Tere taas!
Veebruar oli minu jaoks üsna lahja kuu. Joosta ei saa, korvpallis visata ei saa, suusatamine muutus ka ebameeldivaks antidepressandi võõrutusajal. Seega vaid koertega kõndimised ja jõusaal, natuke ka velotrenažööril, kuigi viimane on meeletult igav tegevus.
Liikumisi ja jõusaalitrenne kogunes ajaliselt 57 tundi ja 41 minutit. Sellega võib rahul olla. Aga kõndimised kanna aluse probleemi tõttu lühikesed, vahel harva 3 km. Kõndides läbisin veebruaris 151 km ja aega kulus sellele 29 tundi ja 58 min.
Eriti tagasihoidlikult treenisin velotrenažööriga. Ajaliselt kokku 4 tundi ja 41 minutit. Muidugi, rattasõit mulle põlve tõttu eriti ei sobi ka, ainult rahuliku koormusega. Keskmiselt 100 ... 110 watti.
Enam-vähem olen rahul jõutreeningutega. Jõusaalis käisin 15 korda ehk siis keskmiselt üle-päeva. Ajaliselt 23 tundi ja 2 minutit. Ja ongi kõik, muud pole midagi siia lisada.
Lootsin küll peale Tartu maratoni suusad paariks korraks alla panna, aga antidepressandi võõrutus segab väga. Jõudu lihtsalt selleks ei ole. Kuni 7 ... 8 km jaksan, edasi on vaid kannatus. Ehk juhtub ime ja järgmisel hooajal saan suusatada.
Jooksmisega loodan alustada märtsi keskel ja esialgu vaid 1 ... 2 km korraga. Samal ajal vähendan natuke kõndimiskilomeetreid. Kui kanna alune laseb, siis lisan distantsile kilomeetri või kaks. Enne 26. aprilli Valga-Valka Linnajooksu pikalt ei jookse ja too võistlus ongi päris test, kas saan edasi niipea joosta või tuleb pause teha ja kuidagi hooaeg ära toimetada.
Mureks see, et kuna joosta ei saa kevadel piisavalt, siis kuidas ma Tallinna maratoni läbin? Ei taha ju jooksumaratonile kõndima ka minna. Selleks olid meil toredad käimismaratonid. Kahjuks eelmisel aastal neid ei olnud. Ise olen osalenud just Lahemaa käimismaratonil kahel korral ja sellisena on kõndimine suurepärane.
Kui Valga jooksu järel jalg tunda ei anna, siis osalen ehk Maastikumaratoni 10 km distantsil. Kui annab tunda, siis ei osale.
Kõik probleemid on hetkel mitu korda tugevamad, kõike elan mitu korda raskemini läbi. On ka hirm, et pean ravimi juurde tagasi pöörduma. Ja mis on selle ravimi juures huvitav? See, et osad saavad maha jätta nädalaga! Tean inimest, kes ei saanud sellest üle 9 kuu jooksul ja oma pideva ärritumishoogude tõttu pidi lõpuks hakkama uuesti seda rohtu sööma.
Saan aru, et kriisi ajal on need ravimid hädavajalikud, aga neid ei tohi kaua peal hoida. Vajadusel kasvõi vahetada. Kuid arstid on siin kohati ükskõiksed. Mina pidin sööma 7 aastat järjest! Ja nii mõnedki mu sümptomid, mida pidasin depressiooni nähtudeks, olid hoopiski ravimist enesest ... Kunagi ehk teen postituse depressioonist ja ravimitest.
Mis on hea olnud? Kuigi veebruar oli kohati väga külm, siis päikest oli seetõttu palju ja talv oli ilus. Kuigi kodus põeti mitu korda viiruseid, siis ma ei haigestunud kordagi. Ja mis veel imelikum, ravimi lõpetamise järel ei karda ma enam nii palju tuult.
Kohtumiseni järgmisel korral!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar