Neljapäev, 21. mai 2020

Maastikumaratoni virtuaal 10 km.

Mõtlesin pikalt, kas sellest eraldi kirjutada või mitte. Kuna jooksin üksinda ja muljeid eriti pole, siis üsna keeruline sel teemal end väljendada. Igatahes soovisin ma siiski 10 km läbi joosta, kuna see oleks mul 5. korda osaleda sel üritusel. Olin kirjas maratoniks, aga virtuaalina seda joosta ei taha, eriti minu maastikul. Moskvas oli rada sama raske ja sain seal ikka väga raske kogemuse osaliseks. Nii raske, et kand siiani valus. 

Küll proovin porolooniga joosta ja kõndida, vahel teen pause, aga ei parane. Arstil käies saadeti rõntgenisse ja leiti 2 eksostoosi. Ise tunnen ka katsudes üht tükki kanna all, mis liigub. Ortopeedile pääsen 10. juunil. Eks siis näis, mis täpselt on ja mis edasi. 

Joosta otsustasin 8. mail, kuna ilm oli tol õhtul päris hea jooksmiseks. Mõtlesin, et ehk nädal hiljem proovin veel  ja kui siis tulemus parem, laen tolle jooksu üles. Ette võib öelda, et ühtki normaalset jooksu nädala jooksul teha ei suutnud.

Kuna minu juures rada üldiselt raske, siis valisin kaua trassi, et oleks natuke kergem. Nii otsustasin, et alustan Kalmemäelt, edasi läbi Laguja ja Etsaste Illini. Vahepeal üks edasi-tagasi lõik juurde, kokku 0,7 km, et Illilt mitte edasi joosta. Sealt edasi minek oleks muidugi meeldiv, pidevalt kerge laskumine, aga samas ka ohtlikud kurvid ja autojuhtidele probleem. 


Lasksin end õel Kalmemäele viia, mis kodunt 3 km kaugusel. Kalmemäe asub merepinnast 119 meetri kõrgusel ja finiš 51 meetri kõrgusel. Tundub ju kerge trass? Siin kandis kergemat ei leiagi. Kuigi tuleb lisada, et ees ootas ka mitu tõusu ja kokku koguneb sel trassil ka 53 tõusumeetrit. Oma hetkevormiga, tervisliku seisundiga ja haige kannaga ma hetkel ei saa natukenegi kiiremalt joosta kui sellisel trassil. Muidu koguneb mul kodukandis 10 km kohta 100 tõusumeetrit. 

Pildil asub taamal Kalmemäe.


Sooja oli alustades 14 kraadi, tuul polnud just eriti tugev, vaid puhangud natuke vahel segasid. Kell 19.41 startisin. Kuna alustasin mäe otsast, siis oli alustamine kerge. Mul alati kõige raskem esimene kilomeeter. Esmalt laskumine umbes 300 meetrit, sain omale sobiva tempo kätte ja siis säästlikult edasi. 


Kui joostud üle poole km, tuleb esimene tõus. Mitte järsk, aga 250 meetrit järjest tõusta. Seal sai km täis ajaga 5.30. Lootsin natuke kiiremini, aga olin ka sellega rahul. Salamisi lootsin selle aasta kiireimat 10 km lõppaega. Edasi raja üks kergemaid kilomeetreid, pidevalt hästi aeglane laskumine. Sain seal hoo üles ja hakkasin seda hoidma. 

2. km aeg 5.09. See rõõmustas. Kolmas kilomeeter vahelduv, kergelt laskumist ja tõusu vaheldumisi. Just enne 3 km läbimist pöörasin otsa ümber. Kolmanda km aeg 5.10. Tagasi 350 meetrit ja siis ots uuesti ümber ja ühtpidi kuni lõpuni. 

4. km oli raskemapoolne. Aeglane, aga pikk tõus 700 meetrit. Selle km aeg ka kehvem, 5.16. Järgmine kilomeeter oli ka raske, algul tasane maa, aga km lõpupoole tõus Kotka mäele. Mitte pikalt, kuid järsk. Mäe otsas täitus 5 km ja selle km aeg 5.14. Kartsin halvemat. Edasi pikk laskumine, pool kilomeetrit, siis ligi kilomeeter aeglast tõusu. Kartsin seda tõusu, õnneks ei juhtunud midagi hullu. 6. km aeg 5.13. 

Tõus jätkus kuni Etsaste bussipeatuseni, sealt Elva suunas ja kohe taastav laskumine. 7. km aeg taas 5.13. Alates siit enam järske tõuse ei olnud. Jaa, mitu tõusu, aga ei midagi hullu. Puukooli juures sai 8 km täis ja see km oli juba kiirem, 5.06. Senise jooksu kiireim. 

Edasi tõstsin tempot vahelduval rajal ja peale Illi oja ning sellele järgnenut tõusu täitus 9. km. Aeg 4.52. Edasi vaid 1 kerge tõus ja kerge laskumine. Lisasin tempo hetke maksimumini ja raskelt hingeldades sai 10 km täis. Viimase km aeg 4.37. 


Kokku 10 km aeg 51.21. Olin sellega rahul, sest peale minu haigestumist sügisel 2018, ei olnud ma kordagi nii kiirelt jooksnud. Rada muidugi langeva reljeefiga ja oma tavatrassil joostes oleksin minuti aeglasema aja ehk saavutanud. Aga siiski. Kui pole poolteist aastat alla 53 minuti jooksnud, siis teeb head meelt ikka. 

Ise arutlesin, et kui oleks olnud võistlus, kas siis oleks end rohkem sundinud ja kas keha oleks sellega kaasa tulnud? Võimalik. Sel korral pani ka pulsivöö mul pulsi mõõtmisega tugevalt metsa. Alles 3,5 km läbimisel hakkas numbreid õigesti näitama. Algul näitas, et pulss 170 ja isegi 178. Lõpuspurdi ajal oli pulsi maksimum 160. 


Õde tuli autoga järele ja sõidutas mu koju tagasi. Mõni päev hiljem potsatas postkasti ka medal. Kui nüüd arutleda mu hetkevõimekuse üle, siis eraldi 5 km ma 25.01-ga läbida ei suuda. Algus selleks liiga aeglane. See on väga jama, 10 km sees suudan, aga eraldi mitte. Ei saa mina kohe minema nagu paljud. Ei aita ka soojendus enne starti. Kui alguses peaksin kiiremini jooksma, siis tuleb vägev kukkumine ja võin peaaegu seisma jääda. 

Oma parimatele 10 km aegadele kaotasin umbes kilomeetri jagu. Siis kui tervis veel sellist jama ei teinud. Depressioon, mille ravi viibis kaks kuud, lõhkus mu täiesti ära ja ma pole siiani sellest taastunud, ainult rusud. Maratoni võimekust hetkel pole, vähemalt mitte nii, et see korraga läbi joosta. Ehk vaheldumisi kõndimise ja sörgiga suudaks maratoni läbida. . Samas on olemas pisike unistus, et 21. juunil saan Ventspilsis maratoni joosta. Kas muidugi veel julgen koroona tõttu minna, on iseasi. Mitte jooksmist ei karda, vaid hotelli. Ehk sattub ka mõni nakatunu hotelli ja siis võib isegi haigestuda. 


Järgmisel korral tuleb kuu kokkuvõte ja virtuaalpoolmaraton, mis kirjutamise päevaks juba läbitud. Samas unistan veel ühest nädala lõpus, et oma aasta eesmärgid vähemalt poolmaratonide osas täita. 

Seniks kohtumiseni!

Pühapäev, 3. mai 2020

Kokkuvõte aprillist 2020. Lootusetus hakkab maad võtma.

Kuud pole väga palju kokku võtta, oli palju päevi, kus ei teinud midagi. Samuti ei jooksnud virtuaalis ei maratoni ega poolmaratoni. Kusjuures momendil ma polegi võimeline maratoni läbima. Mis viga? Ei tea. Väsimus, nohu, väsimus, nohu, väsimus, väsimus ja väsimus. Ka peale jooksu ühel päeval väsisin hetkega nii, et kartsin kokku kukkumist. Mis veel aprillist? Tuul!

2. aprillil jooksin 10 km ajaga 59.01. Km keskmine aeg 5.54, pulss 135/154, tõusumeetreid 100. Aeglaselt tõusva tempoga. 1. km 6.18, viimane 5.26.

4. aprillil jooksin 10,01 km ajaga 1.00.17. Km keskmine aeg 6.01, pulss 132/155, tõusu 96 meetrit. Nagu ikka, aeglaselt alustan, edaspidi tõstan aeglaselt tempot. 1. km aeg 6.38, viimane 5.26. 

5. aprillil jooksin 10,1 km ajaga 58.05. Km keskmine aeg 5.45, pulss 133/158, tõusu 96 meetrit. Enesetunne hüplik, sama tempoga, kiireim km viimane 4.59. Vasaku jala kand taas valus, mis jäi valusaks Moskvas 15. veebruaril tänu valedele jooksujalanõudele. 


6. aprillil jalutasin 5,6 km.

7. aprillil, mil oli aprilli kõige soojem päev, kuid ka väga tuuline, jooksin 10,05 km ajaga 1.02.41. Enesetunne vilets, jooks väga ebaühtlane, pidin vahepeal puhkama, vahepeal kõndima. Olin koos Crisiga, aga pidin tal laskma minema joosta, sest 6. km-l kõndisin päris pika maa. Pulss 124/139, kiireim km eelviimane 5.36. 

8. aprillil jalutasin 5,65 km.


Edasi ei saanud 8 päeva joosta. Kõndida ehk oleksin saanud, kuid tugeva tuulega ja jaheda ilmaga ma kõndida ei saa. Alati peale jalutsukäiku suu seest valutab umbes poolteist tundi. Kui tuult ei oleks, siis võin ka külmaga jalutada. Andsin ka tallale puhkust, et see ei valutaks. 

17. aprillil jooksin 10,01 km ajaga 57.43. Andsin endast kõik, rohkemaks ma enam võimeline ei ole. Mis lahti? No ei saa aru. Km keskmine aeg 5.46, pulss 140/160, tõusumeetreid 75. Alustasin enda võimete kohta liiga kiirelt ja seetõttu aeglaseim km hoopis neljas, ajaga 6.05, kiireim viimane ajaga 5.18.


19. aprillil jooksin 16 km ajaga 1.38.47. Km keskmine aeg 6.10, pulss 130/150, tõusumeetreid 144. Esimesed 12 km ühtlaselt ja aeglaselt, edasi tempo natuke tõusis ja viimane km 5.38. Kand taas valus ja midagi ette võtta ei oska. Katsudes on valus pehmes kohas, kondi juures ei tähelda midagi. 

20. aprillil jooksin 10,01 km ajaga 1.01.38. Märksõnaks: ei jõua! Km keskmine aeg 6.10, pulss 130/151, tõusu 91 meetrit. Viimased 3 km alla kuue minuti, eesmised kõik tublisti üle. Kiireim viimane ajaga 5.28.

21. aprillil läksin jooksma 5 km ja nii kiiresti kui vähegi jõudu on. Mida polnud, oli jõud. 5,13 km ajaga 29.59. Km keskmine aeg 5.51, pulss 130/155, tõusumeetreid 28. Tõusvas tempos küll, aga minu elu üks aeglasemaid viis km. Viimase km aeg 5.15.

22. aprillil jalutasin 8,27 km. Suu pärast valus, kand ka kõndimisel valus.


23. aprillil kõndisin 6,07 km koertega. 

24. aprillil proovisin lühemat ja natuke kiiremat jooksu. Läbisin 5,27 km ajaga 29.06. Km keskmine aeg 5.31, pulss 134/160, tõusu 36 m. Enesetunne üllatavalt hea. 1. km 6.21, viimane 4.43. 

26. aprillil jooksin 5,27 km ajaga 32.24. Absoluutne jõuetus, ei läinudki kiirust katsetama, lihtsalt läbima. Kindlalt elu aeglaseim 5 km. Km keskmine aeg 6.09, pulss 127/146, tõusu 26 m. 

Lootsin kuu viimase päevani, et suudan siiski aprilli poolmaratoni läbi joosta. Ja kuu viimasel päeval võtsingi asja käsile. Tulemus? Ei suutnud ... Läbisin 10,01 km ajaga 58.17. Km keskmine aeg 5.50, pulss 138/161, tõusu 87 meetrit. 

Aprillis jooksin vaid 102 km ja kõndisin 25,6. Kogu selle aasta jooksul olen jooksnud 734 km. 

Pulss on muutunud ka aeglasema jooksu puhul natuke kiiremaks, tald teeb valu, kuigi jooksmise ajal läheb sageli valu ära, hiljem tuleb tagasi ja püsib jooksu esimestel kilomeetritel. Väsinud olen ikka veel väga palju, kuigi üksikuid paremaid päevi trehvab sekka. Nohu on pidev, nina seest puru. Kõik mu plaanid selleks aastaks on luhtunud. Lisaks on ilmunud valu ja nõrkus parema jala säärde. Mingi vigastus ei paista olevat ehk asi seljast. Või mingist tõvest. Kaal on 85 kilo, alla ei saa. Alustasin eilsest küll uut karmi dieeti ja piisavat liikumist, aga üldiselt tunnen end ka vaimselt üsna läbi olevat. Tulevikku eriti ei usu ... 

Kohtumiseni!