Suvi 2023.

                         Tere!

    Eraldi kokkuvõte erinevatest suvekuudest jäi tegevuste vähesuse tõttu kirjutamata, õigem siis kogu suvi korraga kokku võtta.

    Esmalt tervislikust seisust. Mais ilmutas end taas vigastus puusas ja reie ülaosas, mis väga segab jooksmist. Kõndida laseb see häda aga vabalt, ka rattasõit pole probleemiks. Jooksukoormuse vähendamine ei lubanud vigastusel tõsiseks areneda ja nii suutsin juuli lõpu poole juba üsna pikki vahemaid joosta. Jooksin ka Jelgavas poolmaratoni. Peale Jelgavat oli aga viga minna jõuga kümmet km-t jooksma. Vigastus taas süvenes ja pidin jooksukoormust veelgi vähendama. 

    See tuli mingil määral kasuks, kuna suutsin Kambjas 10 km joosta ning Ülemistel jooksin 10 km distantsil oma viimaste aastate parima tulemuse. Järgmiseks eesmärgiks oli Skehcersi Suvejooks Tartus. See jäi aga ära, kuna vigastus segas liiga palju.

    Augusti lõpus tabas mind aga eriti halb vigastus. Vasaku jala põlve siseküljes tekkis parajalt tugev valu ja tundsin selle vigastuse ära. Kahel korral on see mind vaevanud, nüüd siis kolmas kord. Tegu mingi kõõluse vigastusega ja nüüd tõmbasin koormuse nulli lähedale. Masendas see, et septembri algusesse planeeritud Valmiera poolmaraton tuli ära jätta.

    Kaks nädalat ei jooksnud sammugi, edasi olen üle päeva 2 või 3 km korraga jooksnud. Põlve seis on läinud paremaks, kuid terve see ei ole. Seetõttu jätsin planeeritud poolmaratoni oktoobris Tartus sinnapaika ja registreerisin end vaid 10 km distantsile ja vaid selleks ettevaatlikult harjutangi.

    Edasi kirjutan ühest teisest vigastusest, mis arenenud pikalt ja on nüüd talumatuks muutunud. Nimelt tegin talve lõpus oma paremale õlale jõusaalis liiga. Pidin jätma kõik käega harjutused sinnapaika. See pole mind aga aidanud ja vigastus on muutunud üha hullemaks. Lõpuks arenes asi nii kaugele, et pidin arstile minema, kuna kätt tõsta enam ei saanud. Rõntgen näitas, et labrum on vigastatud. Edasi ootan ultraheli uuringut ja käin füsioteraapias. Valu on nii hull, et ka praegu kirjutada raske. Korvpalli küll mängin, aga pingutada saan vaid kaitses, sööta ja visata ei suuda. Isegi kõndides on õlas valu kui käsi rippuvas asendis hoida. Ka mobiili ei saa üle mõne minuti paremas käes hoida.     

    Eks näis, mis saab. Hoiatus aga kõikidele algajatele, jõusaal pole sugugi ohutu koht ja "jõu" näitamine esimesel aastal on ohtlik. Jalgu olen edasi saanud treenida ja see on rattasõidul positiivse tulemuse toonud. Väntan raskemate käikudega kui aasta või kaks tagasi. 

    Kui nüüd suvekuud kergelt kokku võtta, siis esmalt juuni. Jooksin 120,63 km, kokku ajaliselt 11 tundi ja 40 minutit. Kõndisin 193,35 km, ajaliselt 36 tundi ja 49 minutit. Jalgrattaga sõitsin 172,38 km, ajaliselt 7 tundi ja 51 minutit. Jõusaalis olin 13 tundi ja 19 minutit.

    Juulis jooksin 142,2 km, ajaliselt 23 tundi ja 38 minutit. Kõndisin 157,8 km, ajaliselt 40 tundi ja 54 minutit. Jalgrattaga sõitsin 246,8 km, ajaliselt 11 tundi ja 3 minutit. Pikim sõit 34,47 km. Jõusaalis olin 11 tundi ja 46 minutit. 

    Augustis jooksin vaid 86,74 km, ajaliselt 8 tundi ja 23 minutit, pikim jooks 10 km. Kõndisin 186,74 km, ajaliselt 36 tundi ja 37 minutit. Pikim kõnd 12,12 km, jõusaalis olin 5 tundi ja 6 minutit, jalgrattaga sõitsin 242,7 km, ajaliselt 11 tundi ja 36 minutit. Pikim sõit 60 km. 

    Kokkuvõtvalt sain joosta väga vähe, jalgrattaga enda kohta parajalt ning kõndida piisavalt. 

    Kohtumiseni!

Ülemiste ööjooks 2023.

                             Tere!

    Eelmisel aastal arvasin, et enam 10 km pärast Tallinnasse ei tule. Kuid võta näpust, otsustasin siiski ka sel korral osaleda. Puusapiirkond küll ei olnud korras, kuid lootsin siiski normaalselt joosta. 3 päeva varem osalesin Kambja raskel rajal, kus saavutasin kahe viimase hooaja paremuselt teise tulemuse. Samas oli üsna raske ja tempo tundus aeglasem kui tegelikult oli. 

    11. augustil otsustasin süüa mitu korda, aga korraga kõhtu täis ei söö. Ning ennekõike kergemini seeditavat toitu. Ehk õnnestub selliselt joosta loodetust paremini. Eelmise aasta tulemust (51.29) ei julgenud lootagi üle joosta, ehk suudan Elva Südaööjooksu lõpuajaga (52.17) samaväärselt lõpetada. Nii mõnelgi päeval tundus, et hea kui 55 minutigagi selle distantsi Ülemistel läbin. Vaadates osalejate arvu, oli selge, et start tuleb sel aastal veelgi tihedam. Seega esimese km aeg tuleb üsna aeglane.

    Kell 16.15 alustasin kodunt sõitmist, õe võtsin peale Lõunakeskusest ning sealt alustasime sõitu kell 17.00. Umbes 19.15 olime kohal ja auto parkisin Ülemiste keskuse siseparklasse nagu kahel eelneval aastalgi. Võtsime Silviaga välja stardinumbrid, Cris tuli niisama kaasa toetama. 

