Juuliks planeerisime perega minna Jelgavasse ööjooksule. Hotelle seal vähe ja üsna kehvas oleme olnud, aga jooks ise on tore ja väga osavõturohke. Võistlus läks mul kahjuks täielikult nässu. Lootsin salamisi joosta isikliku rekordi, aga sain lõpuajaks hoopis 1.59.05. Põhjuseks toit paar tundi enne jooksu. Väga õline söök mingis sööklas ja ka muu oli selline kahtlane. Ja peale 6. km tuli tempo väga maha tõmmata. Enne seda olid võimalused rekordiks olemas. Kõht valutas ja selline nõrkuse tunne tuli peale, et vahepeal läbisin 3 km lausa 7 minutiga km kohta. Ka Heli sai minust mööda. Siis hakkas tasapisi paremaks minema ja sain taas tempot järk-järgult tõsta. Viimastel kilomeetritel pingutasin väga, et aeg üle kahe tunni ei läheks ja sain päris lõpus ka selle aja tempomeistrid kätte ning möödusin neist.
Üllatus tabas mind ka finišis, sest ühtki korraldajat seal polnud ja ei saanud ma ei medalit ega kotikest lõpetajale. See rikkus mu meelt veel rohkem. Mis neil seal hetkel juhtus, ei tea. Hiljem kõik naasid. Cris käis ka mulle medalit küsimas, aga ma ei tahtnud seda enam nähagi.
22. juulil osalesin Valgete Ööde maratonil Peterburis. Jooks ebaõnnestus, sest ei suutnud saavutada negatiivset splitti, lõpp vajus nii ära, et pidin isegi paarsada meetrit kõndima. Miks? Leppisime Crisiga kokku, et toob mulle poole maa peal 4 geeli, et need siis hiljem ära süüa. Juhtus aga see, et Peterburis oli mingi üritus, Putin pidas kõnet ja Cris ei pääsenud otse läbi kokkulepitud kohta. Pidi sinna ringiga minema, aga jäi hiljaks. Energia sai lihtsalt enne lõppu otsa. Lõppajaks tuli 3.59.09.
Neli tundi alistasin, aga lõpp läks nässu. Oli ka väga soe ilm, kuigi start oli kell 7.30. Päike küpsetas ikka südasuviselt viimasel veerandil. Ei aidanud ka kastmisautod.
11. augustil osalesime Kuldiga poolmaratonil. Lootsin isiklikku rekordit, aga see jäi tulemata. Sain jubeda kõhuvalu jooksu ajal, tundsin, et kohe läheb ka kõht lahti ja otsisin linnas kohta, kuhu joosta. Sain sellest siiski kuidagi üle, aga tempot ei suutnud enam endisele tasemele tõsta ja Cris möödus minust lõpus ning jooksis enda isikliku rekordi. Enda lõpuaeg polnud muidugi halb: 1.42.14. Aga olin heas vormis, ainult kõhu jama rikkus tuju.
9. septembril osalesin Crisi ja Heliga Tallinna maratonil. Jooks läks üsna korda. Otsustasin vedada Crisi, et ta oma esimesel maratonil saaks 4 tundi alistada. Enda eesmärk oligi siis alla nelja tunni ja negatiivne split. Kuigi Crisil olid rasked hetked 28-l km, siis saime geelidega neist üle ja viimasel veerandil tõstsime tempot. Sain sama aja, mis Cris: 3.45.52. Kusjuures paarsada meetrit enne lõppu läks raskeks, Cris tahtis kiirendada, aga palusin, et ta mind ei jätaks. Ja nii olime toeks üksteisele lõpuni. Lisaks negatiivne split. Olin väga rahul.
Edasi hakkas tervis tembutama ja päris tõiselt. Esimesest ehmatusest sain küll kuidagi üle, kuigi vaevlesin kaks-kolm nädalat.
