Kolmapäev, 2. juuni 2021

Minu liikumised aprillis ja mais 2021 ja tervislik seisund.

     Kirjutamisel kahe kuu pikkune vahe olnud, kuna arstidel käimine oli pooleli. Nüüd on vähemalt need selja taga. Samas ei ühtki lahendust ega vastust minu probleemide puhul. Ainult kardioloog tunnistas mu südame seisundi heaks ja andis hindeks 5-. Vorm olevat kõik alles, aga mida pole on tegelik jooksuvõime.

    Neuroloog ei saanudki minust täielikult aru ja ka tema määratud uuringud ei näidanud mitte midagi peale kroonilise põletiku põskkoopas ja nina kõrvalkäikudes. Psühhiaatri juurde ikka veel ei pääse, ainult telefoni konsultatsioonid, kuid need pole midagi väärt. Vaja hetkega kõik ära rääkida, otsest sidet ka pole ja tegelikult jääb pea kõik rääkimata. 

    Probleemiks aga ikka see, et alates detsembrist läks jõud ära ja probleemid tekkisid kuklas, kaelas, õlas ja peale füüsilist pingutust halb enesetunne mitme tunni vältel. Kuidas seletada teisele inimesele aga seda, mida ma tunnen kui tunnen, et on halb? Ei saagi edasi anda. Vahepeal oli asi nii hull, et isegi nõudepesu väsitas mu ära. Kevade tulekuga hakkas küll tervis paremaks muutuma, aga ei midagi erilist. 

    Ah jaa, mulle määrati füsioteraapia kaelale. Aga see mõjus vastu ootusi mulle halvasti. Kaela painutamine tõi igal korral kaasa tugeva tasakaaluhäire. Ja hiljem mingi aeg tekkis tasakaaluhäire ka siis kui vaid eitamise vormis pead raputasin neli-viis korda.

    Avastasin, et joostes on mingi aeg kaelal ebameeldiv tunne, mis mingi aja jooksul kaob. Jooksmisel aga on asi selline, et pole mul enam ka poolmaratoni läbimisvõimet. Ka väga aeglast mitte. Pikim jooks, millega olen sel aastal hakkama saanud, on olnud 13 km. Joosta on pidevalt raske või väga raske. Samas pulss püsib madalal. 


    Näiteks jooksen 10 km ja keskmine tempo 6.10, pulss samal ajal 115, aga paremal pistab ja võhma ei ole. Ainult kuni 5 km suudan mingigi tempoga joosta, aga üldiselt olen oma jooksuvõime kaotanud. Ja vaid natuke enam kui aasta tagasi, läbisin maratone ... Sõita ei jaksa ka jalgrattaga ja arstid ei leia mul mingit viga. Tundun neile hüpohondrikuna, mida ma mingil määral olen. Ei tihkagi enam arsti juurde pöörduda. 

    See, et mul jaheda ja tuulise ilmaga peale õues käimist hakkas suu valutama ja valutas tugevalt umbes poolteist tundi, seda olen mitmel korral kirjutanud. Nüüd aga selline jama, et ka +18 kraadiga kõndimine toob mulle suulakke ja hammaste alla tugeva valu. Samas midagi viga ei ole ... 


    Mida ma võiksin veel teha? Raha pole, et pöörduda erakliinikusse ja lasta end uurida natuke põhjalikumalt. Arstile minekuks ikka leiab, aga mingiks tõsisemaks uuringuks mitte.

    Nüüd natuke ka liikumisest. Aprillis kõndisin üle 37 km, sõitsin jalgrattaga 10,6 km ja jooksin 149 km. Viimane number pole sugugi paha, arvestades minu hetkeseisu. Peaaegu ükski jooks ei toonud rahulolu ehk vaid mõned üksikud kilomeetrid. Ainult ühel korral, mil jooksin 2 km, sain keskmiseks km ajaks 5.01 ja see andis kerge rahulolu. 

    Mais kõndisin 41,9 km, sõitsin jalgrattaga 56 km ja jooksin 184 km. 


    Kui midagi eraldi välja tuua, siis Maastikumaratoni individuaaljooksu 10 km. Stardikuupäevaks valisin 4. mai, mis osutus õigeks päevaks, sest pärast seda läksid ilmad kehvemaks. Start kell 3 päeval. Alustasin kahel esimesel kilomeetril liiga kiirelt ja see maksis teisel poolel kätte. Miinimumeesmärk oli saada aeg alla tunni, salamisi mõtlesin ikka mingi 55 minuti peale. Kuna alustasingi 5.30 tempoga, siis algul tundus, et jaksan. Kuid ei jaksanud. 5,7 km peal sain natuke juua, kuna Heli tuli raja äärde mulle juua andma. Natuke imelik küll oli joosta numbriga rinnal kui rajal pole hingelistki. Lõpuajaks sain ikka hädised 59.39 ja mis minu puhul erakordne, siis distantsi teise poole jooksin aeglasemalt kui esimese. Üldiselt on selline 10 km aeg mulle ka hetkel tipuks ... 

    Kohtumiseni!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar