Tere taas!
Pealkiri siis vastav. Joosta sain piisavalt, aga kõndida ja suusatada väga vähe. Ainult kahel päeval terve kuu jooksul oli suusailm ja sellest ühel korral käisin suusatamas. Raske muidugi oli, aga olen selle korraga enam-vähem rahul. Läbisin 6. jaanuaril 13,13 km ajaga 1.10.12. Keskmine kiirus 11,2 km/h, mis esimese korra kohta käib kah. Pulsi keskmine tuli 128, maksimaalne aga 179. Selles kahtlen. Kõrge pulsiga kohti muidugi oli, aga kahes kohas oli tulemus anomaalne. Arvan, et maksimum oli 155 ... 160. Tõusumeetreid kogunes 115. Kõige aeglasema km aeg 7.14 ehk siis pidev aeglane tõus, kiireim km aeg tuli kohe järgmine kui sama teed tulin alla tagasi ajaga 4.08.
Kõndisin vaid 10,8 km. Korvpalli mängisin ja harjutasin 8 tundi ja 23 minutit, jõusaalis käisin 12 korda, mis ajaliselt andis kokku 17 tundi ja 59 minutit.
Rahul saan olla aga jooksmisega. Eks ilmad suuresti "süüdi", kuna sai õues palju joosta. Sisejookse oli vähe. Kui kuu esimeses pooles jooksin vähe, sest lume lükkamist oli väga palju, siis teises pooles sain joosta nii nagu soovisin. Jooksmas käisin 22 korda, kokku läbisin 173,27 km. Distantsid 5 ... 10,5 km. Sellest vähemalt 10 km läbisin 8 korda. Jooksud aeglased, rahulikuma pulsiga. Võrreldes suvega on pulsi keskmine kahjuks tõusnud ja mitte vähe. Kui veel oktoobri alguses oli VO2Max mul 51, siis mõni nädal hiljem 48. Viimase kahe jooksuga olen selle saanud 49 peale tagasi.
Nagu selgus, on pulsi tõusu taga depressiooni ravim, mida olen hakanud vihkama ja millest väga keeruline vabaneda. Sama ravim kergitab ka niigi mu kõrgema poolset vererõhku veelgi. Samas sügisel alanud uus depressiooni hoog on hakanud raugema ja tuju oluliselt parem.
Õlg on muutunud järjest paremaks ja tasapisi olen suurendanud ka jõusaalis koormuseid. Enamike meeste jaoks on minu liigutatavad raskused üldiselt kerged, kuid oluline on dünaamika. Hoiatati ju mind, et sellest vigastusest paranetaks aasta kuni poolteist. Korvpallis ei julge veel parema käega endast kõike võimalikku anda. Kusjuures suusatamisel ei anna õlg üldse tunda.
Kuu keskpaiku sain ka aasta numbri võrra vanemaks ja nüüd on oodata vaid aasta, et esimene number algaks kuuega. Ei taha! Kerge ülekaaluga ei saa ka kuidagi hakkama. Tahtejõudu on selles osas vähemaks jäänud. Kui kaalu langetusega alustasin 2014. aastal, siis läks asi kergemalt ja pooleteise aastaga kaotasin 35 kilo. Praegu on vahe vana kaaluga võrreldes 25 kilo. Kui neid vigastusi ei oleks, saaksin rohkem liikuda ja siis kaaluga lihtsam.
Põlvehäda ei kao kuhugi, kuna kulumist ju kahjuks tagasi ei pööra. Põlve ortoos ja pidev glükoosamiini söömine hoiab selle kontrolli all. Nii kui ravimi jätan, muutub põlv uuesti valusaks. Selg ei ole tunda andnud, aga ma ei ole ka kõndimas käinud.
Kuna talv vist tuleb tagasi, loodan siiski veel suusatamas käia. Kui ilmad muutuvad jahedamaks ja vähem tuulisemaks, saan ehk ka kõndida. Lumega väljas joosta eriti ei taha, siis tulevad rohkem tüütud sisejooksud. Suusavõistlustele sellise vähese kilometraažiga ei saa minna, kuigi Alutaguse maraton oleks tore! Jooksuvõistluseid ei ole suurt ollagi, küll aga panin end kirja Valga - Valka Linnajoosule aprillis. Unistuseks on aga vähemalt ühe jooksumaratoni läbimine sel aastal! Viimati jooksin maratoni 15. veebruaril 2020. aastal. Kui eelmise suve lõpul ei oleks tulnud seda talla alust valu, oleksin Linnamaratonil õnne proovinud.
Seniks kohtumiseni!
