Kuigi pole just eriti terve ja pole ka täielikult säärevigastusest paranenud, hakkasin juba eelmise aasta novembris tegema endale eesmärke tulevikuks. Eriti just selleks, 2020. aastaks.
Üks eesmärk on veelgi paraneda depressioonist põhjustatud hädadest ja paraneda lõplikult säärevigastusest. Teine eesmärk, et ei tekkiks enam ühtki vigastust.
Üks juba paari aasta vanune väike unistus on joosta mõnel pikemal distantsil kui maratonil ehk siis ultral. Olen mõelnud Riia-Valmiera jooksust, kus distantsi pikkuseks 107 km. Muidugi hoobilt ei mõelnud sinna minna. Enne vaja ikka 60 - 80 km ära proovida.
Nüüd on aga ilmnenud asjaolud, mille tõttu ma vist ei saa kunagi osaleda liiga pikkade distantsidega jooksuvõistlustel. Nimelt on mul probleeme seljaga ja seljahädad omakorda tekitavad valu reie ülaosas ning puusas. Selline liikuv valu, mis nädal aega ühes kindlas kohas, siis liigub mujale ja taas mujal, kuni ring saab täis ja naaseb esmasele kohale.
Kõndides tekkib mul selga kangus ja valu, ka pikalt ühe koha peal seistes sama jama. Arst tegi pildi ja saatis neuroloogile. Midagi seal lahti on, aga võhikuna muidugi ei saa aru. Jama muidugi see, et neuroloogile pääseks vaid nelja ja poole kuu pärast.
Kui jooksen, siis pole seljas ühtki probleemi, küll aga kõndides. Ja nagu ilmnes Elu Tee maratonil, väsides laguneb tehnika ja hakkan maanduma otse kannale ning ka see tekitas seljavalu. Ultrajooksud on aga väga pikad ja neid lendleval, värskel sammul arvatavasti ikka ei läbi.
Keegi mu lugejatest, kes jookseb pikemaid distantse kui maraton, võiks natuke kirjeldada, kuid joostakse ülipikkadel distantsidel. Kas tekkib tehnika lagunemisi, kas tuleb ka sageli kõndida?
Ise olen kahel korral osalenud Lahemaa Käimismaratonil ja see on selga ikka väga lõhkunud.
Siis mõtlesin, et kui olen terve võiks ühel kuul joosta iga päev ühe poolmaratoni. See oli juba huvitavam, kuid kainelt järele mõeldes tundub see esialgu liialt ekstreemne olema. Jooksja, kes tervena läbib kuus 200 ... 350 km, ei saa hetkega hüpata 633 km peale. Ju peab enne liikuma 450 peale. Muidu ehk taas mõni vigastus, mis minu puhul vaevaks mind 3 ... 6 kuud.
Jätsin selle mõtte. Võtsin aga uue, mis ehk peaks sobima. Vaja vaid terve ja vigastatuna püsida. Nimelt jookseks aastal 2020 võistlusena iga kuu läbi ühe poolmaratoni ja ühe maratoni. See võib olla juba võimete kohasem.
Igatahes jaanuaris läbisin virtuaalpoolmaratoni ja Elu Tee maratoni. Veebruar saab keerulisem olema, kuna maratone ei korraldata lähiümbruses. Ise aga ei jaksaks ehk oma koduradadel maratoni joosta, kuna siis tuleb tõusumeetreid vähemalt 350 kui mitte rohkem. Lisaks talvine joomine, kus vaja sooja jooki. Kes talvel rattaga saadaks? Ka sellisel talvel nagu praegu? Üle nelja tunni rattal kehva ilmaga ei sobi paljudele.
Kui aga kodu lähistel tiirutada, siis läheb igavaks ja ka psühholoogililiselt raskeks. Poolmaratoniga lihtsam kodu juures toime tulla, jooksen lihtsalt ühes suunas 10,6 km ära ja siis tagasi, ka joomisega pole asi nii keeruline.
Ka aprill on esialgu keeruline, sest pole lähedal maratone. Pihkva on, aga seal uued korraldajad, kes nõuavad mingit arstitõendit. Milline perearst aga saab seda isiklikul vastutusel anda?
Muidugi võiks ju mõnel kuul joosta topelt, aga see poleks ikkagi päris "see". Seega püüan teha kõik, et joosta sel aastal võistlusena läbi igal kuul ühe poolmaratoni ja ühe maratoni.
Jaanuar:
13. jaanuaril virtuaalpoolmaraton Lagujal.
21,2 km ajaga 2.07.28.
26. jaanuaril Elu Tee maraton Leningradi oblastis, stardiga Vaganovos.
42,2 km ajaga 4.28.19.
15. veebruaril Bitsevskaja Pramaja Moskvas.
42,2 km ajaga 5.12.20.
29. veebruaril Lagujal virtuaalpoolmaraton ehk 21,2 km ajaga 2.13.55.
8. märtsil Lagujal virtuaalpoolmaraton ehk 21,2 km ajaga 2.09.27.
Seda blogipostitust täiendan edaspidi peale iga järgnevat võistlust.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar