Suure-Munamäe - Võru jooks, natuke ka Linnamaratonist.

                             Tere taas!

    Viimati sai lubatud, et tuleb postitus Linnamaratoni 10 km jooksu kohta. Kahjuks oli sel korral mu enesetunne nii halb, et jooksmist ei toimunudki, lihtsalt läbisin selle distantsi, kusjuures nii tüdinenud olin, et mõtlesin 5. km alguses ka pooleli jätmisele. 

    Kuna abikaasa ja kaks tütart ning õde ka osalesid 10 km distantsil, siis leppisin minagi osalemisega, kuigi juba eelmisel õhtul ei soovinud ma osaleda. Kui keegi mõtleb, et millest ma nii tujukas, siis jätsin maha antidepressandi ja võõrdumine sellest on väga vaevaline. 

    Stardikoridoris valisin grupi 46 ... 50 minutit. Kahjuks osutus see valeks, sest väga paljud aeglased jooksjad olid seal ja ka veel kiiremaski stardigrupis. Olid ka kõndijad nii keppidega kui ilma. Start ja paljud neist hakkasid omas tempos liikuma ja mööda ma ei pääsenud. Kui 2 minutit oli möödas, siis loobusin kiirest jooksust. 

    Sõpruse sillal tüdinesin nii palju, et jäin ära kõndima. Alles siis kui noorem tütar koos oma kaaslasega minust möödusid, sain mingi liikumissoovi tagasi. Ja kui olin nendega juttu ajanud, siis hakkasin lõpuks ka jooksma. Päris maksimaalset tempot ma kätte ei saanud, aga viimased km-d tulid minu kohta peaaegu kiired. Viimaste km-te ajad olid 5.16, 5.01 ja 5.02. Lisaks veel 150 meetrit. 

    Lõpuajaks sain ametlikult 1.04.08. Sel korral netoaega ei võetud ja ka rada ei olnud 10 km pikk, vaid pikem, seetõttu paljud ei saanud siin oma loodetud tulemust. Õnneks on see võistlus möödanik. Kas ma enam kunagi osalen Linnamaratonil? Kui, siis vaid maratonis. On näha, et korraldajad püüavad igati raha kokku hoida ning isegi kõrge osalustasu ei aita. Minu jaoks rikkus TM ka kevadise Maastikumaratoni ära. 

    10. oktoobril panime endid Crisiga kirja Suure-Munamäe - Võru jooksule. Kuigi talla alt oli valus, siis surusin selle probleemi endas maha ja õigesti tegin. Olen soovinud sel võistlusel osaleda igal aastal alates 2016. aastast ja alles nüüd see siis õnnestus. Alati olid segavaks faktoriks vigastused või haigused. 

    Distants on üsna pikk, ametlikult 14,8 km, kuigi mulle tundus see natuke pikem. Kella ei saa ka väga täpselt võtta, sest liiga palju oli iga mõne sammu tagant pööramisi. Startisime Võrru kell 10.35 ja kohalik olime umbes kell 11.20. Õhk oli jahe, õnneks puude all jahe tuul ei seganud. Ajasin juttu ühega, kes seotud korraldusega ja sain oma ehmatuseks teada, et tegu siiski maastikujooksuga. Ja kuigi laskumismeetreid pidi olema umbes 400, siis sinna sisse mahtus ka 200 meetri jagu tõusumeetreid. 

    Kell 12.09 väljus buss stardipaika ja üsna pea olime Suure-Munamäe kõrval. Kohvikus jagasime Crisiga ära tüki kooki ja jäätist, ajasime muidki vajalikke jooksu eelseid asju ja kui jõudsime stardi kohale, antigi start. 

    Kuna teadsin, et algus on kerge ja peale 3 km läheb raskeks, siis püüdsin joosta madala pulsiga võimalikult kiiresti. Lootsin, et läbin raja keskmiselt 5.15 tempoga km kohta. Nagu ikka asfaldil, oli Crisil minuga natuke raskusi, aga ta siiski hoidis minust n.ö. kinni. 

    Umbes 1,65 km möödumisel pöördusime maanteelt väikese teekese peale, mis küll asfaltkattega. Tempos võtsime natuke tagasi. Asfalt lõppes umbes 2,85 km läbimisel ja nüüd siis algas maastikujooks. Rada muutus teest rajaks, vahel vaevumärgatavaks rajakeseks. Tempo langes koheselt, pulss aga mitte. Kuigi rajal oli ka pidevalt tõusukesi, siis nii rasket ei olnud, et kõndima oleks minusugune jäänud. Kui jõudsime raiesmikule, kus rada väga hull ja ebatasane, mättaid täis, kohati ka auke, hakkas laskumise pealt Cris eest ära libisema. 

    Vandusin mitmel korral, sest vasaku jala hüppeliigese vajus sageli ühele või teisele poole viltu ja kohati oli see ka valus. Kartsin uut vigastust, kartsin ka põlve pärast. Tallaalune aga andis ikka vähem ja vähem tunda. Ootasin Tsiamäe tõusu, aga seda minu meelest ei tulnudki. Umbes km möödumisel nägin Crisi veel vaid kaugusest ja siis ta läinud oligi. Km-te ajad olid vahemikus 5.35... 5.55. Oli küll hetk, mil lahkusime minu jaoks hullult rajalt ja saime kitsukese tee peale, kus minu liikumiskiirus koheselt paranes, aga see lõbu sai ka kiirelt lõpu. Mitmel korral jooksime üle asfalt- ja kruusateede. 

    Jõudu kerge ülekaaluga maastikujooksu rajal on mul vähe ja jooks muutus igati raskeks. Rasked olid ka laskumised, sest pulssi nendel hetkedel alla ei saanud ja kõik. Vaatan keskmist aega ja see on 5.20, siis 5.24, siis 5.28. Lootsin, et 5.30-st see aeglasemaks ei muutu. Aga raske rada jätkus ja see keskmine näitas pidevalt suuremaid numbreid. Ühel hetkel aeti meid asfaldi peale ja kohe mu enesetunne ja tempo paranesid, aga seda lõiku olid vaid 350 meetrit. 

        Edasi vahelduvalt natuke kergema ja siis jälle natuke raskema raja peale. 10 km ajaks sain 55.45, see teeb keskmiseks 5.34. Kuulsin, et umbes 2,5 või 3 km enne lõppu on tulemas raske tõus ja hakkasin vaikselt selleks valmistuma. Km-te tähised ei olnud sugugi õiged, vahed tegelikkusega liiga suured. Mingil hetkel möödusime ka 4 km võistluse stardipaigast. Teadsin, et jaksan lõpuni, kuid keskmise tempo aeglustumist ära hoida ei saanud. 

    Kohati võistlesin ka ühe naisjooksjaga, kes lõpuks peale viimast joogipunkti kuhugi kaugemale taha jäi. Juua vajasin muide vaid esimeses joogipunktis, seal jõin kolm lonksu. Järgmised 2 jätsin vahele. Lõpus oli ka mitu eriti rasket laskumist ja õnn oli, et püsti ja terveks jäin. Kui siis see kardetud tõus tuli, suutsin veel päris pikalt joosta, aga lõpuks andsin alla ja tõusu lõpuosa kõndisin. Kusjuures kõndideski pulss kiirenes ja hakkas mu maksimumini jõudma. 

    Aeg-ajalt kuulsin, et keegi on taga, aga raske raja tõttu taha vaadata ei saanud. Lootsin vaid, et minust keegi mööda ei jookse. Mööda jooksjaid oligi vaid alguses, asfaldil. Hiljem muutusid vahed sellised, et minust jäädi maha ja mina jäin eesmistest parajalt maha. 

    Kui siis hakkasin finiši poolt juba midagi kuulma, oli keskmine langenud 5.42 peale. Sundisin end lõpus pingutama, et keskmine  5.41 peale saada, kuid see ei õnnestunud. Ja siis finiš. Jõudu oli siiski piisavalt, et ma läbi päris ei olnud. Pudel vett, banaan ja jooksumärk saadud, astusin finišipaigast natuke eemale. Keha ju kuumust täis ja ootasin jahtumist. Nägin ka Crisi, kes sai minust rohkem kui kuue minutiga jagu. Huvitav on see, et maastikul on ta minust peajagu kiirem, asfaldil aga enam mitte.

    Ajasime juttu Raivo ja Jaanaga. Siis vahetasin märjad riided kuivade vastu ja algas tagasisõit.

    Ametlikuks lõpuajaks sain 1.25.02. 156 osaleja seas sain 104. koha. Oma vanuste seas olin 15 osaleja seas 13. kohal. Keskmine pulss oli siiski vaid 131, maksimaalne 146 selle viimase tõusu tipus ja kõndides. Distantsi pikkus minu kella järgi 14,93 km. Mehi oli rajal 102, sain nende seas 79. koha. Kuigi varu justkui oli, siis maastikul ülekaaluga joosta keeruline, iga asi võtab hoo pidevalt maha, aga uuesti kiirendada on kohe võimatu. 

    Tõusumeetreid kogunes 201 ja laskumismeetreid 399. Keskmine sammu pikkus 1.04, keskmiselt 169 sammu minutis. Garmin connect hindas mu sooritust tugevalt miinusega ja VO2MAX määramisel see kasuks ei tule. Enamiku jooksust püsis pulss oranžis. 

    Kokkuvõtteks oli tore võistlus ja soovitan soojalt, kellele meeldib maastikujooks. Aga minu jaoks natuke liiga raske ja tehniline. Arvatavasti rohkem seal ei osale. Muide, Kambjas on kolmandiku võrra lühema maa peale pea sama palju tõusumeetreid ning tõusud ja laskumised on tasakaalus, seega rada ei olnud kõige raskem. Kas sel hooajal veel võistlen? Kui leian mingi ürituse, siis ehk osalen. 

    Kohtumiseni!

Kokkuvõte septembrist 2024.

                             Tere taas!

    Kui eelmise kuu kokkuvõttes ilmnes uus vigastus, siis sellest alustan. Parema labajala väliskülge tekkis valu ja see on siiani alles. Seis on küll paremaks muutunud, aga terveks pole veel saanud. Igaks-juhuks käin jooksmas vaid pehmete tossudega. 

    Põlv ei ole aga enam tunda andnud ja nüüd on päris kahju, et Linnamaratonil ei saa pikimat distantsi läbida, ettevalmistus selleks ei ole olnud piisav. Seega loodan maratoni joostes läbida alles järgmisel aastal. Hetkel kahjuks ei tea, millisel võistlusel, sest neid on palju muudetud. Omal ajal sobis selleks kerge rajaga Ventspilsi maraton, aga peale koroonat pole neil enam seda distantsi valikus. Riia maraton on liiga suur võistlus ja mulle need eriti ei meeldi. Maastikul ma aga maratoni joostes läbida ei suuda ja ei ole kunagi suutnud.

    Õlaga on seis selline, et kõõluses on väike rebend ja selline, et lõikust ei tule. Küll aga toimib taastusravi, mis on isegi edukas, sest saan taas jõusaalis käia ja parema käega ka kergeid asju teha. 

    Korra olin kergelt ka mingis viiruses ja seetõttu sain vähem joosta kui lootsin.

    Depressiooniravi puhul sai nüüd lõplikult maha jäetud üks ravim, mis on aga toonud väga ebameeldivad võõrutusnähud. Mitte kunagi ma enam sellist ravi pika aja vältel teha ei plaani, ka raskema haigusjuhuga mitte. Mitte keegi, peale kasutajate, ei tea, mida toob nende ravimite maha jätmine mõnele inimesele. Samas kõik ei koge selliseid võõrutusnähte. Miks mõnel aga nii karmilt, ei tea. 

    Sportlikus mõttes oli kuu enam-vähem. Erinevaid trenne kogunes ajalisel 44 tundi ja 41 minutit. Jala tõttu sain kõndida vähe, kokku läbisin selliselt 64,6 km. Jalgrattaga käisin sõitmas vaid 2 korda ja läbisin kokku 42,9 km. Jõusaalis tegelesin endaga 5 tundi ja 42 minutit, kokku kolm korda. Korvpalli käisin mängimas ja harjutamas kolmel korral, kokku 5 tundi ja 17 minutit. Seal hakkab mul raskeks minema, kuna ei ole enam noor ja keskendumine headeks sooritusteks on üha raskem.

 

    Jooksmas käisin 26 korda. Distantside pikkused alates kahest km-st kuni poolmaratonini Valmieras. Kokku läbisin 200,8 km. Peale viirust on pulss olnud natuke kiirem ja päris taastunud veel ei ole. Kardan, et Linnamaratoni 10 km distantsil jääb hooaja kiireim jooks seetõttu tegemata. Kõige ebaõnnestunumaks jooksuks kujunes Valmiera poolmaraton. Hea meelega unustaks selle üldse ära. 2.09 on aeg, millest ka kehva vormiga kodusel raskel maastikul olen suutnud kiiremini. Muidugi, kehv aeg oli põhjustatud korraldajatest. Eriti halb oli sooja ilma ja päikesega see, et joogipunkte oli vaid 4 ja rada kohati vaid 1 inimese laiune. 

    Kiirustrenne tegin kuu jooksul vaid korra, intervallidega aga mitte ühtki korda. No ei julgenud jala tõttu. Samas ühe 4 km jooksuga olen rahul, seal ei jooksnud maksimaalse tempoga, aga km keskmine aeg tuli siiski kindlalt alla 5 minuti.

    Lootsin joosta ka Sibulatee jooksul Varnjas ja 36 tundi enne võistlust oleks saanud veel kohagi, aga just siis olin kergelt viiruses ja õigesti tegin, et ei osalenud. Võistlust ei ole mõtet läbida km ajaga 5.30 ... 6.00 kui muidu läbiks selle ehk 5.00 km ajaga.

    Kuna hooaeg hakkab lõppema, siis võistluseid on jäänud vähe. Püüan osaleda Linnamaratoni 10 km distantsil ja kui veab, siis ka Suure-Munamäe - Võru jooksul. Mõni üritus küll veel tulemas, aga näiteks liival ma joosta ei suuda. Mispo talvemaratoni ajal on tihti lumi maas, lumisel rajal ma aga võistlustempoga joosta ei julge. Kui ilm pole halb, siis ehk osalen 2. novembril Valgas Mardijooksul.

    Järgmine postitus tuleb peale Linnamaratoni 10 km jooksu. Kohtumiseni! 

Valmiera poolmaraton.

                             Tere taas!

  Ennemalt oli ürituse nimi Valmiera maraton, aga koroonapandeemia lõi kõik sassi ja nüüd on nimetuseks Valmiera "roheline" poolmaraton. Distantsid: lastejooksud, miilijooks, matk, 5 km, 10 km ja 21,1 km. Varasemalt neil 5 ja 10 km distantside asemel olid 6 ja 12 km ja stardid poolmaratonist ja maratonist eraldi. 

    Sel aastal kuulus Valmiera jooks ühte sarja koos Liepaja "suve" poolmaratoniga ja Jelgava ööpoolmaratoniga. Juba suve algul otsustasin, et osalen, sest sellest üritusest vaid head mälestused. Olen seal varem läbinud 2 korda poolmaratoni ja korra maratoni. 

    Juhendist leidsin, et 5 km start antaks kell 13.00 ning 10 km ja poolmaratoni start kell 13.45. Paar nädalat enne võistlust muudeti ajad vastupidiseks. Ja vaid mõni päev enne jooksu muudeti jälle stardiaegu, kõik kolm jooksu stardivad üheskoos kell 13.00. Ka rajaskeemid avaldati vaid mõni päev enne starti ja see oli suur pettumus. Võistluskeskus kesklinnast ära viidud linna äärde ja trassid põhiliselt segapinnastel. Linna meile enam üldse ruumi ei anta, ennemalt olid ikka tänavad jooksuks reserveeritud.

    7. septembril startisime mina, Heli ja Silvia kell 9.15 kodust ja kell 9.30 võtsime Elvast Kati peale. Mina osalesin poolmaratonil ja teised 10 km distantsil. Umbes 11.15 jõudsime kohale. Parkimine oli korraldatud ja stardikohast vaid paarsada meetrit eemal. Ilm oli kuumapoolne, selge ja umbes 24 kraadi sooja. Võistluskeskus ilusas spordikeskuses ja selle ümbruses, ühel pool linn eramajadega, teisel pool männimets. 

    Stardimaterjalide väljavõtt lihtne, edasi riiete vahetus, aja viitmine ja soojendused/venitused. Kuna stardikoridor pikk ja kitsas, siis läksime sinna 15 minutit varem. Kohal oli ka palju kärusid, kus inimene istub ja keegi lükkab seda. Etteöelduna, et rada oli selliseks "jooksuks" võimatu.

    Start venis 2 minutit. Stardikoridorist kolmveerand ringi  kergejõustiku staadionil ja siis pööre tänavale. Rahvast algul päris palju ja enne oma jooksu ei saanudki teha kui olime tänavale jõudnud ja seal paarsada meetrit jooksnud. Enesetunne oli hea ja üsna pea sai oma tempo leitud. Kuigi esimese km aeg oli vaid 5.49, siis see oli alguse 400 meetri tõttu. Teisel km-l keerasime alla jõe poole ning olin üsna ootusärev, et mis edasi. 

    Edasi juhtus aga see, et asfalt sai ühtäkki otsa ja jõudsime kitsale sissesõidetud radadele/teekestele. Iga paarikümne meetri tagant kerge pööre ühele või teisele poole. 2. km aeg oli 4.58 ja tundsin, et tuleb hea jooks. Kuni ... Ühtäkki lõppes teekene, pöörasime rajakese peale, kus sai vaid hanereas "joosta". Kuna algus tõusuga, siis sai mäest üles minna suuresti vaid kõndides, sest ruumi ei olnud. 

    Nüüd oli ka selge, et head aega ma ei saa. Plaan oli alistada 1.50, aga keskmine aeg muutus selliseks, et eeldas lõpuaega 1.55 kanti. 3. km aeg 5.49. Vahepeal sik-sak jooks mitmesaja meetri vältel, seega ka kell enam täpselt maad mõõta ei saa. Paras mass jooksjaid oli ikka päris hädas, asfaldijooks muutus n.ö. maastikujooksuks. Esimene joogipunkt 3,5 km kaugusel. Õnneks tuldi kuidagi vee jagamisega toime, kuigi aega sinna kulus. 

    Edasi läksime jõe äärde ja jooksu asemel pideva pinnase muutustega rajake. Kohati ka pehme liiv, mis eriti ebameeldiv. 4. km aeg 5.30, 5. km aeg 5.33 ning 6. km aeg 5.28. Edasi tõusime ühele jalakäijate sillale ja sealt üle jõe. Ootasin juba väga teist joogipunkti, aga seda ei tulnud. Trass muutus üha hullemaks, sik-sak, üles-alla. See rada sobiks ehk üksikutele matkajatele. 

    Janu ja kuumus muutus juba väga tugevaks ning hakkasin tempos järele andma. Joogipunkti aga ei paistnud kusagilt. 7. km aeg 5.49, pulss juba ohtlikult üleval 142/146. Ja siis enam ei jaksanud ja peale tuli tüdimus. Kas tõesti on rajal nii vähe joogipunkte? Hakkasin kõndima ja siis möödusid minust  2 tunni tempomeistrid. 

    Mõtlesin juba katkestamisele, aga pidasin siiski veel vastu. Suure silla alt läbi ja pööre silla peale, kus joogipunkt. Seal täitus ka 8. km ajaga 7.08. Edasi pöörasime sillale ja kesklinna, muidugi mäest üles ja kõnniteel. Suurt teed meile ei võimaldatud. Trassil ka tavakodanikud oma käimistega meid segamas. Isegi sellist rajakest ei suudetud lühikeseks ajaks kinni panna. 

    Varsti jõe äärde tagasi, meel mul väga mõru. Ainus pisike lootus, et teisele ringile minnes saame juua. Trepid, puusillakesed pidevalt muutuva kõrgusega ja see polnud enam maastikujookski.  Pigem kergete takistustega takistusjooks. Kuidas nende kärudega liikuda suudeti, seda ei suuda ma ettegi kujutada. Igatahes rajal ei kohanud neist ühtki. 

    Lõpuks oli näha, et jõuame võistluskeskusesse. Esimene ring poolmaratonil 10 km, teine 11,1.  Esimese ringi lõppedes sain ajaks 56.55. Kui stardis kaotatud 33 sekundit maha võtta, siis kõige hullem veel seis ei olnud, isegi 2 tundi oleks ehk veel võimalik. Teine ring taas staadionil ja siis edasi tänavale. Ning uskumatu, joogipunkti ei olnudki! Sellise ilmaga! Kas neil krt vesi otsas seal Lätis? Jelgavas oli ka ainult 4 joogipunkti, kuid seal jooksime hilja õhtul. Liepajas oli joogipunkte 8. Seda oleks Valmieraski vaja olnud! Nüüd oli siis selge, et 6,5 km tuli joosta joomata, jahutamata. Päike küll septembrikuine, aga küpsetas siiski halastamatult. 

    Tuju täielikult nullis ja nüüd oli ainus motivatsioon vaid lõpetada, ükskõik, mis ajaga. Ühtäkki tabas mind gaasivalu, jäin seetõttu mitmel korral paigale ja lausa kägarasse. Isegi üks jooksja püüdis uurida, mis mul lahti. 11. km aeg 6.25, 12. km aeg 6.33, 13. km aeg 6.29. Ja siis tundsin, et kõht läheb lahti. Hetkeks olin lausa paanikas, kas suudan vastu pidada wc-deni. Kohta viimases hädas tee ääres ei olnud, kuna kõikjal oli inimesi. Mitte jooksjad. Meil olid vahed väga suureks muutunud ja kõik olid päris suurtes raskustes. 14. km aeg 7.01.

    Kuidagimoodi jõudsin rajalt ära minna wc-de juurde ja seal oma asja ajada. Siis rajale tagasi ja nähtavale ilmus joogipunkt. Sõin oma ainsa geeli, jõin ja kastsin end piisavalt. 15. km aeg tuli 8.40. Ometi andis geel ja vesi mulle indu juurde, lõpuni ju vaid 7 km! 

    Edasi võtsin sisse  oma tempo ja suutsin seda mingil määral hoida. Kuna jooks muutus stabiilsemaks, hakkasin teistele ükshaaval järele jõudma. Samas suure osa ajast olin rajal täiesti üksi. Vaja vastu pidada 4,5 km, et taas juua ja end jahutada. Suuresti liivasel rajal sain 16. km ajaks 6.06, pulss 128/133. Teada oli, et teisel pool jõge rada veel raskem ning pulss ronib varsti taas väga üles.

    17. km ajaks sain 5.50, 18. km ajaks 6.20. Sel km-l oli peaaegu võimatu joosta. Ajasin siiski oma jonni edasi ja otsustasin joosta kasvõi sellisel rajal ja mitte kõndima jääda. Iga poole km järel püüdsin jälle mõne jooksja kinni ja jätsin nad kiirelt kaugele maha. Kõik need olid suures hädas kuumuse ja joogi vähesuse tõttu. 

    19. km aeg 6.14, pulss 139/143. Edasi joogipunkt . Kuigi siis tuli tõus, oli see ometi asfaldil ja sain taas mingi rütmi kätte. 20. km aeg koos joomise ja jahutamisega 6.04. Viimane km jooksin taas juba enam-vähem tempos, aga rada võttis minult väga palju. Enne lõppu treppide kaskaad, kus sai vaid kõndida. Ja siis lõpusirge. Kell mõõtis distantsi pikkuseks koos alguse pika stardikoridoriga 20,89 km. Võtsin vastu kenakese medali, anti ka väike pudel vett, pakk spagette, kohuke ja mingi batoon. Edasi läksin staadionile ja panin kella uuesti käima, et saaks ka kella järgi poolmaratoni kirja. Jooksin aeglaselt, aga tunne muutus taas heaks. 21. km aeg 5.42. Viimased 130 meetrit läbisin ajaga 0.44. 

    Kella järgi siis lõpptulemuseks 2.09.45, pulss 131/149, sammu pikkus koos vahepealse kõndimisega 1.01. Vedeliku kaotus suur ning oli tunda, et kuumus tegi mulle natuke liiga. Pea muutus ära imelikuks ja see väike pudelitäis vett ei andnud midagi.

    Olin natuke pikali, siis läksin auto juurde riideid vahetama. Edasi otsisime kohvikut. Ühes oli järjekord liiga pikk, teise pääses vaid ette reserveerides. Kolmas oli Valetta keskuses ja ei olnud seetõttu suurem asi, kuna õhk ei liigu. Edasi algas tagasisõit, kus Kati Elva viisime ja ise edasi Lagujasse sõitsime.

    Mis mind väga üllatas, oli see, et kogu jooksu ajal ei andnud põlv endast üldse märku. Jalatald muidugi tulitas, aga jooksu pidas vastu. Tavalist kõndimist aga ei talunud. Sellest olenemata otsustasin, et sel hooajal ei tule enam ei maratoni ega poolmaratoni. Katsun kuu teises pooles leida ühe lühema jooksu, siis oktoobri alguses Linnamaratonil ka vaid 10 km. Ja kui kõik korras, siis ehk lõpuks jõuan Suure-Munamäe - Võru jooksule, kus olen osalemata aastast 2016, kuigi olen sinna igal aastal soovinud minna.

     Nüüd ametlikud numbrid. Eestist osales kokku neli jooksjat, kellede seas jäin kindlalt viimaseks. Ametlikuks lõpuajaks sain 2.08.21, millest võib 33 sekundit maha arvestada, et tegelik võistluseaeg saada. Kell mõõtis maa oluliselt lühemaks, aga rada oli selleks vastav. Paljud arvasid, et rada oligi lühem, aga vist ikka ei olnud. Sik-sakkidega ei tule kell lihtsalt toime, selle asemel vaid sirged jooned. Tõusumeetreid kogunes minu kella järgi 152 meetrit.

    Üldjärjestuses sain 208. koha. Minu vanusegrupis oli lõpetajaid 22, kellede seas sain 20. koha. Minust taga pool oli 24 meest. Kokku lõpetas 202 meest ja 70 naist. Katkestajaid oli 7 mees- ja 3 naisjooksjat. 

    Minu kõikidel reisikaaslastel oli 10 km distantsil ka raske ja keegi ei saavutanud soovitud või loodetud aega. Aga me kõik lõpetasime! 

    Lätlaste tagasiside võistlusele oli halb, kriitika puudutas ennekõike rada ja seda, et rajakaarte ei avaldatud varem. Samuti kaevati joogipunktide ja stardiaegade muutmiste üle. Ise annan kokkuvõtteks viie palli süsteemis neile hindeks 2,25. Medali ja võistluskeskuse eest 5 punkti, kõige muu eest ühe punkti. Kui korraldajad võistlust tagasi ei muuda, siis ei osale seal kahjuks enam kunagi. 

    Kogu sarja peale sain kokku 51. koha, seda just kõikidel etappidel osalemise tõttu.

Lõpetuseks: see oli mu elu kõige raskem poolmaraton.

    Head aega või kohtumiseni rajal!

August 2024 ja vanad ning uued hädad.

                                 Tere taas!

    Võtan augusti liikumised kokku ja mainin ära, et parem õlg, mille probleemid algasid juba eelmisel kevadel, on üha halvemas seisus. Eelmine ortopeed jättis kõik sinnapaika, aga valud õlas on väga segav faktor. Jõusaalis sellega käia ei saa, magades pean väga jälgima parema käe asendit, taha poole tõmmata ja siis midagi visata ei saa. See toob väga tugeva lühiajalise valu.

    Õnneks sain uue saatekirja ortopeedile. Nagu ikka, haigekassa toetusega ei olnud Tartus ja Tartumaal ühtki vaba aega mitme kuu vältel. Aja sain lõpuks Valgas ühele ortopeedile ja asjad läksid kohe käima. Esmaspäeval, s.o. 2. septembril on MRT uuring Viljandis ja 6. septembril juba ortopeedile tagasi. Loodan, et viga tehtaks kindlaks ja kui on võimalik mind aidata, siis ka saan vastava ravi. 

    28. augustil tegin kerge 5 km jooksukese keskmise koduse tempoga. Ja ühtäkki muutus parema jala tallaosa vasakust äärest valusaks. Peale jooksu ei saanud enam jala peale astudagi. Joosta ei ole enam julgenud, kõndimine võimalik väga aeglaselt ja ka siis paraja valuga. Kõik mu plaanid on nüüd segamini ja ei teagi, kas suudan laupäeval, 7. septembril, Valmieras poolmaratoni joosta. Enda arvamuse järgi viga kas väikeses liigeses või kõõluses. Too piirkond kõõluste rohke. Ei välista, et ka närv võis pihta saada. Kõik need hädad paranevad väga pika aja jooksul. Kui aga on vaid mingi venitus, siis on lootust. Igatahes Linnamaratoni 42,2 km jooksu lootuse matsin peaaegu maha.

    Kui nüüd augusti tegevusi uurisin, siis loodetud 200+ jooksukilomeetrit jäi saavutamata, jalgrattaga sõitsin vähe, vaid aeglast kõndimist oli enam-vähem piisavalt.

    Võistlustest osalesin Kambja Jooksusarja viimasel etapil 6. augustil. Muudetud raja pikkus oli sel korral 9,72 km, tõusumeetreid 200, lõppaeg ilma tugevalt pingutamata 57.03. Km keskmine aeg 5.52, pulss 139/151. 

    Ülemistel osalesin kahel päeval järjest. Reedel, 9. augustil, jooksin 10 km distantsi läbi ajaga 49.42, pulss 135/153. Laupäeval, 10. augustil poolmaratoni ajaga 1.46.59, pulss 130/146.

    22. augustil osalesin Võru ööjooksul. Läbisin seal 10 km ajaga 48.53, mis mu ligemale kuue aasta parim tulemus. Km keskmine aeg tuli 4.53, pulss 140/152.

    Augusti jooksul sõitsin rattaga 3 korda ja läbisin kokku 66,66 km. Kõndisin 116 km ja jooksmas käisin 24 korda, kokku läbisin üle 192 km. Distantsid 3 km kuni poolmaraton. 

    Lähipäev toob paljudes asjades selguse. Loodan väga Valmieras joosta. Kuu teises pooles tahaks ka mingil võistlusel osaleda, oktoobris Tartus ja Haanja-Võru  jooksul. Kusjuures viimasel osaleda üritan aastast 2016, siiani pole see õnnestunud.

    

    Kohtumiseni.

Ummamuudu Liina Üüjuusk 2024.

                                 Tere taas!

    Peale ööjooksude Ülemistel ei olnud kalendris ühtki jooksuüritust tulemas ja pidi nuputama, kus saaks augusti teises pooles veel korra võistelda. Arvestades populaarsust ja kaugust otsustasin Võru kasuks 22. augustil. Jooksu ametlik nimi on kohalikus murdes ja tänu kohalikele, kes oma keelemurret säilitada püüavad. Lõuna-Tartumaa keelemurre on kahjuks surnud. Ma küll oskan seda, kuid pole kellegagi kõnelda.

    Panin end ja Crisi kirja. Hiljem tuli registreerida ka Heli, Silvia ja Liisi. Kahjuks viimasel tervisega probleemid ja pidi osalusest loobuma. Osalustasu ette registreerimisel vaid 5 eurot. Ka see rääkis Võru jooksu kasuks. Tegemist öö(õhtu)jooksuga, mis sel aastaajal õige valik. Pole liiga kuum, kuigi 2 aastat tagasi oli ka jooksu ajal veel üsna palav.

    Startisime kell 18.50 ja kohale jõudsime juba kella 19.35-ks. Unustan ikka veel ära, et Võru on mulle üsna lähedal. Päev otsa prognoosisid erinevad ilmajaamad jooksu ajaks vihma, kuid sadas natuke umbes 2 ... 3 tundi enne jooksu ja edaspidi ei tulnud tilkagi. Viimasel ajal ei saagi enam ühtki prognoosi tõsiselt võtta, kõik eksivad. Vahel on see hea, vahel mitte. Sel korral suurepärane!

    Võtsime välja rinnanumbrid, jalutasime paar km-t. Edasi otsustasime tuua auto stardikohale lähemale, kiriku esisele platsile, kus ruumi veel jagus. Just seetõttu, et Võrus puudub pakihoid. Vahepeal toimusid mitu erinevat lastejooksu, kus osalejaid piisavalt palju. 

    Pool tundi enne starti venitasime ja tegime Crisiga soojendusjooksugi. Mõni minut enne starti läksime stardikoridori. Püüdsime kõndijatest ette minna. Sel korral ei trüginud ükski kõndija ka ette, vaid hoidis viisakalt taha poole. Lugupidamine!

    Start anti üsna täpselt kell 21.30. Stardist 50 meetrit ja siis pööre paremale, kus ees pikk sirge. Nagu alati, tormab üks osa aeglasematest jooksjatest liidritega pea samal kiirusel minema. Kuna rahvast suhteliselt palju, siis ehmatasid rajal olevad takistused esimesel kilomeetril, hea, et neile otsa ei jooksnud. Alustasin enda kohta üsna kiirelt ja esimese km ajaks sain 4.58. Pulss läks kiirelt üles, mis sellise tempo puhul ka normaalne. 

    Võrreldes kahe aasta tagusega oli rada natuke muudetud, seda siis alguses ja lõpus, enamus trassist aga täpselt sama. Enesetunne hea ja püüdsin nüüd seda tempot hoida. Sooviks alistada jälle 50 minutit. Cris pani kohe kiirelt minema ja massis ei olnud tema selgagi näha. 

    Juba teisel km-l läks pulss üsna kiireks, korra jõudis see 140-ni. See ehmatas, sest pikalt ma sellise pulsiga ei pruugi kesta. 

    2. km aeg tuli veel kiirem, 4.51. Edasi kergelt laskumised, joogipunkt, millest mööda jooksin. Edasi staadionile, kus tuli joosta üks sirge ja kus tantsugrupp meid ergutas.

    3. km aeg 4.52, pulss 136/137. Seega hästi ühtlane kilomeeter. Neljandal km-l oli raja kõige raskem tõus, samas mitte väga järsk ning umbes 250 meetrit pikk. Neljas km täitus kiriku juures, ajaks 5.00, pulss 139/148. See osutus minu kõige aeglasemaks kilomeetriks.

    Edasi püüdsin pulssi rahustada, mis ei tahtnud kuidagi alla poole minna. Kerge laskumine Tamula järve suunas ja siis sama distants vastupidi ehk siis pikk ja kergema poolne tõus. Ülese jõudes pööre paremale ja täitus viies km ehk pool maad. Selle km aeg 4.55, pulss 140/146. Kuna esimene pool sai läbitud ajaga 24.37, siis hakkasin lootma, et ehk teen hooaja parima jooksu ja alistan ka 49 minutit.

    Uuesti Tamula järve suunas liikudes nägin, et Cris ei ole väga kaugel ja arvutasin, et meie vahe oli vaid 11 sekundit. Korra mõtlesin, et lähen ja püüan ta kinni. Õnneks surusin selle soovi maha, sest oleksin end kinni jooksnud. Distantsi edenedes aga libises Cris üha kaugemale minust, kuni kadus silmist. 

    6. km aeg tuli 4.50, pulss 141/147. Püüdsin kuidagi tempot säilitada ja vastu pidada. 7. km aeg tuli 4.48, pulss 146/149. Ühtpidi oli näha, et selliselt jätkates alistangi 49 minuti, kuid oli ka oht, et varsti hing kinni ja kaotan tempos. Kartsin ka 9. km tõusu. 

    Joogipunktist jooksin taas mööda, sest janu ei tundnud ja kuumus maha ei murdnud. Edasi tüütu kilomeeter mitme pööramisega ja pinnase vaheldumisega. Pidasin vastu ka 8. km ja sain ajaks 4.50, pulss 147/148. Seega ühtlane ja piiripealne. 

    Tõusu alguseks ei suutnud pulssi maha saada ja väikese kartusega alustasin seda. Ometi oli tunne hea ja pidasin vastu. Kiriku juures sai täis 9. km ning ajaks sain 4.59. Ei olnudki kõige aeglasem km. Pulss 147/152. Jalgu hakkasid jääma 5 km kõndijad, kuid õnneks vaid ühest pundist möödudes nad segasid mind. 

    Viimane km oli tempo säilitamine ja vastu pidamine. Tamula poole laskudes ei pannud kõike mängu ja õige ka. Pikk ja kergemapoolne tõus oli ju vaja veel läbida! Tõusul ei kõhelnud enam hetkegi ja jooksin oma hetke maksimaalsel kiirusel. Viimase km aeg 4.44, pulss 148/152. Finišijooneni oli aga veel 20 meetrit ja sealt tuli juurde ligi 6 sekundit.

    Mis aga peaasi, suutsingi alistada 49 minutit ja viimati jooksin nii kiirelt  või kiiremini 6 aastat tagasi, mil depressioon ei olnud mind veel ära lõhkunud. See aasta on olnud minu tõusu aasta! Kuigi jään veel oma tipust paar minutit maha, olen väga rahul. Ei julgenud hooaja alguses midagi sellist loota. Alates Rakverest juuni alguses olen kõikidel jooksudel alistanud 50 minutilise lõppaja. Ja enda kohta kiiret pulssi olen talunud paremini!

    Lõppaeg 48.53! Distantsi pikkuseks andis kell 10,02 km. Kuna alustasin stardijoonest umbes 20 meetri kauguselt, tuligi distantsi pikkuseks täpselt 10 km. Täpne mõõtmine on hea, sest siis on ka lõpuaeg täpne, mitte nagu näiteks Rakveres, kus maa kindlalt lühem või Jelgavas, kus maa kindlalt pikem. 

    Kuigi ametlikult jooksin teise ringi vaid mõne sekundi kiiremini kui esimese, siis esimese ringi ajavõtukoht oli mõnikümmend meetrit enne esimese ringi täitumist. Esimese ringi läbisin oma kella järgi ajaga 24.37, teise 24.16. Kuna stardis läheb nii mõnigi sekund kaotsi, siis ikka jooksin teise poole natuke kiiremini. Ainult nii ma oskan ja tahangi joosta. Ei meeldi alguses gaasi põhja panek ja hilisem kannatamine.

    Cris võitis mind ligi minutiga ja oli teisel ringil päris kiire. Küllap hoidis end esimesel ringil liiga palju tagasi. Ta oli natuke pettunud, sest tahtis aega alla 48 minuti. 1 sekund jäi puudu! 

    Silvia ja Heli tulid üsna lõpus, kuid tegid endi kohta siiski normaalse jooksu. Püüdsin veel Heli natuke toetada ja jooksin temaga kaasa paarsada meetrit.

    Minu ametlik lõppaeg siis 48.53,6. 238 lõpetaja seas andis see 112. koha. Meeste seas sain 153 osaleja seas 85. koha. Seega päris palju naisi jooksid minust kiiremini. Omavanuste seas olin 17 osavõtjaga viies. Pulss oli mul keskmiselt 140 ja maksimaalselt 152. Sammu pikkuseks mõõtis kell 1,15 m. Tõusumeetreid kogunes 43. Kella järgi kaotasin stardiga umbes 10 sekundit. Seega olen oma tasemelt tagasi aastas 2015, mil osalesin esimestel jooksuüritustel. 

    Kõikidel meist hea tuju(Crisi jäi siiski see 1 sekund kripeldama). Kuid ka tema hooaeg on korda läinud peale pikka selja- ja põlve vigastust. Edasi riiete vahetus ja koju sõit. 

    Korraldajatelt sooviks tulevikus siiski pakihoidu ja riietumistelki. Kõik muu neilt on igati hea! 

    Järgmine võistlus on 7. septembril Valmieras, poolmaraton.

    Kohtumiseni!