16. septembril osalesin Valmiera maratoni poolmaratonil. Ei julgenud end kahele järjestikusele maratonile kirja panna, kuna aasta varem tõi Tallinna maraton ja nädal hiljem Valmiera poolmaraton mulle tõsise põlvevigastuse. Tervis polnud kiita, aga suutsin raskema poolsel rajal end leida ja väga hästi joosta. Läbisin poolmaratoni uue isikliku rekordiga ja ajaga 1.40.52. Kuna seal ring natukese pikem, siis tegelik poolmaratoni aeg tuli parem. Loeb muidugi ametlik võistluste aeg. Ei oodanud isiklikku rekordit sealt mitte kuidagi. Parim 10 km aeg jooksu sees oli koguni 46.58. Enne lõppu küll natuke kangestusin, kuid kahel viimasel kilomeetril suutsin end kätte võtta ja kiirendada. Viimaste km-te ajad olid ka võistluse kiireimad.
6. oktoobril oodatud Linnamaraton. Kuigi ei tundnud eelmistel päevadel end väga hästi, siis jooks õnnestus. Esimene pool natuke aeglasemalt, teine natuke kiiremalt. Viimased 6 km olid küll väga rasked, aga jaksasin pingutada. Ka Toomemäele jooksin, kuigi võistlejad segasid, sest kõndisid ikka kahekesi või kolmekesi reas ja möödumine oli raske. Peale Toomemäe tõusu, umbes Inglisillal aga sain reide krambid. Tahan joosta kiirelt, kuid ei saa! Vaevlesin kuni Vallikraavi tänavani ja seetõttu sai üks naine minust mööda. Alates 10. km-st ei saanud keegi minust mööda, aga Toomemäe tõus oli mulle liialt raskelt mõjunud. Lõpus küll taastusin ja kiirendasin, aga minutikese kaotasin ikka ajas. Lõppaeg 3.48.59 ja negatiivne split. Ning kindel isiklik rekord. Parandus neli ja pool minutit.
Oh häda! Järgmisel ööl sain närvide tõttu paraja šoki ja tervis halvenes nagu kiirelt. Tundsin, et tuleb ka uus depressioon. Vererõhk ka hüppas üles, mis sellistel puhkudel üsna loogiline.
Nädal peale Linnamaratoni Siguldas poolmaraton. Koos Crisi ja Heliga läksime ning Crisil õnnestus jooks ka suurepäraselt. Mina ei jooksnud küll halvasti, lõpuaeg 1.46.40. Kuid paremini lihtsalt ei saanud, tervis ei lubanud km-eid alla viie minuti joosta. Peale jooksu vererõhk normis, enne tugevalt üle normi.
Siit alates algas mu allakäik. Arvasin, et kannatan need kaks kuud arstile ära, aga see oli ülimalt vale otsus. Sain jubeda depressiooni, mis jäi ravimata ja mõjus mu kehale laastavalt. Sealt alates kuni praeguseni ma enam kiirelt joosta ei suuda, pulss ei ole enam normis, võhma lihtsalt pole. Registreerisin end küll 2019 jaanuaris toimuvale Elu Tee maratonile, aga vorm läks üha kehvemaks. Ära jäi Suure-Munamäe - Võru jooks. Ühtäkki ei jaksanud ilma puhkamata enam ka 10 km järjest joosta. Osalesin küll virtaaljooksudel, aga ajad muutusid jube kehvaks minu kohta. Alles detsembris sain arstile ja ravi peale, aga kahju oli sündinud. Aasta viimastel kuudel sain ka harjutada vähe, sest jõud kadus lihtsalt ära. Seetõttu ei jaksanud ka ujuma ega jõusaali minna. Kui rahuloloekus oli mu pulss enne haigust 45 ... 50 ja magades alla 40, siis siit alates muutus kõik. Treeni palju tahes, pulss rahulolekus oluliselt kõrgem kui enne ja see on kestnud praeguse hetkeni. Kardan, et ma ei taastugi enam ja jään vaikselt kulgema võistlustel.
Kohtumiseni!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar