Linnamaratoni ootel ja kokkuvõte augustist ning septembrist 2025.

                             Tere taas!

    Tänase õhtuga saab september läbi ja teen kiire kokkuvõtte kahest eelnevast kuust. 

    Augustis vaevlesin veel koroona kahjustustega ja raske oli rahuldavaltki joosta. See küll muutus tasapisi, aga siiamaani miski segas. Lisaks tulid ka erinevad vigastused ja rikkusid minu maratoniks ette valmistamise. 

    Siiski, midagi sain teha ja enim tegin seda kõndimisega, kuna jooksuga pidi tagasi hoidma. Augustis sportisin ja liikusin kokku 78 tundi ja 17 minutit. Ajaliselt minu rekord. Aga see oli suuresti seotud kõndimisega. 

    Augustis sõitsin korra jalgrattaga, kokku 75 km. Korvpallis harjutasin viskeid 1 tund ja 34 minutit. Jõusaalis kulus treeningutele aega 8 tundi ja 14 minutit. Kõndisin sel kuul 212,73 km ja jooksin 212,73 km. Nendele kahele liikumisviisile kulus ajaliselt peaaegu 65 tundi. 

    Viiendal augustil osalesin Kambja Jooksusarja kolmandal etapil ja tegin kehva tulemuse. 12. augustil osalesin Kambja-Nõo jooksul, distants 15 km ja jäin oma tulemusega rahule. 

    16. augustil osalesin Ülemiste Ööjooksu poolmaratoni distantsil. Kuigi nägin vaeva, siis aeg tuli aasta varasemaga võrreldes 3 minutit aeglasem. 

    20. augustil osalesin Luunja jooksukesel. 

  22. augustil osalesin Jelgava ööjooksu poolmaratoni distantsil. Vigasena suutsin siiski selle läbi joosta ja selles mõttes jäin rahule. 

    Haiguste ja vigastuste tõttu ei osalenud sealt alates septembri lõpuni ühelgi võistlusel. Ja see on probleem 4. oktoobriks. 

    Septembris mängisin või harjutasin korvpalli 5 tundi, jõusaalis olin 15 tundi ja 38 minutit. Natuke vähe, aga siiski parem kui august. 

    Kõndisin 111,97 km ja ajaliselt kulus sellele 24 tundi ja 18 minutit. Jooksin 152,5 km. Kusjuures nädal ja 1 päev enne maratoni katsetasin ja jooksin 30 km. Kokku kulus sportlikele ettevõtmistele ja kõndimisele 60 tundi ja 21 minutit. 

    Ja nüüd ootan oma esimest maratoni viie ja poole aastase vaheaja järel. See on mulle väga oluline! Olin ju kolm ja pool aastat kannavigastuse hädas ja vahepeal kartsin, et ma ei saagi enam joosta.  

    Joostud on vähe ja 30 km katsetus näitas, et suudan hetkel maratoni läbida ajaga 4 tunni ja 20 ... 25 minutiga. Sooviks väga paremat aega, aga vist ei julge 4.15 tempomeistriga koos joosta. Ja teiste tempos jooksmine ei ole mulle kunagi sobinud. 

    Viimastel päevadel on taas midagi kergelt viga olnud, enne seda oli probleem kõhuga. Depressiooni puhul on elu mulle natuke halastanud. 

    Hoidke mulle pöialt ja kohtumiseni! 

Kaks nädalat maratonini.

                             Tere taas!

    Sel korral teen eelpostituse enne Tartu Linnamaratoni, mis toimub 4. oktoobril. Viimati sain maratoni joosta 2020. aasta 15. veebruaril. Edasi on mind takistanud vigastused ja ravimid. Kannavigastusest paranesin kokku kolm ja pool aastat. 

    Alles peale seda sain hakata taas mõtlema jooksmise peale. Vahepeal oli küll hirm, et enam saagi  joosta. 

    Palju on mu võimest ära võtnud just üks antidepressant, täpsemalt selle toimeaine noradrenalin. See lihtsalt hoiab minu lihaseid kinni, ka südamelihast. Suusatada, mis mulle ka muidu meeldis, ei saanud ma üldse, see oli vaid jube vaev.  Kui hakkasin annust vähendama, muutus ka jooksuvõimekus paremaks ja pulss aeglasemaks. Aga see on on vaid vari sellest, mis oli enne selle ravimi kasutama hakkamist. 

    Sel aastal panin end juba kevadel maratoni distantsile kirja. Kuni 3. juunini läks kõik hästi, Mais õnnestus jube üle 300 km joosta ja kuni 3. juunini oli seis iga järgmisel nädalal natuke parem. Nii oli vaja jätkata kuni septembrini.

     Kuid Ventspilsi poolmaratoni hommikul olin ootamatult haige ja poolmaraton jäi jooksmata. Kaks nädalat haigust! Masendav oli see, et see rikkus mu tolle hetke jooksuvormi. Osalesin küll Hellenurme Suvejooksul, kuid olin aeglasem kui mu võimed olid. 

    Siis jooksin Elva Südaööjooksu 10 km ainult virtuaalina läbi. Sellel võistlusel mitte osalemine oli kõige enam tuska tekitavam. 

     Aga haigus tegi oma. Ning peale seda jäin veel nõrgemaks. Alles 12. augustil tundsin, et hakkab tasapisi paremaks minema ja sain osaleda Kambja-Nõo jooksul.  

    Peale seda Ülemiste ööjooksul poolmaratoni. Imestasin vaid, et miks tuli aeg 3 minutit aeglasem kui aasta varem. Aga küllap see koroona veel mõjutas. 

    Kahjuks jäi mu vasak põlv valusaks peale jooksu ja pidin end veelgi enam tagasi hoidma. Jooksin küll Jelgava ööpoolmaratonil, aga edasi olen liiga vähe joosta saanud. 

    Siis ootamatult tekkis valu ka parema jala põlve kohale valu ja tekkis tõsine hirm, et ma ei saagi maratoni joosta. 

    Peale seda olen treeninud ettevaatlikult, nii jooksurajal kui jõusaalis. Ja maratonini on jäänud vaid 2 nädalat ja poolteist päeva.

    Kindel on see, et korralikku tulemust ei tule, aga rõhk saab olema selles, et ei jääks kõndima ja suudaks vähemalt 4.30 lõppaja alistada. Salamisi mõtlen ka 4.15 ajale, aga selles ei ole ma üldse kindel.

    Hoidke mulle pöialt, sest selle maratoni läbimine on mulle väga oluline. 

    Kohtumiseni!