Tere taas!
Viimati sai lubatud, et tuleb postitus Linnamaratoni 10 km jooksu kohta. Kahjuks oli sel korral mu enesetunne nii halb, et jooksmist ei toimunudki, lihtsalt läbisin selle distantsi, kusjuures nii tüdinenud olin, et mõtlesin 5. km alguses ka pooleli jätmisele.
Kuna abikaasa ja kaks tütart ning õde ka osalesid 10 km distantsil, siis leppisin minagi osalemisega, kuigi juba eelmisel õhtul ei soovinud ma osaleda. Kui keegi mõtleb, et millest ma nii tujukas, siis jätsin maha antidepressandi ja võõrdumine sellest on väga vaevaline.
Stardikoridoris valisin grupi 46 ... 50 minutit. Kahjuks osutus see valeks, sest väga paljud aeglased jooksjad olid seal ja ka veel kiiremaski stardigrupis. Olid ka kõndijad nii keppidega kui ilma. Start ja paljud neist hakkasid omas tempos liikuma ja mööda ma ei pääsenud. Kui 2 minutit oli möödas, siis loobusin kiirest jooksust.
Sõpruse sillal tüdinesin nii palju, et jäin ära kõndima. Alles siis kui noorem tütar koos oma kaaslasega minust möödusid, sain mingi liikumissoovi tagasi. Ja kui olin nendega juttu ajanud, siis hakkasin lõpuks ka jooksma. Päris maksimaalset tempot ma kätte ei saanud, aga viimased km-d tulid minu kohta peaaegu kiired. Viimaste km-te ajad olid 5.16, 5.01 ja 5.02. Lisaks veel 150 meetrit.
Lõpuajaks sain ametlikult 1.04.08. Sel korral netoaega ei võetud ja ka rada ei olnud 10 km pikk, vaid pikem, seetõttu paljud ei saanud siin oma loodetud tulemust. Õnneks on see võistlus möödanik. Kas ma enam kunagi osalen Linnamaratonil? Kui, siis vaid maratonis. On näha, et korraldajad püüavad igati raha kokku hoida ning isegi kõrge osalustasu ei aita. Minu jaoks rikkus TM ka kevadise Maastikumaratoni ära.
10. oktoobril panime endid Crisiga kirja Suure-Munamäe - Võru jooksule. Kuigi talla alt oli valus, siis surusin selle probleemi endas maha ja õigesti tegin. Olen soovinud sel võistlusel osaleda igal aastal alates 2016. aastast ja alles nüüd see siis õnnestus. Alati olid segavaks faktoriks vigastused või haigused.
Distants on üsna pikk, ametlikult 14,8 km, kuigi mulle tundus see natuke pikem. Kella ei saa ka väga täpselt võtta, sest liiga palju oli iga mõne sammu tagant pööramisi. Startisime Võrru kell 10.35 ja kohalik olime umbes kell 11.20. Õhk oli jahe, õnneks puude all jahe tuul ei seganud. Ajasin juttu ühega, kes seotud korraldusega ja sain oma ehmatuseks teada, et tegu siiski maastikujooksuga. Ja kuigi laskumismeetreid pidi olema umbes 400, siis sinna sisse mahtus ka 200 meetri jagu tõusumeetreid.
Kell 12.09 väljus buss stardipaika ja üsna pea olime Suure-Munamäe kõrval. Kohvikus jagasime Crisiga ära tüki kooki ja jäätist, ajasime muidki vajalikke jooksu eelseid asju ja kui jõudsime stardi kohale, antigi start.
Kuna teadsin, et algus on kerge ja peale 3 km läheb raskeks, siis püüdsin joosta madala pulsiga võimalikult kiiresti. Lootsin, et läbin raja keskmiselt 5.15 tempoga km kohta. Nagu ikka asfaldil, oli Crisil minuga natuke raskusi, aga ta siiski hoidis minust n.ö. kinni.
Umbes 1,65 km möödumisel pöördusime maanteelt väikese teekese peale, mis küll asfaltkattega. Tempos võtsime natuke tagasi. Asfalt lõppes umbes 2,85 km läbimisel ja nüüd siis algas maastikujooks. Rada muutus teest rajaks, vahel vaevumärgatavaks rajakeseks. Tempo langes koheselt, pulss aga mitte. Kuigi rajal oli ka pidevalt tõusukesi, siis nii rasket ei olnud, et kõndima oleks minusugune jäänud. Kui jõudsime raiesmikule, kus rada väga hull ja ebatasane, mättaid täis, kohati ka auke, hakkas laskumise pealt Cris eest ära libisema.
Vandusin mitmel korral, sest vasaku jala hüppeliigese vajus sageli ühele või teisele poole viltu ja kohati oli see ka valus. Kartsin uut vigastust, kartsin ka põlve pärast. Tallaalune aga andis ikka vähem ja vähem tunda. Ootasin Tsiamäe tõusu, aga seda minu meelest ei tulnudki. Umbes km möödumisel nägin Crisi veel vaid kaugusest ja siis ta läinud oligi. Km-te ajad olid vahemikus 5.35... 5.55. Oli küll hetk, mil lahkusime minu jaoks hullult rajalt ja saime kitsukese tee peale, kus minu liikumiskiirus koheselt paranes, aga see lõbu sai ka kiirelt lõpu. Mitmel korral jooksime üle asfalt- ja kruusateede.
Jõudu kerge ülekaaluga maastikujooksu rajal on mul vähe ja jooks muutus igati raskeks. Rasked olid ka laskumised, sest pulssi nendel hetkedel alla ei saanud ja kõik. Vaatan keskmist aega ja see on 5.20, siis 5.24, siis 5.28. Lootsin, et 5.30-st see aeglasemaks ei muutu. Aga raske rada jätkus ja see keskmine näitas pidevalt suuremaid numbreid. Ühel hetkel aeti meid asfaldi peale ja kohe mu enesetunne ja tempo paranesid, aga seda lõiku olid vaid 350 meetrit.
Edasi vahelduvalt natuke kergema ja siis jälle natuke raskema raja peale. 10 km ajaks sain 55.45, see teeb keskmiseks 5.34. Kuulsin, et umbes 2,5 või 3 km enne lõppu on tulemas raske tõus ja hakkasin vaikselt selleks valmistuma. Km-te tähised ei olnud sugugi õiged, vahed tegelikkusega liiga suured. Mingil hetkel möödusime ka 4 km võistluse stardipaigast. Teadsin, et jaksan lõpuni, kuid keskmise tempo aeglustumist ära hoida ei saanud.
Kohati võistlesin ka ühe naisjooksjaga, kes lõpuks peale viimast joogipunkti kuhugi kaugemale taha jäi. Juua vajasin muide vaid esimeses joogipunktis, seal jõin kolm lonksu. Järgmised 2 jätsin vahele. Lõpus oli ka mitu eriti rasket laskumist ja õnn oli, et püsti ja terveks jäin. Kui siis see kardetud tõus tuli, suutsin veel päris pikalt joosta, aga lõpuks andsin alla ja tõusu lõpuosa kõndisin. Kusjuures kõndideski pulss kiirenes ja hakkas mu maksimumini jõudma.
Aeg-ajalt kuulsin, et keegi on taga, aga raske raja tõttu taha vaadata ei saanud. Lootsin vaid, et minust keegi mööda ei jookse. Mööda jooksjaid oligi vaid alguses, asfaldil. Hiljem muutusid vahed sellised, et minust jäädi maha ja mina jäin eesmistest parajalt maha.
Kui siis hakkasin finiši poolt juba midagi kuulma, oli keskmine langenud 5.42 peale. Sundisin end lõpus pingutama, et keskmine 5.41 peale saada, kuid see ei õnnestunud. Ja siis finiš. Jõudu oli siiski piisavalt, et ma läbi päris ei olnud. Pudel vett, banaan ja jooksumärk saadud, astusin finišipaigast natuke eemale. Keha ju kuumust täis ja ootasin jahtumist. Nägin ka Crisi, kes sai minust rohkem kui kuue minutiga jagu. Huvitav on see, et maastikul on ta minust peajagu kiirem, asfaldil aga enam mitte.
Ajasime juttu Raivo ja Jaanaga. Siis vahetasin märjad riided kuivade vastu ja algas tagasisõit.
Ametlikuks lõpuajaks sain 1.25.02. 156 osaleja seas sain 104. koha. Oma vanuste seas olin 15 osaleja seas 13. kohal. Keskmine pulss oli siiski vaid 131, maksimaalne 146 selle viimase tõusu tipus ja kõndides. Distantsi pikkus minu kella järgi 14,93 km. Mehi oli rajal 102, sain nende seas 79. koha. Kuigi varu justkui oli, siis maastikul ülekaaluga joosta keeruline, iga asi võtab hoo pidevalt maha, aga uuesti kiirendada on kohe võimatu.
Tõusumeetreid kogunes 201 ja laskumismeetreid 399. Keskmine sammu pikkus 1.04, keskmiselt 169 sammu minutis. Garmin connect hindas mu sooritust tugevalt miinusega ja VO2MAX määramisel see kasuks ei tule. Enamiku jooksust püsis pulss oranžis.
Kokkuvõtteks oli tore võistlus ja soovitan soojalt, kellele meeldib maastikujooks. Aga minu jaoks natuke liiga raske ja tehniline. Arvatavasti rohkem seal ei osale. Muide, Kambjas on kolmandiku võrra lühema maa peale pea sama palju tõusumeetreid ning tõusud ja laskumised on tasakaalus, seega rada ei olnud kõige raskem. Kas sel hooajal veel võistlen? Kui leian mingi ürituse, siis ehk osalen.
Kohtumiseni!
