Kokkuvõte aastast 2022.

                         Tere!

    Pole kaua aega kirjutanud, lihtsalt ei leidnud selleks piisavalt motivatsiooni. Viimati kirjutasin septembrist, mil tekkis pidevalt asukohta muutev valu puusa-reie piirkonnas. Jooksmine jäi taas sinnapaika, sest iga väiksemgi jooksuke süvendas probleemi.

    Lõpuks võtsin kätte ja läksin kiropraktiku juurde. Kallis? Vägagi. Esimene visiit 90, edaspidi 60    eurot. Õnneks kahetsema ei pidanud, sest juba esimese korra järel sain aru, et ta tegeleb õige asjaga. Selliselt käisin seal 4 korda. 

    Oktoobris ja novembris kõndisin lühemaid distantse ja käisin korvpalli mängimas. Masendav on see, et selle vähem kui kolme kuu jooksul võtsin juurde 7 kilo ja kuidagi ei mõista, miks nii kiirelt need kilod tulid? 

    Otsustasin siis ka jõusaalis hakata käima alates novembri lõpust. Kui midagi etteruttavalt öelda, siis pole jõusaalis käimine aidanud mul ühtki kilo kaotada, kuigi käin siiani ja vähemalt 2 või 3 korda nädalas.

    Detsembris jäin taas haigeks, sel korral siis koroona teist korda. Põdesime selle taas kogu perega läbi, kuigi püüdsime hoiduda üksteist nakatamast. Minu puhul oli see hea, et olin haige kergemalt, aga 8 päeva siiski rivist väljas.

    Kuna selja ja puusa seis muutus üha paremaks, hakkasin ka jooksma. Üldiselt sees ja mitte lindil. Elva Spordihoones on pisike 120 ... 125 meetrine jooksuring. 12. ja 15. detsembril jooksin mõlemal korral 4 km (tegelikult natuke rohkem) ja enesetunne oli peale neid jooksukesi hea. Kell ei võta siseruumis väga täpselt, seetõttu jooksengi tegelikult rohkem kui ametlikud km-d. Samas eksib ka üllatavalt vähe. Iga joostud km kohta näitab kell keskmiselt 40 ... 60 meetrit vähem jooksu. 

    Kuna 21. detsembrist alates on olnud üks sula teise järel, siis 23. detsembril sain joosta õues, asfaldil 5 km. Kõik jooksud muidugi aeglased, aga see pole oluline. Ma saan jälle tasapisi joosta! Kui saaks ka suusatada, siis tuleks eluisugi natukene tagasi. 

    Kokku jooksin detsembris 31 km, kõndisin 10,5 km, korvpalli mängisin  4 ja pool tundi. Jõusaalis tegin erinevaid harjutusi 15 tundi ja 47 minutit. Mitte väga palju, aga alustuseks siiski hea tulemus.

    Kui nüüd tervet aastat vaadata, siis kannavigastus segas mind üle poole aasta veel. Alles hetkel, mil kirjutan, ei tunne enam kannas valu, kuigi see imelik tükk on seal pehmes kohas alles. Septembris lisandus siis pusa-reie-seljavigastus. 

    Liikuda sain oluliselt vähem kui oleks soovinud, sama võistlustega. Osaleda sain vaid õhtu- või ööjooksudel. Taas jäi osalemata Tartu suurtel üritustel nii kevadel kui sügisel. Juba 4. aasta järjest ei saa ma osaleda Linnamaratonil, isegi kõndida ei saa. 

    Õhtujooksudest osalesin Kambja jooksusarja kolmel etapil, igal korral läbisin 10 km. Raske maastik näitas ilusasti ära, et mu tervis pole korras. Mingi närvijama on, pihta ei saa sellele ja vist enam ei taastugi. Usk on kadumas. 

    4. juunil jooksin Rakveres 5 km ajavõtuta, mujale ei saanud enam end registreerida. Poolmaraton oleks mu kanna lõplikult ära lõhkunud. 16. juunil jooksin läbi Elva Südaööjooksu 10 km ja rahule ajaga ei jäänud. Küll aga jäin rahule sellega, et sain võistelda ja kand võimaldas seda. 

    13. augustil osalesin Ülemistel ööjooksu 10 km distantsil ja kuigi algul olin tulemuses pettunud, siis ometi jooksin selle alla 52 minutiga läbi. Lootsin ikka, et saavutan vana jooksuvormi ja hakkan taas alla 50 minuti jooksma, aga nii see ei läinud. See 52 minutit ongi mu võimalik parim.

    18. augustil rõõmustas mu meeli Võru Ööjooks, kus osalesin 10 km distantsil ja aeg taas natuke alla 52 minuti. Kahjuks oligi see minu viimane võistlus aastal 2022. Linnamaratonil lootsin joosta kasvõi selle reedese ööjooksu läbi, aga suutsin vaid koperdada ja Crisi jooksu seal jälgida. 27. augustil osalesin lõpuks ka ühel päevasel jooksul. Pisikese Räbiküla krossjooksul. Distants 7,9 km, start ilusa kupli otsas, samas ka finiš. Ilm oli kuum ja päikeseline ning taas mul jaksu üldse ei olnud. Hooaja kehvemaid jookse.

    Võistluste suhtes olen hetkel optimistlikum kui eelmisel aastal. Kurb on aga see, et mu mitmed Läti lemmik jooksuvõistlused on selle aasta kalendrist kadunud ja küllap see koroona süüdi oli. Lätis olid ju karmimad reeglid kui Eestis. Ja kadunud on sealt Rezekne poolmaraton, Liepaja poolmaraton, Jelgava ööpoolmaraton, Sigulda poolmaraton ja Valmiera maraton. Eriti masendab Valmiera ja Sigulda puudumine, sest need kohad polegi nii kaugel minu juurest. Kusagile kirja end veel ei pane, jälgin oma tervist. 

    Mõtlen osaleda Jooksumaratoni 24 km distantsil, aga Tartu Maraton on oma ürituste hinda paisutanud liigagi. Loodan muidugi talvel kasvõi korragi suusad alla panna, aga lumega on kehvad olud. Head olid siis, kui koroonas olin. 

    Selleks korraks lõpetan ja kohtumiseni tulevikus!

Vilets september 2022.

     Sellise pealkirjaga tervitan minu lugejaid. Kuigi kuu esimesed päevad möödusid sportlikult meeldivalt, siis edasine on jama. 2. septembril jooksin 10 km ajaga 53.21. Esimene pool ühtlaselt rahulikult, teisel poolel tõstsin tempot. Kiireim km viimane ajaga 4.46, pulss 133/154. 

    3. septembril jooksin 5,01 km ajaga 27.39, pulss 124/142, kiireim km viimane, ajaga 5.01. 

   4. septembril jooksin 4,01 km. Kolm esimest km rahulik-aeglaselt, viimasel kilomeetril aga enda kohta kiirelt. Üldaeg 22.24, viimane km 4.28, pulss 121/151,

   6. septembril läbisin 12 km, selle aasta pikim jooks. Kahjuks kuidagi varrukaga vajutasin nuppu ja läbitud aeg salvestus. Pidin edasi jooksma uue ajaga. Kokku liidetuna sain ajaks 1.09.34, kiireim km viimane, aga täpset aega pole.

 

    8. septembril juhtus sama asi, siis jooksin kokku 7,3 km. Umbes poolteist km enne lõppu lõi säärde tugev valu, pidin ka korraks seisma jääma. Õnneks sain ikka lõpuni joosta. Sealt alates sai mingi viirus mu kätte ja ei saanud joosta 9. päeva. Natukene küll kõndisin, aga nädal aega ei teinud sedagi. 

    18. septembril lootsin, et säär on nüüd haiguse tõttu saanud aega taastuda. Jooksin aeglaselt 6 km ajaga 35.47, kiireim km viimane, ajaga 5.42, pulss 121/137. Nii rahuliku jooksuga oleks pidanud pulss aeglasem olema. Kuid küllap viirus jättis oma jälje. 

    19. septembril jooksin 8 km. Taas valisin aeglase tempo, aga siiski tulid km-d tsipa kiiremad kui eelmisel päeval. Aeg 45.47, pulss 129/153, kiireim km viimane ajaga 5.16. Joosta oli raske ning teisel poolel vaevlesin säärevaluga, mis muutus väga tugevaks. Seetõttu jätsin ka 2 päeva vahele ja käisin füsioterapeudi juures, kes teipis lihase.

    Kuna Linnamaraton lähenes kiirelt, siis pidin ju ikkagi harjutama. 22. septembril vahetasin igaks-juhuks jooksujalatseid ja jooksin 7.77 km ajaga 44.44, kiireim km viimane, täpset aega ei tea. Igatahes viimasel poolel km kiirendasin ja säär võimaldas seda. Pulss 122/152.

    23. septembril püüdsin joosta aeglaselt, vahele sekka aga kiired ja lühikesed lõigud. Läbisin 4,56 km ajaga 23.43, kiireim km viimane, aga täpset aega ei tea. Pulss 135/154. Peale jooksu tundsin valu lihases, mis lõppeb reie ülaosas ja algab kere alaosas. Paremal pool. Kuna olen ennegi sellist asja kogenud, siis lootsin, et ehk läheb mööda.