    Edasi kerge söök Lidos, siis kolasin mööda keskuse spordipoode. Aeg justkui lendas ja poole 10 paiku sai jooksuriided selga ja -jalanõud jalga pandud. 

    Uurides nimekirja, ilmnes, et olen esimeses stardigrupis ehk esimese 500 startija seas. See sobis. Enne starti ka ilutulestik. Sel korral oli kas tuul teisest suunast või muudeti natuke ilutulestiku asukohta ja mingeid jääke jooksjatele peale ei kukkunud. 

    22.00 ja start. Väga tihe ja külje pealt pressisid end osad vahele, kuna stardijoonel läbipääs üsna kitsas. Aega kulus stardijooneni 25 sekundit ja edasi sai juba kergelt sõrkima hakatud. Tänavale jõudes sai juba jooksma hakatud ja kuigi oli väga tihe, siis eriti me üksteist ei seganud. Osaliselt vist seetõttu, et stardis eespool olime vastavalt eelmise aasta tulemustele. 

    Pulss läks kiirelt 130 peale ning tempo oli alguse kohta ehk kiiregi. Olles sel hooajal üsna kehvalt kodus jooksnud, siis panin sihiks, et esimese ringi jooksen aeglasemalt ja hea kui km keskmine tuleks 5.20 kanti. Teise poole lootsin läbida  umbes 5.10 km ajaga. Mingil hetkel järsk pööre vasakule ja siis sai 1. km täis. Kui algus maha arvata, siis stardijoonest alates km aeg 5.25. Nii tiheda jooksu kohta päris hea. Teine km on paras pöörete virr-varr, lõpuks ka parkimismajja, kust jooksime kolmandale korrusele ja teiselt poolt alla. GPS selles hoones ei võta, kuid sammude järgi kell mingi arvestuse siiski teeb ja teise km ajaks sain 5.11.

    Edasi pöörded, siis pikem sirge lõik, kus ka joogipunkt. Kuna seal oli rahvast väga palju, ei hakanud joogi laudadele lähenemagi. Siis raja kõige ebameeldivam, kuigi huvitav koht. Tagasipööre ja siis läbi mingi suure hoone. Pinnas seal killu ja mingi puru segu, mis tempot alandab. Hoones sai läbi 3. km ja selle aeg tuli 5.03! Peale hoonet veel jupp maad halval pinnasel, siis kerge tõus ja peaaegu tagasipööre. 

    Edasi ligi 1,5 km pikkune sirge. Alguses õrnalt tõusev reljeef, aga umbes poole km pärast hakkab reljeef aeglaselt langema. Püüdsin end tagasi hoida, et jääks jõudu teiseks ringiks, kuigi 4. km aeg tuli siiski 5.04. Pulss aga juba 140 kandis ja hakkasin muretsema.

    5. km on algul endiselt sirgel, aga siis järjest 4 pööret, neist 1 tagasipööre ja esimene ring sai täis. Viienda km aeg 5.07, küllap pööramiste tõttu natuke aeglasem. Stardipaugust oli möödunud 26.13. Hakkas tunduma, et ehk suudan isegi eelmise aasta tulemusega sama aja joosta ja see oli rõõmustav.

    Kuuendal ja seitsmendal km-l hoidsin end tagasi, et lõpu poole tempot tõsta. Pidevalt kalkuleerisin enda lõpuaega. 6. km aeg 5.09 pulss juba sinna 145 kanti jõudnud. Eelmisel aastal umbes samas kohas ja sama pulsiga pidin tempot tugevalt alandama, nüüd aga mitte. Parkimismajas täitus 7 km ja selle km aeg 5.12. Parkimismajast alates tundsin, et jõudu veel on ja tempo muutus iseenesest kiiremaks. 

    Kuna hoog oli sees, õhtu ei olnud liiga kuum, siis jooksin ka teisel korral joogipunktist mööda. Uuesti läbi tööstushoone ja seal jäi kell sel korral hätta, kaheksas km sai umbes 60 meetrit hiljem täis kui tegelikkuses. Selle km aeg 4.58, mis väike üllatus, sest jooksin natuke pikema maa.

    Eelviimane km taas asfaldil, kus pikk ja lai tee ja ei pea pidevalt teisi jälgima, keegi ei seganud seal kedagi. Selgeks sai, et eelmise aasta aega ma suudan vist isegi lüüa ja see muutis enesetunde veel paremaks. 9. km aeg 4.50. 

    Viimast alustasin tempo tõstmisega. Kuigi viimasel km-l taas pöörete virr-varr, sain ometi selle km ajaks 4.32! Kogu võistluse aeg 50.32 ja ametlik 10 km aeg 50.07. Km keskmine ae 5.01, pulss 140/156. Jaksan sellise pulsiga nüüd natuke pikemalt joosta kui aasta tagasi.

    Seda ma ei osanud oodata. Nagu ikka, tundsin rõõmu, samas kriipis see 7 sekundit ka hinge. Vaatasin marathon100 lehelt järgi ja see mu paremuselt 10. tulemus võistlustelt, mille distantsiks on täpselt 10 km. 

    Kas tulevikus osalen veel sel jooksul? Vist osalen, kuigi kardan, et vähemalt stardikohta muutmata saab sealne jooks olema veelgi tihedam. On selgelt näha, et sellest kujuneb suur üritus.

    Alates 2018 sügisest, mil depressiooni haigestusin ja kohe ravi peale ei saanud, muutus mu sportlik võimekus oluliselt kehvemaks ja eelmise aasta 51.29 oligi mu parim aeg alates haigestumisest. Ei julgenud ka kõige julgemas prognoosis arvata, et jooksen sellise lõpuaja. Reaalseks pidasin 52 minutit ja hiilgavaks eelmise aastaga sama aega. Kuna oman mitut ülekilo, siis kergemana arvatavasti jookseksin natuke alla 50 minuti, mis on minu viimase viie aasta täitumata unistus. 

    Järgmine võistlus 19. augustil Tartus Suvejooksul. Olen seal osalenud vaid korra, aastal 2016. Kuna jooks päeval, siis head aega ei oota ega ka plaani. Peale seda osalen 3. septembril Valmieras poolmaratonil. Kuna seal raskemapoolne rada, siis hooaja parimat ei looda. Oma parima poolmaratoni loodan joosta Linnamaratonil, kuigi seal on lõpu eel raske Toomemäe tõus. 

    Seniks kohtumiseni.

Jelgava Ööpoolmaraton.

                                     Tere!

    Üle mitme aasta suutsid korraldajad taaskord selle toreda ürituse korraldada. Nii kui varakevadel seda uudist kuulsin, otsustasin ka osaleda. Varem osalesin aastatel 2017 ja 2018. Esimesel korral olin vigane ja sain vaid kõndides poolmaratoni läbida. Teisel korral oli kohaliku toidukoha söök selline, mis tekitas jooksu ajal tugevad valud kõhtu ja loodetud isiklik rekord jäi 18 minuti kaugusele. Sel korral siis depressioonist lõhutud kehaga. Olin sel ajal enda kohta väga heas vormis. Ainus lootus, et ehk suudan joosta sel korral stabiilselt ja eelmise lõpuaja - 1.59 - alistada.

    Enne koroonajama oli tegu üha populaarsema üritusega ja rahvast oli seal meeletult. Distantsid on seal poolmaraton, 10 km, 5 km, 1 miil, 10 km kepikõnd ja mitmed lastejooksud.  Lastejooksudel osales ligi 400 osalejat, kõikidel muudel distantsidel kokku natuke üle 2000. Varasemalt oli ikka tuhande, pooleteisetuhande jagu rohkem. Võistluskeskus Jelgava jõe ühel saarel, seal ka finiš. 

    Parkimine oli ka üsna hästi korraldatud, jõe põhjakalda rohealale, kuhu oli toodud ka 2 hädavajalikku välikäimlat. 

    Registreerisin end juuli algul, mil poolmaratoni eest tuli maksta 21.20, lühemad distantsid olid väiksema osalustasuga. Uurisin ka Kati käest, kas ta soovib tulla. Lõpuks otsustas temagi tulla ja vist oli selles "süüdi" medali välimus. Osaleda soovis ka mu õde Silvia ja registreeris end 10 km jooksule. Cris lubas lihtsalt kaasa tulla. Juunikuine luumurd rikkus ta kogu jooksuhooaja. 

    Hotelle on Jelgavas vähe ja üldjuhul väga kallid. Kahel korral olen ööbinud motellis nimega Akva, see aga üldiselt ei meeldinud mulle. Jõe poolne vaade igati ilus, aga muus osas jama. Seetõttu otsustasin, et sõidan öösel tagasi. Pikk sõit küll ööseks, aga pidasin seda siiski mõistlikuks. Lootsin, et ka Cris aitab tagasisõidul. Kahjuks haigestus ta kaks päeva enne üritust ja kaasa ei tulnud.

    24. juulil käisin jõusaalis ja tundsin end väga nõrgana. Kodus avastasin, et palavik pea 38 ja üritusest osavõtt sattus kahtluse alla. Õnneks kolmapäevast alates läks paremaks ja lootsin, et saan siiski laupäeval joosta.

        Otsustasin sinna sõita ühe vahepeatusega Siguldas ning vältida Riiat. Ei tea ju, mis teed võivad seal remondis olla või milline on liiklus laupäeval. Maps näitas, et sõiduks kulub umbes 4 tundi ja maa pikkuseks tuleb 286 km. Seega ööseks üsna pikk sõit.

    29. juulil valmistusin hoolikalt ja sõit läks lahti kell 12. 10. Alguses Elva, kust võtsin peale Kati. Väike peatus Rõngus. Sealne pagaripood oli aga oma toodetega pettumuseks. Kõik justkui hea ja ilus, kuid pirukas ja võiroos osutusid kuivaks ja maitsetuks. Nii viletsat võiroosi pole ma kunagi saanud. Ometi aastaid tagasi olid Rõngu pirukatooted head. 

    Valgas tankimine. Kusjuures jutt, et Valgas ja Põhja-Lätis olevat kütus odavam, ei vastanud üldse tõele. Täpselt sama, mis ka Elvas või Rõngus. Ometi oli artikkel, et seal soodsam. Kütuse hind hakkas langema alles Sigulda kandis ja lõuna pool Riiat. Eestis kartellikokkuleppeid aga ei ole ja kütuse hind kõikidel sama, viimasel ajal ei muutnud seda ka maailmaturu hinnad, mis paari kuu jooksul langesid ligi 15%. 

    Väike vahepeatus Siugulda ääres Krimuldas, kus meile koduseks saanud Milly kohvik. Portsionid on seal tavapärasest suuremad ning ainult supi söömisest mulle piisas täielikult. Kati ja Silvia proovisid kana ja friikartuleid. Tegime väikese jalutuskäigu, et keha sundasendist tekkinud vaevadest leevendada. 

    Peatusime ka Siguldas ühes poes ja edasi Pihkva - Riia maanteele. Kohe peale Siguldat oli tee veel remondis 7 km jagu. Kuid peale seda oli tee väga heas korras ja sai sõita kiirelt. 

    Plaanisin sõidu selliselt, et kohale jõuame kella kuue paiku ja enam-vähem nii see läkski. Parkisime auto ja edasi samm võistluskeskusesse. Numbrite väljastus oli eelmise korraga võrreldes natuke teises kohas ja ei leidnud seda kohe. Number aga meeldis, võistlusnumbriks 93 ja all ka minu eesnimi. 

    Aega sai viidetud ka sportlandi poes, kus oli korralik allahindlus. Seetõttu sain sealt ka uued New Balanci tossud. Osaleda nendega ei julgenud, kuid kaks päeva hiljem proovisin need kodus ära ja sobisid nii aeglasemaks kui kiiremaks jooksuks. 

    Käisime ka kohalikus kohvikus, mis oli tegelikult korralik söögikoht ja asus täpselt stardijoonel. Kohvi ju vaja enne starti, sest sõit tegi natuke väsinuks. Kuna Kati oli juba palju kõndinud ja enne jooksu tal üle 20000 sammu tehtud, siis soovitasin tal vähem liikuda ja lihtsalt starti oodata. Ega see tal eriti õnnestunud. 

   

    Enne starti käisin veel auto juures, panin sobivad riided selga ja läksin stardipaika umbes 20 minutit varem. Stardiaeg poolmaratonil ja 10 km distantsil oli kell 21.50, 5 km distantsil 10 minutit hiljem. Venitused ja soojendus ning oligi start, kusjuures mulle taas ootamatult. Seetõttu sai kell mõni sekund hiljem käima pandud. Üle stardijoone sain 31 sekundit peale stardikäsklust. Startijaid oli ligemale tuhat.    

    Rada oli varasemaga võrreldes ebameeldivamaks muudetud. Pika ja laia tänava asemel  oli üks pööre teise järel ning joosta tuli 4 ringi, mis üsna tüütu. Varasemalt tuli joosta 2 erineva pikkusega ringi. 

    Võtsin sihiks 2 tunni tempomeistrid, kuid nood olid mingid segased. Arvasid, et alguses kaotatud sekundid tuleb pooleteise km-ga tagasi joosta. Tundsin väga kaasa nendele, kellele 2 tundi on unelmate piiriks ja kes sunniti jooksma hoopis kiiremini. Olen üsna kindel, et sellistest jooksjatest jooksid end mitmed kinni. Etteruttavalt võib öelda, et finišis olid need tempomeistrid üksi, kedagi nad kahe tunniga finišisse ei aidanud. isiklikult mina oleks võtnud tempoks 5.40 ja kolmveerand distantsiga oleks selle stardis kaotatud pool minutit tagasi joostud. 

    Esimesel km-l möödusin Silviast ja pooleteise km järel jõudsin järele Katile, kes ka püüdis jälgida 2 tunni õhupalliga jooksjaid. Kolmandal km-l ei võetud endiselt hoogu maha ja see vihastas mind selliselt, et otsustasin nad kinni püüda ja mööda minna. Muidugi minu tempo muutus jättis ka Kati omapead jooksma. Avastasin, et mõni päev varem põetud palavikuga haigus oli mind nõrgestanud ja pulss liiga kõrge sellise tempo jaoks. 

    Tänavatel oli ka mõningaid kaasaelajaid. Ja ma ei mõtle neid, kes jooksjatega kaasas. Kui 4 km järel taas saarele jõudsime, siis tuli seal teha üks ring ümber uhke hoone ja hiljem läbi sisehoovi, kus terve jooksu ajal mängis meile mingi orkester. Esimene ring tuli 45 sekundit miinimumajast kiirem. Joogipunkt kohe uuele ringile minnes ja esimene ring täpselt 5,28 km. See aga ehmatas mind, sest kui 4 ringi annavad kokku poolmaratoni, siis viimase ringi lõpus tuleb joosta üks 200 ... 250 meetrine lisalõik finišisse ja seega ei saa ka normaalset aega. Lootsin salamisi alistada 1.56 piiri ja see lendas prügikasti kohe peale uuele ringile minekut. Tempo oli mul täpselt selline, mis poolmaratoni ajaks oleks andud natuke alla 1.56. Km keskmine aeg oli mul 5.32.

    Peale joogipunkti ootasin, et millal pulss langeb, aga seda kahjuks ei juhtunudki. Terve teise ringi võitlesin enesega, sest tempo oli enam-vähem, kuid pulss pidevalt üle 140. Püüdsin ja püüdsin seda alla suruda, kuid ei õnnestunud. See tekitas  kartuse, et ma ei pruugi sellise kiirusega lõpuni jõuda. 8. km-l nägin endiselt kahe tunni tempomeistreid liiga kiirelt jooksmas ja nad olid minust väga vähe maha jäänud.  Vahe oleks pidanud olema juba üle minuti. 

    Teise ringi lõppedes märkasin, et tempo hakkabki langema. Kolmas ring oli juba üsna raske ja korra tundsin, et kohe jään kõndima. Tõmbasin natuke hoogu tagasi ja suutsin edasi joosta. Pulss aga kiirem kui teisel ringil. Kui uuesti saarele jõudsime, siis avastasin, et üks paarisaja meetrine jupp teest on valgustamata, tänavavalgus ei olnud sisse lülitatud. Vaevu suutsin selle lõigu tempot alandamata enam-vähem läbida.     Kui algas viimane ring olin 1.56 ajast maha jäänud 3 sekundit km kohta. 

    Nüüd siis keskmine 5.35 ja see annaks poolmaratoni lõpuajaks umbes 1.57.30. Kuna aga maa on pikem, siis tekkis kartus, kas ma jaksangi kahe tunniga lõpetada.

    Viimasel ringil oli juba mitu rasket hetke ja pulss üle 150, mis minu kohta liiga kiire. Saarel oli aga valgustamata raja osa nii pime, et näha oli vaid õrnalt helendavat rada, seal lihtsalt pidi aeglasemalt jooksma. Samas lõpus suutsin väsimusest olenemata siiski tempot hoida, kuigi enesetunne ütles hoopis midagi muud. 

    Kui poolmaraton täis sai, oli mul kellal ees numbrid 1.57.21. Kui siit stardis kaotatud 31 sekundit maha võtta, siis oleks ajaks 1.56.50, mis polegi kõige halvem kui mu hetkeseisu arvesse võtta. Jama oli aga see, et nüüd tuli veel üsna pikk lõik teisele saarele joosta, kus asus finiš. Võistluse ametlik lõpuaeg tuli vaid 1.58.38. See mu parim aeg Jelgavas, kuid pettumust tundsin siiski. Olen ju peale depressiooni suutnud pooliku läbida ka ajaga 1.52. Kusjuures viimasel ringil pidevalt pistis paremal ülakõhus. 

    Lõpuaeg siis 1.58.38, km keskmine aeg 5.33 (seega teine pool umbes aeglasemalt, mida minu puhul tuleb harva ette), keskmine ja maksimaalne pulss 142/155, tõusumeetreid 27, kiireim km teine ja neljas ajaga 5.24, aeglaseim esimene 5.59 (-31sekundit), aegluselt teine ja tegelik aeglaseim 16. km ajaga 5.40, kuigi sinna sisse kuulus ka joogipunkt. Aegu analüüsides leian, et jooksin päris ühtlaselt, mis on alati mu tugevam pool olnud. Seega suudan tempovalikul olla algusest peale üsna täpne. Tagantjärele tarkus ütleb, et oleksin siiski pidanud esimese ringi rahulikumalt alustama, siis ehk oleks tulnud parem lõpuaeg.     

    Pudel vett toodi kohale, väga huvitav medal kaela. Kati oli küll maha jäänud oma jala pärast kahe tunni jooksjatest, aga ei midagi hullu. Kuid jalg oli peale lõppu tal kehvas seisus ja kartsime vigastuse teket. Silvia ootas juba ammu rõõmsal meelel. 

    Edasi läksime ära auto juurde, kus loputasime endid natuke ja vahetasime riided. Mõni minut peale kella ühte hakkasin tagasi sõitma. Kuni Riiani oli liiklus tihe, Läti liiklusmärgid aga ei peegelda valguses vastu ning seetõttu tuli väga valvel olla, et mitte kiirust ületada ja mitte sõita õigest tee otsast mööda. Olen Lätis pimesi seetõttu varem mööda sõitnud õigetest tee otsadest ja tagasi saamine õigele teele kujuneb üsna aega nõudvaks. Ka trahvi olen 3 korda saanud kiiruse ületamise tõttu. Mitte kordagi teadlikult kihutades, vaid lihtsalt ei näinud 70 märke. 

    Peale Riiat mõtlesin, et Sigulda kaudu tagasi ei lähe, kuna seal aeglasem lõik ja pöörasin Krustini juures otse Valga peale. Kahjuks oli ka sel lõigul remont käimas või lõpetatud ja kiirus piiratud kuni 70 km/h päris pikalt kuni Inciemsini. Seega osutus tee valik kahtlaseks. Kuna keha oli juba väsinud, siis oli sõit raske, kuidagi surusin istmiku närvi peale ja Straupes tegin väikese pausi  sirutamise ja kõndimisega. 

    Kell 3.35 olime Elvas, kust Kati maha läks ja 3.50 kodus. Otsustasin, et nii hilja pikka tagasisõitu tulevikus ette ei võta. Keha hoiab end rooli ees halvasti, tekkib kangus ja autogi andis soovituse teha kohvipaus.    

    Toon eraldi välja kõikide km-te ajad:

1. km 5.59, pulss 121/134,

2. km 5.25, pulss 136/140,

3. km 5.34, pulss 134/137,

4. km 5.24, pulss 139/144, 

5. km 5.26, pulss 143/145,

6. km 5.25, pulss 143/146 joogipunktiga,

7. km 5.31, pulss 142/143, 

8. km 5.36, pulss 141/143,

9. km 5.36, pulss 141/144 jp,

10. km 5.32, pulss 143/146,

11. km 5.39, pulss 143/146 jp,

12. km 5.31, pulss 142/145, 

13. km 5.32, pulss 144/145,

14. km 5.36, pulss 143/145 jp,

15. km 5.38, pulss 145/148, 

16. km 5.40, pulss 145/148 jp,

17. km 5.31, pulss 146/148,

18. km 5.37, pulss 147/148,

19. km 5.33, pulss 148/149 jp,

20. km 5.36, pulss 149/152,

21. km 5.30, pulss 152/153,

0,33 km 5.06, pulss 151/155.

    Paar päeva hiljem sain korraldajatelt kirja, et minust 47 pilti, kahjuks ei kõlba sellest ükski. Ühel-kahel ehk oli talutav, aga seal polnud mina esivaates.

    Selline sai siis kokkuvõte Jelgava ööpoolmaratonist. Soovitan tulevikus osaleda. Pööramisi küll palju, aga rada üsna tasane, tõusumeetreid vähe. Küllap tulevikus muutub ka korraldus sama heaks kui enne koroona-jama. 

    Järgmisena osalen Kambja jooksusarja kolmandal etapil, seniks kohtumiseni!

Hellenurme Suvejooks.

             Tere!

    Eelmises postituses lubasin sellestki üritusest natukene eraldi kirjutada. Toimub see alati juuni viimasel reedel, õhtuti. Kus? Hellenurme paisjärve kaldal. Üritus on pisike, kuid päris hea nii taseme-, koha- kui ka korralduse poolest. On erinevad lastejooksud, siis noorte- ja veteranide 4,7 km pikkune jooks. Olemas ka samal distantsil kepikõnd ning põhijooks, mis on olnud erineva pikkusega. Viimastel aastatel on põhijooksul pikkust ametlikul olnud 10,2 km. Mulle küll tundub, et natuke lühem, kuid kindlasti on 10 km täis ja natuke ka peale.

    Autasustataks kõiki erinevaid vanuseklasse nii laste kui täiskasvanute puhul, v.a. kepikõnd. Olen ise osalenud neljal korral ja igal korral on olnud kas soe või kuum ilm. 

    Sel aastal toimus võistlus 30. juunil, lastejooksud alustasid kell 18.00. 18.50 algas 4,7 km jooks ja kell 19.00 põhijooks. Jooskmas on väga kiired mehed ja naised ning mina olen parimal jooksul olnud tabeli keskel, muidu aga täitsa lõpus. Sooja oli umbes 24 kraadi.

    Esmalt võtsin välja numbri, maksin osalustasu (koha peal 8 eurot) ja hakkasin oma starti ootama. Tuttavaid nägusid oli juba päris mitmeid. Osales ka Kati, kellega oli hea koos alustada. Tuletades meelde aasta tagust jooksu, siis olin rahul kui saaksin aja kasvõi sekund alla tunni. 

    Ah jaa, esimest korda läksin üritusele jalgrattaga, mitte autoga, kuna koht pole minu kodust kaugel. Enne tagasisõitu vaja kindlasti natuke kuivada ja särk vahetada.

    Ajasime Katiga natuke juttu kui ootamatult (minu jaoks) kõlas stardipauk. Kõik, peale minu ja Kati tormasid ühes pundis minema.  

      Alguses on vaja minna asfaldile tagasi ja siis kohe Hellenurme - Päidla kruusateele. Seda oli umbes 0,5 km. Olime kindlalt viimased, aga näha oli, et osad alustasid liiga kiirelt ja pudenesid grupist ükshaaval välja. Juba esimese km lõpuks me enam viimased ei olnud. 

    Mingi hetk otsustas Kati, et minu tempo on talle natuke kiire ja hakkas omale sobivamas tempos jooksma. 1,5 km juures keerasime kruusa pealt ära mingile sissesõidetud teekesele. Seal paarsada meetrit ja siis raiesmikule, mis raja ainus halb osa. Õnneks on sedagi vaid paarsada meetrit. 

    Selle lõigu lõpus sai 2 km täis ja edasi jooksime umbes 2/3 km Tartu Suusamaratoni rajal. Sissesõidetud teekene. Siis järsk vasakpööre ja algul vaid rajakene. Natuke enne kolme km täitumist muutus rada taas teekeseks ja kergemaks. 

    Enne seda mitmed väikesed tõusud-langused. 3. km täitumisel jooksin veel kolmest mööda ja süda oli rahul. Lootsin, et suudan joosta tunniga ja km-te ajad näitasid, et jooksen tsipa kiireminigi. Km-te ajad toon hiljem eraldi välja.

    Umbes 3,7 km läbimisel jõudsime Hellenurme-Päidla kruusateele tagasi ja päris kruusalt me enam ei lahkunudki. Algus mõnusalt allamäge. Alumisse punkti jõudes täitus 4 km. Sealt edasi, kuni lõpuni, jookseme metsa vahel. Viies km on rajal kahtlemata kõige raskem. Järgemööda tõusud, kuigi ühtki rasket tõusu ei ole. Tõusud ja kurvid ning taas nägin, kuidas peaaegu iga jooksja jooksis väliskurvis. Miks võistlustel läbida pikem distants? 

    Tõus osutus mulle väga raskeks ja tõusu lõpu poole tundus, et jään kõndima. Kuidagi sundisin end siiski edasi pingutama ja hea oli. Muide, see oli minu kõige aeglasem km. Umbes 5,25 km järel sai tõusmine otsa ja pööre paremale. Kohe selle järel väga oodatud joogipunkt, kus jõin natuke, kuid kastsin üsna korralikult. 

    Kuigi tõuse tuli veel mõned võtta, siis rajaprofiil hakkas ikkagi langema. Jooksin esialgu veel väga ettevaatlikult, kuna pulss üsna kiire. Kui joostud sai 7 km, siis oli just enne seda meeldiv langus ja  kohe pööre paremale. See tee viib meid ringiga tagasi paisjärve äärde. 

    Seitsmes ja kaheksas km tulid juba natuke kiiremini. Õnnestus veel mõnest mööduda ja viimased kaks km-t tulid päeva parimad. Pidevalt tundus, et raske nagu on ja hoidsin end tagasi, aga kell näitas midagi muud. 

    Paisjärv ilmus nähtavale umbes pool km enne lõppu. Suutsin natuke veel tempot tõsta ja lõpetasin ajaga 56.29. Kartsin kehvemat. Tõusumeetreid kogunes minu kella järgi 92. Kas see täpne, ei tea, kuid sinna suurusjärku võis olla küll. Keskmine pulss 140, maksimaalne 158 ja seda siis täitsa lõpus. Viienda km tõusudel jõudis pulss 152-ni. Joomisel kaotasin 15 sekundit.

    Kilomeetrid ja pulss: 

    1: 5.45 ja 123/134.

    2: 5.53 ja 134/143.

    3. 5.47 ja 141/149.

    4: 5.29 ja 139/146.

    5: 5.55 ja 145/152.

    6: 5.52 ja 140/151.

    7: 5.39 ja 139/143.

    8. 5.40 ja 144/148.

    9. 5.23 ja 146/149.

    10: 4.59 ja 153/157.

    Mul mõõtis kell läbitud maaks 10,03 km. Muidugi oli lõpus päris raske ja viskasin kohe pikali ning määrisin end korralikult ära. Toodi ka juua ning taastumine oli kiire. Ootasin ka Kati ära ja jälgisin natukene autasustamist. Kati jõudis oma vanusegrupis ka pjedestaalile ja sai seetõttu väikese, kuid ilusa medali. 

    Jooksuüritus mõnus, jooks peaaegu õnnestus. Meeldis, et pidasin enda kohta kõrgele pulsile ka vastu.

    Soovitan üritust kõikidele jooksusõpradele ja seda koos lastega. Auto parkimine on algul kerge, hiljem probleemne ning tuleb valmis olla poole km-ks jalutamiseks.

    Teen eraldi postituse ka Kambja jooksusarja kohta, mis alati olnud tasuta ning osalejate vahel loositaks välja auhindugi. Viimane etapp toimub 8. augustil kell 18.00 ... 20.00. See info selleks, et ehk mõni tahaks ka selle ürituse üle vaadata.

    Kohtumiseni!

Aprill ja mai 2023. Lisaks Maastikumaraton, Elva Südaööjooks.

                     Tere taas!

    Eelmisel kuul maist eraldi kokkuvõtet ei teinud, kuigi oleks võinud. Nüüd tuleb rohkem kirja panna. Püüan eri teemad teha väikeste alapealkirjadega, et lugejal hõlpsam valida, mida lugeda, mida mitte.

                    Alguseks vaid üldine kokkuvõtlik jutt. 

    Mai kuus olin tegevuses sportlikus mõttes 61 tundi. Käisin jõusaalis 8 korda, ajaliselt 16:43:43. Korvpalli mängisin viis korda, ajaliselt tuli kokku üle 8 tunni. Kõndisin üle 115 km, ajaliselt 22:02:51. Jooksin ajaliselt 14:03:40, läbides 150,31 km. Pikim jooks 13 km.     Emadepäeval osalesin Maastikumaratoni 10 km distantsil. Sealt alates aga tuli taas kallale liikuv valu parema puusa ja parema reie ülaosa piirkondades. Seetõttu hakkasin vähem jooksma ja vältisin üle 10 km pikkuseid jookse. Aastal 2017 olin hädas sama vigastusega ja siis nii karmilt, et ligi 2 kuud ei saanud joosta sammugi. Kõndida see võimaldas ja kõndisin oma registreeritud poolmaratonid läbi (Narva, Ventspils, Jelgava). Lisaks osalesin Lahemaa käimismaratonil ja läbisin 42 km ajaga 5.53. Kõndida lubas see vigastus igal kiirusel, kuigi valu oli pidev. 

    Ka eelmise aasta septembri alguses tekkis sama häda ning kiropraktiku juures käimine tõi mulle aeglase paranemise. Mis seal mu nõrgaks kohaks on, ei tea keegi. 2017 aasta vigastuse ajal pääsesin ortopeedile alles siis kui olin peaaegu terve ja ta ei leidnud midagi. Igatahes on selle valu asukoht pidevalt erinev. Kui ka loen mõnd diagnoosi, mis sarnaste hädade puhul inimesi tabab, siis päris pihta ei lähe ükski. Imelik on ka see, et nii kui mu jooksukilometraaž väheneb, siis otsekohe muutub ka jooksuvorm kehvemaks, pulss kiiremaks ja jooks aeglasemaks. Mis mu sees valesti on, seda ei suuda mõista ja ka arstile rääkimine ei anna midagi, sest ta ei suuda mind ja mu probleemi mõista. 

    Juunis läksid ilmad soojemaks ja mingil hetkel võtsin ka jalgratta välja. Kuna ees käiguvahetus vigane, siis pidi ka korra remondis käima. 

    Juunis tegelesin erinevate liikumistega kokku 69 h ja 41 minutit. Jõusaalis käisin üheks korda, ajaliselt 13 h 20 min. Joosta sain oma kergema vigastuse tõttu siiski vaid 120 km, ajaliselt 11 h ja 40 min. Kõndisin aga üle 193 km, millele kulus aega 36:49:21. Päris hea ju! Jalgrattal läbisin 172,38 km, ajaliselt 7:51:36. 

    Juulis loodan joosta rohkem ja ka jalgrattaga rohkem km-eid vändata. Kuna jalg on tasapisi paremaks muutunud, siis loodan kuu lõpus Jelgavas poolmaratoni läbida. Loomulikult jääb see jooksmata kui pole päris terve. Jõusaalis saadud õlgade kergemad vigastused segasid kaua, parema õla ja käsivarre sees on valu siiani ja midagi teha ei saa, mille puhul pean käsi kõrgemale tõstma. Vasak õlg on kirjutamise ajaks vist tervenenud, sest valu enam ei tunne. Üldiselt tundub, et need erinevad käte treenimise pingid ei sobi kogenematule.

    Juunis osalesin Elva Südaööjooksul, Kambja Jooksusarja esimesel etapil ja Hellenurme Suvejooksul. Juulis mõtlen Kambja teisele etapile, võimalik, et osalen ka Ööjooksu korraldatud Südasuve challengi jooksul, mis toimub Pirital. Ning kuu lõpus püüan ära käia Jelgava ööpoolmaratonil. 

                        Maastikumaraton 2023.

    Soovisin sellel väga osaleda, kuid ei julgenud veel nii raskel maastikul pikemaid distantse proovida ja leppisin 10 km-ga. Ilm oli tol päeval ehk natuke palav, kuid mitte liiga. 

    Startides mõtlesin, et hoian end algul tagasi ja enne tempot ei tõsta kui Elva jõe oru tõus ja uus lõik on läbitud. Peale stardijärgset rüsinat sain oma tempo üsna kiirelt kätte ja püüdsin seda hoida ning jälgisin pidevalt ka pulssi. 

    1. km aeg 5.46, pulsi keskmine ja maksimum 116/125,

    2. km aeg 5.33, pulss 127/132,

    3. km aeg 5.30, pulss 126/130. 

    Neljas km tõi esmalt laskumise Elva jõe orgu ja siis pika tõusu, mille suutsin üsna kergelt läbida. Sealt pööre vasakule, kus uus distantsi osa, kus polnud õiget radagi, Ometi elasin ka selle rahuldavalt üle.

    4. km 5.36, pulss 131/140. 

    Enesetunne üsna hea ja teadsin, et suudan varsti natuke tempot tõsta. Joogipunkt asus umbes 4,9 km peale. Sai end natuke kastetud ja joodud ning esmalt püüdsin pulsi alla poole saada ning siis tõstsin natuke tempot.

    5. km aeg 5.32, pulss 135/139.

    Kuigi nüüd muutus rada natuke kergemaks profiililt, siis  tuli üle 1,5 km joosta lahtisel kruusal.  Mulle võttis sappa üks jooksja, kellega ka natuke vahetasime sõnu. 

    6. km aeg 5.20, pulss 133/141, 

    7. km aeg 5.16, pulss 139/143, 

    8. km aeg 5.27, pulss 141/143. 

    8. km-l oli ka teine joogipunkt, kus taas end jahutasin veega ja võtsin ka lonksu joogiks. Kaaslane hoidis endiselt minu järel ja kaebas kui vähe oli ta jooksnud. Kuna minu pulss oli siiski üsna kõrgeks läinud, siis teadsin, et pean kuidagi vastu pidama ja jooksin pulsi järgi. Ilma pulssi jälgimata oleks end kinni jooksnud. Teine uues lõik oli ka üsna ebameeldiv ja seda just väikeste lohkude tõttu, mida silmaga ei näe.

    9. km aeg 5.29, pulss 142/144.

    Edasi Elva jõe orgu, üle silla ja siis lõpu eel raskemapoolne tõus. Kahjuks ei suutnud seda joostes läbida, vaid pidin paarkümmend meetrit kõndima. Kõndides jõudis mulle järele ja möödus seesama kaaslane, kellega pea 5 km koos joostud. Mäe otsas oli veel vaja paarsada meetrit joosta, püüdsin kaaslase kinni ja jooksime lõpuni kõrvuti.  

    10. km aeg 5.36, pulss 142/149. 

    Minu kella järgi tuli veel 70 meetrit lisaks läbida. Samas üsna mõistetav, et rada ei saa täpselt 10 km koostada sel korral, kuna ka 21,1 ja 42,2 km olid nii stardis kui finišis koos. 

    Kogu võistluse aeg enda kella järgi alates stardijoonest 55.24, mis natuke paha, sest lootsin 55 minuti siiski alistada. Ei õnnestunud. Ametlik aeg aga tuli halvem, kuna see võeti stardipaugust, 55.43. Seega kaotasin stardiga aega 19 sekundit. Imelik oli aga see, et ametlikud ajavõtu punktid näitasid, et jooksin teist poolt aeglasemalt kui esimest, aga tegelikult oli siiski vastupidi. Igaüks võib ju km aegade põhjal seda näha. Kas süüdi oli see, et maa siiski oligi natuke pikem? Võimalik, sest see lisas ajale 20 sekundit.

    Kas teisiti korraldatud võistlus meeldis? Ei! Kuigi 10 km rada ikka vanas kohas, siis muus osas traditsioone ei muudeta. Osad soovivad, et start ja finiš oleks koos.  Neid jookse ju vähe, kus joostaks punktist A punkti B. See Otepää - Elva peaks ikka säilima. Kui mitte, siis muudetaks varsti ka Suusamaratoni rada Elvast Elva? Sama sügisese rattamaratoniga? 

    Üldiselt ma ikka ei ole ega ka saa kunagi talutavaks maastikujooksjaks, minu koht on siledal teel.

                        Elva Südaööjooks 16. juunil.

    Panin end kirja mais, just enne vigastust. Seesmiselt küll tajusin registreerides, et midagi on valesti.

    Ilm oli jooksupäeval hea, päeval natuke küll palava poolne, kuid õhtul langes temperatuur kiirelt ning jooksu ajal oli paar kraadi jahedam kui prognoositi. Minule see neljas osalemiskord, ei osalenud esimesel korral 2017. aastal. Aastal 2019 oli distants natuke lühem, 2020 toimus see virtuaalsena ja edasi üsna täpselt 10 km.

    Start kell 23, kuigi ise arvan, et 23.30 oleks parem, kuna siis alustame kõik ühel kuupäeval ja lõpetame teisel. Muide, 2019. aastal oli start kell 23.59!

    Esimesed 3,5 km on kergemad, edasi muutub maastik künklikumaks ja pinnas vahelduvaks. Nagu ikka, on algus tihe ja enne ringi läbimist raudteejaama juures normaalselt joosta ei saa. Ka peale seda on tihe, aga terve tänava laius jooksjate päralt ja pikalt sirge. Lootsin joosta kiiremini kui kahel eelneval korral (54.56 ja 55.27). Samas kartsin, et ei jaksa. Seega püüdsin alustada kilomeetreid umbkaudu 5.30 kandis ja vaadata, kas pean lõpuni seda tempot vastu.

    1. km aeg 5.28, pulss 123/134, 

    2. km. aeg 5.18, pulss 134/136, 

    3. km. aeg 5.14, pulss 133/139. 

    Sealt edasi läks raskemaks ja kartsin esimest tõusu. Ometi sain sellega üsna hästi hakkama ja eelmiste kordade raskust ei kogenud. Imestasin ka selle üle, et talusin paremini natuke kõrgemat pulssi. Pinnas vaheldus mitu korda ja umbes 4,5 km peal olin asfaldil tagasi. Umbes 4,9 km peal on joogipunkt, kus end kastsin ja ka lonksu vett jõin. 

    4. km aeg 5.21, pulss 138/145, 

    5. km aeg 5.31, pulss 137/146. 

    Edasi tõus Muusikakooli juurde, laskumine, pööre vasakule ja haigla eest läbi, pööre paremale ja kerge tõus. Oli ka koht, kus pööramise juures ei olnud suunajat ja olin natuke segaduses. Igaks-juhuks läksin neile järele, kes kaugelt ees vilksatasid ja tegin õigesti. Edasi Arbimäe, laskumine Arbi männist mööda ja siis raske tõus 8. kilomeetril, millele järgneb väga järsk laskumine. 

    Olen märganud ja märkasin ka sel korral, et paljud jooksevad laskumiste ajal minust mööda, kuid tõusudel ja sirgetel saan nad kätte ning ka möödun lõplikult. Mina püüan tõusudel tempot hoida, sama ka laskumistel, kus kontrollin pulssi, et suudaksin taastuda ja edasi sama tempoga joosta. 

    6. km aeg 5.11, pulss 140/145, 

    mis üllatas heas mõttes ja hakkasin tasapisi lootma, et saangi parema aja kui eelmisel kahel korral. 

7. km aeg 5.15, pulss 143/148.

    8. km-l raske tõus, kuid siis juhtus see, et mu enesetunne ja taluvus muutusid üha paremaks ja tõus osutus ootamatult kergeks. Paljudega oli sel tõusul vastupidi. Edasi laskumisel püüdsin pulssi rahustada. Jooksmine  muutus nüüd veelgi kergemaks. 9. km-l toetas ka Priit mind oma maja eest ja edasi peaaegu terve ring ümber Arbi järve. Viimane ring oli juba raske, ka pinnas ebameeldiv, sest iga tõukega annab jalg ka natuke tagasi. Ometi leidsin eneses jõudu jooksjaid muudkui kinni püüda neist mööduda.

    8. km aeg 5.03, pulss 141/152, 

    9. km aeg 5.05, pulss 147/151, 

    10. aeg 4.42, pulss 152/156.

    Imelik, et jaksasin minu kohta nii kõrge pulsiga mitu kilomeetrit enda kohta kiirelt joosta. Lõpusirge ja finiš ning ametlik lõpuaeg 52.17! Seega parim aeg Elva Südaööjooksul. Eelmise rekordi alistasin 6 sekundiga ning teada oli ka see, et eelmise rekordi puhul oli rada natuke lühem. Stardijoonelt finiši jooneni kulus aega 52.07. Pulss 139 keskmine ja 156 maksimaalne. Tõusumeetreid tuli 84 meetrit. Kui täpne see on, ei oska arvata. Aga silma järgi võis küll nii palju olla. See oli esimene jooks üle pika aja, millega rahule jäin. Ja mitte aja, vaid enesetunde tõttu! Eelmisel aastal jooksin kahel korral alla 52 minuti, aga siis sellist head enesetunnet ja jõudu lõpus ei kogenud. 

    Kas midagi negatiivset ka on? Ainult see, et endiselt on alles virtuaaljooksu võimalus ja nii mõnigi jätab seetõttu originaalraja ja -võistluse läbimata. Muidugi, kui startima hakkab rahvast rohkem, siis me ei mahu olemasolevasse stardikohta ära. 

    Rajal oli ka mitu eraisikut, kes juua pakkusid ja keelust olenemata oli ka üks kastja, mis oli väga hea. 

    Tulge Elva Südaööjooksule 2024!

    Kambja ja Hellenurme jooksude kohta teen eraldi postituse. 

    Seniks aga kohtumiseni!