Tere taas!
Kuukokkuvõttes on kahjuks vähe kirjutada. Joosta ei saanud kilomeetritki. Nii põlv kui kanna alune endiselt vigased. Ainus hea, et saan nüüd natuke pikemalt kõndida.
Käisime Jelgavas ööjooksul. Mina muidugi ergutajana ja autojuhina. Tütar tegi kindla isikliku rekordi. Seal tähendab see palju, sest rada on iga aasta paarsada meetrit tegelikust pikem. Heli ja Silvia jooksid 10 km.
Sel pildil ma Kessu ja Lolaga.
Tütar Crisiga käisin Tallinna maratonil. Tee pealt võtsime peale ka Heleni. Cris läks ettevaatlikult jooksma. Ehk liigagi. Teisel poolel oli tal palju jõudu ja jooksis selle 13 minutit kiiremini kui esimese poole. Seega oleks ka 4 tunniga selle läbinud. Temalgi oli maratonist pikk pikk paus. Käisin rajal Crisi ja Helenit ka ergutamas. Helen läbis oma elu esimese maratoni.
Septembris tegelesin vaid kõndimisega ja jõusaalis käimisega. Jõusaalis on põhimõte 40% võhmaharjutusi, ülejäänud jõutreening.
Septembris kõndisin 211 km, ajaliselt 39 tundi ja 46 min. Jõusaalis käisin kokku 23 korda, ajaliselt 42 tundi ja 42 minutit. Korra ka viskeharjutused. Oktoobrist hakkame nädalas korra korvpalli mängimas käima. Kõiki liikumisi mul ajaliselt kokku 82 tundi ja 52 minutit. Mitte kordagi ei ole ma ühes kuus ajaliselt nii palju tunde liikunud ja treeninud.
16. septembril tuli lasta "magama panna" ka oma koer Tuks. Ta oli 14 aastat ja 8 kuud vana, kõhus väga suur kasvaja. Lõpuks andis koer ise märku, et ta enam ei jõua. Otsus oli raske, aga koera rasked kannatused said läbi. Tema maine keha puhkab nüüd meie kahe eelmise koera haua kõrval. Aitäh Tuks nende aastate eest, mille koos veetsime!
Kuna teen piisavalt ka jõutrenni, siis kehakaal ei lange, pigem tõuseb. See aga segab mu tulevikku kui peaksin veel kunagi jooksma.
Kohtumiseni.
