Teisipäev, 26. jaanuar 2021

Kokkuvõte aastast 2020.

     Aasta on osutunud minu jaoks äärmiselt ebameeldivaks. Samas algus oli meeldiv. Kuigi depressioonist polnud keha taastunud ja olin ka mingis viiruses mitmel korral, siis jaanuaris osalesin Peterburi Elu Tee maratonil. 

    Osalesime Crisiga ja ilm osutus väga halvaks. Temperatuur nulli ümbruses ja tugev tuul, kuid see iseenesest polnud halb. Halb oli see, et asfaldile sadas just enne starti paras kiht lörtsi ja maratoni teisel poolel hakkas see kiirelt sulama. Jalg andis pidevalt tagasi ja sai märjaks, reis sai ülekoormuse ja jalg lõpuosas ka külmetas. Viimased 7 km tuligi läbida vee ja lörtsi segus. Tugev gaasivalu sundis korraks ka jooksmise lõpetama ja kõndisin 29-l km-l ligi kilomeeter. Edasi sain kõhu talutavaks ja jooksin lõpuni.



 
   Tegu oli minu elu raskuselt teise maratoniga. Lõpuaeg oli 4.29.27. Puhas maratoni aeg ametlikult 4.28.19. Rajal hõigati mind kahel korral nimepidi, kuigi numbril mu nime ei olnud. Lisaks tänati pärast lõppu mind isiklikult, samas ma ei tea, kes see tänaja võis olla või mis roll oli tal üritusega. Korraldus raske ürituse jaoks oli väga hea ja kusagil külmetama ei pidanud. Vaid wc-de arv stardipunktis oli väike. Sellest võistlusest mu blogis ka eraldi postitus ja leiate selle eelmise aasta jaanuari postituste hulgast.

    Juba siis tekkisid esimesed kuuldused Hiinas leviva uue viiruse kohta, mida algul kutsuti Wuhani-viiruseks. Kuna veebruaris soovisin samuti osaleda maratonil, siis sedapuhku oli tegu pisikese üritusega Moskvas. Viirus oli siis juba levimas mitmes Euroopa riigis ja õnneks õnnestus just enne tõsisemat kriisi Moskvas ka ära käia. 

    Bussiga Tartust Peterburi, sealt edasi öörongiga "Punane Nool" Moskvasse. Kohale jõudes kohe stardipaika. Jooks osutus erakordselt raskeks, kuna maastik oli künklik ja tõusumeetreid kogunes 400 kanti. Lisaks tuli joosta tallatud lumel ja jääl, hiljem ka plögal, kuna temperatuur läks kergelt plussi. Valede jalanõude tõttu sain ka tõsised vigastused, millest üks kimbutab mind natuke ka veel praegu. Lõpuaeg 5.12.20 oli alla igasuguseid ootuseid.  Tegu oli minu kümnenda jooksumaratoniga ja üldse 12. maratoniga, kuna olen läbinud ka 2 käimismaratoni. 



    Ka selle ürituse kohta mu blogis eraldi postitus, mis kajastas ka reisi sinna ja tagasi. 

    Lootsin joosta aasta jooksul iga kuu ühe maratoni ja ühe poolmaratoni võistlusena. Kahjuks vigastus ja koroonaviirus rikkus selle kõik. Kui jaanuaris ja veebruaris sain oma soovid täidetud, siis edasi märtsis, aprillis ja mais sain läbida igal kuul ühe poolmaratoni. Mais osalesin ka virtuaalmaastikumaratonil ja läbisin 10 km. Edasi sai vigastuse süvenemise tõttu mu jooksuhooaeg praktiliselt läbi. 

    Ortopeedil käisin kaks korda, hakkasin kandma pehmeid sisetaldu. Teisel korral tehti ka kanna sisse süst, mis hakkas mind lõpuks ka parandama. Valusid pole enam olnud oktoobrist alates ja omal käel on ka natuke joostud, aga pikim jooks oli peale maid 15 km. 

    Osalesin ka Kambja jooksusarja kõigil kolmel etapil, kus läbisin iga kord ligi 5 km. Rada seal ülimalt raske ja vigastusest hoolimata suutsin ettevaatlikult need kahel korral joostes ja ühel korral kõndides läbida.


    Detsembris osalesin ka kahel  virtuaaljooksul, aga siis läks muu tervis täiesti käest ära. Jõud kadus täielikult, tekkis ka depressioon rohkem emotsioonide põhiselt. Ravi muudeti ja praeguseks on see taandumas. Aga muus osas ei tea, mis mul lahti. Õnneks ees ootamas eriarstid. 

    Nii kui sügis saabub, algavad mul probleemid peas, näos, pidev tativool, pidevad põskkoopa kroonilise põletiku ägenemised ja see on mu kahjuks sel sügistalvisel hooajal täiesti maha murdnud. Lisaks on tekkinud pea- ja kuklavalud, valus punkt ka vasaku silma taga, pidev väsimus, sageli ka tasakaaluhäired ja üldse ei ole jõudu. Aasta lõppes üsna masendavate tunnetega ja tulevik tundub tume. 

    Jooksukilomeetreid kogunes vähe, natuke sai ka jalgrattaga sõidetud. Ka kõnnitud sai üsna vähe. Kõndimiskilomeetreid kogunes aastaga 513, jalgrattaga läbisin 787 km ja joostes 1514 kilomeetrit. Aastaga kogune eraldi 359 erinevat treeningut. 

    Ah jaa, üks asi veel. Augustis olin vabatahtlik abiline Elva rattamaratonil ja suunasin liiklust Elva-Laguja-Kintsli teel, ristmikul, kus kaks ülejäänud teed viisid Nõuni ja Räbile. See oli mul kolmas kord osaleda spordiüritusel vabatahtliku abilisena. Viimasel korral pakuti ka raha, aga ma ei teinud seda raha pärast. See mingis mõttes tänu kõikidele vabatahtlikele kõikidel rahvaspordi üritustel, kes meie osalemise võistlustel võimalikuks teevad. Ärgu ükski mu lugeja unustagu vahel appi minemast. 

    Minu selle aasta medalikogu:



Kohtumiseni!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar