Laupäev, 9. aprill 2022

Aasta kolm esimest kuud. 2022.

                                             Tere!


    Üle pika aja teen ühe postituse enda seisust ja liikumistest. Depressiooni ei saada kuidagi kontrolli alla ja seetõttu mul väga vähe võhma suusatamiseks. Oli ju pika aja peale väga lumerohke talv ja seda väga pikalt. Selle aja jooksul suutsin vaid kolm korda suusatamas käia. Järgmisel nädalal seetõttu taas arstile, kuid arst on uus. Ehk suudab tema mingi raviskeemi välja mõelda, millel oleks positiivne tulemus. 

    Kui midagi kirja panna mu kanna seisundist, siis see on paremaks muutunud. Korras ei ole, samas arst hiljuti ei pidanud operatsiooni mõttekaks, kuna seis siiski enam nii halb ei ole kui oli suvel-sügisel. 

    Olen käinud ka mõned korrad rattaga sõitmas, aga võhm ka selleks üsna vilets. No ei jaksa sõita üle 20 ... 22 km/h. Samas nüüd juba kanna pärast ootan soojemaid ilmu, et rohkem jalgrattal liikuda ja vähem kõndida. Siis prooviks ka natuke rohkem joosta. Ehk kand lepib sellega. Märtsi lõpus alustasin väga lühikeste jooksudistantsidega. Kolmel korral jooksin ja iga kord 1,11 km. Arsti loal! 

    Jaanuari keskel olin mingis vastikus viiruses kaks nädalat ja ei saanud midagi teha. Peaasi, et nüüd ikka natuke saan liikuda ning jalgrattal loodan võhma parandada. 

    Lühidalt: jaanuaris käisin korra suusatamas ja läbisin 13 km. Seda oli paljuvõitu, kuna kannale mõjus siiski natuke halvasti. Haiguse tõttu sain kõndimas käia jaanuaris 9 korda. Korraga 5 ... 10,6 km. Kuu lõpus saime korra ka korvpalliplatsil kokku ja seal on seis üsna hale. Kaitsesse ikka jõuan, aga rünnakutel nõrgem kui kunagi varem. Peaasi aga see, et saan siiski mängida kui koormust mõistlikult jagan. Imelik see, et korvpalli mängides ei ole kunagi tundnud kannal midagi ebameeldivat. Korvpalli 1 tund, suusatamist 13 km ja kõndimist 74,44 km.


    Veebruaris käisin 2 korda korvpalli mängimas ja korra ka suusatamas. Viimane käis täielikult üle jõu ja suutsin läbida vaid 3,17 km. Pärast seda oli tunni jooksul päris halb olla. Tahet on, aga keha ei tule kaasa! Kõndisin 15. päeval ja läbisin kokku 127,55 km. Distantside pikkused 5,6 kuni 13 km. 



    Märtsis käisin korvpalli mängimas neljal korral. Nagu enne kirjutasin, siis ka kolm korda jooksmas, kokku 3,34 km. Kõndimas käisin 15. korral. Distantsid 4 kuni 16,5 km. Jalg lubab ikka enam ja enam. Kokku kõndisin sel kuul 163 km, ajaliselt 28 tundi. Kuna vahepeal olid päevad soojad ja ööd külmad, siis proovisin natuke ka rattal sõitu. Sõitsin kuuel korral ja läbisin kokku 112 km. Distantsid 15,15 kuni 22,22 km. Üldiselt jäin kuuga peaaegu rahule. Oleks vaid rattailmu rohkem olnud. 




    Mida plaanin tulevikuks? Aprillis püüan joosta 2 ja 3 km kaupa. Pikemat vist sel kuul ette ei võta. Maastikumaratonile loomulikult ei mõtle. Kui üldse võistlusele mõelda, siis ehk Elva Südaööjooks ja Kambja jooksusari. Samas Kambjas rasked rajad ja jalg ei pruugi veel vastu pidada. Edasi esialgu väga ei plaani. Ainsana unistan oktoobri Linnamaratonist. Ehk suudan seal juba midagi normaalsemalt läbida. Igatahes pisut lootust on jalg andnud. Saaks ka depressiooniga seisu kuidagi paremaks ...

    Kohtumiseni!

Teisipäev, 4. jaanuar 2022

Kokkuvõte detsembrist ja aastast 2021.

                             Tere!

    Aasta on olnud kehv ja tulevikku esialgu ei näe heana. Eelmisel jaanuaril olin väga viletsas seisus ja ei liikunud üldse, veebruaris sai natuke kõnnitud ja kolmel korral jooksmas käidud. Märtsis oli kanna seis juba selline, et kõndisin vähe, kuid jooksin 10-l korral ja läbisin kokku 73 km. See andis julgust, et mu jalg on korras. Kuid kehaliselt olin vilets ja jäingi selliseks. 

    Aprillis käisin korra rattaga sõitmas, 10 korda kõndimas ja 19 korda jooksmas. Pikim distants oli 11,2 km, kogu jooksu kilomeetrite hulk 149,5. 



    Ka mais olin veel üsna viletsas seisus ja jooksus mingit võhma ei tekkinud. Kõndimas käisin 11 korda, läbides 38 km, jalgrattaga sõitsin vaid 5 korda, läbides natuke üle 45 km. Joostes läbisin 176,12 km. See oli juba päris hea ja arvasin, et jalg lõplikult terve. Kuu algus oli veel raske, kuu lõpus aga pulss juba rahulikum ja polnud peale jooksu nii läbi. Pikim läbitud distants oli 13 km, kuigi plaanisin pikemaid. Läbisin ka 4. mail Tartu Maastikumaratoni 10 km originaalrajal. Võistlus toimus eraldistardina ja kogu distantsi ajal ei jõudnud mina kellelegi järele ja ei jõutud ka mulle. Ilm oli soe ja alustasin kiirelt, mis maksis kohe kätte. Õnneks sain aja siiski napilt alla tunni, mis oli miinimumeesmärk. Aeg 59.39 minu kella järgi.



    Juunis hakkas kand uuesti tunda andma. Natuke enne Elva Südaööjooksu. Arvan, et kui poleks peale seda läbinud Hellenurme Suvejooksu ja Kambja Jooksusarja rasket esimest etappi, oleks jalg paremasse seisu jäänud. Sellega lõhkusin jala uuesti ära ja nüüd oluliselt hullemini kui aasta varem. 

    Jooksin 31 korda, põhiliselt lühemaid distantse ja läbisin kuu jooksul 176,5 km, kõndides läbisin 103,3 km ja jalgrattal 112,2 km.


 

    Juulis jooksin 12. juulini. Sealt edasi ühel korral 2 km ja seda kuni tänaseni. Läbisin joostes 45,82 km, kõndides 94,4 km ja jalgrattal 366 km. 

    Augustist alates vaid natuke kõndimist ja mõni jalgrattal sõit, aga ka rattaga sõit muutus kanna tõttu võimatuks. Sõitsin rattaga 147 km, septembris 25,7 km. Kõndides läbisin augustis 21,8, septembris 30,6 km, oktoobris 10,2 km. Oktoobris sain ka süsti kanda, mis muutis liikumise vähesel määral jälle talutavaks. Kuid korda jalg saanud ei ole ja küllap ootab mind ees lõikus. Ortopeedile tagasi märtsis. 

    Novembris kõndisin 100,47 km, detsembris 77,67 km. Detsembri lõpus panin ka korraks suusad alla ja läbisin 10,2 km keskmise kiirusega 11 km/h. Arvestades varasemat, oli see kehv tulemus, kuid võrreldes aasta tagusega paras edasiminek. Kahjuks jäi peale suusatamist kand natuke valusaks. 


    Novembrist hakkasin ka harva korvpalli mängimas käima ja tegin seda aasta lõpus 5 korda.


