Üldiselt oli väga hea aasta. Tervis küll jukerdas, aga kuni sügiseni pidas vastu. Just peale Linnamaratoni aga läks käest ära. Kuni sinnani õnnestusid pea kõik võistlused.
Talvel lund jagus ja alustasin suusatamisega esimesel võimalusel. Lootsin läbida Tartu ja Haanja maratonid. Muidugi häirib, et Tartu Maraton on kallis. Võib ju öelda, et Euroopas maratonid kallimad. Samas meie sissetulekud pole siiski Euroopa keskmisel tasemel ja harrastused võtavad ikka päris palju raha. Suusad ja suusavarustus, lisaks määrimised. Kõik maksab ja mitte vähe.
Otsustasin ettevalmistuseks läbida ka Tartu Maratoni Avatud Raja sõidu. Ilm oli selline, et rada polnud eriti libe ja nühkimiseks pidi palju jõudu kulutama. Suusad määris mulle Priit Viks.
11. veebruaril läbisin ametlikult 31 km Avatud Raja sõidul, tegelikkuses km jagu pikem maa, ajaga 2.25.29. Km keskmine aeg tuli 4.36, mis nii pika maa puhul minu kohta hea.
Olin Tartu maratoniks valmis, võtsin ka stardimaterjalid Tartust välja, aga minna ei julgenud. Vaatasin videoid massisuusatamisest ja tee, mis tahad, julgust ei leidnud. Tehnika mul ju ka üsna algajalik ja kartsin massis laskumisi. Tõusud mulle meeldivad, aga laskumised mitte. Ja jäigi käimata. Kahetsen, aga midagi pole teha.
Küll aga võtsin end käsile, et minna Haanja maratonile, kus rada oluliselt raskema reljeefiga kui Tartu Maraton. Samas too pole massüritus, vaid osalejaid pikal maal 500 ringis, mõni aasta ka rohkem.
3. märtsil siis kell 11 Haanja maraton. Kartsin loomulikult, sest esimesel veerandil on minu jaoks kaks väga hullu laskumist. Kui oleks üksi, siis poleks hullu, aga minu taga ju ka teised suusatajad. Muidugi kukkusin ka, aga mitte nendel hulludel laskumistel. Ikka täitsa tasasel maal. Ühel korral nii, et ei saa ega saa uuesti püsti. Peale esimest veerandit nii hulle laskumisi enam ei olnud, pealegi hakkasid ka vahed sisse tulema ja sõitsin üksinda. Teisel poolel õnnestus ka viimastelt kohtadelt natuke ette poole sõita. Ootasin huviga enne lõppu tulevat "Mõrvari tõusu" ja eks ta oli ka nime vääriline. Niivõrd järsk, et kui natukenegi suusa valesti maha paned, nii võid alla hakata libisema. Samas teised ju taga. Jõudu mul see tõus ära ei võtnud ja naudinguga suusatasin lõpuni.
Läbisin 42,2 km ajaga 3.25.24. Km keskmine aeg 4.52, mis niivõrd raske raja puhul minu kohta hea.
Kahjuks sellega sai ka talv läbi ja suusad nurka. Otsustasin sel aastal joosta läbi Ventspilsi, Peterburi, Tallinna ja Tartu Linnamaratonid ning ka paraja hulga poolmaratone ning võistluseid ja distantse valisin hoolega.
7. aprillil läbisin Liepaja poolmaratoni ajaga 1.41.38. Km keskmine aeg 4.46. Kuigi polnud küll veel nii heas vormis kui oleks soovinud, kuid tulemus rõõmustas. Liepaja on üks tasasemaid jookse, vaid mere ääres tuleb igal ringil kolme-nelja meetrine tõus. Hea koht hooaja alustamiseks ja hea aja jooksmiseks.
29. aprillil osalesin Pihkva maratonil ning läbisin 21,1 km ajaga 1.41.16. Km keskmine aeg 4.45. Ring oli küll natuke pikem kui 10,54 ja seetõttu läbisin natuke pikema maa, aga loeb ametlik tulemus. Pihkva rada pole raske, kuid kerge ka mitte. Eriti häiris pidev pinnase vaheldumine. Seda enam üllatas mind isiklik rekord. Esimese km-ga kaotasin nii palju aega, et ei mõelnudki rekordile.
Lisaks saavutasin oma vanuseklassis teise koha, mis oli paras üllatus. See mu esimene ja suure tõenäosusega viimane pjedestaal. Õnnestus seetõttu, et üritus polnud rohkearvuline ja ma üsna hall rahvajooksja.
13. mail, Emadepäeval, läbisin Tartu Maastikumaratonil 10 km distantsi ajaga 48.25. Aeg tundus aeglane, kuid ilm oli väga soe, metsas polnud tuuleõhkugi ja kõik olid hädas. Tuhande lõpetaja seas saavutasin 63. koha, mis päris hea.
27. mail raske rajaga Rezekne poolmaraton. Ilm oli väga palav, taevas polnud pilveraasugi, ka tuult mitte. Tõusumeetreid kogunes poolmaratonil 200 kanti.
Läbisin poolmaratoni ajaga 1.43.35. Kuigi distantsi keskel olid rasked hetked, suutsin end siiski käsile võtta ja lõpu poole tempot lisada. Km keskmine aeg 4.52. Minu parimatest jooksudest 2 minuti jagu aeglasem, ometi pean seda jooksu enda üheks paremaks. Arvan, et jahedama ilmaga ja tasasel maal oleksin uue isikliku rekordi jooksnud. Kuuma ilma tõttu oli ka osalejaid vähe ja kohale tulid tugevad jooksjad.
17. juunil hooaja esimene maraton. Ootasin ja kartsin seda. Kartsin samasugust ära vajumist nagu esimesel jooksumaratonil, mil teise poole ligi pool tundi aeglasemalt jooksin. Seetõttu otsustasin minna ehk nelja tunni peale ja püüda võimalikult ühtlaselt joosta. Ilm oli soe ja päikeseline, õnneks jäi lubatud kuumalaine tulemata ja 21 kraadi päikesega polnud võrreldav Rezeknega.
Esimese ringi lõpus püüdsin naise kinni, kes poolmaratonil ja tal olid rasked hetked. Katsusin teda toetada, et ta ei kaotaks hoogu, aga tal olid jooksuvälised probleemid ja jäime väga maha 2 tunni tempomeistritest. Heli palus end jätta ja mul oma jooksu jätkata. Lootsin 2 tunni tempo tegijad kinni püüda ja see ka õnnestus. Edasi võtsin tempot natuke maha.
Esimese ringi läbisin ajaga 59.49, teise 59.22. Tekkis pisike varu nelja tunni alistamiseks. Hakkasin vaikselt väsimust ootama, kuid seda ei tulnud. Seega lisasin natukese tempot. Kolmas ring tõi aja 58.39, mis väga rõõmustas. Ka neljas ring ei toonud väsimust, tundsin end väga hästi ja lisasin tempot. Läbisin selle ajaga 55.42!. Kokku sain maratoni ajaks minu jaoks uskumatu 3.53.31 ja kindla negatiivse spliti. Väsimust tundsin küll natuke peale jooksu, kuid söök andis jõudu ja edasi jaksasin ka 7 tundi autoga järjest koju sõita. Hetkel võin kindlalt väita, mil mul selja taga 12 maratoni, et Ventspilsi maraton on osutunud mu elu kergeimaks maraoniks. Tundus ka, et ring oli 100 meetri jagu tegelikkusest pikem ja seega läbisin pikema maa selle ajaga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar