Ummamuudu Liina Üüjuusk 2024.

                                 Tere taas!

    Peale ööjooksude Ülemistel ei olnud kalendris ühtki jooksuüritust tulemas ja pidi nuputama, kus saaks augusti teises pooles veel korra võistelda. Arvestades populaarsust ja kaugust otsustasin Võru kasuks 22. augustil. Jooksu ametlik nimi on kohalikus murdes ja tänu kohalikele, kes oma keelemurret säilitada püüavad. Lõuna-Tartumaa keelemurre on kahjuks surnud. Ma küll oskan seda, kuid pole kellegagi kõnelda.

    Panin end ja Crisi kirja. Hiljem tuli registreerida ka Heli, Silvia ja Liisi. Kahjuks viimasel tervisega probleemid ja pidi osalusest loobuma. Osalustasu ette registreerimisel vaid 5 eurot. Ka see rääkis Võru jooksu kasuks. Tegemist öö(õhtu)jooksuga, mis sel aastaajal õige valik. Pole liiga kuum, kuigi 2 aastat tagasi oli ka jooksu ajal veel üsna palav.

    Startisime kell 18.50 ja kohale jõudsime juba kella 19.35-ks. Unustan ikka veel ära, et Võru on mulle üsna lähedal. Päev otsa prognoosisid erinevad ilmajaamad jooksu ajaks vihma, kuid sadas natuke umbes 2 ... 3 tundi enne jooksu ja edaspidi ei tulnud tilkagi. Viimasel ajal ei saagi enam ühtki prognoosi tõsiselt võtta, kõik eksivad. Vahel on see hea, vahel mitte. Sel korral suurepärane!

    Võtsime välja rinnanumbrid, jalutasime paar km-t. Edasi otsustasime tuua auto stardikohale lähemale, kiriku esisele platsile, kus ruumi veel jagus. Just seetõttu, et Võrus puudub pakihoid. Vahepeal toimusid mitu erinevat lastejooksu, kus osalejaid piisavalt palju. 

    Pool tundi enne starti venitasime ja tegime Crisiga soojendusjooksugi. Mõni minut enne starti läksime stardikoridori. Püüdsime kõndijatest ette minna. Sel korral ei trüginud ükski kõndija ka ette, vaid hoidis viisakalt taha poole. Lugupidamine!

    Start anti üsna täpselt kell 21.30. Stardist 50 meetrit ja siis pööre paremale, kus ees pikk sirge. Nagu alati, tormab üks osa aeglasematest jooksjatest liidritega pea samal kiirusel minema. Kuna rahvast suhteliselt palju, siis ehmatasid rajal olevad takistused esimesel kilomeetril, hea, et neile otsa ei jooksnud. Alustasin enda kohta üsna kiirelt ja esimese km ajaks sain 4.58. Pulss läks kiirelt üles, mis sellise tempo puhul ka normaalne. 

    Võrreldes kahe aasta tagusega oli rada natuke muudetud, seda siis alguses ja lõpus, enamus trassist aga täpselt sama. Enesetunne hea ja püüdsin nüüd seda tempot hoida. Sooviks alistada jälle 50 minutit. Cris pani kohe kiirelt minema ja massis ei olnud tema selgagi näha. 

    Juba teisel km-l läks pulss üsna kiireks, korra jõudis see 140-ni. See ehmatas, sest pikalt ma sellise pulsiga ei pruugi kesta. 

    2. km aeg tuli veel kiirem, 4.51. Edasi kergelt laskumised, joogipunkt, millest mööda jooksin. Edasi staadionile, kus tuli joosta üks sirge ja kus tantsugrupp meid ergutas.

    3. km aeg 4.52, pulss 136/137. Seega hästi ühtlane kilomeeter. Neljandal km-l oli raja kõige raskem tõus, samas mitte väga järsk ning umbes 250 meetrit pikk. Neljas km täitus kiriku juures, ajaks 5.00, pulss 139/148. See osutus minu kõige aeglasemaks kilomeetriks.