    Depressiooni puhul muudeti raviskeemi, kuid esialgu pole suurt muutust selles valdkonnas olnud ja see on, mis lõhkus mu liikumisvõimekuse normaalsel kiirusel ja vastupidavusel.

    Terve aasta oli ka võitlus kehakaaluga, sest suve keskel lõppes liikumine ja vahepeal natukese alla võtnuna hakkas kaal taas kasvama. Aastalõpu söömingud olid planeeritud ja sealt saadud kaalulisa ei pea hulluks, kuid muidu on mu kaal kahjuks 86 kilo kandis ja see on halb. Hea oli liikuda siis kui kaalusin 75 kilo.

    Plaanid uueks aastaks? Neid kahjuks ei ole ja kes teab, kas üldse enam tulebki. Üsna pessimistlik lõpp, aga olen üsna väsinud sellest, et midagi ei liigu paremuse suunas.

    Kohtumiseni!


Neljapäev, 2. detsember 2021

Novembri lühike kokkuvõte 2021.

    Kokku võtta on vähe, aga lootus tulevikuks elab. Käisin kuu jooksul päris palju kõndimas. Muidugi minu kohta palju. Leidsin, et esialgu on kõige mõistlikum kõndimas käia üle päeva. Muidu on kand valus. Tempo on kõndimisel aeglane, keskmiselt 12 minutit km. Kiiremini kõndides hakkab valus, viimastel päevadel laiska tempot hoides on seis parem. Kuid põrutamist ei taha jalg üldse. Mõni päev tagasi libisesin ja oleks kukkunud. Ei kukkunud, aga pidin kannaga kõvasti vastu maad puudutama ja kaks päeva oli peale seda kand valus. 
    Kõndimas käisin novembris 17. korral. Lühim kõnd 1,14 km ja pikim 9,02 km. Läbisin kokku 100,47 km. See rõõmustab. Kaks korda käisin ka korvpalli mängimas. Kuigi eriti joosta ei julge, rohkem sörkisin väljakul ja noored jätsid mu sageli kaugele maha. Olen ka oma pundis kõige vanem, kuigi veel kõlban. 
    Pilt novembri algusest:
    Ja lõpust:

    

    Kui veel midagi kirjutada, siis koroonajärgselt pole siiani lõhnataju täielikult tagasi saanud. Parema sõõrmega ikka tunnen, kuid vasakuga vaid esimese sissetõmbe ajal natukene. Lisaks on vasakus ninasõõrmes mingi tomp ees, et salvi pannes ei saa vatitikku sügavale torgata. Kergelt torgates teeb ka valu, aga verd pole enam tulnud. 
     Depressiooni suhtes muutis arst raviskeemi ja ehk toob see mingi muutuse. Loodan sellele väga. 
   Olen mitmel korral kirjutanud, et ma ei saa sügisest kevadeni väljas käia, kuna suulagi ja kõikide hammaste alused hakkavad tuppa tulles väga tugevalt valutama. See probleem aga kadus novembri alguses ja polegi enam tagasi tulnud. Ju 2020 suvel eemaldatud hammas oli süüdlane. Kaua peale tõmbamistki oli hamba kohal, kohe põse all tunda põletikku. See on minu jaoks väga suur asi, kuna armastan väljas käimist ja saan seda nüüd naudinguga teha. Seega paar asja paremuse suunas. 
    Tulevik? Loodan, et varsti saan hakata tihedamalt kõndimas käia ja hiljem ka tempot tõsta. Nii tahaks suusatama minna, aga arst ei soovitanud, kuna põrutab kanda. Jooksmisele ei mõtle veel üldse niipea. Võimalik, et enne kevadet jooksma ei hakkagi. Asi seegi kui talve teisel poolel jalg juba suusatada lubaks. 
    Kirjutan natuke ka abikaasa Helist. Tema oli see, kes Ülemiste jooksul kukkus ja murdis hüppeliigese, põlvekederi ja kaks sõrme. Taastumine on aeglane ja vaevaline. Tööl saab käia, aga piiratud võimega, kõike tegema ei panna. Kõndida suudab kusagil 13 min/km ja pikim kõnd olnud alles 5 km. Niivõrd aeglane ja vaevaline on paranemine. Peaasi, et siiski liigub ka temal kõik paremuse suunas.
    
    Arvatavasti sel aastal viimane postitus ja kohtumiseni järgmisel aastal!

Laupäev, 6. november 2021

Oktoober 2021 lühike kokkuvõte.

    Kuigi oktoobrist pole spordi koha pealt midagi kirjutada, siis räägin käigust ortopeedile. Oktoobris kõndisin 2 korda, esimesel ja viimasel päeval. Esimesel päeval oli seis lootusetu, viimasel päeval aga tekkis pisike lootus. 


    25. oktoobri õhtul käisin Tipparsti kliinikus ortopeedi vastuvõtul. Arst uuris mind kaua ja jõudis siis järeldusele, et hetkel on parim lahendus süst kanda. Aasta tagasi see tehti ja siis jalg paranes kiirelt. Küllap aga võtsin kevade lõpul ette liiga suure joosku koormuse ja vana viga võimendus. Süstitavaks aineks Kenalog. Arst käskis jalga väga hoida, keelas rattasõidu ja ei soovitanud talve algul ka suusatamist. Küll aga andis ühe venitusharjutuse, mida soovitas teha võimalikult sageli. Lõpetuseks lisas, et kui viie kuu pärast jalga korras ei ole, siis tuleb tagasi minna ja siis ehk proovivad sealt need viga saanud rasvkoe tükid eemaldada. 

    Juba järgmisel päeval andis süst tulemuse ja kannavalu praktiliselt ei tundnud. Muidugi hoian väga jalga ja ka toas liigun ainult jalatsitega. Kuu viimasel päeval proovisin aeglaselt ka kõndida ja läbisin 4 km. Ka mitmel järgneval päeval proovisin kõndida, aga siiski annab kand kergelt tunda. Tulgu siis veel väike paus ka kõndimisse. Igatahes lootus on minus taas ärganud ja tulevik ei tundu nii tume.


    Järgmisena ootan lõpuks pääsu psühhiaatri juurde, siiani on olnud vaid telefonivestlused. Selliselt ei oska ega suuda ma end väljendada nii, et arst mõistaks. Loodan, et ka selles valdkonnas korrigeeritaks raviskeemi ja mingi positiivne nihe toimub ka sel tasandil. Olen depressiooni ja selle kehaliste väljendustega vaevelnud juba natuke üle kolme aasta ja see võttis minult ka lihtsama sportliku võimekuse. Tahan veel tulevikus liikuda ja loodan n.ö. homsele päevale. 

    Kohtumiseni!

Teisipäev, 28. september 2021

Kokkuvõte juulist, augustist ja septembrist 2021. Natuke liikumist, kannavigastuse süvenemine, koroonaviirus.

     Kuna aega on palju möödunud, siis kohe ei mäletagi, millal see kannavigastus süvenes. Igatahes hakkas juunis jalg tunda andma ja mina, töllakas, ei suutnud jooksmist kuidagi vähendada. Kusagil Elva Südaööjooksust alates hakkas jalg tõsiselt tunda andma ja oli viga ka see, et osalesin Hellenurme Suvejooksul ja ka Kambja jooksusarja esimesel etapilt. Mis parata, loodan ju ikka, et ehk läheb üle, kuigi tean, et see vigastus võib lõplikult mu jooksmised lõpetada, mis oleks väga masendav. 

    Pidin minema Kambja Jooksusarja teisele etapile, et Katiga võistelda, kuid see lootus kadus juuli algul ruttu. Peale 12. juulit ma enam joosta ei saanud. 

    19. juulil käisin ortopeedil, too pani peale jooksmiskeelu. Lubas sõita rattaga, aga kõndimisel soovitas tagasi hoida. 

    Proovisin siis rohkem jalgrattaga sõita, aga avastasin, et kui üle 10 km ja natuke pingutades sõidan, siis hakkab kand väga valutama ja peale rattasõitu ei saa üldse jalga maha panna. Ortopeedile ei saanud sellest teada anda, sest kuni tolle päevani polnud jalgratas veel eriline probleem. Edasi hakkasin väntama lühemaid otsi. Proovisin ka ikka kõndida, aga hea see ei olnud.

    Juulis sõitsin jalgrattal 366 km, kõndisin 94 km ja jooksin kõigest 45,8 km. 

    Kuna olin end registreerinud Ülemiste jooksule, siis lootsin, et seal jalg parem ja suudan 10 km ära joosta küll. Augusti algul oli jala seis selline, et vasaku jalaga varba peale tõusta ei saanud, seal oli nii valus ja tundus, et midagi rebeneb. 

    Tegin Ülemiste eel katset ja otsustasin Kambjas kolmandal etapil osaleda, kuid ainult läbi kõndides. Kahjuks sai rumalus minust võitu ja 5 km asemel otsustasin läbida 10 km. Kui alguses hoidsin end veel tagasi, siis mida edasi, seda kiiremalt liikusin. Teisel ringil oli käimissamm raskel rajas nii kiireks aetud kui võimalik. Tasuks medal ja vigastuse süvenemine. Lootsin siiski Ülemistel joosta ja hästi joosta!



    14. augusti hommiku poole otsustasin enne Tallinna minekut proovida üks kerge 2 km joosta, et näha, mis seisus olen. Jooks oli raske ja jalg valus. Mida edasi, seda valusamaks muutus ja hakkasin mõistma, et ma vist ei saagi osaleda.

    Ülemistel tegin koroonatesti ära, võtsin stardimaterjalid välja, aga jala seis juba nii hull, et ka kõndida enam ei saanud, seetõttu loobusin. Tagantjärele tarkusena oli see hea, et hommikul 2 km jooksin. Muidu oleks kindlalt Ülemistel jooksma läinud. Ja teades ennast, oleksin vigastuse eriti hulluks ajanud. 

    Istusin siis Ülemiste ees ja hakkasin võistlust jälgima. Jooksmas ju Cris, Heli ja Silvia. Crisi jooks õnnestus täielikult, tasuks medal ja uus isiklik 10 km rekord alla 47 minuti. Minu parimale ajal jõudis ta vaid 5 sekundi kaugusele. Silvia, mu õde, tegi enda kohta väga hea jooksu. 

    Heli oli väga kehvas vormis, aga võistlusel osalemine andis talle indu ja esimese ringi läbis 32 minutiga. Kui ta oli kadunud teisele ringile, tuli mu telefoni ootamatult sõnum, et Heli on kukkunud. Arvasin, et tegu jamaga. Ootasime kaua Helit, et teise ringi lõpetab, aga teda ei tulnud ja ei tulnudki. Ootamatult oli ta meie taga, jalg puru. Ütles, et kukkus peale uue ringi algust lamava politseiniku ja hämaruse tõttu. Ütlesin, et mingu ära autosse, tulen ka varsti. Kui poole tunni pärast auto juurde jõudsin, oli Heli sinna alles jõudnud, jalad nii valusad, et astuda ei saa. Jalga ei saanud ka kõverdada.

    Panime ta taha istuma pikuti, ilma turvavöödeta, nii saime kuidagi hakata kodu poole sõitma. Enne Tartut oli aga ta seis selline, et pidime Tartusse traumapunkti sõitma. Autost väljas ta enam üldse liikuda ei saanud. Aitasin ta kuidagi ratastoolini. 

    Traumapunktis selgus, et tal puru parema käe kaks välimist sõrmeluud, vasaku jala põlve keder ja parema jala hüppeliiges ... Ta haiguslehel siiani. Kipsist on ta nüüd pääsenud. 

    Enda augusti võtan kokku lühidalt. Jooksin 2 km, kõndisin 21, 8 km ja jalgrattal läbisin 147 km. 

    Septembris proovisin vahepeal mõne km kõndida, aga ei saa ja kõik. Panin uue aja ortopeedile ja see oktoobri lõpus. Ehk uuritaks, mis seal veel lahti. 

    Septembris olen kõndinud 29,9 km ja jalgrattal läbinud 25,7 km. Juurde sel kuul enam ei tule midagi.

    Peres elame hetkel neljakesi, noor-Elmar, Cris, mina ja Heli. Suvel saime kõik vaktsineeritud peale Elmari. Ta pole vastane, aga ju kartis, sest jutud nende kohta on olemas ja neid ei avalikustata. Kahjuks oli saada vaid Comyrnati-Pfizer vaktsiin.

    Sellest kõigest olenemata jõudis koroonaviirus ka meile külla. Noorem Elmar haigestus 17. septembri õhtul. Testil käisime järgmisel päeval ja tulemus positiivne. Esmaspäevast alates hakkas mul halb. Kiirtest ei näidanud aga midagi. Teisipäeval haigestus Cris. Käisime temaga kolmapäeval testil, temal positiivne, mul negatiivne. Elmar oli raskemapoolselt, Cris natuke raskemalt haige. Minul iga päev erinevad tundemärgid. Kuna Helil kurk natuke valutas, käisime koos temaga laupäeval testil. Nüüd siis minul positiivne, temal õnneks negatiivne ja terveks on ta jäänud siiani. Ta pole ka grippi põdenud kui kogu ta pere on olnud siruli. 

    Mida aga nüüd kirjutan, see kõikidele ei meeldi. Nimelt Pfizeriga pole suurt mõtet end lasta vaktsineerida. Ka mu tuttavate seas mitmed haigestunud ja enamik neist vaktsineeritud ja just Pfizeriga. Tuynnen vaktsineeritud haigestunuid rohkem kui vaktsineerimata haigeid. Moderna peaks mingil määral paremini kaitsma. Jutt, et siis põeme kasvõi kergemalt, ei vasta ka tõele. Nimelt iga päev on uute haigete arv olnud suhtes 7/3 vaktsineerimata ja vaktsineeritute vahel. Sama osakaal on ka haiglas olijate vahel ja ühe päeva andmetel ka hingamisaparaadi all oli suhe sama ehk 7/3. Seega vaktsiinide tõhusus on kindlalt alla 50%, kuna meil üle poole elanikkonast täielikult vaktsineeritud, aga suhe uute haigete puhul selline.

    Kuna nüüd ei saa üldse liikuda, siis kand on paremas seisus. Kindel ka see, et sel aastal jooksma ei hakka. Püüan saada täielikult terveks või siis on jooksmisega üldse lõpp. Kui meenutada, millest mul kand jamama hakkas, siis veebruaris 2020 Moskvas jäisel rajal jooksin maratoni valede jalanõudega, mis jalad väga ära lõhkus. See on olnud ka minu viimaseks pikemaks jooksuks. Edasi olen kaalu kasvatanud. Kuigi vahepeal õnnestus kaalu langetada, siis viimased kaks kuud liikuda peaaegu pole saanud ning kaal kerkib. Saan hiljem ränka vaeva näha, et seda allapoole tuua. 

    Kui veel midagi mainida, siis meil on kevadest 5 kana. Hästi toredad ja munevad hästi. Üks päev haigena söötma minnes aga ilmnes, et kanakuut sulgi täis, üks surnud kana ja kõik ülejäänud läinud. Avastasin augu, kust rebane läbi sai käia ja meie kanad viimseni ära tappis. Kuna sadas ja oli tuuline, siis ei kuulnud ka koerad tuppa midagi ära. Olime nendega juba väga harjunud ja see löök oli valus.

    Kohtumiseni tulevikus, kui on midagi kirjutamseks.