Teisipäev, 4. jaanuar 2022

Kokkuvõte detsembrist ja aastast 2021.

                             Tere!

    Aasta on olnud kehv ja tulevikku esialgu ei näe heana. Eelmisel jaanuaril olin väga viletsas seisus ja ei liikunud üldse, veebruaris sai natuke kõnnitud ja kolmel korral jooksmas käidud. Märtsis oli kanna seis juba selline, et kõndisin vähe, kuid jooksin 10-l korral ja läbisin kokku 73 km. See andis julgust, et mu jalg on korras. Kuid kehaliselt olin vilets ja jäingi selliseks. 

    Aprillis käisin korra rattaga sõitmas, 10 korda kõndimas ja 19 korda jooksmas. Pikim distants oli 11,2 km, kogu jooksu kilomeetrite hulk 149,5. 



    Ka mais olin veel üsna viletsas seisus ja jooksus mingit võhma ei tekkinud. Kõndimas käisin 11 korda, läbides 38 km, jalgrattaga sõitsin vaid 5 korda, läbides natuke üle 45 km. Joostes läbisin 176,12 km. See oli juba päris hea ja arvasin, et jalg lõplikult terve. Kuu algus oli veel raske, kuu lõpus aga pulss juba rahulikum ja polnud peale jooksu nii läbi. Pikim läbitud distants oli 13 km, kuigi plaanisin pikemaid. Läbisin ka 4. mail Tartu Maastikumaratoni 10 km originaalrajal. Võistlus toimus eraldistardina ja kogu distantsi ajal ei jõudnud mina kellelegi järele ja ei jõutud ka mulle. Ilm oli soe ja alustasin kiirelt, mis maksis kohe kätte. Õnneks sain aja siiski napilt alla tunni, mis oli miinimumeesmärk. Aeg 59.39 minu kella järgi.



    Juunis hakkas kand uuesti tunda andma. Natuke enne Elva Südaööjooksu. Arvan, et kui poleks peale seda läbinud Hellenurme Suvejooksu ja Kambja Jooksusarja rasket esimest etappi, oleks jalg paremasse seisu jäänud. Sellega lõhkusin jala uuesti ära ja nüüd oluliselt hullemini kui aasta varem. 

    Jooksin 31 korda, põhiliselt lühemaid distantse ja läbisin kuu jooksul 176,5 km, kõndides läbisin 103,3 km ja jalgrattal 112,2 km.


 

    Juulis jooksin 12. juulini. Sealt edasi ühel korral 2 km ja seda kuni tänaseni. Läbisin joostes 45,82 km, kõndides 94,4 km ja jalgrattal 366 km. 

    Augustist alates vaid natuke kõndimist ja mõni jalgrattal sõit, aga ka rattaga sõit muutus kanna tõttu võimatuks. Sõitsin rattaga 147 km, septembris 25,7 km. Kõndides läbisin augustis 21,8, septembris 30,6 km, oktoobris 10,2 km. Oktoobris sain ka süsti kanda, mis muutis liikumise vähesel määral jälle talutavaks. Kuid korda jalg saanud ei ole ja küllap ootab mind ees lõikus. Ortopeedile tagasi märtsis. 

    Novembris kõndisin 100,47 km, detsembris 77,67 km. Detsembri lõpus panin ka korraks suusad alla ja läbisin 10,2 km keskmise kiirusega 11 km/h. Arvestades varasemat, oli see kehv tulemus, kuid võrreldes aasta tagusega paras edasiminek. Kahjuks jäi peale suusatamist kand natuke valusaks. 


    Novembrist hakkasin ka harva korvpalli mängimas käima ja tegin seda aasta lõpus 5 korda.


    Depressiooni puhul muudeti raviskeemi, kuid esialgu pole suurt muutust selles valdkonnas olnud ja see on, mis lõhkus mu liikumisvõimekuse normaalsel kiirusel ja vastupidavusel.

    Terve aasta oli ka võitlus kehakaaluga, sest suve keskel lõppes liikumine ja vahepeal natukese alla võtnuna hakkas kaal taas kasvama. Aastalõpu söömingud olid planeeritud ja sealt saadud kaalulisa ei pea hulluks, kuid muidu on mu kaal kahjuks 86 kilo kandis ja see on halb. Hea oli liikuda siis kui kaalusin 75 kilo.

    Plaanid uueks aastaks? Neid kahjuks ei ole ja kes teab, kas üldse enam tulebki. Üsna pessimistlik lõpp, aga olen üsna väsinud sellest, et midagi ei liigu paremuse suunas.

    Kohtumiseni!


Neljapäev, 2. detsember 2021

Novembri lühike kokkuvõte 2021.

    Kokku võtta on vähe, aga lootus tulevikuks elab. Käisin kuu jooksul päris palju kõndimas. Muidugi minu kohta palju. Leidsin, et esialgu on kõige mõistlikum kõndimas käia üle päeva. Muidu on kand valus. Tempo on kõndimisel aeglane, keskmiselt 12 minutit km. Kiiremini kõndides hakkab valus, viimastel päevadel laiska tempot hoides on seis parem. Kuid põrutamist ei taha jalg üldse. Mõni päev tagasi libisesin ja oleks kukkunud. Ei kukkunud, aga pidin kannaga kõvasti vastu maad puudutama ja kaks päeva oli peale seda kand valus. 
    Kõndimas käisin novembris 17. korral. Lühim kõnd 1,14 km ja pikim 9,02 km. Läbisin kokku 100,47 km. See rõõmustab. Kaks korda käisin ka korvpalli mängimas. Kuigi eriti joosta ei julge, rohkem sörkisin väljakul ja noored jätsid mu sageli kaugele maha. Olen ka oma pundis kõige vanem, kuigi veel kõlban. 
    Pilt novembri algusest:
    Ja lõpust:

    

    Kui veel midagi kirjutada, siis koroonajärgselt pole siiani lõhnataju täielikult tagasi saanud. Parema sõõrmega ikka tunnen, kuid vasakuga vaid esimese sissetõmbe ajal natukene. Lisaks on vasakus ninasõõrmes mingi tomp ees, et salvi pannes ei saa vatitikku sügavale torgata. Kergelt torgates teeb ka valu, aga verd pole enam tulnud. 
     Depressiooni suhtes muutis arst raviskeemi ja ehk toob see mingi muutuse. Loodan sellele väga. 
   Olen mitmel korral kirjutanud, et ma ei saa sügisest kevadeni väljas käia, kuna suulagi ja kõikide hammaste alused hakkavad tuppa tulles väga tugevalt valutama. See probleem aga kadus novembri alguses ja polegi enam tagasi tulnud. Ju 2020 suvel eemaldatud hammas oli süüdlane. Kaua peale tõmbamistki oli hamba kohal, kohe põse all tunda põletikku. See on minu jaoks väga suur asi, kuna armastan väljas käimist ja saan seda nüüd naudinguga teha. Seega paar asja paremuse suunas. 
    Tulevik? Loodan, et varsti saan hakata tihedamalt kõndimas käia ja hiljem ka tempot tõsta. Nii tahaks suusatama minna, aga arst ei soovitanud, kuna põrutab kanda. Jooksmisele ei mõtle veel üldse niipea. Võimalik, et enne kevadet jooksma ei hakkagi. Asi seegi kui talve teisel poolel jalg juba suusatada lubaks. 
    Kirjutan natuke ka abikaasa Helist. Tema oli see, kes Ülemiste jooksul kukkus ja murdis hüppeliigese, põlvekederi ja kaks sõrme. Taastumine on aeglane ja vaevaline. Tööl saab käia, aga piiratud võimega, kõike tegema ei panna. Kõndida suudab kusagil 13 min/km ja pikim kõnd olnud alles 5 km. Niivõrd aeglane ja vaevaline on paranemine. Peaasi, et siiski liigub ka temal kõik paremuse suunas.
    
    Arvatavasti sel aastal viimane postitus ja kohtumiseni järgmisel aastal!

Laupäev, 6. november 2021

Oktoober 2021 lühike kokkuvõte.

    Kuigi oktoobrist pole spordi koha pealt midagi kirjutada, siis räägin käigust ortopeedile. Oktoobris kõndisin 2 korda, esimesel ja viimasel päeval. Esimesel päeval oli seis lootusetu, viimasel päeval aga tekkis pisike lootus. 


    25. oktoobri õhtul käisin Tipparsti kliinikus ortopeedi vastuvõtul. Arst uuris mind kaua ja jõudis siis järeldusele, et hetkel on parim lahendus süst kanda. Aasta tagasi see tehti ja siis jalg paranes kiirelt. Küllap aga võtsin kevade lõpul ette liiga suure joosku koormuse ja vana viga võimendus. Süstitavaks aineks Kenalog. Arst käskis jalga väga hoida, keelas rattasõidu ja ei soovitanud talve algul ka suusatamist. Küll aga andis ühe venitusharjutuse, mida soovitas teha võimalikult sageli. Lõpetuseks lisas, et kui viie kuu pärast jalga korras ei ole, siis tuleb tagasi minna ja siis ehk proovivad sealt need viga saanud rasvkoe tükid eemaldada. 

    Juba järgmisel päeval andis süst tulemuse ja kannavalu praktiliselt ei tundnud. Muidugi hoian väga jalga ja ka toas liigun ainult jalatsitega. Kuu viimasel päeval proovisin aeglaselt ka kõndida ja läbisin 4 km. Ka mitmel järgneval päeval proovisin kõndida, aga siiski annab kand kergelt tunda. Tulgu siis veel väike paus ka kõndimisse. Igatahes lootus on minus taas ärganud ja tulevik ei tundu nii tume.


    Järgmisena ootan lõpuks pääsu psühhiaatri juurde, siiani on olnud vaid telefonivestlused. Selliselt ei oska ega suuda ma end väljendada nii, et arst mõistaks. Loodan, et ka selles valdkonnas korrigeeritaks raviskeemi ja mingi positiivne nihe toimub ka sel tasandil. Olen depressiooni ja selle kehaliste väljendustega vaevelnud juba natuke üle kolme aasta ja see võttis minult ka lihtsama sportliku võimekuse. Tahan veel tulevikus liikuda ja loodan n.ö. homsele päevale. 

    Kohtumiseni!

Teisipäev, 28. september 2021

Kokkuvõte juulist, augustist ja septembrist 2021. Natuke liikumist, kannavigastuse süvenemine, koroonaviirus.

     Kuna aega on palju möödunud, siis kohe ei mäletagi, millal see kannavigastus süvenes. Igatahes hakkas juunis jalg tunda andma ja mina, töllakas, ei suutnud jooksmist kuidagi vähendada. Kusagil Elva Südaööjooksust alates hakkas jalg tõsiselt tunda andma ja oli viga ka see, et osalesin Hellenurme Suvejooksul ja ka Kambja jooksusarja esimesel etapilt. Mis parata, loodan ju ikka, et ehk läheb üle, kuigi tean, et see vigastus võib lõplikult mu jooksmised lõpetada, mis oleks väga masendav. 

    Pidin minema Kambja Jooksusarja teisele etapile, et Katiga võistelda, kuid see lootus kadus juuli algul ruttu. Peale 12. juulit ma enam joosta ei saanud. 

    19. juulil käisin ortopeedil, too pani peale jooksmiskeelu. Lubas sõita rattaga, aga kõndimisel soovitas tagasi hoida. 

    Proovisin siis rohkem jalgrattaga sõita, aga avastasin, et kui üle 10 km ja natuke pingutades sõidan, siis hakkab kand väga valutama ja peale rattasõitu ei saa üldse jalga maha panna. Ortopeedile ei saanud sellest teada anda, sest kuni tolle päevani polnud jalgratas veel eriline probleem. Edasi hakkasin väntama lühemaid otsi. Proovisin ka ikka kõndida, aga hea see ei olnud.

    Juulis sõitsin jalgrattal 366 km, kõndisin 94 km ja jooksin kõigest 45,8 km. 

    Kuna olin end registreerinud Ülemiste jooksule, siis lootsin, et seal jalg parem ja suudan 10 km ära joosta küll. Augusti algul oli jala seis selline, et vasaku jalaga varba peale tõusta ei saanud, seal oli nii valus ja tundus, et midagi rebeneb. 

    Tegin Ülemiste eel katset ja otsustasin Kambjas kolmandal etapil osaleda, kuid ainult läbi kõndides. Kahjuks sai rumalus minust võitu ja 5 km asemel otsustasin läbida 10 km. Kui alguses hoidsin end veel tagasi, siis mida edasi, seda kiiremalt liikusin. Teisel ringil oli käimissamm raskel rajas nii kiireks aetud kui võimalik. Tasuks medal ja vigastuse süvenemine. Lootsin siiski Ülemistel joosta ja hästi joosta!



    14. augusti hommiku poole otsustasin enne Tallinna minekut proovida üks kerge 2 km joosta, et näha, mis seisus olen. Jooks oli raske ja jalg valus. Mida edasi, seda valusamaks muutus ja hakkasin mõistma, et ma vist ei saagi osaleda.

    Ülemistel tegin koroonatesti ära, võtsin stardimaterjalid välja, aga jala seis juba nii hull, et ka kõndida enam ei saanud, seetõttu loobusin. Tagantjärele tarkusena oli see hea, et hommikul 2 km jooksin. Muidu oleks kindlalt Ülemistel jooksma läinud. Ja teades ennast, oleksin vigastuse eriti hulluks ajanud. 

    Istusin siis Ülemiste ees ja hakkasin võistlust jälgima. Jooksmas ju Cris, Heli ja Silvia. Crisi jooks õnnestus täielikult, tasuks medal ja uus isiklik 10 km rekord alla 47 minuti. Minu parimale ajal jõudis ta vaid 5 sekundi kaugusele. Silvia, mu õde, tegi enda kohta väga hea jooksu. 

    Heli oli väga kehvas vormis, aga võistlusel osalemine andis talle indu ja esimese ringi läbis 32 minutiga. Kui ta oli kadunud teisele ringile, tuli mu telefoni ootamatult sõnum, et Heli on kukkunud. Arvasin, et tegu jamaga. Ootasime kaua Helit, et teise ringi lõpetab, aga teda ei tulnud ja ei tulnudki. Ootamatult oli ta meie taga, jalg puru. Ütles, et kukkus peale uue ringi algust lamava politseiniku ja hämaruse tõttu. Ütlesin, et mingu ära autosse, tulen ka varsti. Kui poole tunni pärast auto juurde jõudsin, oli Heli sinna alles jõudnud, jalad nii valusad, et astuda ei saa. Jalga ei saanud ka kõverdada.

    Panime ta taha istuma pikuti, ilma turvavöödeta, nii saime kuidagi hakata kodu poole sõitma. Enne Tartut oli aga ta seis selline, et pidime Tartusse traumapunkti sõitma. Autost väljas ta enam üldse liikuda ei saanud. Aitasin ta kuidagi ratastoolini. 

    Traumapunktis selgus, et tal puru parema käe kaks välimist sõrmeluud, vasaku jala põlve keder ja parema jala hüppeliiges ... Ta haiguslehel siiani. Kipsist on ta nüüd pääsenud. 

    Enda augusti võtan kokku lühidalt. Jooksin 2 km, kõndisin 21, 8 km ja jalgrattal läbisin 147 km. 

    Septembris proovisin vahepeal mõne km kõndida, aga ei saa ja kõik. Panin uue aja ortopeedile ja see oktoobri lõpus. Ehk uuritaks, mis seal veel lahti. 

    Septembris olen kõndinud 29,9 km ja jalgrattal läbinud 25,7 km. Juurde sel kuul enam ei tule midagi.

    Peres elame hetkel neljakesi, noor-Elmar, Cris, mina ja Heli. Suvel saime kõik vaktsineeritud peale Elmari. Ta pole vastane, aga ju kartis, sest jutud nende kohta on olemas ja neid ei avalikustata. Kahjuks oli saada vaid Comyrnati-Pfizer vaktsiin.

    Sellest kõigest olenemata jõudis koroonaviirus ka meile külla. Noorem Elmar haigestus 17. septembri õhtul. Testil käisime järgmisel päeval ja tulemus positiivne. Esmaspäevast alates hakkas mul halb. Kiirtest ei näidanud aga midagi. Teisipäeval haigestus Cris. Käisime temaga kolmapäeval testil, temal positiivne, mul negatiivne. Elmar oli raskemapoolselt, Cris natuke raskemalt haige. Minul iga päev erinevad tundemärgid. Kuna Helil kurk natuke valutas, käisime koos temaga laupäeval testil. Nüüd siis minul positiivne, temal õnneks negatiivne ja terveks on ta jäänud siiani. Ta pole ka grippi põdenud kui kogu ta pere on olnud siruli. 

    Mida aga nüüd kirjutan, see kõikidele ei meeldi. Nimelt Pfizeriga pole suurt mõtet end lasta vaktsineerida. Ka mu tuttavate seas mitmed haigestunud ja enamik neist vaktsineeritud ja just Pfizeriga. Tuynnen vaktsineeritud haigestunuid rohkem kui vaktsineerimata haigeid. Moderna peaks mingil määral paremini kaitsma. Jutt, et siis põeme kasvõi kergemalt, ei vasta ka tõele. Nimelt iga päev on uute haigete arv olnud suhtes 7/3 vaktsineerimata ja vaktsineeritute vahel. Sama osakaal on ka haiglas olijate vahel ja ühe päeva andmetel ka hingamisaparaadi all oli suhe sama ehk 7/3. Seega vaktsiinide tõhusus on kindlalt alla 50%, kuna meil üle poole elanikkonast täielikult vaktsineeritud, aga suhe uute haigete puhul selline.

    Kuna nüüd ei saa üldse liikuda, siis kand on paremas seisus. Kindel ka see, et sel aastal jooksma ei hakka. Püüan saada täielikult terveks või siis on jooksmisega üldse lõpp. Kui meenutada, millest mul kand jamama hakkas, siis veebruaris 2020 Moskvas jäisel rajal jooksin maratoni valede jalanõudega, mis jalad väga ära lõhkus. See on olnud ka minu viimaseks pikemaks jooksuks. Edasi olen kaalu kasvatanud. Kuigi vahepeal õnnestus kaalu langetada, siis viimased kaks kuud liikuda peaaegu pole saanud ning kaal kerkib. Saan hiljem ränka vaeva näha, et seda allapoole tuua. 

    Kui veel midagi mainida, siis meil on kevadest 5 kana. Hästi toredad ja munevad hästi. Üks päev haigena söötma minnes aga ilmnes, et kanakuut sulgi täis, üks surnud kana ja kõik ülejäänud läinud. Avastasin augu, kust rebane läbi sai käia ja meie kanad viimseni ära tappis. Kuna sadas ja oli tuuline, siis ei kuulnud ka koerad tuppa midagi ära. Olime nendega juba väga harjunud ja see löök oli valus.

    Kohtumiseni tulevikus, kui on midagi kirjutamseks. 

Kolmapäev, 7. juuli 2021

Kokkuvõte juunist 2021. Elva Südaööjooks, Hellenurme Suvejooks ja Kambja jooksusarja esimene etapp.

     Millest alustada? Tervislikust seisundist. Mind hilissügisest alates vaevanud tõbi ongi jäänud saladuseks ja midagi ei uurita. Igatahes olen seetõttu oluliselt nõrgem kui eelmisel suvel. Crisiga joostes saan parimal juhul näha tema selga. Ka rattaga ei jaksa enam rahuldavalt sõita, ennemalt liikusin rattal 5 km/h kiiremini. 

    Mis kõige hullem, mu vasaku jala kand on taas endast märku andnud ja ma ei saa enam üle 5 ... 7 km korraga joosta. Õnneks juulis ortopeedile uuesti minek. Ehk õnnestub teada saada, mis lahti ja kas asja annab parandada. 

    Pulss on hakanud aga alla poole tulema. Kui veel märtsis jooksin keskmiselt 137 pulsiga, siis nüüd on see kiirema tempoga 120 ... 125 kanti. Kõndides kiirusel 5,5 km/h, on mu pulss tasasel maal alla 70. Kiiremini ja tõusudel jõuab see 90 kanti. Liiga rahuliku pulsiga joostes aga ei pea kell seda üldse jooksukski. Kuid füüsilist võimekust ja jõudu lihtsalt ei ole. Ning lootus veel kunagi paremaid päevi näha, kaob tasapisi.

    Juunis kõndisin 103,3 km, sõitsin rattaga 112,2 km ja jooksin 176,5 km. Soovisin rohkem, aga pikki jookse tegingi vaid võistlustel. Vähemalt 10 km jooksin kuu aja jooksul 7 korda. Nii väga ootan aega, mil saaks joosta poolmaratoni.

    Esmalt Elva Südaööjooks. Start kell 22.00, ilm üsna soe ja tuult ei olnud. Seega oli teada, et tuleb üsna kuum jooks. Alustasin rahulikult tagant ja peale esimesi pöördeid ja raudteejaama ringi hakkasin oma jooksu jooksma. Eesmärgiks oli uus aasta rekord, mis mul napilt alla 57 minuti.


 

    Esimesed 3 km on kergemad ja km ajad 5.45, 5.32 ja 5.24. Edasi hakkas maastik muutuma künklikuks ja oli peaaegu lõpuni raskema poolne. 4. km aeg 5.35 ja päris ebameeldiva ja raske tõusuga 5. km aeg 5.24. Joogipunkt viienda km lõpus. 2 aastat varem oli hiljem veel üks joogipunkt ja seega ei põdenud. Unustasin end kahjuks kasta. 6. km aeg 5.39. Muusikakooli ees tehti natuke muusikat ja laulu. 

    7. km taas raske, km aeg aga 5.24. Nüüd km jagu kergemat rajaprofiili, aga tuli joosta killustikul ja üle remonditava tänava. Kahjuks eelmisel korral teine joogipunkt puudus, olid vaid n.ö. erapakkujad, kes loomulikult ei jõudnud kõikide jaoks topse täita ja end värskendada ei saanud.

    8. km oli pika tõusu ja raske ning pika laskumisega. Ei saanud kuidagi laskumisel pulssi alla. Kuna aga raskem osa oli peaaegu läbi, siis arvasin, et saan ka ilma veeta ja kõrgema pulsiga hakkama. Km aeg 5.24. 9. km aeg 5.25 ja algas viimane km ümber Arbi järve. Kuna aeg tõotaski tulla uus selle aasta rekord, siis salamisi lootsin, et alistan ka 55 minuti piiri. Kahjuks seda ei juhtunud ja uue lõigu tõttu tundus rada ka natuke pikem olevat. Selle taha see 55 minuti alistamine jäigi. Viimase km aeg koos pisikese lisalõiguga  5.14. Ametlik lõppaeg 55.27. Ühtpidi rõõmus, samas ka kurb, et 55 oli lähedal ja jäi siiski alistamatuks.

    Kokkuvõtteks seda, et tervis vilets ja saan joosta vaid pulsi järgi. Pikka aega üle 140 pulssi ei talu ja üle 150 ei jaksagi joosta. Samas tühjaks end siiski ei jooksnud. Finišis ootas Cris ja paar minutit hiljem lõpetas Kati. Helil läks aega oluliselt rohkem, aga temalgi probleemid, mis takistavad normaalset jooksu.


    25. juunil Hellenurme Suvejooks. Tavapärast rada oli muudetud ja lisatud üle kahe km raskemat maastikku. Ametlikult anti raja pikkuseks algul 10,1, hiljem aga 10,2 km. Enda kell näitas 10,1, aga tiheda metsa vahel vaevalt kell kuigi täpselt maad mõõtis. 

    Ilm oli soe ja start kell 19.00. Ise nuputasin, kas rajal joogipunkt ka on või mitte. Joostes selgus, et täpselt poolel maal see oli. 

    Rada ise selline, et esimene km kergemapoolne, kuigi ka aeglane tõus. 1. km aeg 5.41. Teisel km-l pöörasime vanalt rajalt ära metsa rajakesele ja kohati ka maratonirajale, mis oli meie jaoks niidetud. See oli raske osa, teise km aeg 5.48, kolmanda aeg 5.49. Jälgisin pulssi ja jooksin vaid selle järel. 

    3,7 km järel vanal rajal tagasi, selleks kruusatee nüüd kuni lõpuni. 4. km aeg 5.30. Peale seda ees pikk kilomeetri pikkune tõus. Mitte järsk, aga pikk. Selle km aeg tuli 5.56. Kohe pööre ja joogipunkt. Tundusin olevat üsna läbi. Kuigi ees oli raja kergem osa, kus laskumismeetreid tublisti rohkem kui tõusu, siis lootsin, et mingigi tempoga pean kuidagi vastu. Õnneks hakkas natuke vihma sadama, mis jooksu edenedes ka tugevamaks muutus. 

    6 km aeg 5.31. Vahepeal tuli ka üht naist hüüda, sest ta ei saanud rajast mingil hetkel aru ja oleks valesti läinud. Õnneks ta kuulis mind ja naasis ning tänas. 7. km aeg 5.27. Kuna pulss üleval ja enesetunne ka polnud kõige parem, siis kiiremini joosta polnud hetkel võimalik. 8. km aeg 5.32. 

    Alates 9. km-st jooksin üksi, aeglasemad olid maha jäänud ja minust kiiremad kaugel ees. Selle km aeg 5.21. Viimane km koos saja meetriga andis ajaks 5.26. Viimase km täpne aeg aga 4.58, millega võis ainsana rahule jääda. Lõpuaeg 55.59. 

    Medaleid saavad seal vaid vanuseklasside parimad ning mina olin üsna lõpus nii üldarvestuses kui ka oma vanuste seas. 


    Kindlasti tasub natuke kirjutada ka Kambja jooksusarja esimesest etapist. Armas kena kohake, kuigi stardipaik liiga maantee ääres. Joosta ja kõndida saab 5 km ja 10 km võistlusena. Ring pole päris 5 km pikk, paarsada meetrit vähem, aga rada on väga raske. Tõusumeetreid ühe ringi kohta tuleb ligi 100. Kusjuures sel etapil kõige raskemat tõusu ei olnud. 10 km start on kell 18, sealt edasi saab startida viiele kilomeetrile iga minuti tagant kuni kella kaheksani. Kõik peab olema läbi kell 21.00.

    Otsustasin taas joosta pulsi järgi ja katsetada, kas olen ka raskemaks võistluseks valmis. Ei hakanud kellegagi võistlema, kuigi kaks naist minuga siiski võistlesid. Raja esimene kilomeeter on kõige kergem, vaid paar tõusumeetrit. Sealt edasi läheb raskeks, .kaks väikest, aga väga järsku tõusu, siis üks pikk ja järsuvõitu. 1 km aeg 5.54, teise km aeg 6.16. Esialgu tõusudel ei kõndinud. Kolmas km ajaga 5.34. Sõber Kati pani küll alguses teistega ajama, aga sain ta kiirelt kätte ja kaotasin üsna pea ta taha poole.

    4. km aeg 6.24. Ja siis tõus, mis viib Kopsumäe tippu. Vähesed suudavad seda tõusu võtta täielikult joostes. Ei suutnud ka mina. Kui olin poolel tõusul, nägin tõusu alguses ka Katit. Peale tippu jõudmist tulevad pikalt laskumised ja osad neist ohtlikud. Pulssi ei saanud maha ka laskumistega. Ringi lõppedes joogipunkt ja teine ring. 5. km aeg tuli 6.10. Mingi hetk kuulsin, kuidas keegi tagant tuleb ja avastasin, et Kati soovis minuga võistelda ning püüdis mu kinni. Kui tervis hea, siis jaksab seal joosta küll, mina kahjuks hetkel mitte. Ju Kati sai laskudes pulsi alla ja see võimaldas mulle järele kiirendada.

    6. km aeg 6.40. Kahel lühikesel ja väga järsul tõusul tuli kõndida. Kuna pulss pidevalt maksimumi ligi, ja laskumisel ei taastunud, läks Kati minust mööda. Ja kohe nii, et hakkas vahet suurendama. 7. km pikk tõus pani mu kõndima ja taha vaadates nägin, et veel üks noor naine mind kinni püüdmas. Km aeg 6.57. Kuni polnud laskumisi, siis Kati kaugele ette ei saanud, kuid laskumistel läks eest ja ma loobusin teda taga ajamast. 

    Kohe püüdis mind kinni ka teine noor naine, pikkade jalgadega. Ja sama seis mul temaga, mis Katiga. Laskumistel läks mul eest, tõusudel püüdsin ta kinni ja möödusin. Niimoodi poolteist km järjest. Korra ta tahtis alla anda ja hakkas suht kerges kohas kõndima, aga ma hõikasin, et ära nüüd enam alla anda. See meeldis talle ja ta sai uuesti jõudu, püüdis mu kinni ja läks enne Kopsumäe tõusu ka eest ning edasi hoidis vahet kuni lõpuni. 8. km aeg 5.41 ja eelviimase aeg 6.56. Kopsumäest tõusime kõik üles vaid kõndides. 

    Viimase pooliku km aeg tuli 1.58, kuid need olid ka vaid laskumised. Minu aeg 58.26 ja teine ring esimesest aeglasem, mida juhtub minuga harva. Olin vist üldse tagant kolmas, meestest aga viimane. Startijaid 21, neist mehi 13 ja 8 naist. 5 km läbis 62 osalejat. Vanusegruppide paremad saavad ka medali ja imede ime, ka mina sain. Sama Crisi, Heli ja Katiga.


 

    Kuigi seal nüüd palju metsa maha võetud, siis ilus on see koht siiani ja sobib igal ajal jalutamiseks, aga ka jooksmiseks. Tulge mu blogi lugejad ka Kambja. Teine etapp toimub 20. juulil.

    Tulevikuks ei oska midagi mõelda, Pühajärve jooksule õnneks ei registreerunud, kuna seal jooks keskpäeval ja sooja lubab kuni 31 kraadi. Võsu jääb kahjuks kaugeks. Võimalik, et ainus osalemine toimubki vaid Kambjas.

    Kohtumiseni!