    27. septembril püüdsin teha viimase kiire jooksu enne Linnamaratoni 4 + 10 km jooksu. Algus oli erakordselt raske ja juba poole km möödumisel pidin tempo maha võtma, aeg vaid 5.31. Lootsin joosta 6 km ajaga alla 30 minuti, aga üsna pea sai selgeks, et seda ei juhtu. 2. km aeg tuli parem 5.14, lisaks sel km-l tõusud. Ka järgmisel km-l veel tõusu, selle ajaks sain 5.13. Millegipärast oli tunne kogu aeg väga raske ja mitmel korral pidin aeglustama. 4. km on languse ja pika tõusuga, ometi tuli selle aeg 5.07, samas enesetunne selline, et jää või seisma. Kaks viimast km-t võitlesin raske enesetunde ja tempoga. Ometi need km-d õnnestusid. Ajad: 4.44 ja 4.34. Kokku 6 km aeg 30.26, mis ei jäänud väga palju maha mu soovitust. Kui esimene km oleks kergemalt tulnud, siis oleksin ehk 30 minutit ka alistanud. Pulss 139/157. Jooksmisel valu ei tundnud, kuid paar tundi hiljem tuli valu reie ülaossa tagasi ja ikka väga tugevalt.  Kuna 2017 oli mul sarnane vigastus ja ei saanud joosta 2 kuud, siis sai hetkega selgeks, et neljas aasta järjest jääb mul Linnamaratonil osalemata. See on väga masendav.

    Mis puudutab sääre lihase valu, siis see kadus üsna kiirelt. Seotud oli see mu uue jooksujalatsiga Hoka Rocet X, ääretult kerged ja kiire jooksu jaoks mõeldud. Kuna olen aastaid teistsuguste jooksutossudega jooksnud, siis jalg ei võtnud uut jalatsit vist omaks. Hea, et viimasel hetkel jaole sain. See on vaid võistluseks hea jalats. Ostsin endale Asics Novablast 3 tossud ja need on mulle väga sobivad. Nii jooksuks kui ka kõndimiseks. Nendega säärevalu kaduski.

    Edasi jäin uuesti viirusesse, vahepeal päris terveks ei saanudki. Ja haige olen siiani. Jube nohu ja kurgu ülaosas, kus lõppevad ninakäigud, on pidev kipitus. Ära jäi FNR 4 km jooks ja Linnamaratoni 10 km. Istun vaid toas, ei saa ei kõndida ega joosta. Reie ülaosa väga valus siiani. Kardan, et ka depressioon süveneb. Pisike lootus on, et ehk saan joosta Suure-Munamäe - Võru jooksuvõistlusel. Sinnani veel natuke aega ehk saan terveks nii ühes kui teises hädas.

    Septembris mängisin 3 korda korvpalli 4,5 tundi, jooksin vaid 75,7 km ja kõndisin 75,71 km. Tunnetan, et ma ei saa enam kunagi endiseks, mis olin enne depressioonihoogu 2018 lõpus ja mis mu ära lõhkus.

    Kohtumiseni!

    

    

 

Kokkuvõte augustist 2022. Kambja, Ülemiste, Võru, Räbi.

                            Tere!

    Püüan augustit kokku võtta võimalikult lühidalt, kuna kaks eraldi postitust juba sellest kuust olemas. 

    Augusti õhtutaevas enne või peale jooksu on imeline!  

    Jalgrattaga käisin sõitmas 10 korda ja läbisin kokku 144,4 km. Kõige lühem sõit oli vaid 2,25 km, kõige pikem 32,21 km. Ajaliselt olin rattaga sõitmas ligi kuus ja pool tundi.

    Kõndisin 132,3 km, ajaliselt natuke üle 27 tunni. Kõige pikem kõnd 8,28 km.

    Et miks vähe sõidan rattaga? Sest saan juba natuke joosta. Üle 10 km korraga joosta ei riski, sest kand annab tunda, kuigi teisest kohast kui varem. Tean, et ka kanna alune pole veel 100% korras. Ehk tuleb üle 10 km jooks oktoobri keskel, mil plaanin Suure-Munamäe - Võru jooksul lõpuks osaleda. Distants seal 14,1 km, mis ehk sobib. Olen seal plaaninud osaleda aastast 2016, aga alati on kas mingi haigus või vigastus mind sel ajal tabanud. Ehk sel korral lõpuks õnnestub?

    Kui nüüd kuu jooksudena kokku võtta, siis võistlusena osalesin neljal. Esmalt Kambja jooksusarja viimane etapp 2. augustil. Valisin taas võistlusjooksu ehk 10 km, mis tegelikult lühem. Sel korral oli distants 9,5 km nagu esimesel etapil. Vahe esimese etapiga see, et jooksime täpselt vastupidi. Enesetunne oli väga hea ja alustasin üllatavalt hoogsalt. Nagu Kambja raskel rajal ikka, ei tasu lihtsal jooksjal seal kiirelt alustada. Esimene ring õnnestus väga hästi, aga siis väsisin, pulss läks liiga üles ja 2. ringil kaasvõistlejad muudkui jooksid minust mööda. Lõpuajaks sain 58.51, mis selle aasta aeglaseim tulemus Kambjas. Pulss 142/152, tõusumeetreid kella järgi 171. 

    Ülemiste ja Võru jooksudest on mul eraldi postitused tehtud, neid kirjeldama uuesti ei hakka. 27. augustil osalesin Räbiküla jooksukrossil, mis kuulub Valgamaa jooksusarja. Ilm oli väga kuum, taevas selge ja päike kuum, rada üsna raske. 7,9 km ajaks sain vaevalised 49.05. Võistlus ise pisike, aga päris tore, joosta saavad eraldi ka lapsed, neile 3 eraldi distantsi. Tõusumeetreid kogunes seal 132, pulss 137/150. Joosta tuli 2 ringi, teine ring mulle mitteomaselt tublisti aeglasem kui esimene. Rada ühes kohas halb, mujal maastikujooksu kohta normaalne.

    Nüüd eraldi ilma kirjelduseta kõik augusti jooksud.

    2. augustil jooksin 2,01 km ajaga 9.27. Pulss 132/152, kiireim km viimane ajaga 4.24.

    2. augustil Kambjas 9,5 km ajaga 58.51, pulss 142/152, kiireim km kolmas, ajaga 5.11.

    4. augustil jooksin 4,01 km ajaga 19.42, pulss 140/157, kiireim km viimane ajaga 4.46.

    5. augustil jooksin 5,01 km ajaga 27.50, pulss 133/150, kiireim km viimane ajaga 5.14.

    6. augustil jooksin 7,01 km ajaga 39.39, pulss 126/151, kiireim km viimane ajaga 5.09.

    7. augustil jooksin 3,01 km ajaga 15.02, pulss 128/151, kiireim km viimane ajaga 4.19.

    8. augustil jooksin 5,01 km ajaga 25.59, pulss 126/150, kiireim km viimane ajaga 4.47.

    9. augustil jooksin 5,01 km ajaga 25.30, pulss 130/145, kiireim km viimane ajaga 4.54.

    11. augustil läbisin 5,01 km ajaga 27.11, pulss 127/140, kiireim km viimane ajaga 5.02.

    13. augustil jooksin 10 km ajaga 51.29, pulss 141/155, kiireim km viimane ajaga 4.39.

    15. augustil jooksin 5,01 km ajaga 28.54, pulss 122/145, kiireim km viimane ajaga 5.19.

    16. augustil jooksin 7,01 km ajaga 40.00, pulss 129/152, kiireim km viimane ajaga 5.04.

    17. augustil jooksin 3,01 km ajaga 15.02, pulss 129/155, kiireim km viimane ajaga 4.18. See mu kiireim kilomeeter peale haigestumist 2018.

    18. augustil läbisin 10 km ajaga 51.31, pulss 142/156, kiireim km viimane ajaga 4.54.

    20. augustil läbisin 5,01 km ajaga 24.34, pulss 140/155, kiireim km viimane ajaga 4.45. See oli mu kiireim 5 km alates 2018 novembrist, mil haigestusin tõsiselt depressiooni.

    21. augustil läbisin 5,01 km ajaga 26.52, pulss 130/145, kiireim km viimane ajaga 5.01.

    22. augustil läbisin 7,01 km ajaga 40.10, pulss 126/144, kiireim km viimane ajaga 5.17.

    23. augustil läbisin 3 km ajaga 15.50, pulss 124/151, kiireim km viimane ajaga 4.18.

    24. augustil jooksin 7,01 km ajaga 38.02, pulss 131/149, kiireim km viimane ajaga 4.58.

    25. augustil läbisin 3 km ajaga 15.52, pulss 126/142, kiireim km viimane ajaga 4.58.

    27. augustil jooksin 7,9 km ajaga 49.05, pulss 137/150, kiireim km teine ajaga 5.43.

    28. augustil jooksin 2,01 km ajaga 9.34, pulss 131/146, kiireim km viimane ajaga 4.36.

    29. augustil jooksin 5,01 km ajaga 28.11, pulss 120/132, kiireim km viimane ajaga 5.28.

    31. augustil jooksin Crisiga 10,01 km ajaga 53.57, pulss 132/154, kiireim km viimane ajaga 4.45.

    Kokku jooksin augustis 135,55 km, ajaliselt 12 tundi ja 18 minutit. 

    Üldiselt olen kuu jooksmisega rahul, areng toimus, jalg pole halvemaks läinud, pigem paremaks, tegin paar olulist kiiret jooksu haigestumisest alates. Ülemiste ja Võru olid peale mu haigestumist kiireimad võistluse 10 km jooksud. 51.30 kanti nüüd, enne haigestumist tavaliselt 47 minutit.

    Depressiooniga on mõningane muutus toimunud ja positiivne. Kas muutus toimub ka edaspidi? Loodan väga! 

    Tulevikku vaadates on järgmine võistlus Tartus, 31. septembril FNR 4 km ja 1. oktoobril Linnamaratoni 10 km. Tahaksin veel vahepeal võistlustel osaleda, aga 10 km pärast ei hakka teise Eesti otsa sõitma. Lähemal ei toimu aga suurt midagi. Septembris lähemal vaid Tõrvas, Lähtel ja Valgas, viimane 4,5 km ja vist sinna ei lähe.

    Kohtumiseni! 

Ummamuudu liina üüjuusk 2022.

                    Tere.

    Otsustasin eraldi kirja panna ka selle väiksemal jooksul osalemise. Nagu ikka, on meie ööjooksud tegelikult siiski õhtujooksud. Samas mõistan korraldajaid ja osalejaid, kes ei soovi liiga hilja koju jõuda. Liikluse mõttes on muidugi korraldamine lihtsam kui see algaks tund või kaks hiljem. Samas jooksime siiski hämaras või peaaegu pimedas. 

    Registreerisin end nädal enne üritust ja meelitasin ka Crisi kaasa. Viimane küll tõrkus, aga lõpuks siiski tuli ja peale jooksu ju me ei kahetse kunagi, et osalesime. Kuna start pidi olema 21.30, siis arvasin, et kohal võiks olla umbes kell 8 või natuke varem. Jõudsime Võrru umbes kell 19.45, parkisin auto Kreutzwaldi tänavale, sealt jäi võistluskeskus umbes poole km kaugusele.  Võistluskeskus ise oli linna mõttes heas kohas, samas ei ühtki kauplejat. Seetõttu natuke igav. Peaasi muidugi, et wc-d olid olemas. 

    Võtsime stardimaterjalid välja ja kõndisime auto juurde tagasi, kus vahetasime riided. Õhk oli linna kivide ja asfaldi tõttu üsna lämbe, seega tuleb natuke kõrgema pulsiga jooks. 

    Aega tuli viita niisama seistes või tammudes, midagi polnud uudistada. Lastejooksud siiski natuke leevendasid ootust.

    Stardiaega lükati natuke edasi, õnneks vaid 4 ... 5 minutit. Enne seda ühisvõimlemine. Siis kõik korraga starti. Kui lastejooksul kuulsin lugemist kümnest stardini, siis tavajooksul see kas unustati ära või öeldi seda liiga vaikselt. Igatahes oli start ootamatu nii mõnelegi meist. Stardikäsklusel hakkas kõikide aeg koheselt jooksma. Kuna 5 ja 10 km olid koos, siis algus oli päris tihe, osalejaid oli pea kolmsada. Esimesed tänavad aga piisavalt laiad, pööramisteni kulus ka natuke maad ja üsna pea muutus jooks üsna kergeks, me ei seganud üksteist. 

    Tamula äärde jõudes täitus esimene km. Aeg mul 5.13, keskmine pulss 124. Eks ma salamisi lootsin, et suudan sel korral Ülemiste aja üle joosta ja mõtlesin ka 50 minuti alistamisele. 2. km ühe pöörde kohal oli joogipunkt, asus sisekurvis, mis täiesti vale ja juua ei jõutud nii palju valmis panna, et oleks kõikidele jätkunud. Natuke kirusin, et paari lonksu palava õhtuga ei saanud võtta ja tundsin, et kui rajal vaid 1 joogipunkt, siis jääb järgmine lootus vett saada natuke kaugele. 

    Teine km sai ühe pika sirge lõpus täis ja mu aeg oli 10.24, keskmine pulss aga juba üsna üleval: 137. Teise km ajaks sain seega 5.10. Ootamatult mitme pöörde järel aga nägin veel üht joogipunkti ning rahunesin. Võtsin paar lonksu, et mitte janusse jääda. 

    2,5 km läbimisel jõudsime staadionile ja jooksime piki jooksuradu ühest otsast teise ja seal ka väravast välja. Edasi ring ümber staadioni. Kolmas km tõi aja 5.08 ja üldaja 15.32. Keskmine pulss 140. Edasi pisike ergutuspunkt, kus oli ka kastmispunkt. See oli hea, aga veesurve nõrk ja vett sain vähe. 

Km jagu  jooksime jalakäijate teedel, kuni 4 km sai täis. Üldaeg 20.36, km aeg 5.04, keskmine pulss sel km-l 142. Sealt edasi pikem tõus, aga mitte väga järsk, selline talutav, kuigi tempot tuli sel tõusul natuke kohendada. Kui vahepeal kuumuse unustasin, kuna all pool linna polnud tänavatel jooksmist ja õhk oli mõnusalt jahedam, siis mäe otsa jõudes läks palavaks tagasi. 

    Mäkke jõudes tuli aga pööre pöörde järel ning see eriti ei sobinud. Paremale, paremale, vasakule, vasakule, paremale, vasakule, paremale, tagasipööre ja paremale. Seal sai ring täis ja kohe täitus ka 5. km. Ringi ajaks sain oma kellaga 25.45. Viienda km üldaeg tuli 25.54, km aeg 5.18. See oli pettumus, kuna selgeks sai, et 50 minutit jääb alistamata. Keskmine pulss sel km-l oli 145, maksimaalne 150. Kuna kusagil seal saabub ka minu piir, siis edasi jooksin vaid pulsi järgi. Möödusin ühest pundist ja seal haakis end minu sappa üks naine. Tundus selleks, et mitte hoogu kaotada. 

    6. km tõi üldajaks 31.03, km ajaks sain 5.10, keskmine ja maksimaalne pulss oli 143/146. Kuna km oli kerge, siis lootsin pulsi alla poole saada, kahjuks ei õnnestunud. 6,5 km peal joogipunkt, kus endale hulga vett pähe valasin ja mõne lonksu võtsin. Minu taga olev naine andis mulle müksu selga, et eest liiguksin.

    7. km andis üldajaks 36.23, km ajaks sain kehva 5.19. Pulss 147/151.  Mingi aeg edasi teine joogipunkt, kus ka endale vett pähe kallasin. Ja sealt alates muutus jooks ühtäkki raskeks. Peale staadioni surusin tempot natuke alla ja lootsin kastmispunktile. Nagu enne aga öeldud, sain kehale vett vähe, ainult tossud vajusid üle ääre vette. 

    8. km tõi üldajaks 41.36, km ajaks 5.13, pulss 147/149. Km keskmine aeg oli langenud kahjuks 5.12 peale. Kuna ees 2 km, raskemapoolne tõus ja viimase km pööramised, siis kartsin, et ei pruugi ka 53 minutit alistada. Mingil hetkel meid selle naisega ka filmiti pikalt. Hiljem youtubest nägin, et filmiti 14 sekundit järjest. Sealt alates tundsin, et enam ei jaksa ja jään minu saatjast ise maha. Hõikasin veel talle, et andku minna, mina kahjuks jään. Ta püüdis mind küll julgustada. 

    Ja maha ma vaikselt jäin. Viimase tõusu alguses täitus 9. km ja üldaeg mul 46.46, km aeg oli aga üllatavalt natuke paranenud, see tuli 5.10, pulss 148/149. Km keskmine aeg 5.12. See andis justkui jõudu ja tõusul hakkasin eesjooksjatele hoopis järele jõudma. Üleval saingi 2 jooksjat kätte ja natukese aja pärast ka möödusin. Kuigi pöörded võtsid vastikult hoogu maha, siis sain enesekindlust. Kahjuks oli ka näha lõikamisi ja tean, et vähemalt osad tegid seda kogemata. Rajal puudusid segastes kohtades suunajad. Ise tegin enne starti raja endale kaardi peal selgeks, kõik seda aga ei teinud ja teisel ringil tekkisid ka juba vahed sisse. 

    Viimase km pööramised küll raskendasid jooksu, aga siiski tuli see mu päeva kiireim ja alistasin ka 5 minuti piiri. Oleksin küll soovinud enamat, kuid lõpus õnnestus kõik nii hästi, et alistasin ka 52 minuti ja sain ametlikuks lõpuajaks 51.31, minu kella järgi 51.28. Pulss viimasel km-l 152/156, km keskmine aeg 5.09. Mulle oli seegi oluline, et lõpus jõu leidmisega jooksin teise ringi  2 sekundit kiiremini kui esimese.

    Medalit ei olnud, saime mingi rinnamärgi, veepudel ja banaani. Hetk hiljem oli ka Cris lõpetanud ja minu julgustaja lõpu eel. Viimasele olen väga tänulik ja sain teada ka tema nime: Maria Sarv. Kui keegi teda teab, siis öelgu minu tänu talle edasi. Crisi sai ajaks 51.44 ja see oli peale haigust hea edasiminek. Enesega ei saanud täielikult rahul olla, sest kaotasin 2,5 sekundiga Ülemiste ööjooksu ajale.

    Kui üritusest midagi arvata, siis sellest võiks saada suur üritus, korraldajad aga on harjunud vist vaid pisemate üritustega. Kaasa tuleks tõmmata Võru linn, et elataks rohkem kaasa, et oleks piisavalt vabatahtlikke, et ka kohalikud aeglasemad jooksjad tuleksid kohale. See tõmbaks ehk üle Eestilist tähelepanu. Selliseid lihtsaid jooksjaid oli väga vähe, kohal olid ikka kiiremapoolsed rahvajooksjad. Rada on üldjuhul päris hea, ainult üks tõus, mis pole hullult raske. Stardi ja finišikoht ka hea. Ainult enne lõppu olevat pidevat pööramist saaks ehk natuke vähendada. Stardiks on valitud hea tänav, kus me üksteist ei talla. Kui minult küsida, kas osalen veel, siis arvan, et osalen küll. Ainus soov, et märgi asemel saaksin medali.

    Koju jõudsime umbes kolmveerand kaksteist.

    Kohtumiseni!

   

Ülemiste öö(õhtu)jooks 2022.

                     Tere!

    Mõtlesin teha kuus ühe postituse, kuid mitmel võistlusel osalemine muutis mu meelt. 

    Aasta tagasi registreerisin end samuti Ülemiste jooksule, kuid kand oli väga halvas seisus ja isegi kõndimine muutus sel ajal võimatuks. Paha emotsioonina murdis tol jooksul abikaasa kukkudes 4 luud. Üldiselt on nii, et 10 km pärast ma teise Eesti otsa ei sõida, kuid soovisin siiski sel jooksul korra osaleda. Teiseks ei saa ma üle 10 km praegu korraga joosta, teen seda vaid võistlustel. Kodus igapäevaselt harjutades jooksen keskmiselt 5 km korraga. 

    Registreerisin end augusti alguses, sama tegi ka Cris. Kuna ka Kati soovis seal joosta, siis sõitsimegi kolmekesi koos. Pole mõtet mitme autoga sõita kui ruumi autos piisavalt. 

    Startisime Lagujalt 15.20, tankisime Elvas, kell 16 olime Puhjas, kust Kati sai peale võetud. Umbkaudu 18.30 olime kohal. Auto parkisin Ülemiste keskuse "sise"parklasse nagu aasta varemgi. Võtsime stardimaterjalid välja, kolasime Ülemiste spordipoodides ja sõime kergemalt umbes tund hiljem. Edasi istusime keskuse ees, et aega parajaks teha. Umbes veerand kümne paiku panin selga jooksuks vajalikud riided ja numbri külge. Enne starti Crisiga ka kerge soojendus.

    Edasi tuli nii head kui halba. Hea oli praktiliselt kõik, stardikoridoris tehti soojendusvõimlemist, edasi tuli päris korralik ilutulestik. Kahjuks ei osanud korraldajad arvestada, kuhu kerge tuul ilutulestiku jäägid puhub. Need sadasid meile otse peale. Kui mulle üks tükk silma lendas, siis enam ilutulestikku nautida ei saanud ja oli piisavalt tegemist, et see tükk silmast kätte saada. 

    Start anti üsna täpselt, kell 22.00. Seda siis esimesele stardigrupile. Mina kuulusin Katiga teise gruppi ja meie start 22.02. Stardihetkel panin ka mina kella käima ja stardijoone ületasin 14 sekundit hiljem. Seda  polnud tegelikult vaja vaadatagi, sest aega hakati igaühel mõõtma alates stardijoone ületamisest. Rada on alguses nii suure jooksu kohta liiga kitsas ja käänuline, lisaks tänava kivide teravad ääred, "lamav politseinik" ja muud pisemad segavad faktorid. Pole ime, et mu naine eelmisel aastal selles kohas rängalt kukkus, kui otsis silmadega joogipunkti. 

        Alguses venisime kaua ja kartsin, et 1. km aeg tuleb väga aeglane. Siiski mingi aja pärast muutus tee natuke laiemaks. 1. km aeg 5.25, mis rahuldas. Tagantjärele mõeldes oli see liiga kiire. Teisel kilomeetril jõudsin ootamatult järele Crisile, kes pidi esimeses grupis startima. Möödudes selgus, et teda ei lastud esimesse stardigruppi ja startis koos teisega. Teine km oli pööre pöörde järel ja lõpuks ka parkimismajja minek, kus tuli joosta vasakule-üles, vasakule-üles, vasakule, paremale tagasipööre, paremale-alla ja paremale alla ja peale hoonet kohe pööre vasakule. Parkla oli betooni tõttu ka oluliselt soojem kui õhk väljas. 2. km aeg 4.55. 

    Kolmas km oli ühe pikema sirgega, mis oli hea, kuid ootamatult muutus asfalt mingiks kivipuruks. Siis tuli joosta mingisse hoonesse, kus ka halb pinnas. Hoones sees sai täis kolmas km. 3. km aeg tuli 4.59. Enesetunne väga hea. Hakkasin vaikselt mõtlema, et ehk suudan joosta alla 50 minuti. Millal seda viimati suutsin? 2018 oktoobri keskel, sealt alates lõhkus mind depressioon ja nagu on selgunud, siis ka ravim. Samas ravi oli hädavajalik. 

    Hoonest väljudes jälle pöörded ja halb pinnas. Edasi pöörasime Suur-Sõjamäe tänavale ja ees oli lai ja pikk sirge, mis väga sobis. Silvia, Gert ja Aleksandra olid 4. km alguses mulle juua pakkumas, mille ka vastu võtsin. Sirgel tundsin end hästi ja hoogu ei kontrollinud. 4. km aeg tuli 4.52. Nüüd hakkasin enda pulssi jälgima ja selgus, et see pidevalt üle 140. See on minu jaoks jooksu keskel liiga kõrge. 

    Kui sirge lõppes, siis jälle pöörded vasakule, paremale, tagasipööre, paremale ja siis sai esimene ring läbi. 5. km aeg 5.05. Tundsin juba natuke raskust. Lootsin, et küll joogipunktis kogun end ja pulss aeglustub. Kahjuks seda ei juhtunud ja tõmbasin natuke hoogu maha. 6. km aeg 5.29. Olin väga kurb, et 50 minutit jääbki unistuseks. 

    7. km peal tõmbasin veelgi hoogu tagasi ja siis sain pulsi alla 140. Jälle see parkimismaja keerutamine, mis kõikide kellad ja telefonirakendused segi ajas, sest ühendus satelliitidega puudus. 7. km aeg koguni 5.34. Km keskmine aeg muutus juba nii aeglaseks, et hakkasin kartma lõpuaega üle 53 minuti. 8. km aeg 5.29. Peale seda hoonest läbi jooksmist tundsin, et olen täiesti kinni. Asfaldile jõudes õe käest juua ei vajanud, tempo all ja mõtted negatiivsed. 

    9. km asfaldil aga sain enesetunde paremaks ja tempo hakkas taas tõusma. Võitlesin küll raske enesetundega, kuid olen end harjutanud lõpus kannatama. Tasus ka ära, sest 9. km aeg tuli 5.02. Nüüd oli selge, et üle 53 minuti ei lähe aeg ja hakkasin 52 minuti alistamisele mõtlema. Kuigi oli raske enesetunne, ometi hakkasin nüüd teistest pidevalt mööduma. Peale sirget, kus jälle mitmed pööramised, sain  indu juurde ja suutsin tempot tõsta. 10. km aeg minu kella järgi 4.39. Finišijoone ületamisel täitus minu kellal läbitud maaks 10,08 km, ajaks sain 51.46. 

    Miks 10,08 km? Esmalt stardis oli paarkümmend meetrit lisajooksu kuni stardijooneni, siis parkimismaja, kus kell mõõtis vaid sammude järgi. See, et siiski alistasin 52 minutit, tegi mingil määral head meelt. Hiljem ametlikke tulemusi vaadates oli mu ajaks märgitud 51.29, mis veelgi enam rõõmustas. Lõpuks ka üks 10 km, mille talutava ajaga suutsin läbida. Tervislik seisund ei võimalda hetkel  kiiremini joosta. Kui end alguses oleks natuke tagasi hoidnud, siis ehk oleks parem lõpuaeg tulnud. Hetkel ma siiski pole 50 minutit võimeline alistama.

    10 km. võistluse lõpetas 1191 jooksusõpra, lõpetada ei suutnud 10, lisaks said 17 jooksjat disklahvi. Miks? Kas lõikasid? Ei kujuta hästi ette. 

    Korraldajatele soovitaks muuta rada, eriti just algust ja lõppu. Tundub, et võistlusest saab suur rahvaspordiüritus ja rada peaks algusest lõpuni parem olema. Eriti algus! Mitme grupiga stardid on hädavajalikud ja ega meid sellele rajale rohkem mahugi. 

    Minu ametlik lõpuaeg seega 51.29, lõplik koht 423., omas vanuseklassis M55 jäin 13. kohale.

    Cris sai oma lõpuajaks peale haigust 53.57 ja Kati 57.04.

    Km. keskmine aeg 5.08, keskmine pulss 141, maksimaalne 155, 28 tõusumeetrit. 74% jooksuajast jooksin 4. tsoonis, viiendat tsooni ma ei saavuta, lihtsalt ei suuda nii kiirelt joosta. Suutsin kuni haigestumiseni 2018 oktoobris. Pulss ei lähe mul sealt alates liiga üles ja ei treeni seda ka aeglaseks. Varasemalt oli mu pulss rahulolekus 50 ... 55, magades 35 ... 50. 

    Psühhiaater on mu ravi muutnud ja tervis on natuke paremaks muutunud. Loodan, et see jätkub.

 

    Kohtumiseni!