Ummamuudu Liina Üüjuusk 2024.

                                 Tere taas!

    Peale ööjooksude Ülemistel ei olnud kalendris ühtki jooksuüritust tulemas ja pidi nuputama, kus saaks augusti teises pooles veel korra võistelda. Arvestades populaarsust ja kaugust otsustasin Võru kasuks 22. augustil. Jooksu ametlik nimi on kohalikus murdes ja tänu kohalikele, kes oma keelemurret säilitada püüavad. Lõuna-Tartumaa keelemurre on kahjuks surnud. Ma küll oskan seda, kuid pole kellegagi kõnelda.

    Panin end ja Crisi kirja. Hiljem tuli registreerida ka Heli, Silvia ja Liisi. Kahjuks viimasel tervisega probleemid ja pidi osalusest loobuma. Osalustasu ette registreerimisel vaid 5 eurot. Ka see rääkis Võru jooksu kasuks. Tegemist öö(õhtu)jooksuga, mis sel aastaajal õige valik. Pole liiga kuum, kuigi 2 aastat tagasi oli ka jooksu ajal veel üsna palav.

    Startisime kell 18.50 ja kohale jõudsime juba kella 19.35-ks. Unustan ikka veel ära, et Võru on mulle üsna lähedal. Päev otsa prognoosisid erinevad ilmajaamad jooksu ajaks vihma, kuid sadas natuke umbes 2 ... 3 tundi enne jooksu ja edaspidi ei tulnud tilkagi. Viimasel ajal ei saagi enam ühtki prognoosi tõsiselt võtta, kõik eksivad. Vahel on see hea, vahel mitte. Sel korral suurepärane!

    Võtsime välja rinnanumbrid, jalutasime paar km-t. Edasi otsustasime tuua auto stardikohale lähemale, kiriku esisele platsile, kus ruumi veel jagus. Just seetõttu, et Võrus puudub pakihoid. Vahepeal toimusid mitu erinevat lastejooksu, kus osalejaid piisavalt palju. 

    Pool tundi enne starti venitasime ja tegime Crisiga soojendusjooksugi. Mõni minut enne starti läksime stardikoridori. Püüdsime kõndijatest ette minna. Sel korral ei trüginud ükski kõndija ka ette, vaid hoidis viisakalt taha poole. Lugupidamine!

    Start anti üsna täpselt kell 21.30. Stardist 50 meetrit ja siis pööre paremale, kus ees pikk sirge. Nagu alati, tormab üks osa aeglasematest jooksjatest liidritega pea samal kiirusel minema. Kuna rahvast suhteliselt palju, siis ehmatasid rajal olevad takistused esimesel kilomeetril, hea, et neile otsa ei jooksnud. Alustasin enda kohta üsna kiirelt ja esimese km ajaks sain 4.58. Pulss läks kiirelt üles, mis sellise tempo puhul ka normaalne. 

    Võrreldes kahe aasta tagusega oli rada natuke muudetud, seda siis alguses ja lõpus, enamus trassist aga täpselt sama. Enesetunne hea ja püüdsin nüüd seda tempot hoida. Sooviks alistada jälle 50 minutit. Cris pani kohe kiirelt minema ja massis ei olnud tema selgagi näha. 

    Juba teisel km-l läks pulss üsna kiireks, korra jõudis see 140-ni. See ehmatas, sest pikalt ma sellise pulsiga ei pruugi kesta. 

    2. km aeg tuli veel kiirem, 4.51. Edasi kergelt laskumised, joogipunkt, millest mööda jooksin. Edasi staadionile, kus tuli joosta üks sirge ja kus tantsugrupp meid ergutas.

    3. km aeg 4.52, pulss 136/137. Seega hästi ühtlane kilomeeter. Neljandal km-l oli raja kõige raskem tõus, samas mitte väga järsk ning umbes 250 meetrit pikk. Neljas km täitus kiriku juures, ajaks 5.00, pulss 139/148. See osutus minu kõige aeglasemaks kilomeetriks.

    Edasi püüdsin pulssi rahustada, mis ei tahtnud kuidagi alla poole minna. Kerge laskumine Tamula järve suunas ja siis sama distants vastupidi ehk siis pikk ja kergema poolne tõus. Ülese jõudes pööre paremale ja täitus viies km ehk pool maad. Selle km aeg 4.55, pulss 140/146. Kuna esimene pool sai läbitud ajaga 24.37, siis hakkasin lootma, et ehk teen hooaja parima jooksu ja alistan ka 49 minutit.

    Uuesti Tamula järve suunas liikudes nägin, et Cris ei ole väga kaugel ja arvutasin, et meie vahe oli vaid 11 sekundit. Korra mõtlesin, et lähen ja püüan ta kinni. Õnneks surusin selle soovi maha, sest oleksin end kinni jooksnud. Distantsi edenedes aga libises Cris üha kaugemale minust, kuni kadus silmist. 

    6. km aeg tuli 4.50, pulss 141/147. Püüdsin kuidagi tempot säilitada ja vastu pidada. 7. km aeg tuli 4.48, pulss 146/149. Ühtpidi oli näha, et selliselt jätkates alistangi 49 minuti, kuid oli ka oht, et varsti hing kinni ja kaotan tempos. Kartsin ka 9. km tõusu. 

    Joogipunktist jooksin taas mööda, sest janu ei tundnud ja kuumus maha ei murdnud. Edasi tüütu kilomeeter mitme pööramisega ja pinnase vaheldumisega. Pidasin vastu ka 8. km ja sain ajaks 4.50, pulss 147/148. Seega ühtlane ja piiripealne. 

    Tõusu alguseks ei suutnud pulssi maha saada ja väikese kartusega alustasin seda. Ometi oli tunne hea ja pidasin vastu. Kiriku juures sai täis 9. km ning ajaks sain 4.59. Ei olnudki kõige aeglasem km. Pulss 147/152. Jalgu hakkasid jääma 5 km kõndijad, kuid õnneks vaid ühest pundist möödudes nad segasid mind. 

    Viimane km oli tempo säilitamine ja vastu pidamine. Tamula poole laskudes ei pannud kõike mängu ja õige ka. Pikk ja kergemapoolne tõus oli ju vaja veel läbida! Tõusul ei kõhelnud enam hetkegi ja jooksin oma hetke maksimaalsel kiirusel. Viimase km aeg 4.44, pulss 148/152. Finišijooneni oli aga veel 20 meetrit ja sealt tuli juurde ligi 6 sekundit.

    Mis aga peaasi, suutsingi alistada 49 minutit ja viimati jooksin nii kiirelt  või kiiremini 6 aastat tagasi, mil depressioon ei olnud mind veel ära lõhkunud. See aasta on olnud minu tõusu aasta! Kuigi jään veel oma tipust paar minutit maha, olen väga rahul. Ei julgenud hooaja alguses midagi sellist loota. Alates Rakverest juuni alguses olen kõikidel jooksudel alistanud 50 minutilise lõppaja. Ja enda kohta kiiret pulssi olen talunud paremini!

    Lõppaeg 48.53! Distantsi pikkuseks andis kell 10,02 km. Kuna alustasin stardijoonest umbes 20 meetri kauguselt, tuligi distantsi pikkuseks täpselt 10 km. Täpne mõõtmine on hea, sest siis on ka lõpuaeg täpne, mitte nagu näiteks Rakveres, kus maa kindlalt lühem või Jelgavas, kus maa kindlalt pikem. 

    Kuigi ametlikult jooksin teise ringi vaid mõne sekundi kiiremini kui esimese, siis esimese ringi ajavõtukoht oli mõnikümmend meetrit enne esimese ringi täitumist. Esimese ringi läbisin oma kella järgi ajaga 24.37, teise 24.16. Kuna stardis läheb nii mõnigi sekund kaotsi, siis ikka jooksin teise poole natuke kiiremini. Ainult nii ma oskan ja tahangi joosta. Ei meeldi alguses gaasi põhja panek ja hilisem kannatamine.

    Cris võitis mind ligi minutiga ja oli teisel ringil päris kiire. Küllap hoidis end esimesel ringil liiga palju tagasi. Ta oli natuke pettunud, sest tahtis aega alla 48 minuti. 1 sekund jäi puudu! 

    Silvia ja Heli tulid üsna lõpus, kuid tegid endi kohta siiski normaalse jooksu. Püüdsin veel Heli natuke toetada ja jooksin temaga kaasa paarsada meetrit.

    Minu ametlik lõppaeg siis 48.53,6. 238 lõpetaja seas andis see 112. koha. Meeste seas sain 153 osaleja seas 85. koha. Seega päris palju naisi jooksid minust kiiremini. Omavanuste seas olin 17 osavõtjaga viies. Pulss oli mul keskmiselt 140 ja maksimaalselt 152. Sammu pikkuseks mõõtis kell 1,15 m. Tõusumeetreid kogunes 43. Kella järgi kaotasin stardiga umbes 10 sekundit. Seega olen oma tasemelt tagasi aastas 2015, mil osalesin esimestel jooksuüritustel. 

    Kõikidel meist hea tuju(Crisi jäi siiski see 1 sekund kripeldama). Kuid ka tema hooaeg on korda läinud peale pikka selja- ja põlve vigastust. Edasi riiete vahetus ja koju sõit. 

    Korraldajatelt sooviks tulevikus siiski pakihoidu ja riietumistelki. Kõik muu neilt on igati hea! 

    Järgmine võistlus on 7. septembril Valmieras, poolmaraton.

    Kohtumiseni!