Märts 2026. Jama jama järel.

                             Tere taas!

    Kahjuks on märtsist sportlikku kokkuvõtet vähe. Ajaliselt vaid 42 tundi ja 2 minutit. Joosta sain 22,6 km, ainult lühikesed distantsid. Jõusaalis käisin 10 korda, ajaliselt 14 tundi ja 31 minutit. Jalgrattaga käisin kaks korda sõitmas ja läbisin 35 km. Kõndisin kokku 117,7 km. 

    Miks nii vähe minu kohta? Esmalt muutus valusaks kanna alune, seega jooksmine ja ka kõndimine jäid soiku. Edasi ei jookse-kõnni kuni 19. aprillini. Ehk siis suudan Valgas 26. aprillil 10 km distantsi läbida. 

    Siis hakkas valutama parem põlv. Õnneks hoidmine parandas selle kiirelt ja nüüd korras.     Liiga teeb ka kergelt kulunud vasaku jala põlv. Arvatavasti jõusaalis tõmban end natuke tagasi. Vähemalt raskuste mõttes.  

    Antidepressandi ära jätmine hilissügisel tegi mu aga nii nõrgaks seesmiselt, et ei kannatanud pinget enam välja ja alustasin uuesti. Kuigi 110 päeva olin ilma selle rohuta. Ainus hea, et valisin leebema ravimi ja see ei mõjuta mind nii palju füüsilise sooritusde pealt. Ärevushäire läks lihtsalt nii segavaks, et ei talunud seda enam välja. Lisaks muutusin depressiivsemaks. 

    Plaanid? Kui vaid saaks kanna alt asja korda, siis hakkan taas plaanima. Praegu ootan Valga jooksu. Kui see jalga valutama ei pane, siis ehk osalen ka tunnijooksul mai alguses. Edasi ootan juunis Elva Südaööjooksu ja Kambja jooksusarja, kus enam oma põlve koormata ei plaani. Vaid jooks-kõnd vaheldumisi. Enne tunnijooksu end Ülemiste poolmaratonile kirja ei pane.

    Kirjas olen augustis Kuldiga poolmaratonil ja septembris Tallinna maratonil. Viimane võib minu jaoks toimumata jääda. Ilma ettevalmistuseta maratoni ei jookse. 

    Ja ongi kõik, väga lühike postitus. Kohtumiseni!

Kokkuvõte veebruarist 2026.

                             Tere taas!

    Veebruar oli minu jaoks üsna lahja kuu. Joosta ei saa, korvpallis visata ei saa, suusatamine muutus ka ebameeldivaks antidepressandi võõrutusajal. Seega vaid koertega kõndimised ja jõusaal, natuke ka velotrenažööril, kuigi viimane on meeletult igav tegevus. 

        Liikumisi ja jõusaalitrenne kogunes ajaliselt 57 tundi ja 41 minutit. Sellega võib rahul olla. Aga kõndimised kanna aluse probleemi tõttu lühikesed, vahel harva 3 km. Kõndides läbisin veebruaris 151 km ja aega kulus sellele 29 tundi ja 58 min.

    Eriti tagasihoidlikult treenisin velotrenažööriga. Ajaliselt kokku 4 tundi ja 41 minutit. Muidugi, rattasõit mulle põlve tõttu eriti ei sobi ka, ainult  rahuliku koormusega. Keskmiselt 100 ... 110 watti. 

    Enam-vähem olen rahul jõutreeningutega. Jõusaalis käisin 15 korda ehk siis keskmiselt üle-päeva. Ajaliselt 23 tundi ja 2 minutit. Ja ongi kõik, muud pole midagi siia lisada. 

    Lootsin küll peale Tartu maratoni suusad paariks korraks alla panna, aga antidepressandi võõrutus segab väga. Jõudu lihtsalt selleks ei ole. Kuni 7 ... 8 km jaksan, edasi on vaid kannatus. Ehk juhtub ime ja järgmisel hooajal saan suusatada.                            

    Jooksmisega loodan alustada märtsi keskel ja esialgu vaid 1 ... 2 km korraga. Samal ajal vähendan natuke kõndimiskilomeetreid. Kui kanna alune laseb, siis lisan distantsile kilomeetri või kaks. Enne 26. aprilli Valga-Valka Linnajooksu pikalt ei jookse ja too võistlus ongi päris test, kas saan edasi niipea joosta või tuleb pause teha ja kuidagi hooaeg ära toimetada.  

    Mureks see, et kuna joosta ei saa kevadel piisavalt, siis kuidas ma Tallinna maratoni läbin? Ei taha ju jooksumaratonile kõndima ka minna. Selleks olid meil toredad käimismaratonid. Kahjuks eelmisel aastal neid ei olnud. Ise olen osalenud just Lahemaa käimismaratonil kahel korral ja sellisena on kõndimine suurepärane. 

    Kui Valga jooksu järel jalg tunda ei anna, siis osalen ehk Maastikumaratoni 10 km distantsil. Kui annab tunda, siis ei osale. 

    Hetkel olen pikalt hädas olnud antidepressandi võõrutusega ja oi kui raske see on olnud. Täna on 100. päev ilma Alventata ja ma pole veel korras. Vahepeal olid ülimalt tugevad ärritumishood, mida teistel raske taluda. Siis pulss magades üleval jne jne jne. 

    Kõik probleemid on hetkel mitu korda tugevamad, kõike elan mitu korda raskemini läbi. On ka hirm, et pean ravimi juurde tagasi pöörduma. Ja mis on selle ravimi juures huvitav? See, et osad saavad maha jätta nädalaga! Tean inimest, kes ei saanud sellest üle 9 kuu jooksul ja oma pideva ärritumishoogude tõttu pidi lõpuks hakkama uuesti seda rohtu sööma. 

    Saan aru, et kriisi ajal on need ravimid hädavajalikud, aga neid ei tohi kaua peal hoida. Vajadusel kasvõi vahetada. Kuid arstid on siin kohati ükskõiksed. Mina pidin sööma 7 aastat järjest! Ja nii mõnedki mu sümptomid, mida pidasin depressiooni nähtudeks, olid hoopiski ravimist enesest ... Kunagi ehk teen postituse depressioonist ja ravimitest. 

    Mis on hea olnud? Kuigi veebruar oli kohati väga külm, siis päikest oli seetõttu palju ja talv oli ilus. Kuigi kodus põeti mitu korda viiruseid, siis ma ei haigestunud kordagi. Ja mis veel imelikum, ravimi lõpetamise järel ei karda ma enam nii palju tuult. 

    Kohtumiseni järgmisel korral!

Lühike kokkuvõte jaanuarist 2026.

                                     Tere taas! 

    Algas uus kalendriaasta ja kuu keskel ka uus eluaasta. Vanemaks saada ei taha, samas sportlikus mõttes on asi huvitav. Olen ju nüüd uues vanuseklassis. 

    Kuu jooksul liikumist ja sporti oli, aga mitte jooksmist. Vaid sümboolsed uue aasta ja sünnipäeva jooksukesed. Kaks kuud jala hoidmist ei ole peaaegu üldse positiivset tulemust andnud. Kas tõesti taas vigastus, mis kestab aasta või isegi aastaid? 

    Jaanuaris sporti ja liikumisi ajaliselt kokku 72 tundi ja 28 minutit. Sellest kõndimisele kulus pool, natuke üle 36 tunni. Kilomeetreid kõndisin kokku 170,8. Jõusaalis käisin 12 korda, ajaliselt 16 tundi ja 28 minutit. Velotrenažööridega "liikusin" 10 tundi ja 50 minutit, suusatamas käisin 6 korda, ajaliselt 6 tundi ja 52 minutit, läbitud vahemaa 75,92 km. 

    Visketrenni enam ei tee, sest too mõjus samuti kanna alusele halvasti. Jooksin 3,8 km ja viske harjutamisele kulus 1 tund ja 50 minutit. 

    Veebruaris ei jookse, kõndimisel lühikesed jupid. Arvatavasti ei saa ka märtsi alguses jooksma. Kardan lausa, et ei saa enam pikka aega joosta. Kirjas aga olen juba kolmel jooksuvõistlusel. 

    Kuna joosta ei saa ja võistluseid tulemas ei ole, siis pole ka midagi kirja panna. Ega ma kõndidagi nii saa nagu tahan. Ma kõnniks korraga ikka 5 või rohkem kilomeetrit. 

    Alventa maha jätmisest on möödas 75 päeva, aga ärritunud olek ei ole veel vähenenud. Pulsiga on seis natuke paremaks hakkanud muutuma. 

    Kohtumiseni!

                                                                                                               

                    

Kokkuvõte aastast 2025.

                             Tere taas!

    Proovin aasta kokku võtta nii, et liiga palju teksti ei tuleks. Esmalt aasta numbrites. Kokku treenisin või liikusin sportlikult aasta jooksul 762 tundi ja 58 minutit. Jõusaalis olin kokku 211 tundi ja 34 minutit. Kõndisin 1128,6 km. Jooksin 2272 km. Kusjuures joosta detsembris praktiliselt ei saanudki. 

    Ajaliselt oli kõige aktiivsem kuu mai, 78 tundi ja 54 minutit. Kõige vähem aktiivne kuu oli jaanuar 46 tunni ja 32 minutiga. 

    Jalgrattaga sõitsin sel suvel vähem, sest põlvele pingutav rattasõit ei sobi. Suusatasin vaid ühel korral, kuna talve ei olnud.

    Tervise poolest? Juuni alguses olin kaks nädalat koroonas. Kuigi põdesin kergelt, siis lõhkus see mind korralikult. Võistlused jäid kas vahele või osalesin ettevaatlikult ja aeglaselt. Alles augustis hakkas vorm tasapisi tagasi tulema, kuid siis tegin liiga põlvele ühe raske nädalaga ja Ülemiste ööpoolmaratoniga. 

    Ootamatult tekkis valu vasaku labajala välisküljele. Hiljem jäi valusaks parema jala kanna alune ja on seda siiani. Jälle tekkib küsimus, kaua? Saan ma sel aastal üldse joosta? Pidev probleem ka alaseljaga. Selle tõttu pidin kõndimiskilomeetreid tugevalt vähendama.

    Kõik need viimased 7 aastat on mind laastanud depressiooniravim. Nüüd olen ta juba päris maha jätnud, aga närvisüsteem ei saa kuidagi enam hakkama. Taas on pulss kõrge ja korralikult pingutada end ei saa. 

    Kas aastast on midagigi positiivset? Jah. Linnamaratoni läbimine! Eelmise maratoni läbisin 2020. aasta veebruaris ja edasi oli kanna alune vigastus mind segamas kolm aastat. Kuigi jooks ei õnnestunud päris nii nagu tahtsin, sain ma sellega siiski hakkama ja olen justkui tagasi! 

    Ainult uuesti see kanna alune. Eelmisel korral oli probleem vasaku jala all, sel korral parema. Pean lõpetama ka korvpalli viskeharjutused, peale neid harjutusi on jalg valusam kui muidu. 

    Nüüd võistlused. Aprillis alustasin hooaega Valgas, Valga - Valka Linnajooksul. Distants 10 km ja eesmärgiks eelmise aasta tulemus (53.14) üle joosta. Tol aastal läks asi peale Valga jooksu ülesmäge ja lootsin sel aastal sama. Kuigi algul tundusin aeglane, siis lõpuks sain stabiilsuse kätte ja jooksingi natuke parema aja. Sel korral 51.28. Hooaja algusega olin peaaegu rahul. 

    3. mail osalesin Vändra jooksul. Valisin 16 km distantsi, kuigi peale võistlust tundus, et oleksin ka poolmaratoni suutnud läbida. Aeg 1.23.16. 

