Veebruar. Reis Moskva ja tagasi. Bitsevskaja Prjamaja. Terviseprobleemid.

1. osa. Lühike kokkuvõte kuu esimesest poolest.

Veebruar on siiani osutunud raskeks kuuks. Esimesest kuni viienda veebruarini jooksin ja ka korra mängisin korvpalli, aga nendel päevadel algas mul taas nohu, mis jõudis taas nii kaugele, et peas jube halb olla ja välja minna ei saanud. Viis päeva konutasin toas ja samal ajal sõin ka antibiootikume. Ravikuur kestis 8 päeva. See lõhkus mind korralikult ja maratoniks saavutatud mingigi vorm muutus oluliselt kehvemaks. 11, 12 ja 13 veebruar jooksin ja mängisin ka korra korvpalli. Tagantjärele tarkusena oli 13. veebruari jooks liiast. Päris tervena oleks sobinud, aga antud seisus osutus see natuke valeks. Oleks pidanud vaid mõnusa jalutuskäigu tegema, ilm ju polnud selleks halb.

2. osa. Reis Peterburi.

14. veebruaril ärkasin kella 9 paiku. Panin asjad kokku ja kell 11.15 tuli Vallo mulle järele ja viis mind Tartu bussijaama. 12 olin bussijaamas, varsti tuli ka abikaasa ning kell 12.55 tuli buss ette, millega sõit Peterburi. Sõit möödus rahulikult, piiriületus toimis ka õlitatult.

Peterburi Balti jaama jõudsime kohaliku aja järgi kell 19.10. Metrooga Moskva raudteejaama, kus oma kotid pakihoidu panime. Hind ühe koti kohta 300 rubla, mis meie rahas umbes 4.30 - 4.50, olenevalt sellest, kas rublasid saab ostetud või müüdud. Igatahes mitte just odav. 

Jalutasime üle 5 km ja siis otsisime söögikohta. Kõik sööklad-kohvikud-restoranid aga rahvast täis. Lõpuks leppisime tuttava restoraniga Du Nord. Seal oli tugevalt pühade hõngu, kõik kohad südame kujulisi õhupalle täis, igal laual põlesid küünlad, saksofonimängija esitamas lugusid, mida kuulnud pole. Lisaks palju noori paarikesi. Meie siis keskealine paarike ... 

Nagu restoranis ja suures linnas ikka, on hinnad kallimapoolsed, samas toit koha peal valmistatud. 

Tänaval jalutadeski soovis üks nooremapoolne naine mulle head pidupäeva.

Edasi üle tänava raudteejaama. Võtsime kotid ja ära perroonile, kus meie rong juba reisijaid ootamas. Umbes 15 minutit enne väljumist astusime Punase Noole oma vagunisse numbriga 13. Algul mõtlesin ka koha 13 võtta, kuna aga otsustasime kahekesi minna (algul plaanisin üksinda, kuna kulud siiski suured), siis valisin kohad 3 ja 4. Esmakordselt elus valisin ka esimese klassi, kuigi võrreldes Luxiga, oli see üsna soodsa hinnaga. Ju aja jooksul ka mõiste "1. klass" muutub.

3. osa. Sõit rongiga Moskva.

Võiks küsida, miks ma otse Tallinnast Moskva rongiga ei läinud? Esiteks ei sobinud Moskvasse saabumise kellaaeg. Teiseks hind. Tallinnast Moskvasse maksab neljalises kupees hind ühele 111 eurot + sõit Tallinna. Tagasi sama hind. Seega valisin Moskva minekuks küll ringi, aga siiski soodsama ja lõpuks ka mugavama mineku. Bussipilet ühele Peterburi maksis 14.95, tagasitulekul 12.50. 1 klassi öörongi pilet ühele üks ots aga 70 eurot. Seega minek 85 eurot, tagasitulekul oli bussipileti hind 12.50, koos rongiga 82.50. Vahe umbes 100 eurot kui ka Elva-Tallinn-Elva sisse arvata.

Rongile pileteid ostes ei teadnud ma, et hinna sees on olemas ka hommikusöök rongis ja seega tellisin meile ka hommikusöögi ... Saime siis mõlemal hommikul 2 hommikusööki ... 

Rong väljus 23.55. Ääretult ilus punane rong, puhtad vagunid ja ka Venemaale mitteomased puhtad wc-d rongis. Kaheline kupee on tõesti reisimiseks meeldivam, kuigi kallim viis. Kui mu lugejatest keegi soovib Venemaal rongiga liikuda, siis soovitan piletid 32 - 60 päeva ette ära osta, kuna siis hinnad oluliselt soodsamad. 

Vagunis ootas meid laud, kus puuviljad suupisteks, šokolaadid Punane Nool, üht teist veel näksida, veepudelid, lisaks 2 vabalt valitud jooki limonaadide, mineraalvee või mahla näol. Valisime õunamahlad, mis Venemaal alati maitsvad olnud nagu ka sel korral. Lisaks oli ka pudelivesi väga maitsev, kuigi vesi ju maitsetu. Klaasi ja plastiku puhul ka väike maitsevahe olemas. Oli võimalik tellida ka teed või kohvi otse vagunist, lisaks mõned kerged ja magusad suupisted. Rongis ka restoranvagun. Sellele aga ei mõelnud, kuna vaja natukene magada enne maratoni.

Kiirelt magama, kuigi magamine polnudki nii lihtne. Viimati sõitsin öörongis 32 aastat tagasi. Rong nagises igat moodi, õigemini meie vagun. Aeg-ajalt said laual kokku mahlapudelid, mis hakkasid klirisema. Kuigi ärkasin mitmel korral, siis oma viis ja pool tundi ma magada sain. Abikaasa vähem. 

Kell 6.45 äratus, kohe ka koputus uksele ja meile toodi hommikusöök ja nagu mainisin, siis topelt. Toppisime selle kõik sisse (omlett ei maitsenud) ja imestasime, millest nii mahukas hommikusöök. Kõhud said liiga punni, õnneks jooksuni veel aega. Edasi toodi maitsev kohvi, mille naudinguga ära jõime. Oleks tellinud veelgi ühe tassi, kuid aega polnud. Rong jõuab Moskva 8 tunniga, seega kell 7.55. 

4. osa. Liikumine vaksalist stardipaika.

Riietumisel panime juba jooksupüksid jalga, et stardikohas olla natuke valmis. Ei teadnud ju, kas riietevahetuseks nii väikesel võistlusel on telk külm või soe. Nii kui valmis saime, oligi kell 7.55 ja rong peatus. Ütlesime head aega väga meeldiva suhtlusega vagunisaatjale ja seadsime sammud vaksalisse, mis kannab nime Leningradskaja. 

Metroojaam kohe vaksali kõrval, aga sissepääsu leidmisega nägime palju vaeva. Edasi nägin vaeva pileti ostmisega, kuna Moskvas žetoone ei kasutata. Saime mingi kaardi, kuhu sai peale laetud 420 rubla. Ühe pileti hind metroosse pääsemiseks on 40 rubla, mis meie rahas natuke alla 60 sendi. Näiteks Peterburis on žetoonidega hind 55 rubla tükk. Kas kaardiga saaks odavamalt? Eks järgmisel korral uurin järele.

Rongiliiklus nagu Peterburi metrooski väga tihe, rong väljub iga kahe minuti järel. Kuna rahvast palju, siis hõredamalt ei saagi. Algul ühe liiniga 1 peatus, siis ümber istumine ja selle liiniga sõitsime edasi 12 peatuse jagu jaama nimega Beljajevo. Kuna seal tegu juba uuema jaamaga, mis valminud aastal 1974, siis polnud "suurem asi" välimusega. Vanemad jaamad on kõik või peaaegu kõik, väga ilusad, kuigi tugevalt "punase" minevikuga.

Google maps telefoniga on igati hea abimees, et õige suund kätte saada. Nüüd ehk küsite, kas kasutan mobiilset internetti, see ju ülimalt kallis? Jaa, kui lähete Venemaale Eesti numbriga, siis arvestage, et internet on ülimalt kallis. Nädala hind 25 eurot ja selles sees maht vaid 1 gigabait. Seega tasub minna mingisse kohalikku sideteenust pakkuvasse kontorisse, mida kõik kohad täis ja küsida teenust välismaalasele. Migratsioonikaart on vajalik. Ise sattusin Beeline võrku. Kasutan seal lihtsalt internetti, kõned Eestisse suht kallid. Kui jõuan Venemaale, vahetan sim-kaardi, ja leides makseterminali, laen kontole tavaliselt 200 rubla (ligi 3 eurot) ja sellega olen saanud 2 - 3 päeva hakkama. Kiirusepiiranguid ei ole, mahu kohta täpselt ei tea, aga nagu kirjutasin, kolme euroga saab mõne päeva hakkama. 

Lisaks arvestage, et mobiilivõrk töötab ka metroos ja mobiilne internett metroojaamades. Lisaks on vagunites tasuta wifi, mis toimib täpselt samuti, jaamade vahel netti pole, jaamades on. 

Kohale jõudes tuli üht tänavat pidi liikuda otse umbes poolteist km, suuresti mäest alla. See natuke ehmatas, sest ei oodanud mingeid mägesid. Google earth küll näitab maapinna kõrgust merepinna suhtes, aga see pole kuigi täpne igal pool. Alla jõudes algas parkmets ja kohe selle ääres võistluskeskus. 

5. osa. Ettevalmistus ja maraton.

Lumi maas, oma 10 cm jagu, jooksurada tallatud jää või lumi. Seega olud väga libedad. Samas ilm normaalne, stardi ajal oli ehk -2, tuul kuni 4 m/s, sadu ei olnud. Esmalt vaja anda allkiri, et ise vastutame endi eest, seejärel saime numbri. Edasi pisikesse telki, kus külm ei olnud, kuna töötas gaasipliit. Sellega köeti nii telki kui valmistati teed. 

Mõtlesin pikka aega, mida jalga panna. Valikus oli kolm jalanõud. Tavalised Pegasus 35, siis Pegasus 36 TR, millel tald krobelisem ning Salomonid naeltega. Tundus, et naelad on ainus mõistlik valik ja kahjuks valisingi need. Edaspidi saate teada, miks kahjuks. 

Selga 2 särki, üks neist pikkade käistega ning Salomoni soojem jooksujakk. Pähe õhem peapael ning kätte õhukesed jooksukindad, mis oli väga hea valik. 

Jooksu formaat on selline: kes jooksevad 21,1 km, jooksevad 4 ringi, ringi pikkus 5 km. Lisaks üks lisaring, mille pikkus 1,09 km. Kõik edasi-tagasi. Maratonijooksjad kõik topelt, 63,3 km jooksjad kõik kolmekordselt. Distantsideks olid 0,5, 1, 2, 3, 5, 10, 15, 21,1, 30, 42,2, 50, 63,3, 70, 80, 90 ja 100 km. Lisaks 1 ja 2 miili ning non-stop kuue tunni jooks. 

Muidugi, alla kolme km ei jooksnud keegi. Kuid kuni 63,3 km distantsideni oli osalejaid kõikides. Ja kaks jooksjat olid eesmärgiks võtnud koguni 100 km. Lühematel distantsidel oli ka noori, aga pikematel pea kõik jooksjad vanemad või päris vanakesed. Ainult paar noort oli pikematel ja üks neist 100 km distantsil. Kokku oli osalejaid 60 - 70 ette registreerunud. Kuid sai ka koha peal seda teha ja ei tea, kas neid oli lisaks. 

Osalejateks osutusid põhiliselt jooksuhullud, kuhu mina oma igakuise kilometraažiga kuidagi ei kuulu, ammugi abikaasa, kes osales poolmaratonil. Vanad mehed rääkisid omavahel, et kes jookseb kuus 600, kes 700 km, üks nooruke ka nende seas. Ma olin enda kilomeetritega hoopis vait, mis mul jooksulapsukesel selliste jooksuhuntidega ühist, pühi enne ninaalune ära. 

Rada muidugi hästi tähistatud, samas avatud kõikidele. Seega pidime vahel haake tegema jalakäijate vahel. Suusatajad ja kelgutajad ei seganud, need hoidsid kõrvale. Mis aga juba stardis näha, oli reljeef. Pool ringist oli avatuma välja peal ja see künklik, mitte järsult, kuid ka mitte meetritki tasast maad. Metsa vahel oli põhimõtteliselt üks pikk ja aeglane laskumine ja üks järsem tõus. Vastupidi tulles üks järsem laskumine ja siis kerget tõusu pea 2 km ühe erandiga, kus korraks oli laskumine. 

Valisin tempoks esialgu 6.30 km kohta ja seda enam-vähem hoida 20 - 30 km jagu, siis kiirendada ja lõpuks saada keskmiseks 6.24, mis tooks lõpuajaks 4.30. Algul kaks pisikest lõiku ja siis 8 ringi, õigemini edasi-tagasi lõiku. Tegelikult lootsin Elu Tee maratoni aja üle lüüa.

Kohe esimesel 5 km ringil mõistsin, et mul kodus hoopis kergem joosta. Tõuse kodus küll väga palju, kuid asfalt väljas. Siin kõik jää-lume segu, lisaks oli jää krobeline. Juba teisel ringil hakkasid reielihased märku andma, et jalgadel liiga suur koormus. Lisaks ju naelad, mis tõmbavad hoogu maha. 

Esimesed 7 km pidasin oma joont, sealt edasi aga ei saanud sellega enam hakkama. Tundus, et ei tule mingit 4.30 lõppaega. Arvasin, et saan lõpuajaks mingi 4.35 - 4.40. Iga uue ringi alguses ootas meid kaks lauda, millel siis nii väikese jooksu kohta ootamatult rikkalik valik süüa-juua. Kuna mina ei saa süüa jooksu ajal, siis ei pannud kõike tähele, aga oli nii magusat kui soolast, nii puuvilju, kui küpsiseid, musta leiba, soola ja muudki. Jookideks vesi, morss, mahl ja soe tee. Esimesel kahel korral valisin valesti, edasi soe tee ja viimastel ringidel ka külm vesi teele lisaks

Teisel 5 km ringil olid kilomeetrite ajad juba 6.40 kanti. Ja jalgades raskus ning seljas valu nii aeglase jooksu ning ka jalanõude tõttu, millest on puudu igasugune pehmus. Aeglaselt joostes ja selliste jalanõudega maaandun kahjuks sageli kannale ja see põrutab selga. 

Kolmandal ringil hakkasin juba kartma, kas ma üldse suudan lõpetada. Kilomeetrite keskmised ajad oli 7 minuti kandis. Lisaks andis ikka enam ja enam tunda ka vasaku jala reie ülaosa, mis kuidagi ei kohanenud raja, jalanõude ja tehnikaga. Kui ka ringi algus on üsna sirge, siis edasi pidevalt kerge pööramine, mis libedaga väga tehniline. 

Neljas ring oli veel raskem. Ühel kilomeetril sain ajaks 6.49, ülejäänud tugevalt üle 7 minuti. Hakkasin varvaste vahel valu tundma. Selge see, et see jalats pole pika maa jooksuks, ainult treeninguks väga libedal ajal ja maksimaalselt 10 - 15 km jaoks. Et lihtsalt oma jooksutrenn ja kilomeetrid kätte saada. Ka kannad hakkasid pidevast põrutusest valutama, eriti vasak. 

Ning vasaku jalanõu välimine äär hakkas lõhkuma mu jalga sealt välisküljelt. See andis iga ringiga enam tunda. Seda ma ka ei osanud oodata. Kusjuures see probleem muutus hullemaks peale jooksu ja mida edasi, seda hullem.

Hakkasin mõtlema, kas ma tohiks jalanõusid vahetada. Pole kursis, mida reeglid selle kohta ütlevad. Tean, et suusatamises näiteks ei tohi mõlemat suuska vahetada. Kuidas on jooksu puhul lood? Teab mu lugejatest keegi täpsemalt? Või oleneb see ka võistlusest enesest, et ühel tohib ja teisel mitte? Jätsin neljanda ringi lõpus need vahetamata, mis oli väga suur viga. Selleks ajaks olin läbinud 22 km. Poolmaratoni ajaks sain kella järgi 2.24. Selgeks sai ka see, et ei tule ka 4.45 lõpuaega. Mõtlesin, et viie tunniga saan ikka toime, hakkasin arvutama, kui kiirelt pean iga järgmise ringi lõpetama, millised võiksid olla kilomeetrite ajad. Aga nii vahelduval jooksurajal ei tulnud sellest midagi välja. 

Viies ring oli juba tõsine kannatus. Tundsin, kuidas varvaste vahed tuld löövad, veriville kindlasti täis. 26. km tuli juba väga raskelt, pea 8 minutit. Ümberpöörde kohas seisatusin ja mulle taheti medal kaela riputada. Ütlesin kindlalt EI ja lisasin, et mul 3 ringi veel. Abikaasa Heli oli oma jooksu lõpetanud, kuid näha teda ei olnud, küllap vahetas riideid. Läksin pakihoidu, võtsin oma koti ja otsisin plaastri. Võtsin Salomoni jalast ja suure ning väikese varba vahel oli erakordselt suur verd ja vedelikku täis vill. Teravat nõela mul polnud, seetõttu võtsin numbri kinnitus haaknõela ja torkasin villi paarist kohast katki, ilma selleta ma seda jooksu poleks lõpetanud. Teisel jalal täpselt sama seis. Ka vill katki ja plaaster peale. Lisaks vahetasin jalanõud ja tagantjärgi tarkusena poleks ma Salomonidega rohkem suutnud kui ühe ringi liikuda. 

Number kinni tagasi ja rajale. Joogikohas jõin korralikult ja valmistusin kolmeks viimaseks ringiks. Edasi tundsin, et ei jaksa kuidagi joosta, samas nägin, et ka teised vanakesed rajal tõmbasid tempot oluliselt tagasi. Mingi aja pärast sai siiski taas jooksma hakatud. Pika viivituse tõttu hakkasin uuesti arvutama, et millise ajaga vaja km-id läbida. 5 tundi oli veel võimalik. 

Rajal jooksmine aga andis teise signaali, ma lihtsalt enam ei suuda. Kuigi tossud polnud väga libedad, siis hakkas tagasi andma. Lisaks läks temperatuur kergelt plussi ja rajale tekkis jää ja lume asemele libe plöga nagu Elu Tee maratonil. 

30. km tõusu võtsin juba kõndides. Tõus pidevate pööretega, plöga kiht igal sammul erinev.  Seljavalu hakkas jalanõude vahetusest järele andma, kuna aga nüüd hakkas jalg igal sammul tagasi andma, seetõttu läks ka reie ülaosa üli valusaks. No ei saa enam joosta. Lõpetasin ringi kõndides. Vaatasin aega ja arvutasin, et 5 tunni sisse ma enam ei mahu ja just selle reie tõttu. Peale joogipunkti pausi oli nii valus, et ei saanud enam kuidagi jooksusammu sisse. No kõndisin siis ja siis oli valu natuke talutavam. 

Aga oh häda, riietus mul selline, et nõuab jooksmist ja mingil hetkel hakkas mul külm. Oli selge, et palun viimasele ringile minnes Helilt omale jopet lisaks ja katsun vähemalt metsas kuidagi end taas soojaks joosta. Kui nüüd teistele jooksjatele mõelda, siis arvasin, et meie vahed nüüd suurenevad oluliselt. Tegelikult ei suurenenud. Igal ringil nii minnes kui tulles kohtusime umbes samades kohtades. Seega ka teistel oli väga, väga raske. 

Eelviimane ring oli nii raske, et anna või otsad. Samas mitte niivõrd võhma suhtes, sellega olid asjad mingil määral talutavad, vaid raskus oli eriti just jalgades. No ei olnud selleks valmis, et rada oma profiililt ja libeduselt niivõrd raskeks osutus. Kui jooksusammu kuidagi sisse sain, siis kujutage ette, kuidas on joosta kergelt allamäge km ajaga 7.51. Aga ma sain sellega hakkama. Raske tõusu puhul võtsin taas sammu sisse ja järgmise km aeg 8.58. Edasi sundisin end sel pikal ja aeglasemal tõusul siiski jooksma ja läbisin selle ajaga 7.04. Ja mis peamine, kui juba km jagu oli joostud, harjus reis sellega mingi määral ja ma ei võtnud viimasele ringile minnes jopet, vaid püüdsin järelejäänud  maa kuidagi ära joosta. Joogipunktis oli janu juba päris tugev ja jõin kaua nii vett kui teed. 

Viimasel ringil nägin ka ratsapolitseid. Ilusad, uhked loomad, ka politseinikud tundusid parema väljanägemisega kui metroos olevad.

Ainsana kõndisin viimase ringi raskel tõusul, muul ajal suutsin siiski aeglaselt joosta. Ja 42 km möödumisel ületasin finišijoone ajaga 5.12.20!!! Ilmselt võiks neid hüüumärke lisadagi. Sain medali kaela. Kuna kella järgi polnud maraton läbitud, siis kõndisin aeglaselt puudu oleva maa läbi ja panin selle alles siis kinni. 

Keskmine km aeg 7.29, pulss 127/147, tõusumeetreid ligi 400!

6. osa. Kohe peale jooksu.

Rajal olles arvasid mitmed, et mul krambid ja soovitasid tungivalt soola, aga ei, mul polnud krampe, olin ühe lihase ära tõmmanud ja edaspidi aina venitasin seda äratõmmatud lihast. Lõpetasin suurtes valudes reie ülaosas, kannas ja varvaste vahel. Aga ma siiski lõpetasin! Ma pole oma elus kunagi midagi nii rasket teinud. Mõni võib ju öelda, et 5.12 pole mingi aeg. Ei ole jah, kui teha soojemal ajal, kus puudub jää, lumi ja plöga, kus pole jalas valed jalanõud. Isegi rajaprofiil poleks ainsana nii tapnud, vaid kõik see koos. Mingil määral rahustas just see, et ka jooksuhundid olid lõpu poole hädas.

Edasi jõin sooja teed. Tahtsin istuda, aga oli võimalik vaid lumele ja ei riskinud külma ning jalavalu pärast. Kas suudan valutava reiega üldse tõusta?

Siis telki riideid vahetama. Tahaks istuda, aga ei saa. Lõpuks vabanes üks toolike ja oi kui tänulik ma olin. Riiete vahetus võttis päris palju aega, ometi sain sellega hakkama. 

Korraldajad tänasid meid kaks korda osalemise eest sel võistlusel ja hea tähelepanu on ikka hea. Kas tähelepanuvajadus on halb? See on ühiskonnas halvaks tehtud, aga vaadake kõik ausalt enese sisse. Minule meeldib tähelepanu ja ma ka vajan seda. 

Muide, Heli poolmaraton oli ka sama raske katsumus ja ta sai ajaga 2.54 naiste seas viimase, kuid auhinnalise kolmanda koha. Sellega kaasnes väike kommipakike ja eraldi diplom. 

7. osa. Liikumine Moskvas, Punase Väljaku külastus.

Nüüd oli vaja minna kusagile kohvikusse või restorani, aga teel metroojaama polnud mugavate kohtadega söögikohti näha. Venisime siis üle poole tunni seda pooltteist kilomeetrit ülesmäge. Kotid ju õlal või käe otsas. Milline kergendus kui nägime lõpuks pääsu metroosse. 

Õnneks meie vagun polnud väga täis ja saime istuma. Hiljem ümebristumisjaamas aga astudes trepist alla, toimus reie ülaosas midagi, venitasin seda kuidagi ja jalga oli maha panna peale seda juba ülimalt raske. Valu oli kõrvetav, otsisin igalt poolt käsipuid ja longates siiski suutsin liikuda. Valisin sellise ümberistumisjaama, kus kõndida treppidest vähem. Ka põrutatud vasak jalatald oli väga valus ja siis ilmnes ka see häda, kus vasakul ääres talla ja jala vahel on liiges, et sealt Salomon lõhkus midagi ära, painutada ettepoole ma end ei saa. 

Tahtsime Moksvat vaatama minna, aga nii valus, et kõik plaanid sassis. Teises rongis saime taas istuda ja edasi komberdasin vaevaliselt Leningradi vaksalisse. Esmalt otsisime pakihoidu ja longata tuli väga palju. Saime pakid ära anda ja läksime lihtsalt ootesaali istuma. Kuna kõhud hakkasid tasapisi tühjaks saama, just Helil, siis palusin tal jaamast otsida restorani. Mitte kiirtoidu kohti. Ta käis otsimas ja leidiski lõpuks ühe. Komberdasin sinna, see korrus üleval pool ja seal sees tuli veel korruse jagu tõusta. Samas mugav iste oli justkui tasuks.

Mina ei suuda peale maratoni mõni tund kunagi süüa, eriti peale rasket maratoni ja olin hädas, kas ma üldse söön. Joon vaid. Õnneks leidsin menüüst siiski mingi kanaga seotud toidu ja tellisin selle. Joogiks, vesi, mahl ja hiljem kohvi. Peale toitu ka väike jäätis magustoidu näol. Ei hakka kõike isiklikku nüüd ka kirja panema, aga jala tõttu oli mul seal veel mitu seiklust. Igatahes hind restoranis oli päris krõbe ja lisaks anti otseselt mõista, et ettekandja soovib ka midagi. Mind selline soov natuke häirib, sest ma teen seda niikuinii ja alati. 

Kuna toit andis natuke jõudu, siis otsustasin, et Punasel väljakul käime siiski. Metrooga saime üsna lähedale ja see käik oli meeletust jalavalust hoolimata siiski väga meeldiv. Tänavad olid erinevaid valgustusi täis, kohati kõndisime justkui rippuva valgusvihma all. Ka GUM kaubamaja oli valgusesäras. Pool Punasest Väljakust oli hõivanud tõeliselt suurejooneline laat, mida nad ise kutsuvad Jarmarkiks. Natuke enamat kui lihtsalt praeguse aja laadad. Ka Pervõi Kanal oli kohal. Liuväljad, väikestele lastele palju erinevaid karuselle. Lisaks leidsin putka, kus olid müügil kohvitassid, mis just minu maitse. Aga oh häda, maksta sai vaid sularahas ja hinnad korralikud. Kuid samas ka kvaliteetsed ja peened tassid. Tavalistes poodides selliseid pole kusagil näinud, kuigi olen väga otsinud. Kallis abikaasa endale õnneks ühe tassi sai, mina pidin leppima teise tulemusega. 

Punane väljak ja selle ümbrus muidugi väga ilus, GUM kaubamaja aga ületas kõik ja seda ka seestpoolt.  Oleme harjunud kaubanduskeskustega plekkhoonetes, seal aga vanas ja uhkes hoones ja ruumi piisavalt. Muidugi, firmad seal kallid ja tuttavaid leidsin vaid Hugo Bossi nime all. Üks nagu oli veel tuttav, aga pole kindel. Teised kõik tundmatud firmad. Ja tundus, et kallid. 

7. osa. Rongisõit Peterburi.

Oma jala pärast mujale minna ei saanud ja kahjuks Heli ei saanud midagi muud näha ning veetsime aega taas vaksalis. Kui rong ette tuli, siis esimestena sisse, et saaks mugavalt istuma. Esimesel võimalusel tegin aseme ja magama. Kui silmad kinni panin, siis korra öösel ärkasin inimlike hädade tõttu, aga saatsin selle häda pikalt ja uinusin taas hetkega ja järgmisel hetkel juba kell "tirises" ei tirisenud, muud häält tegi ja siis ka kohe koputati uksele ning toodi hommikusöök. 

Magada sain muidugi vähe, aga uni oli väga sügav ja üle pika aja unenägudeta. Hommikusöök maitsev, juustuvalik samuti, riidesse ja siis Moskva vaksalisse. 

8. osa. Peterburi ja kojusõit.

Kuna ma end liigutada eriti ei saanud, siis palusin Helit, et ta siiski läheks linna peale tunniks-kaheks ja lahutaks meelt. Seda ta tegigi, mina aga võitlesin unega, kõvade istmetega ja jaheda vaksalihoonega. Moskvas oli vaksal seevastu meeldivalt soe. 

Mulle endalegi väga meeldib suurtes linnades jalutada, kahjuks jäi see sel reisil ära. Loodan, et sõidan või sõidame sel suvel siiski paariks päevaks Moskvasse ja just Peterburi kaudu. Saaks ka Pihkva kaudu, aga minnes ei tea, kas leiaksin tasulise parkla, kuhu auto saaks jätta. Lisaks jõuab rong Pihkvast Moskvasse liiga vara, no mida ma teen unisena ja kottide/kompsudega kell 6.30 hommikul suures linnas? Samas tagasi tulekul võib siiski Pihkvaga arvestada, siis aeg mõistlikum ja Pihkvast tuleb ka paar bussi Tartusse. Piiril läheb muidugi aega, aga siiski vähem kui Peterburi kaudu Tartu tulla. 

Bussijaama läksime taksoga, sest ma polnud võimeline metroojaamast bussijaama kõndima. Võeti 500 rubla ehk natuke üle 7 euro. Summa leppisime kokku enne sõitu. Õigemini autojuht ütles hinna, millega ma nõustusin. Bussis olin väga väsinud ja isegi tukkusin mingi 15 minutit. Piiril läks mõlemal poolel kiirelt ja ladusalt. Lisaks lubas bussijuht käia piiril ka maksuvabas poes. Kaup suuresti sama, mis Pihkvas, aga mõni toode siiski natuke kallim. Vist seetõttu, et külastajaid rohkem. 

Fredy oli autoga Tartus vastas ja küll oli hea tagaistmel koju sõita. Magama läksin vara ning ka magasin väga kaua. 

8. osa. Arutlused tervise asjus.

Seda lugu kirjutades on seis juba päris hea ja väsimust vähe alles jäänud. 

Nüüd aga ühest huvitavast fenomenist. Eestis olles on mu nina sageli kinni, sageli tatine, sageli põskkoopad turses või isegi põletikulised. Magades hingan suu kaudu ja seetõttu ärkan öösiti tihti ning pean jooma. Kõht on mul siin pea kogu aeg gaasist punnis, kevaditi ka valus erakordselt suurest gaaside hulgast. Kõht sageli lahti kui vesi. Kõhul on sageli lihtsalt "halb olla" ja kui minu kõhul on halb, siis on ka mu peas halb. Ja väga tihti. Espumisan on mu kaaslane igal päeval, aga see vaid õrnalt leevendab. 

Kui jõuan Venemaale ja söön nende toitu, siis minu kõhuvaevused leevenduvad olulisel määral ja siis muutub ka pea oluliselt selgemaks. Eriti kummaline oli see, et rongis, kus konditsioneer ja kuiv õhk, mul nina kinni ei läinud ja ma sain kaks ööd magada nina kaudu hingates. Ma enam ei mäletagi, millal ma nii magasin. Nina limaskest ei läinud tursesse ja ka kuiv õhk ei teinud nii liiga. 

Tulin koju ja juba täna hommikul nina keskmisest teisem ja pidevalt puhun verd. Kõhuga veel probleeme palju ei ole, sest meie toitu olen vähe söönud. Ometi peale hommikusööki on pea taas segasemaks läinud, 

Milles on asi? Mul nina tundlik, olen ka allergik. Ometi toiduallergiat pole kindlaks tehtud. Midagi aga  siiski toiduga on ja ise kahtlustan, et ehk meil siin toiduks geneetiliselt muundatud toiduained, mida ma ehk ei talu? Venemaal ju seadusega keelatud geneetiliselt muundatud toiduainete kasvatamine ja ka sissetoomine. Miks mul sümptomid muutuvad just Venemaal käies, samas Lätis käies ei muutu kunagi? 

Küsimusi mitmeid, teooriaid üks. Eks ma arutlen ka arstiga, sest järgmisel nädalal mul sinna minek. 

Kui asi toidus, siis miks ei luba Eesti pool Venemaalt toiduaineid sisse tuua? Seal on juust ja lihatooted maitsvamad ka kui meil. Ometi see keelatud, kuigi toit ja jook meie esmavajadused elus. Küll aga on, kuigi piiratult, kuid siiski lubatud üle tuua tervist kahjustavad tooteid nagu tubakas ja alkohol. Kas õige riik käitub selliselt? Et suitsetada võime, aga juustu süüa ei tohi?

Muidugi on see poliitika, kuid kirevase päralt, miks peab tavaline inimene poliitikute jamade pärast kannatama? Küllap on nii paljudes kohtades, mitte ainult siin. Kas poliitika peab tõesti olema üle igapäevaelust? Ütlen kõikidele poliitikutele ja nende fanaatilistele pooldajatele: minge pe...se! Ma üldiselt ei kasuta roppe sõnu oma igapäevaelus, aga praegu siiski kasutasin, kuigi natuke varjatult.  Palun lugejatelt siiralt vabandust, kuid oma ütlust ei muuda.

9. osa. Lõpetuseks.

Mida öelda talvemaratonide kohta? Need on rasked. Kas soovitan teil osaleda? Üks kord kindlasti, aga hoidke endid ja ärge valige kõige raskemaid radasid. Kas ma tulevikus osalen talvemaratonidel? Kindlasti! Aga mitte tihti! Valin neid väga hoolikalt. Ja kindlasti ei jookse ma neid talvisel ajal hooaja kohta mitu. Võimalik, et järgmisel talvel ei jookse ühtki. 

Minu seisund on praegu kehva, jalatald maas ennast ettepoole painutada ei saa, vasaku jala vasakul küljel, liigese ja talla vahel on suur paistetus. Kand on täna oluliselt parem ja paari päeva pärast ehk korras. Vasaku jala reie ülaosa kohta ei ole praegu midagi head öelda. Ootan paar päeva ja vaatan, mis saab. Loodan sel kuul siiski poolmaratoni läbi joosta, viimane võimalus seda võistlusena teha on aga juba nädala pärast. Kas ma siis olen selleks võimeline? Natuke kahtlane. Lisaks loodan, et märtsis ka saan oma maratoni ära joosta ja et Otepää - Tartu jooksul ei oleks talviseid olusid.

Eriti hoolikaks muutun ma nüüd jalanõude suhtes. Mulle ei sobi muu kui vaid suvised Pegasused. Olen proovinud erinevaid Mizunosid, ka üks Asicsi mudel proovitud ja nüüd pikal maal ka Salomonid. Kõige rohkem on mu jalgu lõhkunud just Salomonid ja Asicsid, kuigi seda Asicsi mudelit soovitati väga. Ka Pegasus TR ei sobi. Mizuno mingil määral sobib, aga samuti lühema maa puhul. Kuni 10 km. Üle 10 km vaid suvine Pegasus. 

Ehk mõni mu lugejatest kirjeldab ka mõnda oma olukorda, kus mingi jalanõu on talle liiga teinud? 

Jutt on väga pikaks läinud, samas oli ka, millest kirjutada. Ülevaated mingitest perioodidest saavad olema kindlasti lühemad ja seda olulisel määral. 

Kohtumiseni!