Mõtlesin pikalt, kas sellest eraldi kirjutada või mitte. Kuna jooksin üksinda ja muljeid eriti pole, siis üsna keeruline sel teemal end väljendada. Igatahes soovisin ma siiski 10 km läbi joosta, kuna see oleks mul 5. korda osaleda sel üritusel. Olin kirjas maratoniks, aga virtuaalina seda joosta ei taha, eriti minu maastikul. Moskvas oli rada sama raske ja sain seal ikka väga raske kogemuse osaliseks. Nii raske, et kand siiani valus.
Küll proovin porolooniga joosta ja kõndida, vahel teen pause, aga ei parane. Arstil käies saadeti rõntgenisse ja leiti 2 eksostoosi. Ise tunnen ka katsudes üht tükki kanna all, mis liigub. Ortopeedile pääsen 10. juunil. Eks siis näis, mis täpselt on ja mis edasi.
Joosta otsustasin 8. mail, kuna ilm oli tol õhtul päris hea jooksmiseks. Mõtlesin, et ehk nädal hiljem proovin veel ja kui siis tulemus parem, laen tolle jooksu üles. Ette võib öelda, et ühtki normaalset jooksu nädala jooksul teha ei suutnud.
Kuna minu juures rada üldiselt raske, siis valisin kaua trassi, et oleks natuke kergem. Nii otsustasin, et alustan Kalmemäelt, edasi läbi Laguja ja Etsaste Illini. Vahepeal üks edasi-tagasi lõik juurde, kokku 0,7 km, et Illilt mitte edasi joosta. Sealt edasi minek oleks muidugi meeldiv, pidevalt kerge laskumine, aga samas ka ohtlikud kurvid ja autojuhtidele probleem.
Lasksin end õel Kalmemäele viia, mis kodunt 3 km kaugusel. Kalmemäe asub merepinnast 119 meetri kõrgusel ja finiš 51 meetri kõrgusel. Tundub ju kerge trass? Siin kandis kergemat ei leiagi. Kuigi tuleb lisada, et ees ootas ka mitu tõusu ja kokku koguneb sel trassil ka 53 tõusumeetrit. Oma hetkevormiga, tervisliku seisundiga ja haige kannaga ma hetkel ei saa natukenegi kiiremalt joosta kui sellisel trassil. Muidu koguneb mul kodukandis 10 km kohta 100 tõusumeetrit.
Pildil asub taamal Kalmemäe.
Sooja oli alustades 14 kraadi, tuul polnud just eriti tugev, vaid puhangud natuke vahel segasid. Kell 19.41 startisin. Kuna alustasin mäe otsast, siis oli alustamine kerge. Mul alati kõige raskem esimene kilomeeter. Esmalt laskumine umbes 300 meetrit, sain omale sobiva tempo kätte ja siis säästlikult edasi.
Kui joostud üle poole km, tuleb esimene tõus. Mitte järsk, aga 250 meetrit järjest tõusta. Seal sai km täis ajaga 5.30. Lootsin natuke kiiremini, aga olin ka sellega rahul. Salamisi lootsin selle aasta kiireimat 10 km lõppaega. Edasi raja üks kergemaid kilomeetreid, pidevalt hästi aeglane laskumine. Sain seal hoo üles ja hakkasin seda hoidma.
2. km aeg 5.09. See rõõmustas. Kolmas kilomeeter vahelduv, kergelt laskumist ja tõusu vaheldumisi. Just enne 3 km läbimist pöörasin otsa ümber. Kolmanda km aeg 5.10. Tagasi 350 meetrit ja siis ots uuesti ümber ja ühtpidi kuni lõpuni.
4. km oli raskemapoolne. Aeglane, aga pikk tõus 700 meetrit. Selle km aeg ka kehvem, 5.16. Järgmine kilomeeter oli ka raske, algul tasane maa, aga km lõpupoole tõus Kotka mäele. Mitte pikalt, kuid järsk. Mäe otsas täitus 5 km ja selle km aeg 5.14. Kartsin halvemat. Edasi pikk laskumine, pool kilomeetrit, siis ligi kilomeeter aeglast tõusu. Kartsin seda tõusu, õnneks ei juhtunud midagi hullu. 6. km aeg 5.13.
Tõus jätkus kuni Etsaste bussipeatuseni, sealt Elva suunas ja kohe taastav laskumine. 7. km aeg taas 5.13. Alates siit enam järske tõuse ei olnud. Jaa, mitu tõusu, aga ei midagi hullu. Puukooli juures sai 8 km täis ja see km oli juba kiirem, 5.06. Senise jooksu kiireim.
Edasi tõstsin tempot vahelduval rajal ja peale Illi oja ning sellele järgnenut tõusu täitus 9. km. Aeg 4.52. Edasi vaid 1 kerge tõus ja kerge laskumine. Lisasin tempo hetke maksimumini ja raskelt hingeldades sai 10 km täis. Viimase km aeg 4.37.
Kokku 10 km aeg 51.21. Olin sellega rahul, sest peale minu haigestumist sügisel 2018, ei olnud ma kordagi nii kiirelt jooksnud. Rada muidugi langeva reljeefiga ja oma tavatrassil joostes oleksin minuti aeglasema aja ehk saavutanud. Aga siiski. Kui pole poolteist aastat alla 53 minuti jooksnud, siis teeb head meelt ikka.
Ise arutlesin, et kui oleks olnud võistlus, kas siis oleks end rohkem sundinud ja kas keha oleks sellega kaasa tulnud? Võimalik. Sel korral pani ka pulsivöö mul pulsi mõõtmisega tugevalt metsa. Alles 3,5 km läbimisel hakkas numbreid õigesti näitama. Algul näitas, et pulss 170 ja isegi 178. Lõpuspurdi ajal oli pulsi maksimum 160.
Õde tuli autoga järele ja sõidutas mu koju tagasi. Mõni päev hiljem potsatas postkasti ka medal. Kui nüüd arutleda mu hetkevõimekuse üle, siis eraldi 5 km ma 25.01-ga läbida ei suuda. Algus selleks liiga aeglane. See on väga jama, 10 km sees suudan, aga eraldi mitte. Ei saa mina kohe minema nagu paljud. Ei aita ka soojendus enne starti. Kui alguses peaksin kiiremini jooksma, siis tuleb vägev kukkumine ja võin peaaegu seisma jääda.
Oma parimatele 10 km aegadele kaotasin umbes kilomeetri jagu. Siis kui tervis veel sellist jama ei teinud. Depressioon, mille ravi viibis kaks kuud, lõhkus mu täiesti ära ja ma pole siiani sellest taastunud, ainult rusud. Maratoni võimekust hetkel pole, vähemalt mitte nii, et see korraga läbi joosta. Ehk vaheldumisi kõndimise ja sörgiga suudaks maratoni läbida. . Samas on olemas pisike unistus, et 21. juunil saan Ventspilsis maratoni joosta. Kas muidugi veel julgen koroona tõttu minna, on iseasi. Mitte jooksmist ei karda, vaid hotelli. Ehk sattub ka mõni nakatunu hotelli ja siis võib isegi haigestuda.
Järgmisel korral tuleb kuu kokkuvõte ja virtuaalpoolmaraton, mis kirjutamise päevaks juba läbitud. Samas unistan veel ühest nädala lõpus, et oma aasta eesmärgid vähemalt poolmaratonide osas täita.
Seniks kohtumiseni!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar