Minu võistlused aastal 2018 2. osa.

     Juuliks planeerisime perega minna Jelgavasse ööjooksule. Hotelle seal vähe ja üsna kehvas oleme olnud, aga jooks ise on tore ja väga osavõturohke. Võistlus läks mul kahjuks täielikult nässu. Lootsin salamisi joosta isikliku rekordi, aga sain lõpuajaks hoopis 1.59.05. Põhjuseks toit paar tundi enne jooksu. Väga õline söök mingis sööklas ja ka muu oli selline kahtlane. Ja peale 6. km tuli tempo väga maha tõmmata. Enne seda olid võimalused rekordiks olemas. Kõht valutas ja selline nõrkuse tunne tuli peale, et vahepeal läbisin 3 km lausa 7 minutiga km kohta. Ka Heli sai minust mööda. Siis hakkas tasapisi paremaks minema ja sain taas tempot järk-järgult tõsta. Viimastel kilomeetritel pingutasin väga, et aeg üle kahe tunni ei läheks ja sain päris lõpus ka selle aja tempomeistrid kätte ning möödusin neist. 

    Üllatus tabas mind ka finišis, sest ühtki korraldajat seal polnud ja ei saanud ma ei medalit ega kotikest lõpetajale. See rikkus mu meelt veel rohkem. Mis neil seal hetkel juhtus, ei tea. Hiljem kõik naasid. Cris käis ka mulle medalit küsimas, aga ma ei tahtnud seda enam nähagi. 

22. juulil osalesin Valgete Ööde maratonil Peterburis. Jooks ebaõnnestus, sest ei suutnud saavutada negatiivset splitti, lõpp vajus nii ära, et pidin isegi paarsada meetrit kõndima. Miks? Leppisime Crisiga kokku, et toob mulle poole maa peal 4 geeli, et need siis hiljem ära süüa. Juhtus aga see, et Peterburis oli mingi üritus, Putin pidas kõnet ja Cris ei pääsenud otse läbi kokkulepitud kohta. Pidi sinna ringiga minema, aga jäi hiljaks. Energia sai lihtsalt enne lõppu otsa. Lõppajaks tuli 3.59.09. 

    Neli tundi alistasin, aga lõpp läks nässu. Oli ka väga soe ilm, kuigi start oli kell 7.30. Päike küpsetas ikka südasuviselt viimasel veerandil. Ei aidanud ka kastmisautod. 

    11. augustil osalesime Kuldiga poolmaratonil. Lootsin isiklikku rekordit, aga see jäi tulemata. Sain jubeda kõhuvalu jooksu ajal, tundsin, et kohe läheb ka kõht lahti ja otsisin linnas kohta, kuhu joosta. Sain sellest siiski kuidagi üle, aga tempot ei suutnud enam endisele tasemele tõsta ja Cris möödus minust lõpus ning jooksis enda isikliku rekordi. Enda lõpuaeg polnud muidugi halb: 1.42.14. Aga olin heas vormis, ainult kõhu jama rikkus tuju. 

       9. septembril osalesin Crisi ja Heliga Tallinna maratonil. Jooks läks üsna korda. Otsustasin vedada Crisi, et ta oma esimesel maratonil saaks 4 tundi alistada. Enda eesmärk oligi siis alla nelja tunni ja negatiivne split. Kuigi Crisil olid rasked hetked 28-l km, siis saime geelidega neist üle ja viimasel veerandil tõstsime tempot. Sain sama aja, mis Cris: 3.45.52. Kusjuures paarsada meetrit enne lõppu läks raskeks, Cris tahtis kiirendada, aga palusin, et ta mind ei jätaks. Ja nii olime toeks üksteisele lõpuni. Lisaks negatiivne split. Olin väga rahul.

    Edasi hakkas tervis tembutama ja päris tõiselt. Esimesest ehmatusest sain küll kuidagi üle, kuigi vaevlesin kaks-kolm nädalat. 

    16. septembril osalesin Valmiera maratoni poolmaratonil. Ei julgenud end kahele järjestikusele maratonile kirja panna, kuna aasta varem tõi Tallinna maraton ja nädal hiljem Valmiera poolmaraton mulle tõsise põlvevigastuse. Tervis polnud kiita, aga suutsin raskema poolsel rajal end leida ja väga hästi joosta. Läbisin poolmaratoni uue isikliku rekordiga ja ajaga 1.40.52. Kuna seal ring natukese pikem, siis tegelik poolmaratoni aeg tuli parem. Loeb muidugi ametlik võistluste aeg. Ei oodanud isiklikku rekordit sealt mitte kuidagi. Parim 10 km aeg jooksu sees oli koguni 46.58. Enne lõppu küll natuke kangestusin, kuid kahel viimasel kilomeetril suutsin end kätte võtta ja kiirendada. Viimaste km-te ajad olid ka võistluse kiireimad.

    6. oktoobril oodatud Linnamaraton. Kuigi ei tundnud eelmistel päevadel end väga hästi, siis jooks õnnestus. Esimene pool natuke aeglasemalt, teine natuke kiiremalt. Viimased 6 km olid küll väga rasked, aga jaksasin pingutada. Ka Toomemäele jooksin, kuigi võistlejad segasid, sest kõndisid ikka kahekesi või kolmekesi reas ja möödumine oli raske. Peale Toomemäe tõusu, umbes Inglisillal aga sain reide krambid. Tahan joosta kiirelt, kuid ei saa! Vaevlesin kuni Vallikraavi tänavani ja seetõttu sai üks naine minust mööda. Alates 10. km-st ei saanud keegi minust mööda, aga Toomemäe tõus oli mulle liialt raskelt mõjunud. Lõpus küll taastusin ja kiirendasin, aga minutikese kaotasin ikka ajas. Lõppaeg 3.48.59 ja negatiivne split. Ning kindel isiklik rekord. Parandus neli ja pool minutit. 

    Oh häda! Järgmisel ööl sain närvide tõttu paraja šoki ja tervis halvenes nagu kiirelt. Tundsin, et tuleb ka uus depressioon. Vererõhk ka hüppas üles, mis sellistel puhkudel üsna loogiline. 

    Nädal peale Linnamaratoni Siguldas poolmaraton. Koos Crisi ja Heliga läksime ning Crisil õnnestus jooks ka suurepäraselt. Mina ei jooksnud küll halvasti, lõpuaeg 1.46.40. Kuid paremini lihtsalt ei saanud, tervis ei lubanud km-eid alla viie minuti joosta. Peale jooksu vererõhk normis, enne tugevalt üle normi.

    Siit alates algas mu allakäik. Arvasin, et kannatan need kaks kuud arstile ära, aga see oli ülimalt vale otsus. Sain jubeda depressiooni, mis jäi ravimata ja mõjus mu kehale laastavalt. Sealt alates kuni praeguseni ma enam kiirelt joosta ei suuda, pulss ei ole enam normis, võhma lihtsalt pole. Registreerisin end küll 2019 jaanuaris toimuvale Elu Tee maratonile, aga vorm läks üha kehvemaks. Ära jäi Suure-Munamäe -  Võru jooks. Ühtäkki ei jaksanud ilma puhkamata enam ka 10 km järjest joosta. Osalesin küll virtaaljooksudel, aga ajad muutusid jube kehvaks minu kohta. Alles detsembris sain arstile ja ravi peale, aga kahju oli sündinud. Aasta viimastel kuudel sain ka harjutada vähe, sest jõud kadus lihtsalt ära. Seetõttu ei jaksanud ka ujuma ega jõusaali minna. Kui rahuloloekus oli mu pulss enne haigust 45 ... 50 ja magades alla 40, siis siit alates muutus kõik. Treeni palju tahes, pulss rahulolekus oluliselt kõrgem kui enne ja see on kestnud praeguse hetkeni. Kardan, et ma ei taastugi enam ja jään vaikselt kulgema võistlustel.

Kohtumiseni!

Minu võistlused aastal 2018. 1. osa.

    Üldiselt oli väga hea aasta. Tervis küll jukerdas, aga kuni sügiseni pidas vastu. Just peale Linnamaratoni aga läks käest ära. Kuni sinnani õnnestusid pea kõik võistlused.     

    Talvel lund jagus ja alustasin suusatamisega esimesel võimalusel. Lootsin läbida Tartu ja Haanja maratonid. Muidugi häirib, et Tartu Maraton on kallis. Võib ju öelda, et Euroopas maratonid kallimad. Samas meie sissetulekud pole siiski Euroopa keskmisel tasemel ja harrastused võtavad ikka päris palju raha. Suusad ja suusavarustus, lisaks määrimised. Kõik maksab ja mitte vähe. 

    Otsustasin ettevalmistuseks läbida ka Tartu Maratoni Avatud Raja sõidu. Ilm oli selline, et rada polnud eriti libe ja nühkimiseks pidi palju jõudu kulutama. Suusad määris mulle Priit Viks.

    11. veebruaril läbisin ametlikult 31 km Avatud Raja sõidul, tegelikkuses km jagu pikem maa, ajaga 2.25.29. Km keskmine aeg tuli 4.36, mis nii pika maa puhul minu kohta hea. 

    Olin Tartu maratoniks valmis, võtsin ka stardimaterjalid Tartust välja, aga minna ei julgenud. Vaatasin videoid massisuusatamisest ja tee, mis tahad, julgust ei leidnud. Tehnika mul ju ka üsna algajalik ja kartsin massis laskumisi. Tõusud mulle meeldivad, aga laskumised mitte. Ja jäigi käimata. Kahetsen, aga midagi pole teha. 

    Küll aga võtsin end käsile, et minna Haanja maratonile, kus rada oluliselt raskema reljeefiga kui Tartu Maraton. Samas too pole massüritus, vaid osalejaid pikal maal 500 ringis, mõni aasta ka rohkem. 

    3. märtsil siis kell 11 Haanja maraton. Kartsin loomulikult, sest esimesel veerandil on minu jaoks kaks väga hullu laskumist. Kui oleks üksi, siis poleks hullu, aga minu taga ju ka teised suusatajad. Muidugi kukkusin ka, aga mitte nendel hulludel laskumistel. Ikka täitsa tasasel maal. Ühel korral nii, et ei saa ega saa uuesti püsti. Peale esimest veerandit nii hulle laskumisi enam ei olnud, pealegi hakkasid ka vahed sisse tulema ja sõitsin üksinda. Teisel poolel õnnestus ka viimastelt kohtadelt natuke ette poole sõita. Ootasin huviga enne lõppu tulevat "Mõrvari tõusu" ja eks ta oli ka nime vääriline. Niivõrd järsk, et kui natukenegi suusa valesti maha paned, nii võid alla hakata libisema. Samas teised ju taga. Jõudu mul see tõus ära ei võtnud ja naudinguga suusatasin lõpuni.

    Läbisin 42,2 km ajaga 3.25.24. Km keskmine aeg 4.52, mis niivõrd raske raja puhul minu kohta hea. 

    Kahjuks sellega sai ka talv läbi ja suusad nurka. Otsustasin sel aastal joosta läbi Ventspilsi, Peterburi, Tallinna ja Tartu Linnamaratonid ning ka paraja hulga poolmaratone ning võistluseid ja distantse valisin hoolega. 

    7. aprillil läbisin Liepaja poolmaratoni ajaga 1.41.38. Km keskmine aeg 4.46. Kuigi polnud küll veel nii heas vormis kui oleks soovinud, kuid tulemus rõõmustas. Liepaja on üks tasasemaid jookse, vaid mere ääres tuleb igal ringil kolme-nelja meetrine tõus. Hea koht hooaja alustamiseks ja hea aja jooksmiseks. 

    29. aprillil osalesin Pihkva maratonil ning läbisin 21,1 km ajaga 1.41.16. Km keskmine aeg 4.45. Ring oli küll natuke pikem kui 10,54 ja seetõttu läbisin natuke pikema maa, aga loeb ametlik tulemus. Pihkva rada pole raske, kuid kerge ka mitte. Eriti häiris pidev pinnase vaheldumine. Seda enam üllatas mind isiklik rekord. Esimese km-ga kaotasin nii palju aega, et ei mõelnudki rekordile. 

    Lisaks saavutasin oma vanuseklassis teise koha, mis oli paras üllatus. See mu esimene ja suure tõenäosusega viimane pjedestaal. Õnnestus seetõttu, et üritus polnud rohkearvuline ja ma üsna hall rahvajooksja.

    13. mail, Emadepäeval, läbisin Tartu Maastikumaratonil 10 km distantsi ajaga 48.25. Aeg tundus aeglane, kuid ilm oli väga soe, metsas polnud tuuleõhkugi ja kõik olid hädas. Tuhande lõpetaja seas saavutasin 63. koha, mis päris hea. 

    27. mail raske rajaga Rezekne poolmaraton. Ilm oli väga palav, taevas polnud pilveraasugi, ka tuult mitte. Tõusumeetreid kogunes poolmaratonil 200 kanti.

    Läbisin poolmaratoni ajaga 1.43.35. Kuigi distantsi keskel olid rasked hetked, suutsin end siiski käsile võtta ja lõpu poole tempot lisada. Km keskmine aeg 4.52. Minu parimatest jooksudest 2 minuti jagu aeglasem, ometi pean seda jooksu enda üheks paremaks. Arvan, et jahedama ilmaga ja tasasel maal oleksin uue isikliku rekordi jooksnud. Kuuma ilma tõttu oli ka osalejaid vähe ja kohale tulid tugevad jooksjad. 

    17. juunil hooaja esimene maraton. Ootasin ja kartsin seda. Kartsin samasugust ära vajumist nagu esimesel jooksumaratonil, mil teise poole ligi pool tundi aeglasemalt jooksin. Seetõttu otsustasin minna ehk nelja tunni peale ja püüda võimalikult ühtlaselt joosta. Ilm oli soe ja päikeseline, õnneks jäi lubatud kuumalaine tulemata ja 21 kraadi päikesega polnud võrreldav Rezeknega. 

    Esimese ringi lõpus püüdsin naise kinni, kes poolmaratonil ja tal olid rasked hetked. Katsusin teda toetada, et ta ei kaotaks hoogu, aga tal olid jooksuvälised probleemid ja jäime väga maha 2 tunni tempomeistritest. Heli palus end jätta ja mul oma jooksu jätkata. Lootsin  2 tunni tempo tegijad kinni püüda ja see ka õnnestus. Edasi võtsin tempot natuke maha. 

    Esimese ringi läbisin ajaga 59.49, teise 59.22. Tekkis pisike varu nelja tunni alistamiseks. Hakkasin vaikselt väsimust ootama, kuid seda ei tulnud. Seega lisasin natukese tempot. Kolmas ring tõi aja 58.39, mis väga rõõmustas. Ka neljas ring ei toonud väsimust, tundsin end väga hästi ja lisasin tempot. Läbisin selle ajaga 55.42!. Kokku sain maratoni ajaks minu jaoks uskumatu 3.53.31 ja kindla negatiivse spliti. Väsimust tundsin küll natuke peale jooksu, kuid söök andis jõudu ja edasi jaksasin ka 7 tundi autoga järjest koju sõita. Hetkel võin kindlalt väita, mil mul selja taga 12 maratoni, et Ventspilsi maraton on osutunud mu elu kergeimaks maraoniks. Tundus ka, et ring oli 100 meetri jagu tegelikkusest pikem ja seega läbisin pikema maa selle ajaga. 

Jätkub.

    

Kokkuvõte septembrist 2020.

     1. septembril kõndisin koertega 4,13 km, siis jooksin 4,01 km ajaga 22.09. Keskmine km aeg 5.31, pulss 133/157. Kiireim km viimane ajaga 4.51. Õhtul poolteist tundi korvpalli.

    2. septembril sõitsin jalgrattaga 12,61 km ajaga 39.05. Kiirus 19,35 km/h, pulss 104/129.

    3. septembril jooksin 7,02 km ajaga 38.32. Km keskmine aeg 5.30, pulss 134/160. Kiireim km viimane, ajaga 4,46.

    4. septembril kõndisin 8,09 km. Hiljem jooksin 5,02 km ajaga 29.50. Km keskmine aeg 5.56, pulss 126/152. Kiireim km viimane ajaga 5,14.

    5. septembril kõndisin 4,24 km. Hiljem jooksin esmakordselt peale juuni algust 10 km, täpsemalt 10,04. Aeg 59.18, km keskmine aeg 5.54, pulss 130/151. Kiireim km viimane ajaga 5.23. Peale seda jooksu hakkas kand taas kergelt valutama. Samas valud polnud sellised, et alati peale jooksu, vahel ei teinud jooks midagi halba. Küll on aga halb kui mingit tööd natuke teen, kus erinevad asendeid vaja, siis läheb kannavalu tõsiseks. 

    6. septembril kõndisin esmalt 7,12 km. Hiljem jooksin 5,04 km ajaga 30.07. Km keskmine aeg 5.58, pulss 124/146, tõusumeetreid 34. Kiireim km viimane ajaga 5.27. Kuna kell tuli garantiist, siis hakkan uuesti märkima ka tõusumeetreid.

    8. septembril jooksin 7 km ajaga 38.47. Km keskmine aeg 5.32, pulss 134/159, tõusumeetreid 56. Kiireim km viimane ajaga 4.47.

    10. septembril jooksin 7 km ajaga 40.50. Km keskmine aeg 5.50, pulss 139/169(pulsivöö pani pikalt lööke oluliselt juurde), tõusumeetreid 53. Kiireim km viimane ajaga 5.01.

    12. septembril kõndisin 4,03 km. Hiljem jooksin 7,01 km ajaga 42.21. Teadlikult natuke aeglasemalt. Km keskmine aeg 6.03, pulss 135/154(pulsivöö pani taas km jagu oluliselt lööke juurde), tõusumeetreid 56. Kiireim km viimane ajaga 5.13.

    14. septembril jooksin 7,04 km ajaga 40.37. Km keskmine aeg 5.46, pulss 137/157, tõusumeetreid 46. Kiireim km viimane ajaga 5.14.

    15. septembril jooksin 5,01 km ajaga 27.03. Pingutasin väga, kahjuks enamaks võimeline ei ole. Km keskmine aeg 5.24, pulss 134/157, tõusumeetreid 33. Kiireim km viimane ajaga 4.40.

    16. septembril sõitsin jalgrattaga 21,34 km ajaga 1.05.30. Hiljem jooksin 7,01 km ajaga 40.30. Km keskmine aeg 5.47, pulss 135/163, tõusumeetreid 56. Kiireim km viimane ajaga 5.12.

    18. septembril jooksin taas 10 km. Aeg 58.22, km keskmine aeg 5.50, pulss 137/171, tõusumeetreid 92. Kiireim km viimane ajaga 5.01. Eks harjutasin selleks, et Linnamaratonil ikka see 10 km distants läbida ja saada lõpuks ka see Tartu Maratoni märk, mis saadaks viiendal osaluskorral. 

    19. septembril kõndisin 3,35 km.

    20. septembril jooksin 5,01 km ajaga 26.57. Pingutasin enda kohta taas väga. Km keskmine aeg tuli 5.23, pulss 138/160, tõusumeetreid 38. Kiireim km viimane ajaga 4.42. No ei saa kiiremini. Natuke üle kahe aasta tagasi jooksin poolmaratoni, kus km keskmine aeg oli sama, mis praegu minu kiirematel. Nüüd ei ole lihtsalt võhma enamaks. 2018 peale Linnamaratoni haigestusin ja kahe kuuga kadus võhm ja pole siiani tagasi tulnud. Ka madal pulss muutus kõrgemaks ja enam ei saa ega saa seda aeglasemaks. 

    21. septembril jooksin 7,06 km ajaga 41.58. Km keskmine aeg 5.57, pulss 121/150, tõusumeetreid 54. Kiireim km viimane ajaga 5.03.

    22. septembril jooksin 7,26 km ajaga 44.59. Nimelt aeglasem, km keskmine aeg 6.07, pulss 122/141, tõusumeetreid 51. Kiireim km viimane ajaga 5.54. Minu kell ei pea minu sellist jooksu suuresti muuks kui puhkamiseks. Kui veel natuke aeglasemalt joosta, kus km keskmine aeg tuleks 6.20, siis kell enam ei arvestaks sellega mu jooksuvormi ja jooks läheb kirja hinnanguga "rest". Et ma ei jooksegi kella meelest, niisama töllerdan. 

    23. septembril kauaoodatud pääs ortopeedile. Nii lootsin ja loodan sellest abi, et kanna alune korda saaks. Sel korral otsustas arst teha süsti kanda. Päris valus süst oli. Samas odav, ampull maksis mulle 1.28. Kui palusin soovitust, kas Linnamaratonile võin minna, et joosta 10 km, siis tuli vastuseks kindel ei. Üldse ei tohi peale süsti esimestel päevadel midagi teha ja jooksma võib hakata vähemalt 10 päeva hiljem. Ja siis mitte 5 või 10 km kaupa, vaid alustada tuleb ühe kilomeetriga. Aeglaselt võib distantse pikendada.  Seetõttu ei saa vist taaskord osaleda Suure-Munamäe - Võru jooksul. Kas üldse kunagi saan? 

    24. septembril oli kand väga valus ja kõndida ei saanud. Samas rattaga sain sõita ja läbisin 17,77 km ajaga 51.45.

    25. septembril hakkas valu vähenema. Taaskord sõitsin rattaga 25,36 km ajaga 1.21.58.

    26. septembril proovisin aeglaselt kõndida ja polnud kõige hullem. Läbisin 3,11 km. Kuna ilm oli päris soe, siis sõitsin ka jalgrattaga 12,21 km ajaga 56.19. Ja sain külma ...

    27. septembril kõndisin 4,63 km. Kuna nina taaskord täitsa puru, siis järgmised päevad olin tubane.

    Septembris kõndisin kokku 38,67 km, jalgrattaga sõitsin 89,55 km ja jooksin 101 km.

    Mida võib viimasel arstil käimise kohta veel öelda? Kand enam ei valuta, kõndimisel ei anna ka üldse tunda. Samas see tükk on ikka veel alles, kuigi enam nii kergelt seda ei tunne. Kas on väiksemaks muutunud? Ei tea. Aga hea, et valu enam pole. Samas üks koht kannas on ikka veel tundetu. Miks? 

    Igatahes Linnamaratonile ma lähen, kuigi ainult autojuhiks ja pealtvaatajaks. Püüan ergutada ka Crisi kui teda näen. 

    Kohtumiseni!