Tere taas!
Detsember sai läbi ja seis üsna nadi. Kusjuures selgus, et mitte depressioon ei ole mu jõuetuse ja kõrge pulsi taga, vaid hoopis depressiooni ravim. Keskmiselt 10 lööki minutis rohkem kui näiteks augustis. Õla vigastus on vaikselt paranemas ja jõusaalis saan raskemaid harjutusi teha. Talla alt ei tunne enam midagi. Aga tatitõbi ja umbsed ninakäigud vaevavad väga. Väljas ei teinud peaaegu midagi.
Detsembris kõndisin vaid 12,7 km, korvpalli mängisin ja harjutasin 7 tundi ja 34 minutit. Jõusaalis käisin kokku 10 korda ja sinna kulus aega 14 tundi ja 28 minutit. Jooksmas käisin 15 korda ja läbisin kokku 100 km.
Aasta algas üldiselt normaalselt. Põlve tõttu jooksin vaid lühikesi distantse. Alles märtsis julgesin joosta vähemalt 4 ... 5 km korraga. Aprillis jooksin kokku 137 km ja osalesin ka Valga-Valka Linnajooksul, kus läbisin 10 km ajaga 53.16.
4. mail osalesin Postitee jooksul, kus läbisin 8,16 km ajaga 43.37. Kokku jooksin mais 154,7 km.
16. mail tehti mulle ka silmalihaste operatsioon ja see aitas mind üsna palju. Kahjuks kuu lõpus hakkas selg jamama ja kõndimiskilomeetrite arv langes väga palju.
Juunis tegin kuu alguses juba 15 km jooksu ja põlv pidas vastu. Mainin ka seda, et alates veebruarist kandsin vasakul jalal põlveortoosi. Põlv ei andnud enam üldse tunda ja otsustasin kuu lõpul poolmaratoni läbida.
Esmalt osalesin Kambja Jooksusarja esimesel etapil ja läbisin 10(9,45) km ajaga 55.42. See oli mu parim pikk jooks Kambjas. Arvestada tuleb ka sellega, et seal tuleb tõusumeetreid pea 200. Rakveres jooksin 10 km ootamatult hästi, ajaks sain 49.11. Tuleb lisada, et rada oli natuke lühem. Aga aja oleks igal juhul alla 50 minuti saanud. See oli mu kiireim 10 km jooks alates 2018. aastast.
29. juunil osalesin Liepaja poolmaratonil ja sain enda üllatuseks ajaks 1.52.59. Olin selle ajaga väga rahul! Kuid peale seda jooksu hakkas põlv taas tunda andma. Seega ei hakanud kohe uuesti poolmaratone läbima.
Juunis jooksin juba 184,4 km.
Juulis osalesin esmalt Kambja teisel etapil ja jäin sealse jooksuga väga rahule. Ajaks sain seal 54.29. Tütar Cris aga oli minust Kambjas alati kindlalt kiirem, asfaldil olime enam-vähem võrdsed.
27. juulil osalesime Jelgava ööpoolmaratonil. Tore üritus, seal aga rada alati natuke pikem kui 21,1. Sellest olenemata sain oma kiireima poolmaratoni aja alates aastast 2018, 1.52.27.
August algas Kambja kolmanda etapiga, mis ametlikult 10 km, aga tegelikkuses vähem. Ometi oli viimasel etapil rada natuke pikemaks ja ka raskemaks muudetud. Ajaks sain seal 57.03. Väga pettunud ei olnud.
Augusti alguses osalesin ööjooksul Ülemistel. Kahjuks oli rada väga halb ning finišikorraldus alla igasugu arvestust. Aeglasemad ei pääsenud kohe üle finišijoonegi. Julgesin korraldajate FB lehel seda kriitiliselt mainida ja asi lõppes sellega, et mind blokeeriti lihtsalt ära ning vabandust või oma eksimuse tunnistust ei tulnudki.
Järgmisel õhtul osalesin ööpoolmaratonil, sealsamas Ülemistel. Ilm oli jube, tuuline ja sadas väga tugevalt. Rada pidi väga raske olema, tuli ju läbida 8 korda parkimismaju, kus tuli iga kord joosta üles välja. Kuna aga tõusud ei olnud järsud, siis ei olnudki jooksmine raske. Ainult rajal eksimise oht oli ühes kohas olemas. Ajaks sain ootamatult kiire tulemuse: 1.47.14! Aeg tundub erakordselt hea, aga minu kella järgi oli distantsi pikkuseks vaid 19,4 km. Muidugi polnud kell väga täpne parkimismajade läbimise tõttu, aga maa oli siiski palju lühem poolmaratonist. Seega ei hinda seda tulemust kuigi kõrgelt. Sel korral oli korraldus heal tasemel ja tänu kõikidele abilistele rajal, sest ilm oli nende jaoks halvem kui jooksjatele!
Kuu teises pooles osalesin Võru ööjooksul. Läbisin seal 10 km ajaga 58.53! Parim jooks üle pika-pika aja! Olin selle tulemusega väga rahul, oleks selliseid tulemusi veel joosta suudaks.
September algas ootamatult raskelt. Osalesin vanal ja heal Valmiera poolmaratonil, kust mul head mälestused ja saavutatud ka poolmaratoni isiklik rekord. Ootamatult aga selgus, et jooks on linna äärde viidud ja tegu hoopis maastikujooksuga ja kohati väga viletsa rajaga. Lisaks lõi kõhu lahti ja läbi õnne jõudsin WC-s vahepeal ära käia. Ilm oli soe ja lõppajaks sain masendava 2.09.45.
Oktoobri algul osalesin tujutult Linnamaratoni 10 km distantsil ja sain ajaks 1.04.09. Ja seda kõike seetõttu, et jätsin täielikult ära depressioonirohu võtmise. See viis mu tervise aga nii halba seisu, et pidin lõpuks uuesti alustama selle ravimiga ja see ei tee head mu sportlikule võimekusele.
Esmakordselt osalesin Suure-Munamäe-Võru jooksul. Lootsin kerget jooksu, aga taaskord osutus see maastikujooksuks. Vaid 3 esimest km-t olid asfaldil. Enda kella järgi läbisin 14,93 km, ametlikult oli raja pikkuseks 14,8. Tegelikkuses aga arvatavasti pikem, sest kohati oli ülimalt tihedalt pöördeid, kus kell sinka-vonka asemel tõmbas sirgeid. Cris jooksis sel korral minust oluliselt kiiremini, mina sain aga ajaks 1.25.01 ja km keskmiseks ajaks 5.41. Plaanisin sel jooksul osaleda alates aastast 2016. Aga alatu tulid kas vigastused või haigused vahele. Lõpuks see siiski õnnestus!
Kui nüüd aasta numbriliselt kokku võtta, siis jõusaalis olin kokku 74 tundi ja 33 minutit. Korvpalli mängisin ja harjutasin kokku 54 tundi ja 47 minutit. Jalgrattaga sõitsin suvel 1271 km. Kõndimisel pidin kõvasti tagasi hoidma ja läbisin 1091,7 km. Kuigi probleeme oli, siis joosta suutsin aastaga 1692,35 km. Selle tulemusega olen siiski üsna rahul. Erinevate sportlike harrastuste peale kulus aastaga 579 tundi ja 25 minutit.
Kohtumiseni!