    3. juunil olin Kambjas ja osalesin 10 km maastikujooksul. Tegelikult umbes 9,5 km. Tegin selle raja kohta oma parima tulemuse! Kambjas ei vaata ma ainult aega, kuna rada erineb erinevatel etappidel. Küll aga vaatan km-te keskmisi aegu ja sel korral olid need numbrid minu kiireimad Kambjas alates aastast 2019. Varem olin kiirem, aga siis osalesin 5 km distantsidel.

    9. juunil olin kohal Ventspilsis, et seal poolmaraton enda kohta hästi läbida. Viimased päevad enne jooksu tundsin igal kodusel jooksul end rinnus imelikult. Ja võistlushommikul ärkasin kergelt haigena. Masendav! Ja starti ma ei läinud. Tagantjärele tarkusena oleksin võinud startida ja sörkides siiski selle läbida. Pingutada aga ei oleks tohtinud.

    Ootasin väga Elva Südaööjooksu, aga ma ei olnud taastunud. Sain selle ümber muuta virtuaaljooksuks juuni kuu jooksul. 

    27. juunil osalesin väikesel Hellenurme Suvejooksul. Distants seal natuke üle 10 km. Millegipärast oli raske ja jooks ei õnnestunud nii nagu soovisin. 10,08 km ajaks sain 53.52. Koroona kahjustas midagi ja mai lõpuks saavutatud vorm oli kadunud. 

    29. juunil jooksin Elva Südaööjooksu virtuaaljooksu läbi. Raske! Pulss kõrge! 10 km aeg 52.58. Muidugi lisas raskust 100 tõusumeetrit. 

    Juulis osalesin vaid ühel võistlusel, Kambja Jooksusarjas ja vaid kõndisin 5 km. Koroona oli ikkagi nii palju mõjunud. 

    August oli juba tegusam. 5. augustil osalesin Kambja Jooksusarja kolmandal etapil ja läbisin 10 km. Vorm kehv, aeg kehv, aga läbitud see sai. 

    Nädal hiljem, 12. augustil osalesin Esimesel Kambja - Nõo jooksuvõistlusel. Vaheldumisi asfalt- ja kruusateedel. Seis oli natuke paranenud ja 15 km läbisin ajaga 1.17.02. 

    Kuna jooksin enda kohta paranevas seisus, siis tegin enne Ülemiste poolmaratoni vea. Kaks päeva peale Kambja - Nõo jooksu sõitsin jalgrattaga 75 km. Ja pingutades. 

    16. augustil osaslesin Ülemiste ööpoolmaratonil. Ilm pea sama, mis aasta varem. Jahe ja vihmane. Pingutasin kõigest jõust, aga jäin eelmise aasta tulemusele 3 minutit alla. Hiljem arvasin, et ju see teisipäevane pingutav jooks ja neljapäeva pikk rattasõit olid liiast. 

    Aeg 1.50.02. Justkui kiire, aga tuleb tunnistada, et rada on seal lühem. Parklates mõõdetaks distantsi n.ö. sõidualal, parkimiskohad lähevad arvesse kui täidetud kohad ja keegi sealt ei võida. Aga just seal tulebki liiga palju lubatud lõikamisi. 

    Vasaku jalalaba väliskülje seis läks nii halvaks, et järgmisel pisivõistlusel võtsin tõesti väga rahuliku tempo. Pool maast kõndisin. Võistluse nimeks Luunja mõisapargi jooksukross. 5 km. Ma sain küll natuke vähem kilomeetreid kokku, kuid kogu jooks puude all, seega kell võis tsipake valesti näidata. Aeg 38.33. 

    22. augustil osalesin Jelgava ööpoolmaratonil. See üritus ikka juulis toimunud, aga millegipärast muudeti see ära. Kuna labajala väliskülg oli valus, siis otsustasin distantsi siiski läbida. Hästi aeglaselt. 

    Jooksu ajal aga jalg tunda ei andnud ja tõstsin muudkui tempot. Kui algul lootsin saada ajaks 2.15 ... 2.20, siis teisel ringil tõstsin nii palju tempot, et lõppajaks sain 1.55.57. Seega vorm oli siiski tõusuteel. 

    Hooaja ja aasta viimane võistlus toimus Tartus, 4. oktoobril. Tagasitulekumaraton oli raske, aga ma siiski tegin selle läbi. Aeg 4.18.27. Oodatud negatiivne split jäi kahjuks saavutamata, kuna tõstsin liiga vara tempot. Lõpuosa tempo kannatas seetõttu tugevalt. 

    Edasi jooksin oma lõbuks novembri lõpuni. Ja detsembris vaid 4 väga lühikest jooksukest. 

    Aastaga justkui ei jäänud ja ka jäin rahule. Küllap see Linnamaraton andis palju juurde ja hooajale läbi võistluste võin endale hindeks anda 3. 

    Kohtumiseni järgmistel kordadel, mil kuulun juba järgmisse vanuseklassi!

    

    

Kokkuvõte detsembrist 2025.

                             Tervitus!

    Üks kuu jällegi möödunud ja teen pisema kokkuvõtte. Kuna kanna alune jäi 30. novembri  poolmaratonist juba liiga valusaks, lõpetasin jooksmise ja piirasin tugevalt ka kõndimist. Jõusaal, viskeharjutused jäid ja juurde tõin sisejalgratta sõidu, et mingitki koormust saada. 

    Aktiivsust jagus detsembrisse 54 tundi ja 53 minutit. Sellest jõusaali 17 tundi ja 55 minutit, viskeharjutusi 5 tundi ja 23 minutit, sisejalgrattaga sõitsin 5 tundi ja 37 minutit. 

    Jooksin 6,29 km ja kõndisin 117,5 km. Kas kanna alune sellise kerge koormusega paranes? Ei paranenud. Vähemalt tunde järgi mitte. 

    Soovisin aasta lõpetada kõndimisega ja seetõttu kõndisin 31. detsembril 2,19 km ja päris õhtul 1,76 km. 

    Muu tervis? Kuna jätsin antidepressandi lõplikult maha, on tervis ja sportimisvõimekus viletsamaks muutunud. Pulss on kõrgem iga tegevuse juures. Ka magades on pulss kuni 10 lööki varasemast kiirem. 

    Vasak kuluv põlv annab  tunda. Põlve pärast ma arvatavasti Kambja Jooksusarja võistlusjooksudes enam ei osale, liiga koormav rada mu põlvele. Arvatavasti osalen lihtsalt igal etapil kui terve olen 5 km distantsil ja seda kõnni-sörgi seguna. 

    Kuigi praegu olen vigastatud, siis võtsin julguse kokku ja registreerisin end Tallinna Maratoni pikimale distantsile. Julge samm, kuid olen siiski lootusrikas. Registreerisin end ka augustiks Kuldiga poolmaratonile.

 

    Kui terve olen, osalen kindlasti mitmel võistlusel. Lihtsalt paljudele ei saa veel registreeruda. Kevadel loodan osaleda Valga-Valka Linnajooksul ja Vändras mingil distantsil. Loodetavasti toimub Elva Südaööjooks ka sel aastal, see on praktiliselt kodujooks.

    Puudust tunnen korvpallimängudest. Kuna osad mängijad lõpetasid kas tervise või muul põhjusel mängimise, ei saanudki enam koos mängimas käia. Nelja-viiekesi ei saa mängida. 

    Ühtpidi ootan lumelisa, aga hetkeseis selline, et vaevalt ma suusatada jaksan. Ravimi maha jätmisel on pikalt kestvad tagajärjed. Muidu oleks suusatamine jooksu asemel hea väljund. Ei lõhu kanda ja ka põlv on klassikalise stiili juures paremini hoitud.

    Seniks kohtumiseni!