Liepaja poolmaraton.

                             Tere taas!

    Sel korral kirjutan natuke Liepajas käigust ja osalemisest Liepaja poolmaratonil. Olen varem kahel korral osalenud Liepaja poolmaratonil aastatel 2017 ja 2018. Mõlemal korral varakevadel ja läks üsna hästi. Kuna koroona lõi paljud Läti jooksud uppi, siis nüüd on seal palju muutunud ja antud jooksuüritus korraldati 29. juunil. 

    Sel korral oli kartuseks põlv, mille puhul kindlat vigastust kindlaks ei tehtudki. Võimalik, et tegu kulumisest tingitud hädaga ja seda protsessi ümber enam ei pööra. Talvest alates kannan ortoosi ja sealt alates on seis pidevalt paremaks muutunud. Seetõttu riskisin ja otsustasin Liepajas poolmaratoniga katsetada. Kui peale seda põlv korda jääb, siis jooksen sel hooajal veel mitu korda sel distantsil. Tahaks väga ka maratoni uuesti joosta, kuid seda ei juhtu veel nii pea. Viimati jooksin maratoni 2020. aasta veebruaris.

    Enam ei mäleta, millal end kirja panin, aga seda ma tegin ja kaasa otsustasid tulla ka Silvia ning Cris. Ka Crisi vaevab mingi seletamatu ja diagnoosimata põlvevigastus ja tema põlvelgi  ortoos ning sealt alates on ta taas joosta saanud. Tema ja Silvia otsustasid joosta 10 km distantsil. 

    Veel mõni päev enne üritust prognoositi jooksu päevaks palavat ilma, õnneks see muutus. Reedel, 28. juunil alustasime sõiduga Liepajasse, kuhu tublisti üle 400 km. Startisime 12 paiku. Nagu ikka, tegime vahepeatuse Siguldas, kus sõime ja sirutasime natuke jalgu. Söömiskohaks ikka Milly kohvik/kauplus Krimulda mõisa juures, mille külastamine saanud justkui traditsiooniks. 

    Edasi sõit Riia poole. Kuna liiklus oli väga tihe, siis ei hakanud läbi Riia sõitma, vaid ümber linna, läbi Salaspilsi. Seegi sõit ei osutunud kiireks, sest ka sel teel pidevad ummikud. Alles ümber Riia sõites ja Riia-Liepaja maanteele pöörates muutus liiklus talutavaks. Teel tegime ka ühe lühikese jalgade sirutuse ja kella kaheksa ajal jõudsime kohale.

    Kahel varasemal korral peatusime hotellis Amrita. Kuna seal oli kõik korras, siis tegime sel korral sama otsuse. Väike jalutuskäik linna lõunaosas, mis kahjuks tuli pooleli jätta, kuna tugev tuul ja vihmasadu tegid sellele kiire lõpu. Hotelli restoranis toidud üsna kallid, portsjonid suhteliselt väikesed, aga sööma pidime.

    Öösel magada väga keeruline, kuna madrats liiga pehme ning konditsioneer plärises iga natukese aja tagant mõne sekundi. Kuigi oli väga palav, tuli konditsioneer välja lülitada ja leppida avatud aknaga. 

    Ärgates käisin teisel pool kanalit võistluskeskuses numbri järel. Seejärel hommikusöök ja mõne km pikkune jalutuskäik mere äärde.                  

                                    Võistlus.

    Start peaaegu keskpäeval, kell 13.50. Korraga stardis nii 5, 10 kui ka 21,1 km osalejad. Natuke venitusi ja stardikoridori läksin viimasel minutil. Cris ja Silvia läksid sinna varem ja olid paremal stardipositsioonil. 

    Ka lätlased alles toibuvad koroona-piirangutest ja osalejaid pole veel üritustel nii palju kui varasemalt ja kokkugi püüti hoida. Ometi oli meid stardis tuhande jagu. 5 km jooksul tuleb läbida 1 ring, 10 km distantsil 2 ringi ja poolmaratonis 4 ringi. Lisaks igal ringil üks 270 meetrine lisalõiguke. 

    Stardihetkest stardijooneni kulus mul vähemalt minut. Kuna aega võeti stardihetkest, siis see lisas lõpuajale minuti ja head aega loota ei olnud. Millised mu eesmärgid? Kuumalaine puhul lootsin läbida distantsi kasvõi mõni sekund alla kahe tunni. Tempoga 5.40 km kohta. Kuna ilma polnud nii palav, siis võtsin plaaniks läbida distants 5.30 km ajaga. Harjutasin kodus ka 5.20 tempoga jooksu, aga selleks tempoks oli ilm siiski liiga soe ja keskpäevane päike halastamatu.

    Pulss läks suhteliselt kõrgeks üsna kiireks ja juba kartsin väga viletsat jooksu. Kuigi esimese km ajaks sain vaid 6.10, siis sinna tuleb arvestada stardis kaotatud minut ja see näitas, et avakilomeeter sai liiga kiirelt joostud. Esimesel ringil oli joosta väga raske, vaja pidevalt põigelda, et mitte kõndima hakata, kuna 5 ja 10 km distantsil oli palju aeglaseid jooksjaid. Nagu ikka, rajal mingit korda ei olnud. Leppisin sellega ja teadsin, et teisel ringil tekkib juba ruumi. 

    Kuigi 3 km järel oli ka joogipunkt, siis sinna ei pääsenud. 4 km läbimisel nägin tuletõrjeautot, kust kasteti jooksjaid. Olin valel pool ja jäin sellest kastest ilma. Ringi lõpus teises joogipunktis jäin õigele poole ja sain nii juua kui vett pähe kallata. Esimese ringi lõpetasin ajaga natuke üle 29 minuti. Seega 5.30 km kohta suudan joosta küll. 

    Igal ringil tuli umbes 2 km joosta puude vahel, tuule ja päikese eest varjul, kuid ülejäänud osa päikese käes. Ühel lõigul ka vastu tugevat tuult, mis hästi jahutas. Silvia püüdsin kinni üsna varakult, Cris aga oli juba nii heas vormis, et teda ma ei näinudki. Lisaks olid tal ringid lühemad. Ringiajad olid pidevalt 5.30 ja 5.20 vahel. seega hakkasin lootma, et suudan ehk tugevama teise poolega saada aja alla 1.56. 

    Teist ringi lõpetades oli aeg mõni sekund alla 58 minuti. Seega 1.56 alistamine tundus reaalne. Kolmandal ringil püüdsin natuke tempot tõsta ja paar lööki kiirema pulsiga joosta. Ometi avastasin 13 km möödudes, et tempo hakkas langema. Eks kuum muidugi oli, aga nii palju see ka segada ei tohiks. Siis meenus, et unustasin 10 km läbimisel energiageeli söömata. Kuna joostud juba pea 2/3 distantsist, otsustasin 2 energiageeli korraga ära süüa/juua. 

    Vähem kui km hiljem oli tuletõrjeauto kastmispunkt. Kuna nüüd rajal jooksjaid vähe, siis sain üksinda kastjale ligi minna, kes mind ka põhjalikult kastis. See jahutas ja energiageelid tegid selle, et sain jõudu juurde ja suutsin tempot tõsta. Mitte vaid eelnenud tasemele, vaid kiireminigi. Pulss kerkis vaid mõne löögi võrra ja see andis kindluse, et alistan ka 1.55 lõppaja. Ringi lõppedes tundus, et ehk õnnestub alistada ka 1.54 lõppaeg. 

     Viimasel ringil ka korralik kastmine ja jõudu jätkus lõpuni. Viimasel kahel km-l suutsin veelgi kiirendada ja päris hea oli teistest pidevalt mööduda. Lõpuspurt! Finišijoone ületamisel panin kella seisma, olin üsna läbi. Taastusin aga kiirelt, sain medali, joogi ja mingi jogurti laadse karbi. Kuna olin väga märg, siis pidin kohe riideid vahetama minema. Nii kuumana pole seda varem kordagi teinud, kuid tuule käes märg olla ka ei julgenud. 

    Lõpuks leidsin aega vaadata, mis lõpuajaks sain. Ja üllatusin! Lõpuaeg 1.52.59! Seda ei julgenud loota. Alates minu haigestumisest aastal 2018 oli see mu paremuselt teine poolmaraton. Viimati jooksin kiiremini 2019. aastal Kuldigas. Aga sealgi olin samas minutis. Seal oli aeg 1.52.13 ning stardis kulunud aeg oli maha arvestatud. Kuldiga jooksuga tegelikult enam-vähem sama aeg, kuna siin kaotasin stardis minuti. Kuldigas oli jooks õhtu poole, siin keskpäeval. Seega: loodan järgmisel poolmaratonil alistada 1.52 lõppaja. Kuna järgmine jooks on 27. juulil Jelgavas ja see on ööjooks - kuigi tegelikult õhtujooks - siis kuumust loodetavasti ei ole ning õnnestub 1.52 alistada!

Cris uuris korraldajatelt, kust leida ametlikke aegu. Sealt siis näen, et ametlik aeg sama, mis mu kellal. Seega ametlikuks sain võistluse-, mitte poolmaratoni aja. Minu kell näitas küll lühemat maad kui poolmaraton, kuna aga joosta ja pöörata tuli palju puude vahel, siis kell võis seal eksida. Cris sai ringi pikkuseks täpselt 5 km, minul oli ringil lisaks see 270 meetrine lõik, seega distants peaks enam-vähem õige olema. Kell näitas tõusumeetreid 68, aga ka selles kahtlen tugevalt. Ringi peale ehk 10 tõusumeetrit. Eks näis, mis Jelgavas, seal on distants alati pikem olnud, rada samas kiire nagu Liepajaski.

    Edasi sai veel söömas käidud ja pikk kodusõit algas. Kahjuks tulime tagasi läbi Riia. Kuigi liiklus laupäeva õhtul hõredapoolne, siis nii maps kui waze ei tahtnud meid läbi kesklinna ja kõige otsemat teed juhatada ja tekkis palju jama. Korra sõitsin ristmikule ka punase tulega, kuna ootamatult käskis mobiilirakendus Daugava jõe poole tagasi keerata. Koju jõudsime kell 1 öösel. 

    Kui nüüd mainida midagi ka kaaslaste jooksust, siis Silvia sai enda n.ö. tavalise aja, kuna oli vähe harjutanud. Cris aga jooksis kahe viimase aasta kiireima jooksu. 

    Hetkel on plaanis osaleda 9. juulil Kambja teisel etapil ja kuu lõpus Jelgavas. Tahaks veel mingit võistlust, aga midagi head ei näe Eestis tulevat. Ehk vaid ööjooksu korraldatud jooks Pirital. Kui põlv jääb korda, siis tahan joosta septembris Valmieras poolmaratoni ja arvatavasti Linnamaratonil sama. Kirjas olen Ülemiste 10 km jooksul. Väga lootsin osaleda ka Kuldiga poolmaratonil, aga seal on jooksu algusaeg õhtust üle tõstetud hommikuks ning ma lihtsalt ei jõua sinna, sest üritus toimub päev pärast Ülemiste 10 km distantsi. Võimalik ka see, et jätan Ülemistele minemata ja osalen vaid Kuldigas. Aga see võimalus väiksem.

    Muide, küsin lugejatelt järgmist. Ülemistel toimub 10. augustil ka poolmaraton. Ametlikult on kirjas, et kokku tuleb 1000 tõusumeetrit. Kust nad need tuhat meetrit leiavad? Parkimismajades ainult üles-alla või korraldajad eksivad? Ehk mõtlesid tõusudele kuluvat läbitavat distantsi ja said selliselt tuhat meetrit kokku? Tõusumeetreid aga nii ei arvestata. Neid arvestataks vaid reljeefselt, mitu meetrit tuleb vahepeal ülese poole tõusta.  Kui keegi teab täpsemalt, võiks kirjutada kommentaaridesse. Võimalik, et osalen siis hoopis kahel õhtul järjest Ülemistel, kuigi põlve tõttu vist ei tasuks riskida. Ning kaks päeva järjest Tallinnas käia tundub ka jama ning kulukas. 

    Kui keegi tahaks ka osaleda näiteks Jelgava ööjooksul, siis kirjutagu otsingusse Jelgavas nakts pusmaratons.

    Seniks kohtumiseni!