Tere üle pika aja.
Kuna talvel suurt midagi ei toimu, ainult vaikne harjutamine, siis polnud kuu kokkuvõtteid mõtet teha. Põhiliseks tegevuseks oli jaanuaris-veebruaris-märtsis jõusaal, jooksmine sees pisikesel ringil ja korvpall. Mõned korrad sai ka õues joostud kui ilm vähegi lubas.
Aasta algas vastiku kõhuviirusega, kuigi alles olin haige. Samas selg ja puus üha paremas seisus ja see võimaldas rohkem joosta. Olen selle eest väga tänulik kiropraktikule nimega Hanna Trumm. Tema juures käimised tõid suuna paranemisele ja hetkel, mil kirjutan, pole enam ühtki vaevust ei seljas ega puusas.
Tervis muidugi pidevalt jama, eriti vaimulik tervis. Lisaks pidevad lööbed kehal, pidev nohu, sageli ka sügaval köha. Veebruaris peale õues talvise ilmaga jooksmist, sain endale otsekohe bronhiidi kallale. Bronhiidis olin kaua ja arstile sain alles nädal hiljem ... Arst ütles, et see polnud õues jooksmisest, vaid sel päeval lihtsalt lõi välja, kuna juba olin haige. See bronhiit ei lubanud mul veebruaris eriti joosta ning ühes kolme kuu väljakutses ei saanud 300 km-ga seetõttu ka hakkama.
Joosta on üldiselt raske, aga viimastel päevadel on seis paranenud. Jõusaalis oskasin endale liiga teha ja ei teagi, millise harjutusega täpsemalt. Igatahes kasutan nüüd kergemaid raskuseid. Korvpallis hakkan vist vanaks jääma, joosta veel jaksan, aga rünnakul kisub asi keeruliseks.
17. jaanuaril sain taas aasta vanemaks ja kahtlustan, et 57 aastaselt ja vanemana enam suuri tegusid enda kohta ei tee. Suusatamas talvel ei käinud kordagi, kuna puudub selleks jaks. Jõudu nagu natuke oleks, aga koos võhmaga seda siiski ei ole. 2018 lõpus haigestumine lõhkus mu ikka seest nii ära, et sealt alates ei suuda enam suusatada, kuigi sama aasta märtsis suutsin enda kohta edukalt läbida Haanja maratoni. Sama häda ei lase ka enda kohta kiirelt joosta. Kui enne haigestumist oli lihtne joosta poolmaratoni 4.45 ... 4.50 tempoga, siis nüüd on sellise tempo juures võimalik maksimaalselt läbida vaid 2 km. Edasi saab võhm lihtsalt otsa ning jooksmisest saab kannatus. Arst kahjuks ei saa pihta, mis mul lahti ja erinevad katsetused ei ole toonud paranemist. Kuigi siiamaani veel loodan ... Vahel küll tuleb must masendus, aga sealsamas taas loodan.
Jaanuaris sain õues joosta 5 korda, distantsid 5,1 ... 10 km, kokku 34,74km. Jooksud muidugi aeglased, aga talvel polegi see nii oluline. Sees jooksin 9 korda, distantsid 5,1 ... 10 km. Kokku 65,58 km. Seega sain jaanuaris 100 km kokku ja see rõõmustas. Kõndisin vähe, vaid 49 km. Korvpalli mängisin 2 korda, kokku 3 tundi ja jõusaalis tegin trenni 22 tundi ning 5 minutit.
Veebruaris sain õues joosta vaid ühe korra ja läbisin 7 km. Km keskmine aeg 6.16. Sees jooksin 2 korda, 12,1 ja 5,78 km. Seega veebruaris kokku vaid 24,9 km. Kõndida sain 25,74 km, korvpalli 2 korda ehk kokku 3 tundi. Jõusaalis sain treenida 10 tundi ja 46 minutit.
Märtsis jooksin õues 15 korda ja seda alates 14. kuupäevast. Sees sain joosta 5 korda, millest 2 korda lindil, mis eriti ebameeldiv. Mul seal pidevalt tasakaaluga probleemid, ja korra pääsesin suurel kiirusel väga napilt seal kukkumisest. Sees jooksin 35,77 ja väljas 108 km, seega märtsis kokku jooksin 143,79 km ja olen selle tulemusega väga rahul. Kand ei anna ka enam üldse tunda ja võimalik, et sel aastal suudan võistlustel ka poolmaratoni läbida. Pikim jooks oli märtsis 16,25 km ja sealt alates on vorm natuke paranenud. Pulss on aeglasem kui varem ja seda nii joostes kui ka jõusaalis.
Kõndisin märtsis vaid 25,5 km, aga rõhk saigi nüüd pandud jooksmisele. Korvpalli sai mängitud 3 korda ehk siis 4,5 tundi. Jõusaalis treenisin end 24 tundi ja 29 minutit.
Sel aastal olen vähemalt 10 km korraga jooksnud 9 korda ja see on suurepärane, arvestades mu pikaks veninud vigastusi. Edasi plaanin aprillis rohkem joosta ja keskenduda vaid lühikestele ja pikematele jooksudele. Need 6 ... 8 km jooksud jäävad ära.
Jõusaalis plaanin esialgu edasi käia ka ilusamate ilmadega. Paremate ilmadega võtan ka jalgratta välja. Julgesin end registreerida ka Maastikumaratoni 10 km distantsile mais. Pikemat maad esialgu võistlusel ei proovi, eriti just maastikul, kus olen lihtsalt nõrk. Juunis plaanin osaleda Elva Südaööjooksul, mis minu jaoks Eesti parim ja seda just seetõttu, et start on tõesti hilja. Teised "ööjooksud" toimuvad siiski õhtul.
Oma esimese poolmaratoni plaanin joosta vist Rakvere ööjooksul juuni alguses. Eks ma muidugi veel testin end ja jooksen vaid siis pikema distantsi kui olen terve ja mingiski vormis. Et suudaksin kahe tunniga ikka selle läbida. Hetkel olen parimal juhul võimeline ajaks vaid 2.10. Edasi ei tea, kõik sõltub tervisest. Kui võimalik, siis lähengi üle ka pikematele distantsidele. Maratonist küll unistan, kuid kardan, et sel aastal jääb see vist jooksmata. Küll aga mõtlen vaikselt Lahemaa Käimismaratonile augustis ja ei välista ka maratoni distantsi läbimist, kuigi lepin ka poolikuga. Küll aga on meil tekkinud liiga palju karusid, nende arvukust ei lubata kontrolli all hoida ja see paneb natuke kartma.
Kahjuks tegi koroona poolenisti surma Läti jooksusarjale Skrien Latvija. Sealsed etapid Valmieras ja Siguldas polnud liiga kauged, kuid sel hooajal neid üritusi ei toimu. Naaseb küll Jelgava ööpoolmaraton, aga lähemad mitte. Alles vaid siis naasnud Jelgava ning Kuldiga poolmaraton, Liepaja poolmaraton ja Ventspilsi maraton, mis tuli juunist septembrisse Valmiera asemele. Need kohad aga väga kaugel ja ei viitsi hotellidega jamada.
Seega suvel polegi eriti häid jooksmisvõistluseid. 10 km pärast aga kaugele ehk siis ka Võsule ei lähe. Vaevalt ka Ülemistele, kuigi seal kerge rada. Õnneks naasis Tartu Suvejooks, seal küll püüan osaleda 10 km distantsil. Ja ehk õnnestub lõpuks ka Linnamaratoni viies osalus ära vormistada. Tervise ja vigastuste tõttu on see vahele jäänud 4 korda järjest.
Järgmise korrani!
