Teisipäev, 6. aprill 2021

Aasta esimesed kolm kuud.

     Tervitus üle pika aja. Paremat pealkirja ei osanud sel korral panna, kuna aasta algus on olnud kehv või väga kehv ja end liigutada on saanud vaid osaliselt. 

    Pea kogu jaanuari oli väga paha olla ja liikuda ei saanud ja ka ei julgenud. Korra proovisin suusatada, aga kahe km järel pidin lõpetama ja olin täielikult läbi terve õhtu. Kõndisin neljal korral, kokku 24,6 km. 

    Perearst lisas veel ühe saatekirja, sel korral kõrva-nina-kurgu arstile. 

    Alates 18. jaanuarist kuni 7. veebruarini ei saanud ma mitte millegagi tegeleda ja mu kaalukaotuse unistused lendasid vastu taevast. 


    Veebruaris sain järjest arstidel käidud. Kardioloogil, neuroloogil ja kõrva-nina-kurguarstil. Kardioloog tegi uuringud vererõhu kohta, ultraheli ja koormustesti. Kuigi ma ei jaksa midagi, siis tuli välja, et probleem vaid vererõhuga, muus osas kõik hea või isegi väga hea. Arst andis südamele hindeks 5- ja ütles, et olen oma vormi säilitanud. Suurepärane! Ometi ei jaksa ega suuda midagi ... 

    Kõrva-nina-kurgu arst ei oska mind eriti aidata, kuna nina väike ja nohu suuresti allergiline. Midagi lõigata seal pole ehk vaid üks pool nina seest natuke kõver. Aga hingata on öösiti raske ja seetõttu ärkan tihti ja see annab väsimusele vaid hoogu juurde.

    Neuroloog määras esialgu kaks protseduuri, MRT ajust ja ENMG ehk mingi lihashaiguse uuring. Samas lisas, et mu kaebused sellised, mis viitavad ka tõsisemale depressioonile.

    MRT näitas, et ajuga kõik korras ja silma taga, kus tundsin pikka aega valu, pole midagi valesti. Küll aga leiti nina kõrvalkäikudest taas vedelikku ja krooniline põletik. Sellega polegi midagi teha. Pisikesed polüübid seal on, aga need nii väikesed, et pole veel vaja lõigata. Lihaseuuring toimub mais. 

    Üllatav oli aga see, et külmade ilmadega suutsin vabalt kõndimas käia. Kokku seitsmel korral ja kõndisin kokku 58,3 km. Proovisin ka natuke joosta ja suutsin seda veebruaris naljal korral. Kokku jooksin 19,12 km. Kõik jooksud olid meeletult rasked ja elu aeglaseimad. Lisaks avastasin, et joostes hakkab kaelal imelik ja ebameeldiv kange tunne. Ka 2 km jooksu suutsin läbida vaid 13 minutiga. 

    Läksin ka sellega perearstile, määras rõntgeni ja füsioteraapia kaelale. Kuna kael võib ajada ka silma taha ja õlga. Õlg on mul mitu kuud valutanud. Esimesel korral anti harjutused, mis tekitasid väga tugeva tasakaaluhäire ja kodus soovitati seda harjutust istudes teha. Eks ma siis tegingi ja mul hakkas nendest harjutustest kaelas ja peas väga halb. Iiveldus ja valud ja kerge tasakaaluhäire. Nüüd ei julge enam neid harjutusi teha ja eks näis, mis järgmisel korral öeldaks. 

    1. märtsil jooksin 7 km ajaga 43.44. Keskmine km aeg 6.15 ja pulss 133. 

    2. märtsil jooksin 7,6 km ajaga 46.08. Keskmine km aeg 6.04, pulss 137. Joosta väga raske ja mingil määral pingutada suudan vaid täitsa lõpus. Edaspidi tuli meil talv tagasi ja joosta mingi aeg ei saanud. 



    Alles 14. märtsil oli tee puhas äärtest ja jooksin 7,14 km ajaga 43.23. Km keskmine aeg 6.05 ja pulss 149. Arvatavasti nii kõrge pulss siiski ei olnud ja edaspidi enam kellaga pulssi ei mõõdagi. Ainult pulsivööga. Tuletan meelde, et ärge ostke kunagi Fenix 5+ seeria spordikelli. Mul garantiikorras kolm korda kell uuega asendatud ja enam pole midagi teha, selle seeria kellad ei saa pulsi mõõtmisega hakkama. Kindlaks tehtud, et vahel näitab tegelikust pulsist kuni 40 lööki vähem ja kuni 50 lööki rohkem. Ka kõige kehvem aktiivsusmonitor ei pane nii mööda. Samas teedel mõõdab maad tee järgi ja väga täpselt. Metsas või majade vahel näitab aga  parimal juhul Rakvere aiateibaid. Crisil ja Helil on sootuks odavam ja sootuks parem kell ostetud, mis maksis üle kahe korra vähem. Forerunner 245 vist. 



    15. märtsil jooksin 5,11 km ajaga 30.20. Km keskmine aeg esimest korda sel aastal alla kuue minuti ehk siis 5.56. Pulss samas väga kõrge, 138.

    16. märtsil jooksin taas 5,11 km, seda ajaga 32.03. See hetke maksimum. Pulss 129, mis nii aeglase jooksu puhul ka liiga kõrge. 

    23. märtsil võtsin esimest korda sel aastal käsile 8 km. Läbisin 8,04 km ajaga 50.26, km keskmine aeg 6.16, pulss 135. 

    25. märtsil suutsin veelkorra kuidagi  8,06 km läbida. Aeg 50.26, pulss 135. Jooksud on nii rasked, et raskemate tõusude kallale ei lähe. Korra proovisin, siis aga pidin iga tõusu otsas 10 sekundi jagu seisma ja hingeldama.

    26. märtsil jooksin täpselt 7 km ajaga 45.42. Km keskmine aeg koguni 6.31, pulss 131. Selle aasta kõige raskem jooks. Ja ikka ei mõista, miks?

    28. märtsil jooksin 8,01 km ajaga 49.48. Km keskmine aeg 6.13, pulss 129. 

    30. märtsil võtsin esmakordselt sel aastal käsile 10 km. Läbi suure vaeva sain sellega kuidagi hakkama. Aeg 1.02.45, km keskmine aeg 6.16, pulss 137. Vaid viimasel km-l suutsin joosta alla kuue minuti. Selgelt tunda, et see minu hetke piir, pikemat maad joosta ei suuda.



    Kokku jooksin märtsis 73,1 km. Kõndisin 26,4 km.

    Alati olen pannud kirja ka viimase km aja, aga ei Garmin ega mapmyrun mõõda viimast kilomeetrit eraldi nagu endomondo seda tegi. Mõlemad on endomondost lahjemad ja kahjuks ka kallimad kui tahaks täisversiooni. 

    Postituse lõpetuseks: esimesed väikesed ilmingud, et tervislik seisund on hakanud paranema. 

    Kohtumiseni!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar