Tere taas!
Lühem kokkuvõte kuust, sest kokku võtta on kahjuks vähe. Esmalt tervisest. Põlv läks ikka täiesti rivist välja ja aega võttis kaua, kuni olen hakanud tundma aeglast paranemist. Nüü saan juba kõndida ja üsna kiirelt. Ehk kuu lõpus saan naasta viskeharjutuste juurde.
Vähese koormusega võiks ju kanna alune paraneda, aga ei parane üldse. Isegi pool tundi auto roolis toob kanna alla taas valu. Seega on tekkinud väike hirm, et kas üldse veel joosta kunagi saan ...
Põlve tõttu rattaga sõita ei saa. Proovisin mõnel korral, aga pärast sõitu oli põlve seisund kehvem. Küll aga saan velotrenažööril vändata, kuna koormus on hästi ühtlane ja järsud pingutused puuduvad.
Ühel päeva sai aga vigastada parem õlg. Läksin tegema mitut erinevat harjutust isikliku rekordi sooviga ja see oli vale. Lisaks ei suutnud ühel korral üht liigutust lõpuni teha ja käsi vajus valesti tagasi. Vale oli ka see, et jonni tõttu ei jätnud seda liigutust uuesti tegemata. Õlg valus siiamaani. Nii, et vahepeal oli jõusaalis küsimus, mida ma üldse teha saan. Õnneks on see ka hakanud nüüd kiirelt paranema.
Depressioon annab ikka enam ja enam järele ja enesetunne üsna normaalne. Ärevushäire on peaaegu nullis. Asi seegi. Aga ikkagi vähe, sest ennekõike soovin joosta ja talvel ehk ka suusatada.
Augustis sain jalgrattaga sõita vaid 124,77 km, ajaliselt 6 tundi ja 15 sekundit. Jõusaali koormust suurendasin jooksu puudumise tõttu tugevalt. Kuu jooksul käisin jõusaalis kokku 21 korda, ajaliselt 41:20:50. Kõndimas käisin palju. Kuigi augustis olid veel kõnnid lühemad. Kokku kõndisin 130,5 km, ajaliselt 26:00:14. Ajaliselt kogunes kogu augustis liikumisi ja treeninguid kokku 73:21:19. Sellega olen rahul.
Võistlused? Sain käia vaid pealt vaatamas ja olla teistele autojuht. Kambja Jooksusarja kolmas etapp oli taas rahvarohke ja Crisi jooks tegi küll rõõmu, aga muus osas tundsin kurbust. Loobuma pidin Kuldiga poolmaratonist, millel olen juba pikka aega soovinud osaleda. Viimati aastal 2019, juba ravimite mõjuga, mis mu kiiruse ja vastupidavuse lõhkus.
Ära jäi Ülemiste poolmaraton. Samas ma ei teagi, kas tulevikus seal osaleda tahan, sest 8 parkimismaja tõusu olid trassilt kadunud ja asendunud nelja madalama tõusuga. K2 oli see, mida fännasin ja soovin tulevikus uuesti joosta. Kui seda ei võimaldata, siis vaevalt seal enam üldse osalen. 5 ja 10 km on liiga rahvarohked osalemiseks.
Ainult vaatamas sain käia ka Kambja-Nõo jooksu. Cris jooksis seal ettevalmistusena aeglaselt. Elasin talle mitmes kohas kaasa ja pildistasin. See jooks toimus teist korda ja on siiani olnud tasuta nagu kõik Kambja korraldatud jooksuüritused. Samas üllatab, et tasuta osaleda tahtjaid on vähe.
13. septembril läheme siis Tallinna, kus Cris jookseb minu asemel maratoni. Registreerisin end juba talve algul, aga ei ole endal võimalik joosta. Sai distants üle antud ja loodan Crisilt head naasmist maratonirajale. Tema viimane maraton jäi 2020 jaanuari.
Mis edasi? Ei olegi midagi. Ehk paraneb põlv nii, et saaksin veel rattaga mõned korrad sel aastal sõita. Ehk ka korvpalli mängida, kuid seegi kahtlane, sest meie grupp on kokku kuivanud.
Kohtumiseni!
