Elu Tee maraton 2020.

1. osa. Sissejuhatus.

Rohkem kui poolteist aastat tagasi lugesin üht artiklit inimesest, kes käis Elu Tee maratonil. Kuna tegu talvemaratoniga, jäi see mulle meelde ja mingil hetkel soovisin ka ise seal osaleda. 2018 suve lõpus sain teada, et registreerimine algab 1. novembril. Sättisin end siis tol kuupäeval valmis ja läksin vastavale lehele, kuid see oli üle koormatud. Järjekindlus viis sihile ja seda vist viimasel hetkel. Kui olin registreerunud, olid juba kõik kohad täis. Kusjuures välismaalastele oli eraldatud vaid 30 kohta.

Olin väga rahul. Broneerisin endale hotellis toa, ostsin edasi-tagasi bussipiletid. Samas olin juba üsna haige ja teadsin, et niisama kergelt see maraton ei tule. Püüdsin hakata valmistuma, kuid tervis läks aina kehvemaks. Detsembris sain küll ravi peale, kuid 2 kuud olin olnud ravita ja see lõhkus mind väga. Jaanuaris veel lootsin maratonile pääseda, kuid suure kurbusega pidin loobuma sellest unistusest. Nimelt ei suutnud ma ühtäkki enam isegi 10 km järjest joosta, kuigi veel oktoobris tegin Linnamaratonil tulemuse 3.49. 

Raske südamega loobusin, osalust müüa ei õnnestunud, küll aga kinkisin selle lihtsalt kellelegi ära. Bussiraha sain suures osas tagasi. 

Terve aasta olin tervisega kimpus, ka spordivigastused olid mu kaaslasteks pea terve aasta. Üks planeeritud võistlus jäi ära teise järel, neist paljud olid juba makstud. Kõige rohkem kurbust tekitasidki Elu Tee ja Linnamaratoni ära jäämine minu jaoks. Osaleda sain siiski läbi häda Peterburi Valgete Ööde maratonil, Lahemaa Käimismaratonil ja Valmiera maratonil. Kõikjal olin aeglasem kui oleks soovinud. Unistus aga Elu Tee maratonist püsis.

Alles oktoobris sain teada, et registreerimine algab taas 1. novembril. Olin siis valmis tol päeval ja registreerimine õnnestus. Õnnestus ka Crisil. Ka Kati oli peaaegu valmis tulema, koht oli talle juba eraldatud. Aga esimesele emotsioonile järgnes kaine arutelu ja Kati otsustas, et siiski ei tule. Kallis abikaasa Heli õnnestus samuti nimekirja saada, kuid registreerimisel tegin vea ja ta jäi numbrist ning osalusvõimalusest ilma. 

Tagantjärele tarkusena ütlen seda, et Heli mitte osalemist soosis justkui saatus ise, kuigi ma seda tõsiselt ei võta. Nimelt selgus arstil, et ta ei tohi ei pikki maid ega ka kiireid lühemaid joosta, kuna vererõhk koormusele oli hüpertooniline ja koormustest tuli katkestada. Ühesõnaga saab ta esialgu vaid lühematel distantsidel osaleda ja sealgi aeglaselt joosta.

Sel korral otsustasin esmakordselt Peterburi sõita rongiga. Ostsin 60 päeva varem piletid tavalisse istumisvagunisse ära ja hind inimese kohta oli 21 ja 22 euro vahel. Tagasi otsustasin tulla bussiga ja siis otse Tartu. Bussipiletid Tartu maksid 26 eurot inimese kohta.

Hotelli broneerisin kohe Moskva vaksali kõrvale. Sain 4 tärni hotelli ja päris talutava hinnaga. Kolm ööd ja kaks numbrit kokku neljale inimesele maksis 366 eurot.

2. osa. Minek.

24. jaanuari hommikul tegime kodus väikese jalutuskäigu, panime asjad valmis ja hea tuttav Vallo viis meid Tartu rongi peale. 18 minutit enne Moskva rongi väljumist olime Balti jaamas. Arvasin, et rongi pääsemine võtab aega, aga asi käis väga kiirelt. 

Rongis korjati passid ära ja mingil hetkel anti need koos migratsioonikaardiga tagasi, mis pidi olema piirile jõudmise ajaks täidetud. Nii Eesti kui Venemaa poolel läks muidugi aega piiril, samas kordagi ei pidanud rongist väljuma, kõik toimingud teostati vagunis ja kõik laabus probleemideta. Põnev oli Venemaa poolel näha kaht koera, kes olid väga toreda välimusega, pikkade-pikkade kõrvadega ja ühel neist oli ka mänguasi suus. Küllap otsisid lõhna abil uimasteid või lõhkeaineid. 

Restoranvagunis oli wifi ka olemas ja sai süüa ning natuke netis aega viidetud. Peale Ivangorodi olin umbes 150 km jagu nostalgia laksu all. Nimelt oli raudtee vana tüübiline ehk siis rongi rattad tegid pidevalt rat-tat-tat-taa. Ei ole seda enam kaua kaua kuulnud.

Kell 23.58 jõudsime Peterburi Moskva vaksalisse. Samal ajal väljus rong Punane Nool Moskvasse, mis oli väga ilusa välimusega. Tekkis kohe soov ka ise selle rongiga sõitma minna. Muidugi polnud see kiirrong, vaid n.ö. öörong, mis hommikuks kohal. Teisel pool nägin ka Sapsani, mis sõidab Peterburist Moskvasse kolme ja poole tunniga. Ühtpidi on kiirrongid põnevad, samas meeldib mulle aeglaselt loksumine rohkem. Erinen selles suhtes enamusest päris tublisti. 

Vaksalist välja, üle tänava ja oligi kohe hotell Best Western. Sisse registreerimine käis kiirelt, saime "võtmed" ehk kaardid. Tuppa minnes ilmnes, et valgust ei saa kuidagi põlema. Ka teise numbritoaga sama jama. Lõpuks selgus, et ukse kaart vaja sisestada lüliti kõrval ühte avasse ja elekter numbritoas ilusasti olemas. 

Numbrituba väga ilus, suur, väga mugav ja õdus, vaatega otse väljakule. Teise numbritoa vaade oli sisehoovi ja polnud nii ilus. Samas oli seal vaikus, kuna minu toas oli 24 tundi ööpäevas autode müra ja tuututamine, mis esimesel ööl segas. 

Selline vaade siis aknast päeval. 

Üsna ruttu tuttu, sest hommikul vaja vara ärgata. 

3. osa. EXPO-l käik.

Hommikusöök söödud, mis väga mitmekülgse ja maitsva valikuga ja siis tuli Heli ning Silvia juhatada Piskarjovski parki, kus üks väike võistlus, millest nad osa võtma pidid. 

Ilm oli aga miinuses ja kõik kõnniteed ja osaliselt ka tänavad lausjääs. Kuna valisin tulekuks jalanõud Eesti ilma järgi, siis olin päris hädas. Juhatasime nad parki ja edasi läksime Crisiga otsima oma võistluskeskust, et stardimaterjalid välja võtta. Sinna oli aga natuke üle 6 km maad. 

Väga ära kurnata end ei tahtnud maratonieelsel päeval. Seega kohale jõudes otsustasin, et tagasi minnes katsume õnne kohalikku bussiliini kasutades. EXPO polnud just väga suur, kuid Asics ja Mizuno olid esindatud. Stardimaterjale kätte saades suheldi meiega kohe inglise keeles. Tütrele see sobis, mul tuleb vene keel kergemalt. Saime ka ürituse särgid, kuigi nende värv mulle ei meeldinud. Samas särgi materjal päris hea ja minusugusele ülekaalulisele polnud see ka õnneks väga ümber. 

Oli ka koht, kus pakuti osalust erinevates maailma jooksuvõistlustel. Esindatud olid ka Rakvere, Riia, Tallinn. Välja oli pandud ka eelmiste aastate rahvusvaheliste võistluste medaleid, millest suur hulk oli pärit Eesti võistlustelt. Isegi Jõgeva jooksu medal oli olemas. 

Siis proovisime bussiga sõitmist. Google maps andis juhatuse, millisest peatusest ja mis kellaajast kusagil buss väljub. Ka pileti hind klappis. Sõita oli isegi põnev, sest üle pika aja nägin konduktorit. Taas nostalgia! 

Piskarjovi pargis saime kokku Heli ja Silviaga, kes said väga huvitava välimusega medalid. Kahju, et sellest ise ilma jäin. Edasi bussiga metroojaama, sealt paari poodi ja siis hotelli. Pidev nohu ajas mu peaaegu hulluks. Samas nohu vist ikka allergiline, sest iga õhuvahetus kas kaotas nohu või tõi selle tagasi. 

Magama püüdsime jääda võimalikult vara. Pidime ju hommikuks kell 8 olema Arsenali tänavas teisel pool Neevat. 

4. osa. Liikumine stardipaika.

26. jaanuari hommikul 6.20 äratus, 6.30 alla restorani hommikusöögile. Imestasin, et nii vara oli seal veelgi sööjaid. Vähemalt 2 inimest peale meie osalesid ka samal võistlusel. Hommikusöök sai rikkalik ja mitmekesine, kuna stardini veel aega piisavalt. Ka hommikukohvi maitses suurepäraselt. Üldse olen ma Venemaal vaid maitsvat kohvi saanud. Lätis on seis palju kehvem, vaid Põhja-Läti linnades on mingil määral talutav kohvi, mujal lihtsalt ülimalt mõru vedelik. Kui veel meenutada, siis Lätis Rezeknes oli tõesti ühes restoranis hea kohvi.

Edasi riidesse, kotid kaasa, kuhu mõlemad panime ka 2 paari jooksujalatseid. Metrooga oli vaja sõita vaid 2 peatust Soome vaksalini. Sealt oli busside stardikohani natuke alla km jagu maad minna. Kohale jõudes busse palju, osalejaid veel rohkem. Busse täideti ühe kaupa ja seetõttu oli päris pikk järjekord. 18 minutit ootasime oma hetke ja siis saime bussi peale. 1500 jooksjat tähendab umbes 30 bussitäit. Seega busse jätkus. Ka 5 km jooksu starti viidaks rahvas bussidega, aga seda alates 8.30-st. Sinna busse natuke vähem, sest osalejaid tuhande ringis. Tean seda, et 5 km läbis ka 91 aastane mees. 

Linna äärde jõudes, sõitsime samal teel, kus toimub maraton ja tee seisukord oli päris hea. Teede ääres küll jää ja lumi, kuid asfalt puhas. Poolel teel hakkas lund sadama. Nagu prognoos ka lubas. 9.25 jõudsime Vaganovo külla või linna. Ei tea, kummaga tegu. Buss peatus ja meid suunati pool km eemale riideid vahetama. Kohalik soe ja seetõttu väga hubane koolimaja, kus kõik klassiruumid olid eraldatud jooksjatele. 

Kiirustama ei hakanud ja proovisin kahte erinevat riiete versiooni. Lõpuks otsustasin , et jalga suusapüksid, kuna õhk siiski miinuses ja prognoositi ka tugevat vastutuult, eriti viimasel kolmandikul. Selga kaks jooksusärki, üks lühemate varrukatega. Ning peale Salomoni soe jooksujakk. Jalga paksud paksud sokid ja Pegasus 33 tossud, mis mind kolm ja pool aastat ustavalt teeninud. Erakordselt hästi õnnestunud tossud, Pegasus 35 osutus nendega võrreldes täielikuks jamaks. 

Õue oli paigutatud oma 30 käimlat ja kõik said ilma ootamata ka seal ära käia. Edasi bussi tagasi. 10.30 hakkas buss liikuma stardipaika, mis umbes 3,5 km eemal. Kuidagimoodi sõime Crisiga ära ka ühe magusa koogi. Mida enne starti ikka võtta kui mitte suhkrut? 

10.40 olime stardipaigas, 11.00 pidi olema kotid pakihoid-bussi antud. Aga pool tundi oodata jooksuriietes külma käes? See polnud kõige parem, kuigi sel korral ju polnud eriti külm. Ilm nulli ümbruses. Aasta varem oli samal ajal ja samas kohas -14 ja oota siis jooksuriietes pool tundi ... 

Läksime uuesti järjekorda, kus ikka käidaks enne starti. Stardipaigas oli aga ainult 10 välikäimlat ja see tekitas pika ning aeglaselt liikuva järjekorra. Läbi häda jõudsime seal ära käia ja kiirelt pildi teha. Ja kohe oli vaja minna starti.

5. osa. Maraton.

Start kell 11.30. Ja taas imestasin, stardis algas sagin ja kiirustamine nagu oleks joosta 10 km. Suvel Valgete Ööde maratonil kogesin sama asja, et algul käib liigne sagin. Esimesed 5 km on edasi-tagasi lõik. See oli aga paksu lume all ja joosta oli väga ebameeldiv. 

Edasi jõudsime põhitrassile ja oh üllatust. Pool tundi varem oli asfalt paljas, nüüd aga kerge lörtsi kihi all. See oli tohutu pettumus, sest Pegasus 33 pole sellise teepinna jaoks üldse sobiv. Iga sammu puhul kaks jama, astudes vaata, et ei libiseks ega kukkuks. Samas mingi libisemine toimub ikka igal maandumisel. See lisas reie lihastele tohutu lisakoormuse. Igal tõukel aga annab jalg oluliselt tagasi, mis koormab reielihaseid veelgi enam. 

Seega oleks pidanud aeglasema algkiiruse valima, mida ma aga ei teinud. Endamisi mõtlesin, et sihin aega 4.15, mis teeb keskmiseks km ajaks 6.02. Jooksime koos Crisiga, kes mitmel korral ütles, et tema mind täna maha ei jäta, kuna olen ikka talle rasketel hetkedel  toeks olnud. 

Tõstsime aegamisi tempot, kuni km-te ajad hakkasid 6 minuti kanti jõudma, edasi püüdsime seda hoida. Nagu ikka, olin ka midagi maha unustanud. Nimelt peapaela. Õnneks Crisil oli neid kaasas 2 ja andis ühe mulle. Jooksin umbes 10 km ilma paelata, sest metsa vahel polnud tuult. Edasi panin ilusa sini-must-valge paela pähe. Muidugi tagurpidi. See selgus alles paar päeva peale jooksu. 

Kui jõudsime uuesti Vaganovo asulasse, tabas mind üllatus. Teede äärtes oli palju kohalikku rahvast, kes meid toetasid. Kokku võiks öelda, et v.a. stardi ja finiši ümbruses oli just väga palju kohalikke inimesi jooksjaid toetamas ja ka tänamas. Nende jaoks on see jooks pidupäev, kuna on peaaegu samal päeval, mil toimus Leningradi blokaadist läbimurre ja Leningrad sai maismaa ühenduse riigiga. Vastu tuli ka mitu kohalikku rahva rongkäiku, lippude ja pillidega. Kõikjal, kus oli asustust ja seda oli kogu rajal palju, toetati meid väga. Ma pole siiani ühelgi jooksuüritusel sellist rahva toetust kogenud. Stardi ja finiši ümbruses olid toetajateks vabatahtlikud, korraldajad, jooksu lõpetajad ja jooksjate isiklikud kaaslased. Nii on kõikjal olnud. Aga jah, seda kohalikku rahva toetust pole ma kunagi selliselt kogenud. 

Kui kogete kusagil kohalike toetust, vastake nendele alati, paljud jooksjad on tuimad ja ükskõiksed. Tegu on aga jooksjate peoga, märgakem ikka teisi ka. Ma tänan alati kõiki, kes toetavad ja ka toetajatele meeldib see väga. Ärge vaadake vaid enda ette, ikka ka sinna, kust tulevad hüüded.

Muide, kogesin sellel jooksul kaks korda midagi väga imelikku. Nimelt hõigati mind raja äärest nime pidi. Ometi pole numbril nime, vaid number ja võistlusega seotud info. Ka finišis tabas mind üllatus, aga sellest hiljem. 

Rada oli enam-vähem tasane, küll tõusva reljeefiga, aga künkaid ja otseseid tõuse vähe. Esimene TP on natuke kaugel, alles 10,5 km täitumisel. Pakutaks erinevaid suupisteid, millest ma muidugi midagi ei tea, sest rajal ma ei söö. Ei lähe alla. Joogiks oli aga magus tee. Mind tabas esimeses joogipunktis ebameeldiv üllatus. Suures osas sõdurid olid selle liiga kuumaks soojendanud ja ma ei saanud seda juua. See tee oleks veel mitu minutit pidanud jahtuma. Teadsin, et järgmises punktis pean kahevõrra jooma. 

Mis puudutab spordigeele, siis neid tarvitan ma rajal ära 6. Kasutan SIS geele pink grapefruit ja fruit salad. Maitse on neil talutav, kuigi gaase tekitavad mulle kõik. Gaase tekitab mingil hetkel ka lihtsalt tühi kõht. Miks? Ei tea, kõht mul haige ja nõrk olnud lapsepõlvest alates. 

Iga TP ajal hõigatakse jooksjatele ka jooksjate hetkeaega. 

Lisaks seda, et kogu tee ulatuses on tee äärde rajatud uhked kilomeetripostid. Lisan neist paar näidet. 

Lund muudkui sadas ja jäine kiht asfaldil aina kasvas. Alguses jooksime mitmes reas, aga mingi 20 km läbimisel suuresti ühes reas. Üksikud otsimas paremat pinda jala alla. Esimesed 10 km läbisime ajaga 1.02.52. Puhas aeg 1.08 tuleb maha arvestada, sest aega võetaks ka stardijoonest.

Kuna 9. km oli natuke kiire, siis võtsime hoogu maha. Enesetunne püsis hea ja püüdsime joosta kilomeetreid kuue minutiga, Kuna edasi on TP iga 5 km tagant, siis iga viies km tuli oluliselt aeglasem.

15. km TP-s oli õige temperatuuriga tee. Jõin seda kolm topsitäit.

15. km aeg tuli 1.33.08.

Siiani polnud jooks veel kõige hullem, aga tee suund hakkas tasapisi muutuma ja vastutuul hakkas ikka enam ja enam segama. 20 km TP eel tundsin end juba natuke raskelt, meeletud gaasivalud tekkisid, lisaks hakkas reielihas ees tunda andma. Libedal jooks hakkas tasapisi tasapisi oma mõju avaldama. 20 km aeg 2.03.45. Poolmaratoni aeg 2.11.45. Kui 1.08 maha võtta oleks poolmaratoni jooksuaeg 2.10.37. Eeldatust ajast jäime ikka päris palju maha. Kuigi salamisi veel lootsin, et teise poolega oleme natuke kiiremad.

Vahemikus 21 - 25 km oli ikka päris raske. Pidevalt vahetasin rada, vahel jooksin teiste jälgedes, vahel mitte. Kohati läksin täitsa teelt välja ja jooksin seal, kus jääkiht peal ja natuke lund. Seal oli pidamine natuke talutavam. Kohati lõi makku tugeva gaasivalu ja sellistel hetkedel ma joosta enam ei jõua. Ütlesin Crisile, et mingu oma teed, ma jään maha. Cris "läkski". St, et poole km pärast olime ikka koos. Taastusin natuke ja jooksin endise tempoga.

25 km TP tõi aja 2.34.26. Km hiljem sõin geeli ja see keeras asja väga nässu. Makku lõi taas tugev gaasivalu, reie eesmised lihased muutusid ka aina kangemateks. 27 km märgi juures käskisin Crisil mind unustada ja joosta oma jooksu lõpuni. Ise pidin valude ja kanguse tõttu kõndima hakkama. Samal hetkel hakkas ka ligi km pikkune tõus, mis algul järsk, hiljem laugem. Kõndisin pool km järjest. Siis hakkas külm ning võtsin sörgi sammu uuesti sisse.

Tasapisi kosusin ja kuigi km-st 28 ... 35 olid pidevad tõusud ja üks langus, siis see küpsetas korralikult. Mingil hetkel hakkas õrna jääsegust vihma sadama ja mu kindad said väga märjaks ja ei saanud neid enam kordagi ära võtta. Muidu oleks kohe kätel külm hakanud ja märgi kindaid on väga raske kätte tagasi panna. 28. km aeg 8.23. Edasi tempo paranes.

30 km TP juures anti sooja spordijooki ka. Jõin seda, lisaks ka sooja teed. Ning taas tuli jalad kõhu alt välja võtta ning raskelt jooksma hakata. Kuna olin üsna väsinud, hakkas ka tehnika lonkama ja maandusin kannale. Kannale maandumine aga mõjub mu seljale halvasti.

Tee pind muutus järjest ebameeldivamaks, sest nüüd olid kõik kohad ka sula vett täis ja vahepeal tuli mitu km joosta nii, et vesi pritsis ja varbad said väga märjaks ning hakkasid külmetama. Tuli lõpetada vees jooksmine, et mitte seetõttu katkestada ja minule mitteomaselt jooksin pea kõik kurvid vale trajektooriga. Mina, kes ma sellist stiili väga põlgan, pidin nii jooksma pea kogu maratoni.

Teadsin, et peale 35 km tuleb järsk ja pikk langus ja edasi langev trajektoor kuni lõpuni, see innustas ja tekkis lootus, et suudan lõpuosal tempot lisada. Enne laskumist tuli aga korralik tõus. Õnneks tõusu tipus TP, kus sain teed. See oli taas liiga kuum, läbi häda suutsin mõned lonksud alla neelata. Juua aga on vaja! See pole 10 km, vaid maraton!

Laskumine oli pikk ja järsk ning mulle ei sobinud. Maandusin veel enam kannale ja tundsin, et selg sellele kaua vastu ei pea. Kurb oli see, et peale 36 km kadusid tee äärest toetajad. Edasi oli kiirtee, kus parempoolne osa kuulus meile, jooksjatele, vasakpoolne oli aga liikluseks avatud mõlemas suunas ja kuhu need toetajad ikka seisma pääseksid.

Viimased 7 km olid erakordselt rasked. Kuna siin maa tasasem, siis sula veel polnud kusagile valguda ja kogu tee oli täis lörtsisegust löga, jäist kihti selle all ja vett. Kolme või nelja sõiduraja laiuselt. Jooksime kõik ühes hanereas. Otsisime pidevalt paremat rajakest, mida aga ei olnud. Kuna ma lõpus küll ei kiirendanud, kuid hoidsin siiski tempot, siis hakkasid teised mulle pidevalt ette jääma. Möödumiseks aga pidin iga kord jäises ja vesises plögas jooksma. Taas hakkasid varbad külmetama.

37. km oli mingi grupp entusiaste, kes jagasid ka sooja teed. See kosutas natuke.

Häiris see, et tegelikult polnudki viimased 6,5 km langeva trajektooriga, vaid tasane või kohati isegi natuke tõusev. Viimased 5 km oli üks suur kannatamine. Nii oleks tahtnud tempol lasta veelgi langeda, kuid pidasin kuidagi vastu. Jooksin viimaseid km-id 6.15 - 6.20 aegadega.

40. km-l oli taas TP ja sai viimased sõõmud teed joodud. Viimased 6,5 km on ka üks pikk sirge ning võite ette kujutada, kui aeglaselt liikusid meetrid.

Lõpusirge eel keerasime suurelt teelt ära rajakesele, mis oli konarlik liuväli. Jää all ja vesi peal. Libedamat enam olla ei saagi. Jäin mõnikümmend meetrit enne lõppu seisma, et pilt teha. Rahvas aga ergutamas, et ma ikka lõpuni tuleksin. No ma siis ka läksin. Kena neiu riputas medali kaela, teine kena andis külma kaitseks mingi termokile. See soojendas natuke, õigemini aitas sooja hoida. Muide, ka Cris ergutas mind lõpusirge alguses.

Lõpuajaks sain 4.29.27, puhas maratoni aeg 4.28.19. Polnud suurem asi, aga igaüks, kes ei jooksnud õigete jalatsitega, pidi arvestama 20 - 30 minutit aeglasema jooksuga. Tõusumeetreid kogunes 175, mida pole väga vähe. Keskmine km aeg 6.22. Pulss oli samas üllatavalt hea, keskmine 133, maksimum 152. 

Igatahes Cris jooksis minul eest ära umbes 7 minutit. Piltidel hea näha, et Crisil normaalne või rõõmus nägu, minul aga kui tapalavale mineja nägu, kes enne jõust tühjaks pumbatud. Ma pole elu sees endast jubedamaid pilte näinud. Ehk oleks ka ilusamaid, aga pildistajad olid vaid distantsi lõpu osas. 

Nagu näete, on minu kolmas pilt ikka päris jube, olen tühi ja väsinud ja kuigi tõstan käsi fotograafile, siis seegi on selline, et kohe on lõpp nii minul kui jooksul. Lisaks tagurpidi sini-must-valge.

Otsustasime siis koos minna mälestusmärgi juurde, mis sõjaaegsete laste poolt kujundatud. Laste auks ja mälestuseks, kes blokaadi ajal elu kaotasid või selle üle elasid. Mälestusmärgil laste looming: "Olgu jääv alatiseks päike". Sinna jõudes tuli üks natuke vanem proua ja tänas mind kättpidi, et selle maratoni läbisin. Uuris veel mu enesetunde kohta. Mitte kunagi pole minuga taolist juhtunud. See liigutab kirjutadeski midagi minu sees. Kolm inimest oleks nagu teadnud mind numbri tõttu nimepidi. Võimalik, et teatigi välisvõistlejate numbreid, kuna meid väga vähe. 

6. osa. Peale maratoni.

Edasi läbimärgadena otsisime busside maailmast oma bussi, kuhu jätsime riided. Pika peale leidsimegi, saime kotid tagasi ja siis samasse bussi riideid vahetama. Kõik, nii naised kui mehed koos. Keegi ei märganudki ümberiietujaid, meil oli endiga küllalt tegemist.

Kuivad sokid ja jalanõud tõid imelise tunde. Ka riiete vahetus lisas heaolutunnet. Märjad riided ja jalanõud olid aga kilekotis ülimalt rasked, vett ja higi täis. 

Siis uurisime, millise bussiga tagasi linna saame. Sellega oli natuke tegemist, sest oleksime kogemata astunud bussi, mis oleks meid hoopis sauna viinud. Kuigi saun oleks meeldinud, oli kell palju. Jätsime ka söögi finišialas söömata, seal lopane. Lõpuks saime bussi, mis meid Soome vaksalini viis. Sealt siis metroosse, kaks peatust edasi ja olimegi õiges kohas. Edasi hotelli, kus natuke sai puhatud ja siis restorani sööma.

Puhkama läksime vara, kuigi uni ei tulnud mul kiirelt, jäin mingit vana filmi sõja ajast vaatama.

7. osa. Kojusõit.

Edasi ei hakka isiklikke käike kirjeldama. Järgmisel päeval kell 18.15 läksime hotelli tagasi, võtsime pakihoiust oma kotid-koormad ja edasi metroosse. Tipptundi metroos aga nägin esmakordselt. Rahvast läks alla nii palju, et oli endalgi tegu eskalaatorini jõudmisel. Metroos said Heli ja Silvia peale, mina Crisiga ei mahtunud. Järgmise rongi peale siiski läbi häda saime, meid lihtsalt tõugati sisse. Järgmises peatuses said kahe erineva peatuse inimesed kokku ja seal oli kõige hullem. Kui sealt möllust pääsesime, siis edasi oli juba lihtsam. Kell 19.05 olime bussijaamas, 19.35 bussis ja 19.45 buss väljus.

Buss sõitis ruttu Ivangorodini ära ja ka Vene poolel läks algul kõik väga kiirelt. Ootamatult aga peedistati kaua üht reisijat. Nimelt häiris töötajaid see, et mees läheb ilma asjadeta ja rahata EL-i. Kui juba tundus, et kõik korras, võeti üks reisija hoopis rajalt maha. Temaga tegeleti kaua ja lõpuks viis kapten ta taha ruumi. Saime bussidesse, lootsin ka maksuvaba poodi külastada, aga need bussijuhid polnud sellest huvitatud ja saatsid meid pikalt.

Kui olime juba viimase Vene poolse tõkke ees, saadeti buss äkitselt tagasi. Bussijuhid viidi ka minema ja seisime seal väga kaua. Piirialal ei tohi ka keegi bussist väljuda ja oli üsna igav. Vahepeal käidi maha jäänud reisi asju bussist otsimas. Algul leiti mingi kange õlle pudel 8 kraadi ja vähemalt liitrine. Joodud poole peale. Hiljem selgus, et tolle koha peal ei istunudki õige reisija ja siis otsiti õige koht läbi. Hiljem taipasin, et õllepudel leiti sealt, kus bussijuht käis vahepeal magamas ...

Kolm tundi tuli oodata, bussijuhid meile infot ei jaganud, vaid vastasid küsimusele, et milleks meil seda vaja teada. Ega olegi, aga mitu tundi teadmatuses ootamist pole ka suurem asi. Lõpuks lasti bussijuhid ka bussi ja edasi Eesti poolele. Taas asjadega välja, kus esmakordselt vaadati läbi paljude reisijate kotid. Ka minu oma. Taas läks sellel rahatul ja asjadeta mehel piiril aega, sest ka Eesti pool peedistas teda.

Lõpuks saime minema. Peatus Narvas, Sillamäel ja Jõhvis, buss kihutas igal võimalusel 100 km/h ja Tartu jõudsime 1.38. Seega hilinesime vaid 38 minutit. Kell 2.30 olime juba kodus ja varsti tuttu.

Piltide hinnad jooksuvõistlusest Venemaal huvitavad. Üks pilt maksab 150 rubla ehk natuke üle kahe euro. Kuid kõik mu 14 pilti kokku maksis 500 rubla. Olgu siis pilte 2, 10, või 99.

Väga tore reis oli! Ainus negatiivne asi oli igapäevane tugev tuul. Väga rahul ka oma osalusega maratonil. Ja väga rahul ka sellega, et sellest sai mu elu raskeim maraton.

Kohtumiseni tulevikus!