Tere!
Üle mitme aasta suutsid korraldajad taaskord selle toreda ürituse korraldada. Nii kui varakevadel seda uudist kuulsin, otsustasin ka osaleda. Varem osalesin aastatel 2017 ja 2018. Esimesel korral olin vigane ja sain vaid kõndides poolmaratoni läbida. Teisel korral oli kohaliku toidukoha söök selline, mis tekitas jooksu ajal tugevad valud kõhtu ja loodetud isiklik rekord jäi 18 minuti kaugusele. Sel korral siis depressioonist lõhutud kehaga. Olin sel ajal enda kohta väga heas vormis. Ainus lootus, et ehk suudan joosta sel korral stabiilselt ja eelmise lõpuaja - 1.59 - alistada.
Enne koroonajama oli tegu üha populaarsema üritusega ja rahvast oli seal meeletult. Distantsid on seal poolmaraton, 10 km, 5 km, 1 miil, 10 km kepikõnd ja mitmed lastejooksud. Lastejooksudel osales ligi 400 osalejat, kõikidel muudel distantsidel kokku natuke üle 2000. Varasemalt oli ikka tuhande, pooleteisetuhande jagu rohkem. Võistluskeskus Jelgava jõe ühel saarel, seal ka finiš.
Parkimine oli ka üsna hästi korraldatud, jõe põhjakalda rohealale, kuhu oli toodud ka 2 hädavajalikku välikäimlat.
Registreerisin end juuli algul, mil poolmaratoni eest tuli maksta 21.20, lühemad distantsid olid väiksema osalustasuga. Uurisin ka Kati käest, kas ta soovib tulla. Lõpuks otsustas temagi tulla ja vist oli selles "süüdi" medali välimus. Osaleda soovis ka mu õde Silvia ja registreeris end 10 km jooksule. Cris lubas lihtsalt kaasa tulla. Juunikuine luumurd rikkus ta kogu jooksuhooaja.
Hotelle on Jelgavas vähe ja üldjuhul väga kallid. Kahel korral olen ööbinud motellis nimega Akva, see aga üldiselt ei meeldinud mulle. Jõe poolne vaade igati ilus, aga muus osas jama. Seetõttu otsustasin, et sõidan öösel tagasi. Pikk sõit küll ööseks, aga pidasin seda siiski mõistlikuks. Lootsin, et ka Cris aitab tagasisõidul. Kahjuks haigestus ta kaks päeva enne üritust ja kaasa ei tulnud.
24. juulil käisin jõusaalis ja tundsin end väga nõrgana. Kodus avastasin, et palavik pea 38 ja üritusest osavõtt sattus kahtluse alla. Õnneks kolmapäevast alates läks paremaks ja lootsin, et saan siiski laupäeval joosta.
Otsustasin sinna sõita ühe vahepeatusega Siguldas ning vältida Riiat. Ei tea ju, mis teed võivad seal remondis olla või milline on liiklus laupäeval. Maps näitas, et sõiduks kulub umbes 4 tundi ja maa pikkuseks tuleb 286 km. Seega ööseks üsna pikk sõit.
29. juulil valmistusin hoolikalt ja sõit läks lahti kell 12. 10. Alguses Elva, kust võtsin peale Kati. Väike peatus Rõngus. Sealne pagaripood oli aga oma toodetega pettumuseks. Kõik justkui hea ja ilus, kuid pirukas ja võiroos osutusid kuivaks ja maitsetuks. Nii viletsat võiroosi pole ma kunagi saanud. Ometi aastaid tagasi olid Rõngu pirukatooted head.
Valgas tankimine. Kusjuures jutt, et Valgas ja Põhja-Lätis olevat kütus odavam, ei vastanud üldse tõele. Täpselt sama, mis ka Elvas või Rõngus. Ometi oli artikkel, et seal soodsam. Kütuse hind hakkas langema alles Sigulda kandis ja lõuna pool Riiat. Eestis kartellikokkuleppeid aga ei ole ja kütuse hind kõikidel sama, viimasel ajal ei muutnud seda ka maailmaturu hinnad, mis paari kuu jooksul langesid ligi 15%.
Väike vahepeatus Siugulda ääres Krimuldas, kus meile koduseks saanud Milly kohvik. Portsionid on seal tavapärasest suuremad ning ainult supi söömisest mulle piisas täielikult. Kati ja Silvia proovisid kana ja friikartuleid. Tegime väikese jalutuskäigu, et keha sundasendist tekkinud vaevadest leevendada.
Peatusime ka Siguldas ühes poes ja edasi Pihkva - Riia maanteele. Kohe peale Siguldat oli tee veel remondis 7 km jagu. Kuid peale seda oli tee väga heas korras ja sai sõita kiirelt.
Plaanisin sõidu selliselt, et kohale jõuame kella kuue paiku ja enam-vähem nii see läkski. Parkisime auto ja edasi samm võistluskeskusesse. Numbrite väljastus oli eelmise korraga võrreldes natuke teises kohas ja ei leidnud seda kohe. Number aga meeldis, võistlusnumbriks 93 ja all ka minu eesnimi.
Aega sai viidetud ka sportlandi poes, kus oli korralik allahindlus. Seetõttu sain sealt ka uued New Balanci tossud. Osaleda nendega ei julgenud, kuid kaks päeva hiljem proovisin need kodus ära ja sobisid nii aeglasemaks kui kiiremaks jooksuks.
Käisime ka kohalikus kohvikus, mis oli tegelikult korralik söögikoht ja asus täpselt stardijoonel. Kohvi ju vaja enne starti, sest sõit tegi natuke väsinuks. Kuna Kati oli juba palju kõndinud ja enne jooksu tal üle 20000 sammu tehtud, siis soovitasin tal vähem liikuda ja lihtsalt starti oodata. Ega see tal eriti õnnestunud.
Enne starti käisin veel auto juures, panin sobivad riided selga ja läksin stardipaika umbes 20 minutit varem. Stardiaeg poolmaratonil ja 10 km distantsil oli kell 21.50, 5 km distantsil 10 minutit hiljem. Venitused ja soojendus ning oligi start, kusjuures mulle taas ootamatult. Seetõttu sai kell mõni sekund hiljem käima pandud. Üle stardijoone sain 31 sekundit peale stardikäsklust. Startijaid oli ligemale tuhat.
Rada oli varasemaga võrreldes ebameeldivamaks muudetud. Pika ja laia tänava asemel oli üks pööre teise järel ning joosta tuli 4 ringi, mis üsna tüütu. Varasemalt tuli joosta 2 erineva pikkusega ringi.
Võtsin sihiks 2 tunni tempomeistrid, kuid nood olid mingid segased. Arvasid, et alguses kaotatud sekundid tuleb pooleteise km-ga tagasi joosta. Tundsin väga kaasa nendele, kellele 2 tundi on unelmate piiriks ja kes sunniti jooksma hoopis kiiremini. Olen üsna kindel, et sellistest jooksjatest jooksid end mitmed kinni. Etteruttavalt võib öelda, et finišis olid need tempomeistrid üksi, kedagi nad kahe tunniga finišisse ei aidanud. isiklikult mina oleks võtnud tempoks 5.40 ja kolmveerand distantsiga oleks selle stardis kaotatud pool minutit tagasi joostud.
Esimesel km-l möödusin Silviast ja pooleteise km järel jõudsin järele Katile, kes ka püüdis jälgida 2 tunni õhupalliga jooksjaid. Kolmandal km-l ei võetud endiselt hoogu maha ja see vihastas mind selliselt, et otsustasin nad kinni püüda ja mööda minna. Muidugi minu tempo muutus jättis ka Kati omapead jooksma. Avastasin, et mõni päev varem põetud palavikuga haigus oli mind nõrgestanud ja pulss liiga kõrge sellise tempo jaoks.
Tänavatel oli ka mõningaid kaasaelajaid. Ja ma ei mõtle neid, kes jooksjatega kaasas. Kui 4 km järel taas saarele jõudsime, siis tuli seal teha üks ring ümber uhke hoone ja hiljem läbi sisehoovi, kus terve jooksu ajal mängis meile mingi orkester. Esimene ring tuli 45 sekundit miinimumajast kiirem. Joogipunkt kohe uuele ringile minnes ja esimene ring täpselt 5,28 km. See aga ehmatas mind, sest kui 4 ringi annavad kokku poolmaratoni, siis viimase ringi lõpus tuleb joosta üks 200 ... 250 meetrine lisalõik finišisse ja seega ei saa ka normaalset aega. Lootsin salamisi alistada 1.56 piiri ja see lendas prügikasti kohe peale uuele ringile minekut. Tempo oli mul täpselt selline, mis poolmaratoni ajaks oleks andud natuke alla 1.56. Km keskmine aeg oli mul 5.32.
Peale joogipunkti ootasin, et millal pulss langeb, aga seda kahjuks ei juhtunudki. Terve teise ringi võitlesin enesega, sest tempo oli enam-vähem, kuid pulss pidevalt üle 140. Püüdsin ja püüdsin seda alla suruda, kuid ei õnnestunud. See tekitas kartuse, et ma ei pruugi sellise kiirusega lõpuni jõuda. 8. km-l nägin endiselt kahe tunni tempomeistreid liiga kiirelt jooksmas ja nad olid minust väga vähe maha jäänud. Vahe oleks pidanud olema juba üle minuti.
Teise ringi lõppedes märkasin, et tempo hakkabki langema. Kolmas ring oli juba üsna raske ja korra tundsin, et kohe jään kõndima. Tõmbasin natuke hoogu tagasi ja suutsin edasi joosta. Pulss aga kiirem kui teisel ringil. Kui uuesti saarele jõudsime, siis avastasin, et üks paarisaja meetrine jupp teest on valgustamata, tänavavalgus ei olnud sisse lülitatud. Vaevu suutsin selle lõigu tempot alandamata enam-vähem läbida. Kui algas viimane ring olin 1.56 ajast maha jäänud 3 sekundit km kohta.
Nüüd siis keskmine 5.35 ja see annaks poolmaratoni lõpuajaks umbes 1.57.30. Kuna aga maa on pikem, siis tekkis kartus, kas ma jaksangi kahe tunniga lõpetada.
Viimasel ringil oli juba mitu rasket hetke ja pulss üle 150, mis minu kohta liiga kiire. Saarel oli aga valgustamata raja osa nii pime, et näha oli vaid õrnalt helendavat rada, seal lihtsalt pidi aeglasemalt jooksma. Samas lõpus suutsin väsimusest olenemata siiski tempot hoida, kuigi enesetunne ütles hoopis midagi muud.
Kui poolmaraton täis sai, oli mul kellal ees numbrid 1.57.21. Kui siit stardis kaotatud 31 sekundit maha võtta, siis oleks ajaks 1.56.50, mis polegi kõige halvem kui mu hetkeseisu arvesse võtta. Jama oli aga see, et nüüd tuli veel üsna pikk lõik teisele saarele joosta, kus asus finiš. Võistluse ametlik lõpuaeg tuli vaid 1.58.38. See mu parim aeg Jelgavas, kuid pettumust tundsin siiski. Olen ju peale depressiooni suutnud pooliku läbida ka ajaga 1.52. Kusjuures viimasel ringil pidevalt pistis paremal ülakõhus.
Lõpuaeg siis 1.58.38, km keskmine aeg 5.33 (seega teine pool umbes aeglasemalt, mida minu puhul tuleb harva ette), keskmine ja maksimaalne pulss 142/155, tõusumeetreid 27, kiireim km teine ja neljas ajaga 5.24, aeglaseim esimene 5.59 (-31sekundit), aegluselt teine ja tegelik aeglaseim 16. km ajaga 5.40, kuigi sinna sisse kuulus ka joogipunkt. Aegu analüüsides leian, et jooksin päris ühtlaselt, mis on alati mu tugevam pool olnud. Seega suudan tempovalikul olla algusest peale üsna täpne. Tagantjärele tarkus ütleb, et oleksin siiski pidanud esimese ringi rahulikumalt alustama, siis ehk oleks tulnud parem lõpuaeg.
Pudel vett toodi kohale, väga huvitav medal kaela. Kati oli küll maha jäänud oma jala pärast kahe tunni jooksjatest, aga ei midagi hullu. Kuid jalg oli peale lõppu tal kehvas seisus ja kartsime vigastuse teket. Silvia ootas juba ammu rõõmsal meelel.
Edasi läksime ära auto juurde, kus loputasime endid natuke ja vahetasime riided. Mõni minut peale kella ühte hakkasin tagasi sõitma. Kuni Riiani oli liiklus tihe, Läti liiklusmärgid aga ei peegelda valguses vastu ning seetõttu tuli väga valvel olla, et mitte kiirust ületada ja mitte sõita õigest tee otsast mööda. Olen Lätis pimesi seetõttu varem mööda sõitnud õigetest tee otsadest ja tagasi saamine õigele teele kujuneb üsna aega nõudvaks. Ka trahvi olen 3 korda saanud kiiruse ületamise tõttu. Mitte kordagi teadlikult kihutades, vaid lihtsalt ei näinud 70 märke.
Peale Riiat mõtlesin, et Sigulda kaudu tagasi ei lähe, kuna seal aeglasem lõik ja pöörasin Krustini juures otse Valga peale. Kahjuks oli ka sel lõigul remont käimas või lõpetatud ja kiirus piiratud kuni 70 km/h päris pikalt kuni Inciemsini. Seega osutus tee valik kahtlaseks. Kuna keha oli juba väsinud, siis oli sõit raske, kuidagi surusin istmiku närvi peale ja Straupes tegin väikese pausi sirutamise ja kõndimisega.
Kell 3.35 olime Elvas, kust Kati maha läks ja 3.50 kodus. Otsustasin, et nii hilja pikka tagasisõitu tulevikus ette ei võta. Keha hoiab end rooli ees halvasti, tekkib kangus ja autogi andis soovituse teha kohvipaus.
Toon eraldi välja kõikide km-te ajad:
1. km 5.59, pulss 121/134,
2. km 5.25, pulss 136/140,
3. km 5.34, pulss 134/137,
4. km 5.24, pulss 139/144,
5. km 5.26, pulss 143/145,
6. km 5.25, pulss 143/146 joogipunktiga,
7. km 5.31, pulss 142/143,
8. km 5.36, pulss 141/143,
9. km 5.36, pulss 141/144 jp,
10. km 5.32, pulss 143/146,
11. km 5.39, pulss 143/146 jp,
12. km 5.31, pulss 142/145,
13. km 5.32, pulss 144/145,
14. km 5.36, pulss 143/145 jp,
15. km 5.38, pulss 145/148,
16. km 5.40, pulss 145/148 jp,
17. km 5.31, pulss 146/148,
18. km 5.37, pulss 147/148,
19. km 5.33, pulss 148/149 jp,
20. km 5.36, pulss 149/152,
21. km 5.30, pulss 152/153,
0,33 km 5.06, pulss 151/155.
Paar päeva hiljem sain korraldajatelt kirja, et minust 47 pilti, kahjuks ei kõlba sellest ükski. Ühel-kahel ehk oli talutav, aga seal polnud mina esivaates.
Selline sai siis kokkuvõte Jelgava ööpoolmaratonist. Soovitan tulevikus osaleda. Pööramisi küll palju, aga rada üsna tasane, tõusumeetreid vähe. Küllap tulevikus muutub ka korraldus sama heaks kui enne koroona-jama.
Järgmisena osalen Kambja jooksusarja kolmandal etapil, seniks kohtumiseni!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar