väike areng toimunud. Läbitavad distantsid 11 ... 45 km pikad. 

    Järgmine Kambja jooks toimub juba 5. juulil, sinnani üle 5 km korraga ei jookse. Ehk suudan siis taas seal läbida 10 ja kanda kahjustamata. Rohkem võistluseid ei näe esialgu tulemas. Pühajärve küll on, aga vahe Kambjaga liiga väike ja jala tõttu sel ei osale. 

    Ostsin ka uue spordikella, mis eelmisega võrreldes (Fenix 5+) on osutunud oluliselt täpsemaks.

Kohtumiseni.

Kokkuvõte aprillist ja maist 2022.

                             Tere taas!

    Püüan lühidalt need kaks kuud kokku võtta. Märts lõppes sellega, et alustasin hästi lühikeste jooksudega: üks ... kaks km korraga. Aprillis jätkasin selliselt kuni 7. aprillini. Siis aga tegin vea ja jooksin korraga 5,38 km ning kand jäi kergelt valusaks päris mitmeks päevaks. Kuna ilmad olid püsivalt jahedad, siis jalgrattaga ei sõitnud, ainult kõndimas käisin vahel. Alles 12. ja 13. aprillil sain rattaga sõidetud. 

    Edasi tuli aga vastik gripp ja olin 2 nädalat täielikult rivist väljas. Kannale tuli see kasuks, sest peale tõbe enam valu seal ei tundnud ja kolm nädalat peale viimast jooksu sain taas 2 km joosta. 

    Aprillis kõndisin 90,6 km, sõitsin jalgrattaga 41,7 km ja jooksin ligi 21 km. Seda siis üheksa korraga kokku. Kokku kulus nendeks aega 19 tundi ja 41 minutit.

    Aprillis käisin ka psühhiaatri juures, kes muutis ravi olulisel määral. Enne muidugi tuli teha eelmise ravimi n.ö. maha jätmine ja uuega kergelt alustamine. Kas see on toiminud? Mõningasel määral on, aga aega sellest veel natuke vähe möödunud, et saaks midagi täpsemalt kirja panna. 

    Mai sai tegusam kuu, kuna temperatuurid üle 10 kraadi juba. Alustasin kuud 2 km jooksudega, edasi liikusin 3 km peale ja siis juba ka 4 km peale. Alates 17. maist olen jooksnud vaheldumisi 4 ja 5 km korraga. Üldiselt püüan jooksuga samal päeval kõndimist vältida või siis väheke kõndida. Ka korvpall tuli uuesti kavva. 

    Mais mängisin korvpalli 6 tundi. Kõndisin 57 km, jooksin aga 91 km. Jooksmisel muidugi see jama, et ei jaksa kiirelt joosta. Kiireimad jooksud on tulnud keskmise km ajaga 5.30, parima km aeg oli korra mõni sekund alla 5 km. Sageli jooksen 6 min. km kohta ja samal ajal tunne, et see mu maksimum. Samal ajal pulss vaid 125 ... 140. Pulss lihtsalt ei lähe üles, lausa sein tuleb ette, samal ajal justkui hingetuks end jooksnud. Kas see enam üldse minu puhul muutub? Igatahes lootus hakkab vaikselt kaduma.

    Jalgrattal läbisin 18. korral 292 km. Mitte just palju, aga midagi siiski. Pikemad sõidud üle 20 km korraga. Kokku jalgrattal ligi 14 tundi. Mais liikusin siis ajaliselt kokku 39 tundi ja 38 minutit.

    Mis edasi? Tahaksin väga võistelda, aga ei plaani enam kanda enneaegu koormata. Kahel järjestikul aastal tegin nii, et alustasin kohe pikemate jooksudega ja lõpuks ei saanud enam kõndidagi. Nüüd katsetan vastupidi, samm-haaval lähevad läbitavad distantsid pikemaks ja ehk saan mingil ajal juba ka 10 ning enam km läbida.  

    Olen mõelnud Elva Südaööjooksu peale, aga kardan siiski 10 km korraga veel ette võtta. Isegi korvpallimängud teevad kanna veel vahel tundlikuks ja kergelt valusaks.

 

    Arvatavasti alustan vaid Kambja Jooksusarjaga ja esialgu 5 km korraga. Täitsa võimalik, et esimene ametlik võistlus saab olema alles Linnamaraton ja seal 10 km. Tallinna Maratoni peale ei mõtle, kuna sinna ma nii lühikest maad jooksma ei lähe. Väga hea oleks see kui saaks juba 6. augustil Tartu Suvejooksul osaleda ja seal 10 km läbida. Ühtki poolmaratoni selleks aastaks plaani ei võta ja seda seetõttu, et kand paraneks täielikult ja järgmisel aastal saaks just pikemad distantsid taas kavva võtta. 

 

    Kui veel midagi kirja panna, siis lõpuks olen saanud kaalu langema. Veel 2 kuud tagasi kaalusin 86 kilo, nüüd 81,5. See nõuab aga tugevat pingutust ja kontrolli.  

                 Seniks aga kohtumiseni!

Aasta kolm esimest kuud. 2022.

                                             Tere!

    Üle pika aja teen ühe postituse enda seisust ja liikumistest. Depressiooni ei saada kuidagi kontrolli alla ja seetõttu mul väga vähe võhma suusatamiseks. Oli ju pika aja peale väga lumerohke talv ja seda väga pikalt. Selle aja jooksul suutsin vaid kolm korda suusatamas käia. Järgmisel nädalal seetõttu taas arstile, kuid arst on uus. Ehk suudab tema mingi raviskeemi välja mõelda, millel oleks positiivne tulemus. 

    Kui midagi kirja panna mu kanna seisundist, siis see on paremaks muutunud. Korras ei ole, samas arst hiljuti ei pidanud operatsiooni mõttekaks, kuna seis siiski enam nii halb ei ole kui oli suvel-sügisel. 

    Olen käinud ka mõned korrad rattaga sõitmas, aga võhm ka selleks üsna vilets. No ei jaksa sõita üle 20 ... 22 km/h. Samas nüüd juba kanna pärast ootan soojemaid ilmu, et rohkem jalgrattal liikuda ja vähem kõndida. Siis prooviks ka natuke rohkem joosta. Ehk kand lepib sellega. Märtsi lõpus alustasin väga lühikeste jooksudistantsidega. Kolmel korral jooksin ja iga kord 1,11 km. Arsti loal! 

    Jaanuari keskel olin mingis vastikus viiruses kaks nädalat ja ei saanud midagi teha. Peaasi, et nüüd ikka natuke saan liikuda ning jalgrattal loodan võhma parandada. 

    Lühidalt: jaanuaris käisin korra suusatamas ja läbisin 13 km. Seda oli paljuvõitu, kuna kannale mõjus siiski natuke halvasti. Haiguse tõttu sain kõndimas käia jaanuaris 9 korda. Korraga 5 ... 10,6 km. Kuu lõpus saime korra ka korvpalliplatsil kokku ja seal on seis üsna hale. Kaitsesse ikka jõuan, aga rünnakutel nõrgem kui kunagi varem. Peaasi aga see, et saan siiski mängida kui koormust mõistlikult jagan. Imelik see, et korvpalli mängides ei ole kunagi tundnud kannal midagi ebameeldivat. Korvpalli 1 tund, suusatamist 13 km ja kõndimist 74,44 km.

    Veebruaris käisin 2 korda korvpalli mängimas ja korra ka suusatamas. Viimane käis täielikult üle jõu ja suutsin läbida vaid 3,17 km. Pärast seda oli tunni jooksul päris halb olla. Tahet on, aga keha ei tule kaasa! Kõndisin 15. päeval ja läbisin kokku 127,55 km. Distantside pikkused 5,6 kuni 13 km. 

    Märtsis käisin korvpalli mängimas neljal korral. Nagu enne kirjutasin, siis ka kolm korda jooksmas, kokku 3,34 km. Kõndimas käisin 15. korral. Distantsid 4 kuni 16,5 km. Jalg lubab ikka enam ja enam. Kokku kõndisin sel kuul 163 km, ajaliselt 28 tundi. Kuna vahepeal olid päevad soojad ja ööd külmad, siis proovisin natuke ka rattal sõitu. Sõitsin kuuel korral ja läbisin kokku 112 km. Distantsid 15,15 kuni 22,22 km. Üldiselt jäin kuuga peaaegu rahule. Oleks vaid rattailmu rohkem olnud. 

    Mida plaanin tulevikuks? Aprillis püüan joosta 2 ja 3 km kaupa. Pikemat vist sel kuul ette ei võta. Maastikumaratonile loomulikult ei mõtle. Kui üldse võistlusele mõelda, siis ehk Elva Südaööjooks ja Kambja jooksusari. Samas Kambjas rasked rajad ja jalg ei pruugi veel vastu pidada. Edasi esialgu väga ei plaani. Ainsana unistan oktoobri Linnamaratonist. Ehk suudan seal juba midagi normaalsemalt läbida. Igatahes pisut lootust on jalg andnud. Saaks ka depressiooniga seisu kuidagi paremaks ...

    Kohtumiseni!

Kokkuvõte detsembrist ja aastast 2021.

                             Tere!

    Aasta on olnud kehv ja tulevikku esialgu ei näe heana. Eelmisel jaanuaril olin väga viletsas seisus ja ei liikunud üldse, veebruaris sai natuke kõnnitud ja kolmel korral jooksmas käidud. Märtsis oli kanna seis juba selline, et kõndisin vähe, kuid jooksin 10-l korral ja läbisin kokku 73 km. See andis julgust, et mu jalg on korras. Kuid kehaliselt olin vilets ja jäingi selliseks. 

    Aprillis käisin korra rattaga sõitmas, 10 korda kõndimas ja 19 korda jooksmas. Pikim distants oli 11,2 km, kogu jooksu kilomeetrite hulk 149,5. 

    Ka mais olin veel üsna viletsas seisus ja jooksus mingit võhma ei tekkinud. Kõndimas käisin 11 korda, läbides 38 km, jalgrattaga sõitsin vaid 5 korda, läbides natuke üle 45 km. Joostes läbisin 176,12 km. See oli juba päris hea ja arvasin, et jalg lõplikult terve. Kuu algus oli veel raske, kuu lõpus aga pulss juba rahulikum ja polnud peale jooksu nii läbi. Pikim läbitud distants oli 13 km, kuigi plaanisin pikemaid. Läbisin ka 4. mail Tartu Maastikumaratoni 10 km originaalrajal. Võistlus toimus eraldistardina ja kogu distantsi ajal ei jõudnud mina kellelegi järele ja ei jõutud ka mulle. Ilm oli soe ja alustasin kiirelt, mis maksis kohe kätte. Õnneks sain aja siiski napilt alla tunni, mis oli miinimumeesmärk. Aeg 59.39 minu kella järgi.

    Juunis hakkas kand uuesti tunda andma. Natuke enne Elva Südaööjooksu. Arvan, et kui poleks peale seda läbinud Hellenurme Suvejooksu ja Kambja Jooksusarja rasket esimest etappi, oleks jalg paremasse seisu jäänud. Sellega lõhkusin jala uuesti ära ja nüüd oluliselt hullemini kui aasta varem. 

    Jooksin 31 korda, põhiliselt lühemaid distantse ja läbisin kuu jooksul 176,5 km, kõndides läbisin 103,3 km ja jalgrattal 112,2 km.

 

    Juulis jooksin 12. juulini. Sealt edasi ühel korral 2 km ja seda kuni tänaseni. Läbisin joostes 45,82 km, kõndides 94,4 km ja jalgrattal 366 km. 

    Augustist alates vaid natuke kõndimist ja mõni jalgrattal sõit, aga ka rattaga sõit muutus kanna tõttu võimatuks. Sõitsin rattaga 147 km, septembris 25,7 km. Kõndides läbisin augustis 21,8, septembris 30,6 km, oktoobris 10,2 km. Oktoobris sain ka süsti kanda, mis muutis liikumise vähesel määral jälle talutavaks. Kuid korda jalg saanud ei ole ja küllap ootab mind ees lõikus. Ortopeedile tagasi märtsis. 

    Novembris kõndisin 100,47 km, detsembris 77,67 km. Detsembri lõpus panin ka korraks suusad alla ja läbisin 10,2 km keskmise kiirusega 11 km/h. Arvestades varasemat, oli see kehv tulemus, kuid võrreldes aasta tagusega paras edasiminek. Kahjuks jäi peale suusatamist kand natuke valusaks. 

    Novembrist hakkasin ka harva korvpalli mängimas käima ja tegin seda aasta lõpus 5 korda.

    Depressiooni puhul muudeti raviskeemi, kuid esialgu pole suurt muutust selles valdkonnas olnud ja see on, mis lõhkus mu liikumisvõimekuse normaalsel kiirusel ja vastupidavusel.

    Terve aasta oli ka võitlus kehakaaluga, sest suve keskel lõppes liikumine ja vahepeal natukese alla võtnuna hakkas kaal taas kasvama. Aastalõpu söömingud olid planeeritud ja sealt saadud kaalulisa ei pea hulluks, kuid muidu on mu kaal kahjuks 86 kilo kandis ja see on halb. Hea oli liikuda siis kui kaalusin 75 kilo.

    Plaanid uueks aastaks? Neid kahjuks ei ole ja kes teab, kas üldse enam tulebki. Üsna pessimistlik lõpp, aga olen üsna väsinud sellest, et midagi ei liigu paremuse suunas.

    Kohtumiseni!

Novembri lühike kokkuvõte 2021.

    Kokku võtta on vähe, aga lootus tulevikuks elab. Käisin kuu jooksul päris palju kõndimas. Muidugi minu kohta palju. Leidsin, et esialgu on kõige mõistlikum kõndimas käia üle päeva. Muidu on kand valus. Tempo on kõndimisel aeglane, keskmiselt 12 minutit km. Kiiremini kõndides hakkab valus, viimastel päevadel laiska tempot hoides on seis parem. Kuid põrutamist ei taha jalg üldse. Mõni päev tagasi libisesin ja oleks kukkunud. Ei kukkunud, aga pidin kannaga kõvasti vastu maad puudutama ja kaks päeva oli peale seda kand valus. 

    Kõndimas käisin novembris 17. korral. Lühim kõnd 1,14 km ja pikim 9,02 km. Läbisin kokku 100,47 km. See rõõmustab. Kaks korda käisin ka korvpalli mängimas. Kuigi eriti joosta ei julge, rohkem sörkisin väljakul ja noored jätsid mu sageli kaugele maha. Olen ka oma pundis kõige vanem, kuigi veel kõlban. 

    Pilt novembri algusest:

    Ja lõpust:

    

    Kui veel midagi kirjutada, siis koroonajärgselt pole siiani lõhnataju täielikult tagasi saanud. Parema sõõrmega ikka tunnen, kuid vasakuga vaid esimese sissetõmbe ajal natukene. Lisaks on vasakus ninasõõrmes mingi tomp ees, et salvi pannes ei saa vatitikku sügavale torgata. Kergelt torgates teeb ka valu, aga verd pole enam tulnud. 

     Depressiooni suhtes muutis arst raviskeemi ja ehk toob see mingi muutuse. Loodan sellele väga. 

   Olen mitmel korral kirjutanud, et ma ei saa sügisest kevadeni väljas käia, kuna suulagi ja kõikide hammaste alused hakkavad tuppa tulles väga tugevalt valutama. See probleem aga kadus novembri alguses ja polegi enam tagasi tulnud. Ju 2020 suvel eemaldatud hammas oli süüdlane. Kaua peale tõmbamistki oli hamba kohal, kohe põse all tunda põletikku. See on minu jaoks väga suur asi, kuna armastan väljas käimist ja saan seda nüüd naudinguga teha. Seega paar asja paremuse suunas. 

    Tulevik? Loodan, et varsti saan hakata tihedamalt kõndimas käia ja hiljem ka tempot tõsta. Nii tahaks suusatama minna, aga arst ei soovitanud, kuna põrutab kanda. Jooksmisele ei mõtle veel üldse niipea. Võimalik, et enne kevadet jooksma ei hakkagi. Asi seegi kui talve teisel poolel jalg juba suusatada lubaks. 

    Kirjutan natuke ka abikaasa Helist. Tema oli see, kes Ülemiste jooksul kukkus ja murdis hüppeliigese, põlvekederi ja kaks sõrme. Taastumine on aeglane ja vaevaline. Tööl saab käia, aga piiratud võimega, kõike tegema ei panna. Kõndida suudab kusagil 13 min/km ja pikim kõnd olnud alles 5 km. Niivõrd aeglane ja vaevaline on paranemine. Peaasi, et siiski liigub ka temal kõik paremuse suunas.

    

    Arvatavasti sel aastal viimane postitus ja kohtumiseni järgmisel aastal!