    Edasi püüdsin pulssi rahustada, mis ei tahtnud kuidagi alla poole minna. Kerge laskumine Tamula järve suunas ja siis sama distants vastupidi ehk siis pikk ja kergema poolne tõus. Ülese jõudes pööre paremale ja täitus viies km ehk pool maad. Selle km aeg 4.55, pulss 140/146. Kuna esimene pool sai läbitud ajaga 24.37, siis hakkasin lootma, et ehk teen hooaja parima jooksu ja alistan ka 49 minutit.

    Uuesti Tamula järve suunas liikudes nägin, et Cris ei ole väga kaugel ja arvutasin, et meie vahe oli vaid 11 sekundit. Korra mõtlesin, et lähen ja püüan ta kinni. Õnneks surusin selle soovi maha, sest oleksin end kinni jooksnud. Distantsi edenedes aga libises Cris üha kaugemale minust, kuni kadus silmist. 

    6. km aeg tuli 4.50, pulss 141/147. Püüdsin kuidagi tempot säilitada ja vastu pidada. 7. km aeg tuli 4.48, pulss 146/149. Ühtpidi oli näha, et selliselt jätkates alistangi 49 minuti, kuid oli ka oht, et varsti hing kinni ja kaotan tempos. Kartsin ka 9. km tõusu. 

    Joogipunktist jooksin taas mööda, sest janu ei tundnud ja kuumus maha ei murdnud. Edasi tüütu kilomeeter mitme pööramisega ja pinnase vaheldumisega. Pidasin vastu ka 8. km ja sain ajaks 4.50, pulss 147/148. Seega ühtlane ja piiripealne. 

    Tõusu alguseks ei suutnud pulssi maha saada ja väikese kartusega alustasin seda. Ometi oli tunne hea ja pidasin vastu. Kiriku juures sai täis 9. km ning ajaks sain 4.59. Ei olnudki kõige aeglasem km. Pulss 147/152. Jalgu hakkasid jääma 5 km kõndijad, kuid õnneks vaid ühest pundist möödudes nad segasid mind. 

    Viimane km oli tempo säilitamine ja vastu pidamine. Tamula poole laskudes ei pannud kõike mängu ja õige ka. Pikk ja kergemapoolne tõus oli ju vaja veel läbida! Tõusul ei kõhelnud enam hetkegi ja jooksin oma hetke maksimaalsel kiirusel. Viimase km aeg 4.44, pulss 148/152. Finišijooneni oli aga veel 20 meetrit ja sealt tuli juurde ligi 6 sekundit.

    Mis aga peaasi, suutsingi alistada 49 minutit ja viimati jooksin nii kiirelt  või kiiremini 6 aastat tagasi, mil depressioon ei olnud mind veel ära lõhkunud. See aasta on olnud minu tõusu aasta! Kuigi jään veel oma tipust paar minutit maha, olen väga rahul. Ei julgenud hooaja alguses midagi sellist loota. Alates Rakverest juuni alguses olen kõikidel jooksudel alistanud 50 minutilise lõppaja. Ja enda kohta kiiret pulssi olen talunud paremini!

    Lõppaeg 48.53! Distantsi pikkuseks andis kell 10,02 km. Kuna alustasin stardijoonest umbes 20 meetri kauguselt, tuligi distantsi pikkuseks täpselt 10 km. Täpne mõõtmine on hea, sest siis on ka lõpuaeg täpne, mitte nagu näiteks Rakveres, kus maa kindlalt lühem või Jelgavas, kus maa kindlalt pikem. 

    Kuigi ametlikult jooksin teise ringi vaid mõne sekundi kiiremini kui esimese, siis esimese ringi ajavõtukoht oli mõnikümmend meetrit enne esimese ringi täitumist. Esimese ringi läbisin oma kella järgi ajaga 24.37, teise 24.16. Kuna stardis läheb nii mõnigi sekund kaotsi, siis ikka jooksin teise poole natuke kiiremini. Ainult nii ma oskan ja tahangi joosta. Ei meeldi alguses gaasi põhja panek ja hilisem kannatamine.

    Cris võitis mind ligi minutiga ja oli teisel ringil päris kiire. Küllap hoidis end esimesel ringil liiga palju tagasi. Ta oli natuke pettunud, sest tahtis aega alla 48 minuti. 1 sekund jäi puudu! 

    Silvia ja Heli tulid üsna lõpus, kuid tegid endi kohta siiski normaalse jooksu. Püüdsin veel Heli natuke toetada ja jooksin temaga kaasa paarsada meetrit.

    Minu ametlik lõppaeg siis 48.53,6. 238 lõpetaja seas andis see 112. koha. Meeste seas sain 153 osaleja seas 85. koha. Seega päris palju naisi jooksid minust kiiremini. Omavanuste seas olin 17 osavõtjaga viies. Pulss oli mul keskmiselt 140 ja maksimaalselt 152. Sammu pikkuseks mõõtis kell 1,15 m. Tõusumeetreid kogunes 43. Kella järgi kaotasin stardiga umbes 10 sekundit. Seega olen oma tasemelt tagasi aastas 2015, mil osalesin esimestel jooksuüritustel. 

    Kõikidel meist hea tuju(Crisi jäi siiski see 1 sekund kripeldama). Kuid ka tema hooaeg on korda läinud peale pikka selja- ja põlve vigastust. Edasi riiete vahetus ja koju sõit. 

    Korraldajatelt sooviks tulevikus siiski pakihoidu ja riietumistelki. Kõik muu neilt on igati hea! 

    Järgmine võistlus on 7. septembril Valmieras, poolmaraton.

    Kohtumiseni!

    

Eesti Ööjooks Ülemistel 2024.

                             Tere taas.

    Sissejuhatus. 

    Riskisin ja registreerisin end kahele jooksule, reedesele 10 km distantsile ja laupäevasele poolmaratonile. Tahtsin laupäeval hoopis Kuldiga poolmaratonil osaleda, kuid seal on toimunud muudatus võistluse ajas. Kui varasemalt oli start õhtul, siis sel aastal oli see muudetud hommikuks ja mitte kuidagi ei jõuaks normaalse inimesena peale Ülemiste 10 km distantsi hommikuks Kuldigasse. 

    Kaks päeva järjest joosta nii, et teisel päeval ka raskemapoolne poolmaraton läbida, nõudis mu põlvelt palju. Etteruttavalt ütlen, et põlv pidas ilusasti vastu. 

    Ettevalmistuseks jooksin viimasel nädalal enne Ülemiste üritust palju ja raskeimaks osutus ikka Kambja. Seal oli kolmandal etapil muudetud rada natuke pikemaks ja raskemaks. Päris maksimumpingutust seal ei teinud, tuli ka kahes kohas natukeseks kõnnile üle minna. Läbisin 9,72 km ajaga 57.03, tõusumeetreid kogunes pea 200. Km keskmine aeg 5.52 ja see oli selle aasta Kambja kõige aeglasem jooks. Rahule jäin siiski.

    10 km jooks.

    Reedel kell 3 päeval startisime Heliga, Lõunakeskusest läbi, siis võtsime Liisi ja Kristeni peale ning kell 16.15 hakkasime Tartust liikuma. Enne kella seitset jõudsime kohale, auto sain parkida hoone sees olevasse parklasse nagu ka varasematel kordadel. Natuke sõime, edasi numbrite väljavõtt. Heliga käisime ka kohvikus ja aeg justkui lendas. Kell oli äkitselt juba 21.30 ja edasi korralik venitus meilt kõigilt ja kerge soojendusjooks.

    Umbes 15 minutit enne starti läksime stardikoridori. Ning start! Stardijoone ületasin 12 sekundit peale starti. Rahvast tihedalt ning raske jooksma saada. Siiski hoidsid pea kõik jooksjad endid mõistlikult rajal, liigselt ei trügitud ja üsna kiirelt sai oma tempo üles leitud. 1. km aeg tuli 5.18, pulss aga läks kuidagi kiirelt üles.

    Teisel km-l sisenesime parkimismajja ja sel korral jooksime üles välja. Samas see eriti minu tempot ei mõjutanud ja teise km aeg tuli 5.22, pulsi maksimum 145. Edasi oli rada väga ebameeldiv, oleks jooksnud justkui labürindis, pidevalt vaja pöörata ning kohati rada ohtlik ning kitsas. Tahaks hoogu üles võtta, aga ei saa kuidagi. Mitte kaasvõistlejad ei seganud, vaid raja trassi pidev muutumine. Ja see kulutas mind rohkem kui oleks pidanud. 

    3. km aeg 5.04, pulss 133/138. Neljas km tõi aja 5.11, pulss 133/134. Hakkasin vaikselt lootust kaotama, et ehk suudan joosta üle eelmise aasta aja 50.07. Suur-Sõjamäe tänav aga tõi üllatuse, nimelt tänavalgustus ei põlenud ja hämaras oli natuke keeruline kõike vajalikku märgata. 

    Esimene ring aga sai varem täis kui 5 km möödumisel. Küllap parkimismaja ja rohked pöörded panid kella tugevalt eksima. Esimese ringi ajaks sain 25.20. Sellise ajaga ehk siiski suudan uue rekordi siin joosta, aga ... Juba esimese ringi lõpus hakkas mul halb, tekkis mingi sisemine värin ja jõud kadus ära. 

    Võtsin muudkui tempot alla ja oleks peaaegu kõndima hakanud. Tempo kukkus 5.30 kanti km kohta ja see masendas meeletult. Komberdasin kuidagi parkimismajani ja otsustasin, et peale seda maja teen tempo suhtes lõpliku otsuse. Üllatavalt aga tõi parkimismaja tõus mulle jõu ühtäkki tagasi ja suutsin taas enda jooksu jooksma hakata. Kõige imelikum oli aga see, et kui mul oli halb olla, siis pulss püsis 130 ümbruses.

    Peale parkimismaja sain järgmise km ajaks juba 4.56, eelviimase km aeg koguni 4.39! Selle tempo peale läks ka pulss üles, 144/146. Viimasel km-l ma peaaegu et lendasin enda kohta. Kuigi ei uskunud, et suudan 50 minutit alistada, siis ometi suutsin seda! Viimase km aeg 4.24, pulss 150/153. Lõppaeg stardihetkest 49,59, 10 km aeg aga 49.42 ja seda ametlikult, mitte enda kella järgi. Kust ma uuesti selle jõu leidsin, ei tea, aga uus Ülemiste rekord oli tõsiasi. 

    Aeg siis 49.42, pulss 135/153, tõusumeetreid sain kella järgi 42. Kuna kella järgi jooksin vaid 9,72 km, siis kõik muud andmed valed. Kui muidugi rada oli 10 km tegelikult pikk. Tundus, et võis olla natuke lühem, samas korraldajad kirjutasid, et rada on täpne ja passistatud. 

    Finišis ootas aga paljusid ebameeldiv üllatus. Osad meist ei saanudki kohe finišeerida, sest rahvas oli ees. Arvatavasti oli korraldaja mööda pannud ja medali- ning nänni jagajaid liiga vähe. Alles 7 minuti möödumisel sain medali kaela ja 20 minuti möödumisel nännikoti täis. Samal ajal üks korraldaja muudkui röökis rahva peale, et ärge venige, vaid liikuge kiiresti. Kuhu? Neil endil oli jagamisel võimete piir käes ja kiiremini lihtsalt ei saanud. Medalite jagamine oleks pidanud 15 - 20 meetrit kaugemal olema, siis ehk oleks kõik saanud rõõmu tunda finišijoone ületamisest. 

    Kui veel midagi negatiivset kirjutada, siis taas olid aeglased kõndijad mitmekesi reas ja takistasid pidevalt möödumist. Miks me sellest kunagi ei õpi? Ise püüan alati kiiretele teed anda, aga kõndijatel on justkui kõigest ning kõikidest ükskõik. Viimasel kahel km-l oli jooksu asemel rohkem nagu slaalom ning ka siia läks palju aega kaduma. 

    Silvia oleks saanud enda kohta hea aja, aga pidi finišijoone ületamist ligi 2 minutit ootama. Liisi ja Kristen jooksid endi kohta natuke aeglaselt, aga nad olid ka just haiged olnud ja see röövis neilt palju jõudu. Seevastu Heli üllatas ja tagumisest grupist püüdis esimeses grupis startinud Liisi ja Kristeni kinni. Edasi auto juures riiete vahetus ja sõit kodu poole läbi Tartu. Koju saabusime Heliga kell 2.46.

    Poolmaraton.

    Laupäeval alustasime Crisiga Tallinna poole sõitu umbes veerand viie ajal, et kindlasti seitsmeks kohale jõuda. Cris võttis ette julge otsuse osaleda üle pika aja poolmaratonil. Ka temal on vasaku põlvega probleeme ja 21,1 tundus liiga suur koormus põlvele. Samas 10 km jooks oli nii kallis, et just seetõttu otsustas poolmaratoni kasuks. Muide, ka mu abikaasal Helil on vasaku põlvega probleeme. Samas ortoos on meid palju aidanud.

    Ülemiste juurde jõudsime enne seitset, keskuse parkimismajja ei soovitatud mul parkida, kuna parkla suletaks kell 21.30. Soovitati hoone ette koht leida. 

    Võtsime välja stardimaterjalid, tegime ringi ostukeskuses ja käisime just spordi poodides. Väljas olid kerged vihmasajud ja ühe sellise sajukese vahel läksime autosse ja panime endid jooksuks valmis. Edasi kerge vihma ajal jooksime taas ostukeskusesse oma starti ootama. Seal siis tuli ka venitamised ära teha, sest väljas sadas juba piisavalt tugevalt. 

    Natuke enne starti aga sadu lõppes ja stardikoridori oli meeldiv minna. Enne ja pärast jooksu ma vihma ei taha, jooksu ajal see nii ei sega. Kuna hoiatati, et trass on raske, siis võtsin oma soovides sammu tagasi ja 1.55 aja asemel kaasa minna 2.00 tempomeistritega. Sama otsustas ka Cris. Ise pidasin oma hetke laeks aega 1.52, aga 200 tõusumeetri tõttu olin selle aja suhtes kahtlev. 

    Kell 21 anti start, rahvast ei olnud murdu ja kohe peale paari esimest pööret sai oma jooksurütm leitud. Jooksin 2.00 tempomeistritele järele ja ootasin esimest parkimismaja. GPS-iga distantsi mõõtmine läks kohe rappa. Kuna 2.00 tempomeistrid tundusid liiga aeglased, jooksin neist rahulikult tõusudel mööda, Cris jäi nendega. Kartsin pööretel väga libedust ja seetõttu jooksin alla aeglaselt ning rahustasin pulssi. Kuna enam ei teadnud, palju on joostud, siis tundus, et tempomeistrid jäid oma tempost aegasemaks ja läksin kindlalt oma teed. Hakkas uuesti sadama ja päris tugevalt. Kohati häiris koos vihmaga ka tuul.

    Kui parkimismajas maad mõõta ei saanud, siis väljas näitas ju enam-vähem, kuigi peale teist parkimismaja oli liiga palju pöördeid ja seda liiga tihti. Teises parkimismajas võtsin ka tõuse rahulikult, sama oli laskumisega. Kui jõudsin Suure Sõjamäe tänavale, siis tundus, et see ring küll 5,27 km ei ole ja enam ei teadnud, kuidas oma tempot jälgida. Seetõttu hakkasin jooksma pulsi sagedust arvestades. Esimene ring lõppes ja sain distantsiks vaid 4,75 km. Kuna korraldajad kinnitasid, et rada on passistatud, siis hakkasin tajuma, et suudan korraliku aja enda kohta joosta. Esimene ring tõi ajaks umbkaudu 27.30.

    Kuna esimene ring ei olnud raske, siis otsustasin samas tempos jätkata ning peale teist ringi otsustada, kas tempot vaja lisada, hoida või hoopis aeglasemalt võtta. Teise ringi esimene parkimismaja osutus taas kergeks, alla joostes märkasin, et ka Cris oli 2.00 tempomeistrid maha jätnud ja jooksis enam-vähem samas tempos, mis mina. Ka teine parkimismaja osutus kergemapoolseks. Kuid peale majast väljumist olin üksi, ei ees ega taga olnud kedagi. Kuna ühtki vabatahtlikku ei näinud, oli raja leidmine hämaras üsna raske. Õnneks ei eksinud rajalt. Teises joogipunktis otsustasin taas mahla võtta nagu esimeseski ja kokkuvõttes oli see õige valik. 

    Katma ennast ei hakanud. 😀 Sadu muutus üha tugevamaks ja püüdsin pidevalt lompe vältida, aga eriti see välja ei tulnud. Kohati sadas väga jämedaid piisku ning enne teise ringi lõppu sain ringiga sisse ka liidrilt. Häiris taas, et tänav oli pime ja ei olnud sedagi näha, milline asfaldi osa on kuivem, milline vee all. 

    Teise ringi lõpetasin ajaga 54.10 ja see oli kerge šokk. Kas ikka on maa õigesti mõõdetud? Ma ju ei olnud sellises poolmaratoni vormis. Kolmas ring algas eriti tugeva vihma ja tuulega. Esimeses parkimismajas tuul jahutas natuke rohkemgi kui oleks soovinud. Kuna jõudu oli piisavalt, suutsin natuke tempotki lisada. Mõlemas parkimismajas jõudis pulss ülese jõudes ka 140 löögini, mis näitas, et rohkem tempot ei lisa. Kui jõudu jääb, siis viimasel ringil. 

    Ootasin 22.00 startijaid, aga nendest püüdsid mu kinni üsna vähesed, põhiliselt naisjooksjad. Kuna nüüd oli vett juba kõikjal, siis ei hakanud lompe vältima, vaid sageli jooksin neist otse läbi. Igal korral parkimismajas nägin ka Crisi ja oli näha, et ta proovib mind kinni püüda. Joogipunktis taas mahl ja kõhule see halba ei teinud. Igal korral juues jäin seisma, kuigi osad püüdsid joostes juua. 

    Kolmanda ringi viimase km jooksin juba natuke alla viie minuti ja oli selge, et tuleb hea aeg. Kindlasti hooaja parim. Peale kolmandat ringi oli aeg minu kellal 1.21.20 ja nüüd oli selge, et aeg tuleb hooaja parim ja seda raskemapoolsel rajal. Cris oli minust paarkümmend sekundit taga. 

    Neljandal ringil hakkas vihmasadu nõrgenema, kuid kõik kohad tänavatel olid rohkelt vett täis ja joosta saigi põhiliselt vees. Viimasel ringil, esimese parkimismaja ülal nägin ka Crisi ja tundus, et meie vahe on maksimaalselt 15 sekundit. Kartsin, et ta püüabki mind kinni. Samas väga palju hoogu juurde ei lisanud, kuna ootasin viimast parkimismaja ja selles jooksu. 

    Enne teist parkimismaja jõudsin järgi ja möödusin 1.50 tempomeistrist, kes võitles õhupalliga.

    Tagantjärele ametlikke numbreid vaadates nägin, et teises parkimismajas üles minnes mõõdeti meie aegu ja nelja korra kohta oli minu tõusuaegades vaid 2 sekundit vahet. Ka alla joostes ei pannud veel gaasi põhja. Küll aga välja jõudes, sest nüüd otsustasin siiski Crisi võita. Seda enam, et ta jookseb hetkel minust kiiremini. Ka viimases joogipunktis otsustasin juua. Viimasel pooleteisel km-l oli mu km aeg 4.30, mis oli üllatav. Oleks vist võinud ka parkimismaja tõuse võinud kiiremini viimasel ringil joosta. 

    Edasi pööre keskuse ette, seal edasi-tagasi lõik ja nägin, et Cris mind kinni püüda ei suuda. Ju minus oli veel piisavalt jõudu. Finišijoont ületades olin väga rõõmus, üle väga pika aja! Ametlik lõpuaeg 1.46.59! Cris kaotas mulle 12 sekundiga. Ka tema üle olin väga rõõmus, sest ta ei julgenud aega alla kahe tunni loota. Medalid meile kaela, nännikott kätte ja edasi keskusesse, pakihoidu. 

    Lõppaeg siis 1.46.59, 234 osaleja seas sain 123. koha. Minust kiiremad olid 22 naisjooksjat. Omavanuste seas olin kuue osaleja seas neljas. Pulss 130/146. Küllap see jahutav vihm aitas pulssi all hoida ja seega enda kohta kiirelt joosta. Tõusumeetreid sain oma kella järgi 204, mis tundub ka üsna täpne olevat. Rasked Kambja rajad tulid kasuks, seal ikka oluliselt raskem. Mu kodujooksud on umbes sama suhtega, et iga 10 km kohta tuleb peaaegu 100 tõusumeetrit. Muid andmeid kella järgi ei saa õigesti võtta, kuna kell mõõtis raja oluliselt lühemaks. Eks järgmine poolmaraton näitab ära, kas Ülemistel oli maa ikka 21,1. Nelja nädala pärast tahan joosta Valmieras poolmaratoni. 

    Ja mis kõige tähtsam. Alates mu haigestumisest 2018. aasta sügisel, oli see mu parim poolmaraton! Enne oli rekordiks 2019. aastal Kuldigas joostud 1.52.13. See aasta on olnudki nüüd esimene, kus olen taas saanud 2019. aasta taseme tagasi ja natuke sellestki paremgi. Kuigi Liepajas ja Jelgavas ei teinud ametlikke tulemusi alla 1.52, siis pole hullu, sel korral tuli hea tulemus kuidagi väga kergelt. Muidugi, tasemeni, mis mul oli enne haigestumist, on veel pikk maa, siis jooksin 10 km keskmiselt 47 minutit ja poolmaratone 1.41 ... 1.42 aegadega.

    Uurides osalejate aegu, siis on paljudel anomaaliad kas teise või kolmanda ringi lõpetamisel. Mul oli kiireimaks pandud kolmas ring, ja viimane aeglaseks nagu esimene, tegelikult aga nii ei olnud. Kust nad mu kolmanda ringi ajaks said üle minuti kiirema aja, seda ei oska ette kujutada. Ikkagi vihm segas kiipidelt saadud sagedusi ja ajas osalejaid sassi. 

    Esimese poole läbisin ajaga 54.10, teise poole aga 52.49. Cris tegi sama, et jooksis teise poole kindlalt kiiremini. Mõlemal oli meil viimane ring kõige kiirem, natuke alla 26 minuti. 

    

  Positiivse poole pealt: tegijad on kõik need, kes laupäeval jooksjaid suunasid, jootsid, ergutasid. Ilm oli selliseks tegevuseks ikka väga halb. 

   Negatiivse poole pealt tuleb siunata sportfoto lehte. Nad on pannud kõik erinevad jooksud ühe võistluse alla ja pildid, nimed ja tulemused on kõik segamini. Minust pilte palju just poolmaratonis, aga võõra nime, vale distantsi, kuupäeva ja ajaga. Kirjutasin neile, kuid siiani mitte ühtki vastust.

    Edasi sõit kodu poole, Elvas ka tankisime ning 2.06 jõudsime rahulolevatena koju. 

    Mis edasi? Võistluseid siin eriti augustis ei ole, kuid mõtlen Ummamuudu Liina Üüjuusk peale 22. augustil. Edasi 7. septembril Valmieras poolmaraton. Ja Tartu Linnamaratonil püüan joosta oma esimese maratoni peale 15. veebruari aastal 2020. Oleksin ka varem seda jooksnud, kuid vigastused ei ole seda võimaldanud. Kanna vigastusega maadlesin kolm aastat. Igatahes oleks see väga suur asi, kui maratoni jõuaks taas läbi joosta. Jooksumaratone olen läbinud 10 korda, lisaks 2 käimismaratoni. 5 maratoni olen läbinud ka negatiivse splitiga. Mingil üritusel tahaks ka septembri teises pooles osaleda. Lõpliku otsuse maratoni suhtes teen kohe peale Valmiera poolmaratoni. 

    Seniks kohtumiseni!

Kokkuvõte juulist 2024.

                             Tere taas!

    Püüan lühidalt kuu kokku võtta. Liikumist sai minu kohta enam-vähem piisavalt. Põlve tõttu ei julge esialgu rohkem joosta ning selja tõttu kõndida. Kuna juulis oli piisavalt ka kuiva ilma, siis sain parajalt jalgrattaga sõita. Jõusaalis ei käinud ja ei saa niipea sinna minna. Ja seda ikka oma õlavigastuse tõttu, mis sai alguse eelmise aasta kevade alguses. Õnneks saan augustis taas ortopeedile minna ja loodan, et viga tehtaks kindlaks ja kui võimalik, siis saan ka abi. 

    Kõndisin juulis natuke üle 79 km, ajaliselt 20 tundi. Pikim kõnd oli 6,66 km, rohkem lihtsalt ei saa. Jalgrattaga sõitsin 450 km, ajaliselt 22 tundi ja 32 minutit. Seega keskmine kiirus 20 km/h. Suudaksin kiiremini, aga kuulan selles arsti soovitust. Pikimal sõidul läbisin 70,83 km ja see mu rekord, enne oli pikim sõit 60 km. Enam nii pikalt sõita ei plaani, kuna põlv hakkas tundma andma. Piiriks jääb arvatavasti 40 km. 

    Jooksin 188,39 km, ajaliselt 18 tundi ja 6 minutit, kokku 28 jooksu. Kuu alguses jooksin vaid lühemaid distantse, kuna peale Liepaja poolmaratoni muutus põlv taas tundlikuks. Võistluseid oli mul kaks. 9. juulil osalesin Kambja teisel etapil. Selle jooksuga jäin üsna rahule, kuna jooksin enda rajrekordi. Ajaks sain 54.29, oma vanusegrupis jäin viiendaks ehk viimaseks. Mida kiiremini Kambjas jooksen, seda kehvema koha olen saanud.😀 See tähendab, et jooksjaid on juurde tulnud ja pisikese ürituse jaoks on see hea. Kutsun teid kõiki kunagi Kambjas osalema. Osalustasu ei ole.

    27. juulil osalesin Jelgava ööjooksul ja läbisin seal poolmaratoni ametliku ajaga 1.52.27. Ka selle tulemusega jäin üsna rahule. Muud jooksud tegin kõik kodu ümbruses, läbides korraga 3,2 ... 14,15 km. Vahel hästi aeglaselt, vahel ka enda kohta kiirelt. Pulss on stabiliseerinud ja keskmiselt jooksen 120 löögiga minutis. VO2MAX on 50, kuigi korraks langes 49 peale. Päris hästi ma seda numbrit ei mõista, sest eelnevatel aastatel on see mul olnud kõrgem, kuigi jooksin siis aeglasemalt ja kõrgema pulsiga.

    Mis plaanis? Esmalt osalen 6. augustil Kambja jooksusarja kolmandal etapil. 9. juulil osalen Ülemistel 10 km jooksul. Päev hiljem aga sealsamas poolmaratoni. See saab minu jaoks olema paras test ja see näitab, mida tulevikus teha saan või plaanin. Augustis esialgu rohkem registreerimise ei ole, kuigi kuu teisel poolel arvatavasti kusagil osalen. 

    Septembris osalen Valmiera poolmaratonil. Kui keha saab sellega hakkama, siis tahan osaleda Linnamaratonil 42,2 km distantsil. See oleks üle väga pika aja mul taas maraton. Eelmise jooksin veebruaris, aastal 2020, edasi on üks vigastus teist taga ajanud ja halvim neist oli kannavigastus, millega maadlesin 3 aastat. Viimane päev Linnamaratonile praeguse hinnaga saab registreeruda 9. septembrini. 

    Järgmise postituse teen peale Ülemiste jookse, seniks kohtumiseni!