pühapäev, 14. jaanuar 2024

Kokkuvõte aastast 2023.

                     Tere taas! 

    Aastat kokku võttes mainin esmalt, et jaanuaris paranesin puusavigastusest, kuid see tuli augustis tagasi. Septembris tekkis mingi vigastus põlve, mis siiamaani mind vaevab. Sellega lähen mingil hetkel arstile, kuna nii kaua ei saa  kõõluse vigastus paraneda. Jõusaali ja mingil määral ka korvpalli segas õlavigastus, mis süvenes septembri alguseks. Magada, pikalt kõndida on valus, jõusaalis saan treenida vaid vasakut kätt. Ootan operatsiooni, mille kohta veel mingit infot ei ole. 

    Aasta esimene jooksuvõistlus oli 14. mail, mil Maastikumaratonil jooksin 10 km ajaga 55.24. Kartsin halvemat, ainult päris lõpus väsisin.

    13. juunil osalesin Kambja jooksusarja esimesel etapil ja läbisin 2 ringi ajaga 57.58. Ametlikult on distantsiks 10 km, tegelikult aga umbes 9,4 km. Kartsin halvemat. Aeg ju tundub kehva, aga Kambja on ka väga raske.

    16. juunil osalesin Elva Südaööjooksul. 10 km ajaks sain 52.17. Kusjuures teise poole, mis natuke raskem, jooksin oluliselt kiiremini. See üllatas igas mõttes ja hakkasin tulevikku lootusrikkamalt vaatama.

    30. juunil osalesin Hellenurme Suvejooksul. 10 km ring, kus esimene pool raskem. Ajaks sain 56.29, mis oli pettumus.

    29. juulil osalesin Jelgava Ööpoolmaratonil ja sain seal ajaks 1.58.32. Lootsin paremat.








    8. augustil osalesin Kambja jooksusarja kolmandal etapilt. Kaks rasket ringi ja ajaks sain 56.48. Olin tulemusega rahul. Peale haigestumist 2018. aasta septembris/oktoobris, oli see mu paremuselt teine tulemus Kambjas.

    11. augustil osalesin Öö(õhtu)jooksul Ülemistel. Soovisin Elva tulemuse üle joosta, kuid esimene ring selleks palju lootust ei andnud. Teisel ringil leidsin eneses piisavalt jõudu tempot oluliselt tõsta ja sain 10 km ajaks 50.07! Vaid 8 sekundit jäi puudu, et alistada 50 minutit. Peale haigestumist üle viie aasta tagasi, oli see minu kiireim 10 km. Lootsin, et Linnamaratonil jooksen selle aja üle. 

    Edasi takistasid vigastused mu osalemisi võistlustel ja mitmel makstud võistlusel jäi osalemata. Nii Tartu Suvejooksul kui ka Valmiera poolmaratonil. 7. oktoobril Linnamaratoniks ma korras ei olnud ja loodetud hea tulemus jäi jooksmata. Jala tõttu sain osaleda vaid 10 km distantsil ja ajaks sain 52.21.

    Kahjuks nii vähestel võistlustel vaid osaleda saingi. Parem siiski kui kahel varasemal aastal. 

    Kui aasta kokku võtta alade kaupa, siis jooksin 1152 km, kõndisin 1345 km. Korvpalli mängisin 49 tundi ja 40 minutit.. Jõusaalis rassisin 142 tundi, korra ka suusatasin 15 km ja jalgrattaga läbisin 838 km. Kokku tegin erinevat trenni aasta jooksul 598 tundi.

    Aasta saatsin ära ja uue võtsin vastu kesköise kõndimisega.

    Kohtumiseni!

teisipäev, 5. detsember 2023

Kokkuvõte sügisest 2023. Lisaks Linnamaraton.

                     Tere!


    Pole mitu kuud kirjutanud, kuna ei olnud midagi erilist kirja panna. Lõpetasin sellega, et põlv jamab ja joosta saan väga vähe, lisaks ei saanud õla tõttu midagi teha. Põlv teeb siiani vaeva ja ei kavatsegi paraneda. Õla kohta tean nüüd seda, et seal on mingi "lihase/kõõluse pitsumine" ning labrum on vigastatud. Viimane siis luuline vigastus. Ortopeedile minek 6. detsembril ja näis, mis ette võetaks.   

              Igatahes jõusaalis teen vaid vasakule käele trenni, paremaga ei saa midagi teha. Korvpallis on kohati päris valus, eriti söödud ja poolhaagid parema käega. 


    Kuude kaupa eraldi olid mu tegemised järgmised. Septembris sõitsin jalgrattaga ligi 177 km, kõndisin 231 km, jooksin vaid 31 km. Jõusaalis ligi poolteist tundi. Korvpalli mängisin natuke üle 7 ja poole tunni.

    Oktoobris mängisin korvpalli üle 7 tunni, jõusaalis olin 4 ja pool tundi. Jooksin 50,65 km ja kõndisin 56,5 km.

    Novembris mängisin korvpalli 7 tundi, jõusaalis 5 ja pool tundi, jooksin 39,66 km ja kõndisin 110,4 km. Üsna tagasihoidlikud numbrid jooksmises ja jõusaalis. Korvpalli on saadud mängida ja kõndida piisavalt.






    Oktoobris osalesin Tartu Linnamaratonil. Kahjuks vaid 10 km distantsil. Enamat põlv ei võimaldanud. Vahele jäi 4 aastat järjest. Eelmine jooks oli mul Tartus suurepärane, jooksin 2018. aastal uue isikliku rekordi maratonis. Edasi on tervis ainult jamanud. 

    7. oktoobril oli ilm kehv, jahe ja väga tugeva tuulega. 10 km rada küll selline, et igal pool tuul ei sega, aga kui segama pääses, siis korralikult. Ilma tõttu läksin kohale n.ö. viimasel minutil. Sain Crisi käest stardimaterjalid ja edasi riideid vahetama. Kiire käik ka wc-sse ning starti ja paari minuti pärast juba kõlaski stardipauk. 

    Stardijooneni kulus 10 sekundit. Kuna lootsin salamisi 50 minuti alistamist, siis olin lootusrikas, et stardis nii vähe aega kaotasin. 1. km aeg andis ka lootust, kuigi tundus, et oleks pidanud natuke rahulikumalt alustama. Aeg 5.02. Juba teise km lõpus tekkis 50 minuti alistamises kahtlus, sest selle aeg tuli vaid 5.18. Lohutasin end, et see tõusuga km ja küll tempo taastub. 

    3. km tõi ajaks 5.12, neljas 5.06. Sõpruse sillal tuul ei seganud, kuna puhus osaliselt tagant. 5. km aeg aga masendas, 5.12. Ei suuda ma selles seisus teise poolega 70 sekundit tagasi joosta. Miks? Sest tuul hakkas nüüd rohkem segama ja millegipärast oli pulss liiga kõrge. Ülemistes oli just pulss hea ja see võimaldas tugeva teise poole. Nüüd püüdsin vaid kuidagi tempot säilitada. 

    Ei õnnestunud, 6. km aeg 5.16. Edasi oli rajal väike üllatus, ei jooksnudki Kaunase eest, vaid hoopis tagant. Kuna rajal muud muutust ei olnud, siis see tegi distantsi siiski 30 ... 40 meetrit pikemaks. Seegi lisab ajale vähemalt 10 sekundit. Seega lootused kustusid lõplikult. 7. ja 8. km ajad 5.24. Ühesõnaga tuleb teine pool ka kindlalt aeglasem kui esimene. See pole mulle aga omane. Ju midagi oli ka tervisega lahti, sellest andis märku pulss. 

    Supilinnas kulgev 9. km tõi ajaks 5.17, seega päris läbi ma õnneks ei olnud, kartsin ju tempos veelgi alla jääda. Viimaseks km-ks võtsin kõik jõuriismed kokku ja püüdsin anda endast maksimumi. Pulssi enam ei vaadanud, vaid lihtsalt vaeveldes andsin endast hetke maksimumi. Viimase km aeg päeva parim, 4.48. See aga rõõmustas vähe, kuna lõpuaeg alla igasugust lootust: 52.20. Isegi raskema rajaga Elva ööjooksul õnnestus paremini, eriti just teine pool.

    Koos kõndijatega sai 10 km distantsil aja kirja 1368 jooksjat. Ametlik lõpuaeg tuli 52.21, koht 348. Oma vanuste seas olin 19. kohal, osalejaid 48. Vaatasin lõpuaegu ja oleksin tervena omavanuste seas olnud kolmas või neljas. Vaat mida siis teeb depressioon ja ravimid. Näostki näha, et kõik ei olnud tol päeval korras.



    Mis edasi? Esialgu olen põlve tõttu hakanud korraga vaid 2 km jooksma ehk see aitab. Igatahes septembrist alates pole põlves olnud mingit muutust, mis teeb natuke ärevaks. Kas on hoopis põlveliigesega mingi jama? Eks näis. Võistluseid ei planeeri, kuigi Narvas oleksin jooksmas käinud, kuid nii lühikese distantsi pärast nii kaugele sõitma ei hakanud. 

    Püüan hakata suusatamas käia, kui organism võimaldab. Kaotasin ju suusatamisvõime samuti depressiooni tulekuga 2018. aasta sügisel. Enne seda suutsin Haanja maratonigi läbida, nüüd on tõusud ületamatuks takistuseks muutunud. 

    Ligadi-logadi siiski edasi! Kohtumiseni!

    

    

neljapäev, 21. september 2023

Suvi 2023.

                         Tere!

    Eraldi kokkuvõte erinevatest suvekuudest jäi tegevuste vähesuse tõttu kirjutamata, õigem siis kogu suvi korraga kokku võtta.

    Esmalt tervislikust seisust. Mais ilmutas end taas vigastus puusas ja reie ülaosas, mis väga segab jooksmist. Kõndida laseb see häda aga vabalt, ka rattasõit pole probleemiks. Jooksukoormuse vähendamine ei lubanud vigastusel tõsiseks areneda ja nii suutsin juuli lõpu poole juba üsna pikki vahemaid joosta. Jooksin ka Jelgavas poolmaratoni. Peale Jelgavat oli aga viga minna jõuga kümmet km-t jooksma. Vigastus taas süvenes ja pidin jooksukoormust veelgi vähendama. 

    See tuli mingil määral kasuks, kuna suutsin Kambjas 10 km joosta ning Ülemistel jooksin 10 km distantsil oma viimaste aastate parima tulemuse. Järgmiseks eesmärgiks oli Skehcersi Suvejooks Tartus. See jäi aga ära, kuna vigastus segas liiga palju.

    Augusti lõpus tabas mind aga eriti halb vigastus. Vasaku jala põlve siseküljes tekkis parajalt tugev valu ja tundsin selle vigastuse ära. Kahel korral on see mind vaevanud, nüüd siis kolmas kord. Tegu mingi kõõluse vigastusega ja nüüd tõmbasin koormuse nulli lähedale. Masendas see, et septembri algusesse planeeritud Valmiera poolmaraton tuli ära jätta.

    Kaks nädalat ei jooksnud sammugi, edasi olen üle päeva 2 või 3 km korraga jooksnud. Põlve seis on läinud paremaks, kuid terve see ei ole. Seetõttu jätsin planeeritud poolmaratoni oktoobris Tartus sinnapaika ja registreerisin end vaid 10 km distantsile ja vaid selleks ettevaatlikult harjutangi.

    Edasi kirjutan ühest teisest vigastusest, mis arenenud pikalt ja on nüüd talumatuks muutunud. Nimelt tegin talve lõpus oma paremale õlale jõusaalis liiga. Pidin jätma kõik käega harjutused sinnapaika. See pole mind aga aidanud ja vigastus on muutunud üha hullemaks. Lõpuks arenes asi nii kaugele, et pidin arstile minema, kuna kätt tõsta enam ei saanud. Rõntgen näitas, et labrum on vigastatud. Edasi ootan ultraheli uuringut ja käin füsioteraapias. Valu on nii hull, et ka praegu kirjutada raske. Korvpalli küll mängin, aga pingutada saan vaid kaitses, sööta ja visata ei suuda. Isegi kõndides on õlas valu kui käsi rippuvas asendis hoida. Ka mobiili ei saa üle mõne minuti paremas käes hoida.     

    Eks näis, mis saab. Hoiatus aga kõikidele algajatele, jõusaal pole sugugi ohutu koht ja "jõu" näitamine esimesel aastal on ohtlik. Jalgu olen edasi saanud treenida ja see on rattasõidul positiivse tulemuse toonud. Väntan raskemate käikudega kui aasta või kaks tagasi. 







    Kui nüüd suvekuud kergelt kokku võtta, siis esmalt juuni. Jooksin 120,63 km, kokku ajaliselt 11 tundi ja 40 minutit. Kõndisin 193,35 km, ajaliselt 36 tundi ja 49 minutit. Jalgrattaga sõitsin 172,38 km, ajaliselt 7 tundi ja 51 minutit. Jõusaalis olin 13 tundi ja 19 minutit.

    Juulis jooksin 142,2 km, ajaliselt 23 tundi ja 38 minutit. Kõndisin 157,8 km, ajaliselt 40 tundi ja 54 minutit. Jalgrattaga sõitsin 246,8 km, ajaliselt 11 tundi ja 3 minutit. Pikim sõit 34,47 km. Jõusaalis olin 11 tundi ja 46 minutit. 

    Augustis jooksin vaid 86,74 km, ajaliselt 8 tundi ja 23 minutit, pikim jooks 10 km. Kõndisin 186,74 km, ajaliselt 36 tundi ja 37 minutit. Pikim kõnd 12,12 km, jõusaalis olin 5 tundi ja 6 minutit, jalgrattaga sõitsin 242,7 km, ajaliselt 11 tundi ja 36 minutit. Pikim sõit 60 km. 

    Kokkuvõtvalt sain joosta väga vähe, jalgrattaga enda kohta parajalt ning kõndida piisavalt. 

    Kohtumiseni!

teisipäev, 15. august 2023

Ülemiste ööjooks 2023.

                             Tere!

    Eelmisel aastal arvasin, et enam 10 km pärast Tallinnasse ei tule. Kuid võta näpust, otsustasin siiski ka sel korral osaleda. Puusapiirkond küll ei olnud korras, kuid lootsin siiski normaalselt joosta. 3 päeva varem osalesin Kambja raskel rajal, kus saavutasin kahe viimase hooaja paremuselt teise tulemuse. Samas oli üsna raske ja tempo tundus aeglasem kui tegelikult oli. 

    11. augustil otsustasin süüa mitu korda, aga korraga kõhtu täis ei söö. Ning ennekõike kergemini seeditavat toitu. Ehk õnnestub selliselt joosta loodetust paremini. Eelmise aasta tulemust (51.29) ei julgenud lootagi üle joosta, ehk suudan Elva Südaööjooksu lõpuajaga (52.17) samaväärselt lõpetada. Nii mõnelgi päeval tundus, et hea kui 55 minutigagi selle distantsi Ülemistel läbin. Vaadates osalejate arvu, oli selge, et start tuleb sel aastal veelgi tihedam. Seega esimese km aeg tuleb üsna aeglane.

    Kell 16.15 alustasin kodunt sõitmist, õe võtsin peale Lõunakeskusest ning sealt alustasime sõitu kell 17.00. Umbes 19.15 olime kohal ja auto parkisin Ülemiste keskuse siseparklasse nagu kahel eelneval aastalgi. Võtsime Silviaga välja stardinumbrid, Cris tuli niisama kaasa toetama. 

    Edasi kerge söök Lidos, siis kolasin mööda keskuse spordipoode. Aeg justkui lendas ja poole 10 paiku sai jooksuriided selga ja -jalanõud jalga pandud. 

    Uurides nimekirja, ilmnes, et olen esimeses stardigrupis ehk esimese 500 startija seas. See sobis. Enne starti ka ilutulestik. Sel korral oli kas tuul teisest suunast või muudeti natuke ilutulestiku asukohta ja mingeid jääke jooksjatele peale ei kukkunud. 

    22.00 ja start. Väga tihe ja külje pealt pressisid end osad vahele, kuna stardijoonel läbipääs üsna kitsas. Aega kulus stardijooneni 25 sekundit ja edasi sai juba kergelt sõrkima hakatud. Tänavale jõudes sai juba jooksma hakatud ja kuigi oli väga tihe, siis eriti me üksteist ei seganud. Osaliselt vist seetõttu, et stardis eespool olime vastavalt eelmise aasta tulemustele. 


    Pulss läks kiirelt 130 peale ning tempo oli alguse kohta ehk kiiregi. Olles sel hooajal üsna kehvalt kodus jooksnud, siis panin sihiks, et esimese ringi jooksen aeglasemalt ja hea kui km keskmine tuleks 5.20 kanti. Teise poole lootsin läbida  umbes 5.10 km ajaga. Mingil hetkel järsk pööre vasakule ja siis sai 1. km täis. Kui algus maha arvata, siis stardijoonest alates km aeg 5.25. Nii tiheda jooksu kohta päris hea. Teine km on paras pöörete virr-varr, lõpuks ka parkimismajja, kust jooksime kolmandale korrusele ja teiselt poolt alla. GPS selles hoones ei võta, kuid sammude järgi kell mingi arvestuse siiski teeb ja teise km ajaks sain 5.11.

    Edasi pöörded, siis pikem sirge lõik, kus ka joogipunkt. Kuna seal oli rahvast väga palju, ei hakanud joogi laudadele lähenemagi. Siis raja kõige ebameeldivam, kuigi huvitav koht. Tagasipööre ja siis läbi mingi suure hoone. Pinnas seal killu ja mingi puru segu, mis tempot alandab. Hoones sai läbi 3. km ja selle aeg tuli 5.03! Peale hoonet veel jupp maad halval pinnasel, siis kerge tõus ja peaaegu tagasipööre. 

    Edasi ligi 1,5 km pikkune sirge. Alguses õrnalt tõusev reljeef, aga umbes poole km pärast hakkab reljeef aeglaselt langema. Püüdsin end tagasi hoida, et jääks jõudu teiseks ringiks, kuigi 4. km aeg tuli siiski 5.04. Pulss aga juba 140 kandis ja hakkasin muretsema.

    5. km on algul endiselt sirgel, aga siis järjest 4 pööret, neist 1 tagasipööre ja esimene ring sai täis. Viienda km aeg 5.07, küllap pööramiste tõttu natuke aeglasem. Stardipaugust oli möödunud 26.13. Hakkas tunduma, et ehk suudan isegi eelmise aasta tulemusega sama aja joosta ja see oli rõõmustav.

    Kuuendal ja seitsmendal km-l hoidsin end tagasi, et lõpu poole tempot tõsta. Pidevalt kalkuleerisin enda lõpuaega. 6. km aeg 5.09 pulss juba sinna 145 kanti jõudnud. Eelmisel aastal umbes samas kohas ja sama pulsiga pidin tempot tugevalt alandama, nüüd aga mitte. Parkimismajas täitus 7 km ja selle km aeg 5.12. Parkimismajast alates tundsin, et jõudu veel on ja tempo muutus iseenesest kiiremaks. 

    Kuna hoog oli sees, õhtu ei olnud liiga kuum, siis jooksin ka teisel korral joogipunktist mööda. Uuesti läbi tööstushoone ja seal jäi kell sel korral hätta, kaheksas km sai umbes 60 meetrit hiljem täis kui tegelikkuses. Selle km aeg 4.58, mis väike üllatus, sest jooksin natuke pikema maa.

    Eelviimane km taas asfaldil, kus pikk ja lai tee ja ei pea pidevalt teisi jälgima, keegi ei seganud seal kedagi. Selgeks sai, et eelmise aasta aega ma suudan vist isegi lüüa ja see muutis enesetunde veel paremaks. 9. km aeg 4.50. 

    Viimast alustasin tempo tõstmisega. Kuigi viimasel km-l taas pöörete virr-varr, sain ometi selle km ajaks 4.32! Kogu võistluse aeg 50.32 ja ametlik 10 km aeg 50.07. Km keskmine ae 5.01, pulss 140/156. Jaksan sellise pulsiga nüüd natuke pikemalt joosta kui aasta tagasi.



    Seda ma ei osanud oodata. Nagu ikka, tundsin rõõmu, samas kriipis see 7 sekundit ka hinge. Vaatasin marathon100 lehelt järgi ja see mu paremuselt 10. tulemus võistlustelt, mille distantsiks on täpselt 10 km. 

    Kas tulevikus osalen veel sel jooksul? Vist osalen, kuigi kardan, et vähemalt stardikohta muutmata saab sealne jooks olema veelgi tihedam. On selgelt näha, et sellest kujuneb suur üritus.

    Alates 2018 sügisest, mil depressiooni haigestusin ja kohe ravi peale ei saanud, muutus mu sportlik võimekus oluliselt kehvemaks ja eelmise aasta 51.29 oligi mu parim aeg alates haigestumisest. Ei julgenud ka kõige julgemas prognoosis arvata, et jooksen sellise lõpuaja. Reaalseks pidasin 52 minutit ja hiilgavaks eelmise aastaga sama aega. Kuna oman mitut ülekilo, siis kergemana arvatavasti jookseksin natuke alla 50 minuti, mis on minu viimase viie aasta täitumata unistus. 

    Järgmine võistlus 19. augustil Tartus Suvejooksul. Olen seal osalenud vaid korra, aastal 2016. Kuna jooks päeval, siis head aega ei oota ega ka plaani. Peale seda osalen 3. septembril Valmieras poolmaratonil. Kuna seal raskemapoolne rada, siis hooaja parimat ei looda. Oma parima poolmaratoni loodan joosta Linnamaratonil, kuigi seal on lõpu eel raske Toomemäe tõus. 

    Seniks kohtumiseni.

neljapäev, 3. august 2023

Jelgava Ööpoolmaraton.

                                     Tere!

    Üle mitme aasta suutsid korraldajad taaskord selle toreda ürituse korraldada. Nii kui varakevadel seda uudist kuulsin, otsustasin ka osaleda. Varem osalesin aastatel 2017 ja 2018. Esimesel korral olin vigane ja sain vaid kõndides poolmaratoni läbida. Teisel korral oli kohaliku toidukoha söök selline, mis tekitas jooksu ajal tugevad valud kõhtu ja loodetud isiklik rekord jäi 18 minuti kaugusele. Sel korral siis depressioonist lõhutud kehaga. Olin sel ajal enda kohta väga heas vormis. Ainus lootus, et ehk suudan joosta sel korral stabiilselt ja eelmise lõpuaja - 1.59 - alistada.


    Enne koroonajama oli tegu üha populaarsema üritusega ja rahvast oli seal meeletult. Distantsid on seal poolmaraton, 10 km, 5 km, 1 miil, 10 km kepikõnd ja mitmed lastejooksud.  Lastejooksudel osales ligi 400 osalejat, kõikidel muudel distantsidel kokku natuke üle 2000. Varasemalt oli ikka tuhande, pooleteisetuhande jagu rohkem. Võistluskeskus Jelgava jõe ühel saarel, seal ka finiš. 

    Parkimine oli ka üsna hästi korraldatud, jõe põhjakalda rohealale, kuhu oli toodud ka 2 hädavajalikku välikäimlat. 

    Registreerisin end juuli algul, mil poolmaratoni eest tuli maksta 21.20, lühemad distantsid olid väiksema osalustasuga. Uurisin ka Kati käest, kas ta soovib tulla. Lõpuks otsustas temagi tulla ja vist oli selles "süüdi" medali välimus. Osaleda soovis ka mu õde Silvia ja registreeris end 10 km jooksule. Cris lubas lihtsalt kaasa tulla. Juunikuine luumurd rikkus ta kogu jooksuhooaja. 

    Hotelle on Jelgavas vähe ja üldjuhul väga kallid. Kahel korral olen ööbinud motellis nimega Akva, see aga üldiselt ei meeldinud mulle. Jõe poolne vaade igati ilus, aga muus osas jama. Seetõttu otsustasin, et sõidan öösel tagasi. Pikk sõit küll ööseks, aga pidasin seda siiski mõistlikuks. Lootsin, et ka Cris aitab tagasisõidul. Kahjuks haigestus ta kaks päeva enne üritust ja kaasa ei tulnud.

    24. juulil käisin jõusaalis ja tundsin end väga nõrgana. Kodus avastasin, et palavik pea 38 ja üritusest osavõtt sattus kahtluse alla. Õnneks kolmapäevast alates läks paremaks ja lootsin, et saan siiski laupäeval joosta.

        Otsustasin sinna sõita ühe vahepeatusega Siguldas ning vältida Riiat. Ei tea ju, mis teed võivad seal remondis olla või milline on liiklus laupäeval. Maps näitas, et sõiduks kulub umbes 4 tundi ja maa pikkuseks tuleb 286 km. Seega ööseks üsna pikk sõit.

    29. juulil valmistusin hoolikalt ja sõit läks lahti kell 12. 10. Alguses Elva, kust võtsin peale Kati. Väike peatus Rõngus. Sealne pagaripood oli aga oma toodetega pettumuseks. Kõik justkui hea ja ilus, kuid pirukas ja võiroos osutusid kuivaks ja maitsetuks. Nii viletsat võiroosi pole ma kunagi saanud. Ometi aastaid tagasi olid Rõngu pirukatooted head. 

    Valgas tankimine. Kusjuures jutt, et Valgas ja Põhja-Lätis olevat kütus odavam, ei vastanud üldse tõele. Täpselt sama, mis ka Elvas või Rõngus. Ometi oli artikkel, et seal soodsam. Kütuse hind hakkas langema alles Sigulda kandis ja lõuna pool Riiat. Eestis kartellikokkuleppeid aga ei ole ja kütuse hind kõikidel sama, viimasel ajal ei muutnud seda ka maailmaturu hinnad, mis paari kuu jooksul langesid ligi 15%. 

    Väike vahepeatus Siugulda ääres Krimuldas, kus meile koduseks saanud Milly kohvik. Portsionid on seal tavapärasest suuremad ning ainult supi söömisest mulle piisas täielikult. Kati ja Silvia proovisid kana ja friikartuleid. Tegime väikese jalutuskäigu, et keha sundasendist tekkinud vaevadest leevendada. 

    Peatusime ka Siguldas ühes poes ja edasi Pihkva - Riia maanteele. Kohe peale Siguldat oli tee veel remondis 7 km jagu. Kuid peale seda oli tee väga heas korras ja sai sõita kiirelt. 

    Plaanisin sõidu selliselt, et kohale jõuame kella kuue paiku ja enam-vähem nii see läkski. Parkisime auto ja edasi samm võistluskeskusesse. Numbrite väljastus oli eelmise korraga võrreldes natuke teises kohas ja ei leidnud seda kohe. Number aga meeldis, võistlusnumbriks 93 ja all ka minu eesnimi. 

    Aega sai viidetud ka sportlandi poes, kus oli korralik allahindlus. Seetõttu sain sealt ka uued New Balanci tossud. Osaleda nendega ei julgenud, kuid kaks päeva hiljem proovisin need kodus ära ja sobisid nii aeglasemaks kui kiiremaks jooksuks. 

    Käisime ka kohalikus kohvikus, mis oli tegelikult korralik söögikoht ja asus täpselt stardijoonel. Kohvi ju vaja enne starti, sest sõit tegi natuke väsinuks. Kuna Kati oli juba palju kõndinud ja enne jooksu tal üle 20000 sammu tehtud, siis soovitasin tal vähem liikuda ja lihtsalt starti oodata. Ega see tal eriti õnnestunud. 

   

    Enne starti käisin veel auto juures, panin sobivad riided selga ja läksin stardipaika umbes 20 minutit varem. Stardiaeg poolmaratonil ja 10 km distantsil oli kell 21.50, 5 km distantsil 10 minutit hiljem. Venitused ja soojendus ning oligi start, kusjuures mulle taas ootamatult. Seetõttu sai kell mõni sekund hiljem käima pandud. Üle stardijoone sain 31 sekundit peale stardikäsklust. Startijaid oli ligemale tuhat.    

    Rada oli varasemaga võrreldes ebameeldivamaks muudetud. Pika ja laia tänava asemel  oli üks pööre teise järel ning joosta tuli 4 ringi, mis üsna tüütu. Varasemalt tuli joosta 2 erineva pikkusega ringi. 

    Võtsin sihiks 2 tunni tempomeistrid, kuid nood olid mingid segased. Arvasid, et alguses kaotatud sekundid tuleb pooleteise km-ga tagasi joosta. Tundsin väga kaasa nendele, kellele 2 tundi on unelmate piiriks ja kes sunniti jooksma hoopis kiiremini. Olen üsna kindel, et sellistest jooksjatest jooksid end mitmed kinni. Etteruttavalt võib öelda, et finišis olid need tempomeistrid üksi, kedagi nad kahe tunniga finišisse ei aidanud. isiklikult mina oleks võtnud tempoks 5.40 ja kolmveerand distantsiga oleks selle stardis kaotatud pool minutit tagasi joostud. 

    Esimesel km-l möödusin Silviast ja pooleteise km järel jõudsin järele Katile, kes ka püüdis jälgida 2 tunni õhupalliga jooksjaid. Kolmandal km-l ei võetud endiselt hoogu maha ja see vihastas mind selliselt, et otsustasin nad kinni püüda ja mööda minna. Muidugi minu tempo muutus jättis ka Kati omapead jooksma. Avastasin, et mõni päev varem põetud palavikuga haigus oli mind nõrgestanud ja pulss liiga kõrge sellise tempo jaoks. 

    Tänavatel oli ka mõningaid kaasaelajaid. Ja ma ei mõtle neid, kes jooksjatega kaasas. Kui 4 km järel taas saarele jõudsime, siis tuli seal teha üks ring ümber uhke hoone ja hiljem läbi sisehoovi, kus terve jooksu ajal mängis meile mingi orkester. Esimene ring tuli 45 sekundit miinimumajast kiirem. Joogipunkt kohe uuele ringile minnes ja esimene ring täpselt 5,28 km. See aga ehmatas mind, sest kui 4 ringi annavad kokku poolmaratoni, siis viimase ringi lõpus tuleb joosta üks 200 ... 250 meetrine lisalõik finišisse ja seega ei saa ka normaalset aega. Lootsin salamisi alistada 1.56 piiri ja see lendas prügikasti kohe peale uuele ringile minekut. Tempo oli mul täpselt selline, mis poolmaratoni ajaks oleks andud natuke alla 1.56. Km keskmine aeg oli mul 5.32.

    Peale joogipunkti ootasin, et millal pulss langeb, aga seda kahjuks ei juhtunudki. Terve teise ringi võitlesin enesega, sest tempo oli enam-vähem, kuid pulss pidevalt üle 140. Püüdsin ja püüdsin seda alla suruda, kuid ei õnnestunud. See tekitas  kartuse, et ma ei pruugi sellise kiirusega lõpuni jõuda. 8. km-l nägin endiselt kahe tunni tempomeistreid liiga kiirelt jooksmas ja nad olid minust väga vähe maha jäänud.  Vahe oleks pidanud olema juba üle minuti. 

    Teise ringi lõppedes märkasin, et tempo hakkabki langema. Kolmas ring oli juba üsna raske ja korra tundsin, et kohe jään kõndima. Tõmbasin natuke hoogu tagasi ja suutsin edasi joosta. Pulss aga kiirem kui teisel ringil. Kui uuesti saarele jõudsime, siis avastasin, et üks paarisaja meetrine jupp teest on valgustamata, tänavavalgus ei olnud sisse lülitatud. Vaevu suutsin selle lõigu tempot alandamata enam-vähem läbida.     Kui algas viimane ring olin 1.56 ajast maha jäänud 3 sekundit km kohta. 

    Nüüd siis keskmine 5.35 ja see annaks poolmaratoni lõpuajaks umbes 1.57.30. Kuna aga maa on pikem, siis tekkis kartus, kas ma jaksangi kahe tunniga lõpetada.

    Viimasel ringil oli juba mitu rasket hetke ja pulss üle 150, mis minu kohta liiga kiire. Saarel oli aga valgustamata raja osa nii pime, et näha oli vaid õrnalt helendavat rada, seal lihtsalt pidi aeglasemalt jooksma. Samas lõpus suutsin väsimusest olenemata siiski tempot hoida, kuigi enesetunne ütles hoopis midagi muud. 

    Kui poolmaraton täis sai, oli mul kellal ees numbrid 1.57.21. Kui siit stardis kaotatud 31 sekundit maha võtta, siis oleks ajaks 1.56.50, mis polegi kõige halvem kui mu hetkeseisu arvesse võtta. Jama oli aga see, et nüüd tuli veel üsna pikk lõik teisele saarele joosta, kus asus finiš. Võistluse ametlik lõpuaeg tuli vaid 1.58.38. See mu parim aeg Jelgavas, kuid pettumust tundsin siiski. Olen ju peale depressiooni suutnud pooliku läbida ka ajaga 1.52. Kusjuures viimasel ringil pidevalt pistis paremal ülakõhus. 

    Lõpuaeg siis 1.58.38, km keskmine aeg 5.33 (seega teine pool umbes aeglasemalt, mida minu puhul tuleb harva ette), keskmine ja maksimaalne pulss 142/155, tõusumeetreid 27, kiireim km teine ja neljas ajaga 5.24, aeglaseim esimene 5.59 (-31sekundit), aegluselt teine ja tegelik aeglaseim 16. km ajaga 5.40, kuigi sinna sisse kuulus ka joogipunkt. Aegu analüüsides leian, et jooksin päris ühtlaselt, mis on alati mu tugevam pool olnud. Seega suudan tempovalikul olla algusest peale üsna täpne. Tagantjärele tarkus ütleb, et oleksin siiski pidanud esimese ringi rahulikumalt alustama, siis ehk oleks tulnud parem lõpuaeg.     

    Pudel vett toodi kohale, väga huvitav medal kaela. Kati oli küll maha jäänud oma jala pärast kahe tunni jooksjatest, aga ei midagi hullu. Kuid jalg oli peale lõppu tal kehvas seisus ja kartsime vigastuse teket. Silvia ootas juba ammu rõõmsal meelel. 





    Edasi läksime ära auto juurde, kus loputasime endid natuke ja vahetasime riided. Mõni minut peale kella ühte hakkasin tagasi sõitma. Kuni Riiani oli liiklus tihe, Läti liiklusmärgid aga ei peegelda valguses vastu ning seetõttu tuli väga valvel olla, et mitte kiirust ületada ja mitte sõita õigest tee otsast mööda. Olen Lätis pimesi seetõttu varem mööda sõitnud õigetest tee otsadest ja tagasi saamine õigele teele kujuneb üsna aega nõudvaks. Ka trahvi olen 3 korda saanud kiiruse ületamise tõttu. Mitte kordagi teadlikult kihutades, vaid lihtsalt ei näinud 70 märke. 

    Peale Riiat mõtlesin, et Sigulda kaudu tagasi ei lähe, kuna seal aeglasem lõik ja pöörasin Krustini juures otse Valga peale. Kahjuks oli ka sel lõigul remont käimas või lõpetatud ja kiirus piiratud kuni 70 km/h päris pikalt kuni Inciemsini. Seega osutus tee valik kahtlaseks. Kuna keha oli juba väsinud, siis oli sõit raske, kuidagi surusin istmiku närvi peale ja Straupes tegin väikese pausi  sirutamise ja kõndimisega. 

    Kell 3.35 olime Elvas, kust Kati maha läks ja 3.50 kodus. Otsustasin, et nii hilja pikka tagasisõitu tulevikus ette ei võta. Keha hoiab end rooli ees halvasti, tekkib kangus ja autogi andis soovituse teha kohvipaus.    

    Toon eraldi välja kõikide km-te ajad:

1. km 5.59, pulss 121/134,

2. km 5.25, pulss 136/140,

3. km 5.34, pulss 134/137,

4. km 5.24, pulss 139/144, 

5. km 5.26, pulss 143/145,

6. km 5.25, pulss 143/146 joogipunktiga,

7. km 5.31, pulss 142/143, 

8. km 5.36, pulss 141/143,

9. km 5.36, pulss 141/144 jp,

10. km 5.32, pulss 143/146,

11. km 5.39, pulss 143/146 jp,

12. km 5.31, pulss 142/145, 

13. km 5.32, pulss 144/145,

14. km 5.36, pulss 143/145 jp,

15. km 5.38, pulss 145/148, 

16. km 5.40, pulss 145/148 jp,

17. km 5.31, pulss 146/148,

18. km 5.37, pulss 147/148,

19. km 5.33, pulss 148/149 jp,

20. km 5.36, pulss 149/152,

21. km 5.30, pulss 152/153,

0,33 km 5.06, pulss 151/155.

    Paar päeva hiljem sain korraldajatelt kirja, et minust 47 pilti, kahjuks ei kõlba sellest ükski. Ühel-kahel ehk oli talutav, aga seal polnud mina esivaates.

    Selline sai siis kokkuvõte Jelgava ööpoolmaratonist. Soovitan tulevikus osaleda. Pööramisi küll palju, aga rada üsna tasane, tõusumeetreid vähe. Küllap tulevikus muutub ka korraldus sama heaks kui enne koroona-jama. 

    Järgmisena osalen Kambja jooksusarja kolmandal etapil, seniks kohtumiseni!