Kokkuvõte aastast 2022.

                         Tere!

    Pole kaua aega kirjutanud, lihtsalt ei leidnud selleks piisavalt motivatsiooni. Viimati kirjutasin septembrist, mil tekkis pidevalt asukohta muutev valu puusa-reie piirkonnas. Jooksmine jäi taas sinnapaika, sest iga väiksemgi jooksuke süvendas probleemi.

    Lõpuks võtsin kätte ja läksin kiropraktiku juurde. Kallis? Vägagi. Esimene visiit 90, edaspidi 60    eurot. Õnneks kahetsema ei pidanud, sest juba esimese korra järel sain aru, et ta tegeleb õige asjaga. Selliselt käisin seal 4 korda. 

    Oktoobris ja novembris kõndisin lühemaid distantse ja käisin korvpalli mängimas. Masendav on see, et selle vähem kui kolme kuu jooksul võtsin juurde 7 kilo ja kuidagi ei mõista, miks nii kiirelt need kilod tulid? 

    Otsustasin siis ka jõusaalis hakata käima alates novembri lõpust. Kui midagi etteruttavalt öelda, siis pole jõusaalis käimine aidanud mul ühtki kilo kaotada, kuigi käin siiani ja vähemalt 2 või 3 korda nädalas.

    Detsembris jäin taas haigeks, sel korral siis koroona teist korda. Põdesime selle taas kogu perega läbi, kuigi püüdsime hoiduda üksteist nakatamast. Minu puhul oli see hea, et olin haige kergemalt, aga 8 päeva siiski rivist väljas.

    Kuna selja ja puusa seis muutus üha paremaks, hakkasin ka jooksma. Üldiselt sees ja mitte lindil. Elva Spordihoones on pisike 120 ... 125 meetrine jooksuring. 12. ja 15. detsembril jooksin mõlemal korral 4 km (tegelikult natuke rohkem) ja enesetunne oli peale neid jooksukesi hea. Kell ei võta siseruumis väga täpselt, seetõttu jooksengi tegelikult rohkem kui ametlikud km-d. Samas eksib ka üllatavalt vähe. Iga joostud km kohta näitab kell keskmiselt 40 ... 60 meetrit vähem jooksu. 

    Kuna 21. detsembrist alates on olnud üks sula teise järel, siis 23. detsembril sain joosta õues, asfaldil 5 km. Kõik jooksud muidugi aeglased, aga see pole oluline. Ma saan jälle tasapisi joosta! Kui saaks ka suusatada, siis tuleks eluisugi natukene tagasi. 

    Kokku jooksin detsembris 31 km, kõndisin 10,5 km, korvpalli mängisin  4 ja pool tundi. Jõusaalis tegin erinevaid harjutusi 15 tundi ja 47 minutit. Mitte väga palju, aga alustuseks siiski hea tulemus.

    Kui nüüd tervet aastat vaadata, siis kannavigastus segas mind üle poole aasta veel. Alles hetkel, mil kirjutan, ei tunne enam kannas valu, kuigi see imelik tükk on seal pehmes kohas alles. Septembris lisandus siis pusa-reie-seljavigastus. 

    Liikuda sain oluliselt vähem kui oleks soovinud, sama võistlustega. Osaleda sain vaid õhtu- või ööjooksudel. Taas jäi osalemata Tartu suurtel üritustel nii kevadel kui sügisel. Juba 4. aasta järjest ei saa ma osaleda Linnamaratonil, isegi kõndida ei saa. 

    Õhtujooksudest osalesin Kambja jooksusarja kolmel etapil, igal korral läbisin 10 km. Raske maastik näitas ilusasti ära, et mu tervis pole korras. Mingi närvijama on, pihta ei saa sellele ja vist enam ei taastugi. Usk on kadumas. 

    4. juunil jooksin Rakveres 5 km ajavõtuta, mujale ei saanud enam end registreerida. Poolmaraton oleks mu kanna lõplikult ära lõhkunud. 16. juunil jooksin läbi Elva Südaööjooksu 10 km ja rahule ajaga ei jäänud. Küll aga jäin rahule sellega, et sain võistelda ja kand võimaldas seda. 

    13. augustil osalesin Ülemistel ööjooksu 10 km distantsil ja kuigi algul olin tulemuses pettunud, siis ometi jooksin selle alla 52 minutiga läbi. Lootsin ikka, et saavutan vana jooksuvormi ja hakkan taas alla 50 minuti jooksma, aga nii see ei läinud. See 52 minutit ongi mu võimalik parim.

    18. augustil rõõmustas mu meeli Võru Ööjooks, kus osalesin 10 km distantsil ja aeg taas natuke alla 52 minuti. Kahjuks oligi see minu viimane võistlus aastal 2022. Linnamaratonil lootsin joosta kasvõi selle reedese ööjooksu läbi, aga suutsin vaid koperdada ja Crisi jooksu seal jälgida. 27. augustil osalesin lõpuks ka ühel päevasel jooksul. Pisikese Räbiküla krossjooksul. Distants 7,9 km, start ilusa kupli otsas, samas ka finiš. Ilm oli kuum ja päikeseline ning taas mul jaksu üldse ei olnud. Hooaja kehvemaid jookse.

    Võistluste suhtes olen hetkel optimistlikum kui eelmisel aastal. Kurb on aga see, et mu mitmed Läti lemmik jooksuvõistlused on selle aasta kalendrist kadunud ja küllap see koroona süüdi oli. Lätis olid ju karmimad reeglid kui Eestis. Ja kadunud on sealt Rezekne poolmaraton, Liepaja poolmaraton, Jelgava ööpoolmaraton, Sigulda poolmaraton ja Valmiera maraton. Eriti masendab Valmiera ja Sigulda puudumine, sest need kohad polegi nii kaugel minu juurest. Kusagile kirja end veel ei pane, jälgin oma tervist. 

    Mõtlen osaleda Jooksumaratoni 24 km distantsil, aga Tartu Maraton on oma ürituste hinda paisutanud liigagi. Loodan muidugi talvel kasvõi korragi suusad alla panna, aga lumega on kehvad olud. Head olid siis, kui koroonas olin. 

    Selleks korraks lõpetan ja kohtumiseni tulevikus!