Tere taas!
Ennemalt oli ürituse nimi Valmiera maraton, aga koroonapandeemia lõi kõik sassi ja nüüd on nimetuseks Valmiera "roheline" poolmaraton. Distantsid: lastejooksud, miilijooks, matk, 5 km, 10 km ja 21,1 km. Varasemalt neil 5 ja 10 km distantside asemel olid 6 ja 12 km ja stardid poolmaratonist ja maratonist eraldi.
Sel aastal kuulus Valmiera jooks ühte sarja koos Liepaja "suve" poolmaratoniga ja Jelgava ööpoolmaratoniga. Juba suve algul otsustasin, et osalen, sest sellest üritusest vaid head mälestused. Olen seal varem läbinud 2 korda poolmaratoni ja korra maratoni.
Juhendist leidsin, et 5 km start antaks kell 13.00 ning 10 km ja poolmaratoni start kell 13.45. Paar nädalat enne võistlust muudeti ajad vastupidiseks. Ja vaid mõni päev enne jooksu muudeti jälle stardiaegu, kõik kolm jooksu stardivad üheskoos kell 13.00. Ka rajaskeemid avaldati vaid mõni päev enne starti ja see oli suur pettumus. Võistluskeskus kesklinnast ära viidud linna äärde ja trassid põhiliselt segapinnastel. Linna meile enam üldse ruumi ei anta, ennemalt olid ikka tänavad jooksuks reserveeritud.
7. septembril startisime mina, Heli ja Silvia kell 9.15 kodust ja kell 9.30 võtsime Elvast Kati peale. Mina osalesin poolmaratonil ja teised 10 km distantsil. Umbes 11.15 jõudsime kohale. Parkimine oli korraldatud ja stardikohast vaid paarsada meetrit eemal. Ilm oli kuumapoolne, selge ja umbes 24 kraadi sooja. Võistluskeskus ilusas spordikeskuses ja selle ümbruses, ühel pool linn eramajadega, teisel pool männimets.
Stardimaterjalide väljavõtt lihtne, edasi riiete vahetus, aja viitmine ja soojendused/venitused. Kuna stardikoridor pikk ja kitsas, siis läksime sinna 15 minutit varem. Kohal oli ka palju kärusid, kus inimene istub ja keegi lükkab seda. Etteöelduna, et rada oli selliseks "jooksuks" võimatu.
Start venis 2 minutit. Stardikoridorist kolmveerand ringi kergejõustiku staadionil ja siis pööre tänavale. Rahvast algul päris palju ja enne oma jooksu ei saanudki teha kui olime tänavale jõudnud ja seal paarsada meetrit jooksnud. Enesetunne oli hea ja üsna pea sai oma tempo leitud. Kuigi esimese km aeg oli vaid 5.49, siis see oli alguse 400 meetri tõttu. Teisel km-l keerasime alla jõe poole ning olin üsna ootusärev, et mis edasi.
Edasi juhtus aga see, et asfalt sai ühtäkki otsa ja jõudsime kitsale sissesõidetud radadele/teekestele. Iga paarikümne meetri tagant kerge pööre ühele või teisele poole. 2. km aeg oli 4.58 ja tundsin, et tuleb hea jooks. Kuni ... Ühtäkki lõppes teekene, pöörasime rajakese peale, kus sai vaid hanereas "joosta". Kuna algus tõusuga, siis sai mäest üles minna suuresti vaid kõndides, sest ruumi ei olnud.
Nüüd oli ka selge, et head aega ma ei saa. Plaan oli alistada 1.50, aga keskmine aeg muutus selliseks, et eeldas lõpuaega 1.55 kanti. 3. km aeg 5.49. Vahepeal sik-sak jooks mitmesaja meetri vältel, seega ka kell enam täpselt maad mõõta ei saa. Paras mass jooksjaid oli ikka päris hädas, asfaldijooks muutus n.ö. maastikujooksuks. Esimene joogipunkt 3,5 km kaugusel. Õnneks tuldi kuidagi vee jagamisega toime, kuigi aega sinna kulus.
Edasi läksime jõe äärde ja jooksu asemel pideva pinnase muutustega rajake. Kohati ka pehme liiv, mis eriti ebameeldiv. 4. km aeg 5.30, 5. km aeg 5.33 ning 6. km aeg 5.28. Edasi tõusime ühele jalakäijate sillale ja sealt üle jõe. Ootasin juba väga teist joogipunkti, aga seda ei tulnud. Trass muutus üha hullemaks, sik-sak, üles-alla. See rada sobiks ehk üksikutele matkajatele.
Janu ja kuumus muutus juba väga tugevaks ning hakkasin tempos järele andma. Joogipunkti aga ei paistnud kusagilt. 7. km aeg 5.49, pulss juba ohtlikult üleval 142/146. Ja siis enam ei jaksanud ja peale tuli tüdimus. Kas tõesti on rajal nii vähe joogipunkte? Hakkasin kõndima ja siis möödusid minust 2 tunni tempomeistrid.
Mõtlesin juba katkestamisele, aga pidasin siiski veel vastu. Suure silla alt läbi ja pööre silla peale, kus joogipunkt. Seal täitus ka 8. km ajaga 7.08. Edasi pöörasime sillale ja kesklinna, muidugi mäest üles ja kõnniteel. Suurt teed meile ei võimaldatud. Trassil ka tavakodanikud oma käimistega meid segamas. Isegi sellist rajakest ei suudetud lühikeseks ajaks kinni panna.
Varsti jõe äärde tagasi, meel mul väga mõru. Ainus pisike lootus, et teisele ringile minnes saame juua. Trepid, puusillakesed pidevalt muutuva kõrgusega ja see polnud enam maastikujookski. Pigem kergete takistustega takistusjooks. Kuidas nende kärudega liikuda suudeti, seda ei suuda ma ettegi kujutada. Igatahes rajal ei kohanud neist ühtki.
Lõpuks oli näha, et jõuame võistluskeskusesse. Esimene ring poolmaratonil 10 km, teine 11,1. Esimese ringi lõppedes sain ajaks 56.55. Kui stardis kaotatud 33 sekundit maha võtta, siis kõige hullem veel seis ei olnud, isegi 2 tundi oleks ehk veel võimalik. Teine ring taas staadionil ja siis edasi tänavale. Ning uskumatu, joogipunkti ei olnudki! Sellise ilmaga! Kas neil krt vesi otsas seal Lätis? Jelgavas oli ka ainult 4 joogipunkti, kuid seal jooksime hilja õhtul. Liepajas oli joogipunkte 8. Seda oleks Valmieraski vaja olnud! Nüüd oli siis selge, et 6,5 km tuli joosta joomata, jahutamata. Päike küll septembrikuine, aga küpsetas siiski halastamatult.
Tuju täielikult nullis ja nüüd oli ainus motivatsioon vaid lõpetada, ükskõik, mis ajaga. Ühtäkki tabas mind gaasivalu, jäin seetõttu mitmel korral paigale ja lausa kägarasse. Isegi üks jooksja püüdis uurida, mis mul lahti. 11. km aeg 6.25, 12. km aeg 6.33, 13. km aeg 6.29. Ja siis tundsin, et kõht läheb lahti. Hetkeks olin lausa paanikas, kas suudan vastu pidada wc-deni. Kohta viimases hädas tee ääres ei olnud, kuna kõikjal oli inimesi. Mitte jooksjad. Meil olid vahed väga suureks muutunud ja kõik olid päris suurtes raskustes. 14. km aeg 7.01.
Kuidagimoodi jõudsin rajalt ära minna wc-de juurde ja seal oma asja ajada. Siis rajale tagasi ja nähtavale ilmus joogipunkt. Sõin oma ainsa geeli, jõin ja kastsin end piisavalt. 15. km aeg tuli 8.40. Ometi andis geel ja vesi mulle indu juurde, lõpuni ju vaid 7 km!
Edasi võtsin sisse oma tempo ja suutsin seda mingil määral hoida. Kuna jooks muutus stabiilsemaks, hakkasin teistele ükshaaval järele jõudma. Samas suure osa ajast olin rajal täiesti üksi. Vaja vastu pidada 4,5 km, et taas juua ja end jahutada. Suuresti liivasel rajal sain 16. km ajaks 6.06, pulss 128/133. Teada oli, et teisel pool jõge rada veel raskem ning pulss ronib varsti taas väga üles.
17. km ajaks sain 5.50, 18. km ajaks 6.20. Sel km-l oli peaaegu võimatu joosta. Ajasin siiski oma jonni edasi ja otsustasin joosta kasvõi sellisel rajal ja mitte kõndima jääda. Iga poole km järel püüdsin jälle mõne jooksja kinni ja jätsin nad kiirelt kaugele maha. Kõik need olid suures hädas kuumuse ja joogi vähesuse tõttu.
19. km aeg 6.14, pulss 139/143. Edasi joogipunkt . Kuigi siis tuli tõus, oli see ometi asfaldil ja sain taas mingi rütmi kätte. 20. km aeg koos joomise ja jahutamisega 6.04. Viimane km jooksin taas juba enam-vähem tempos, aga rada võttis minult väga palju. Enne lõppu treppide kaskaad, kus sai vaid kõndida. Ja siis lõpusirge. Kell mõõtis distantsi pikkuseks koos alguse pika stardikoridoriga 20,89 km. Võtsin vastu kenakese medali, anti ka väike pudel vett, pakk spagette, kohuke ja mingi batoon. Edasi läksin staadionile ja panin kella uuesti käima, et saaks ka kella järgi poolmaratoni kirja. Jooksin aeglaselt, aga tunne muutus taas heaks. 21. km aeg 5.42. Viimased 130 meetrit läbisin ajaga 0.44.
Kella järgi siis lõpptulemuseks 2.09.45, pulss 131/149, sammu pikkus koos vahepealse kõndimisega 1.01. Vedeliku kaotus suur ning oli tunda, et kuumus tegi mulle natuke liiga. Pea muutus ära imelikuks ja see väike pudelitäis vett ei andnud midagi.
Olin natuke pikali, siis läksin auto juurde riideid vahetama. Edasi otsisime kohvikut. Ühes oli järjekord liiga pikk, teise pääses vaid ette reserveerides. Kolmas oli Valetta keskuses ja ei olnud seetõttu suurem asi, kuna õhk ei liigu. Edasi algas tagasisõit, kus Kati Elva viisime ja ise edasi Lagujasse sõitsime.
Mis mind väga üllatas, oli see, et kogu jooksu ajal ei andnud põlv endast üldse märku. Jalatald muidugi tulitas, aga jooksu pidas vastu. Tavalist kõndimist aga ei talunud. Sellest olenemata otsustasin, et sel hooajal ei tule enam ei maratoni ega poolmaratoni. Katsun kuu teises pooles leida ühe lühema jooksu, siis oktoobri alguses Linnamaratonil ka vaid 10 km. Ja kui kõik korras, siis ehk lõpuks jõuan Suure-Munamäe - Võru jooksule, kus olen osalemata aastast 2016, kuigi olen sinna igal aastal soovinud minna.
Nüüd ametlikud numbrid. Eestist osales kokku neli jooksjat, kellede seas jäin kindlalt viimaseks. Ametlikuks lõpuajaks sain 2.08.21, millest võib 33 sekundit maha arvestada, et tegelik võistluseaeg saada. Kell mõõtis maa oluliselt lühemaks, aga rada oli selleks vastav. Paljud arvasid, et rada oligi lühem, aga vist ikka ei olnud. Sik-sakkidega ei tule kell lihtsalt toime, selle asemel vaid sirged jooned. Tõusumeetreid kogunes minu kella järgi 152 meetrit.
Üldjärjestuses sain 208. koha. Minu vanusegrupis oli lõpetajaid 22, kellede seas sain 20. koha. Minust taga pool oli 24 meest. Kokku lõpetas 202 meest ja 70 naist. Katkestajaid oli 7 mees- ja 3 naisjooksjat.
Minu kõikidel reisikaaslastel oli 10 km distantsil ka raske ja keegi ei saavutanud soovitud või loodetud aega. Aga me kõik lõpetasime!
Lätlaste tagasiside võistlusele oli halb, kriitika puudutas ennekõike rada ja seda, et rajakaarte ei avaldatud varem. Samuti kaevati joogipunktide ja stardiaegade muutmiste üle. Ise annan kokkuvõtteks viie palli süsteemis neile hindeks 2,25. Medali ja võistluskeskuse eest 5 punkti, kõige muu eest ühe punkti. Kui korraldajad võistlust tagasi ei muuda, siis ei osale seal kahjuks enam kunagi.
Kogu sarja peale sain kokku 51. koha, seda just kõikidel etappidel osalemise tõttu.
Lõpetuseks: see oli mu elu kõige raskem poolmaraton.
Head aega või kohtumiseni rajal!
