Jelgava ööjooks, poolmaraton.

                             Tere taas!

    Sel korral kirjutan natuke selle aasta Jelgava ööjooksust. Üritus, mis on ikka juuli viimasel nädalavahetusel, toimus sel korral mulle teadmata põhjusel hoopis augustis. Sel korral ka imelikul päeval,  reedel, 22. augustil. Distantsid: lastejooksud, miilijooks, 5 km, 10 km ja poolmaraton.

    Meie hea tuttav Kati sel aastal ei saanud osaleda ja seega sõitsime Jelgavasse kolmekesi. Mina, Cris ja Silvia. Cris enda kohta heas vormis, mina aga põlvehädaga, mis tekkis Ülemiste poolmaratoni järel. Arvasin, et distantsi läbin ikka, aga kõndides või vaheldumisi sörkides ja kõndides. Eesmärk oli distants lihtsalt läbida.

    Sõitu alustasime pool üksteist. Vahepeatus Sigulda kandis. Söömine Milly kohvikus ja siis mõnus jalutuskäik ning üks trepp 445 astmega. Edasi sõites oli sekeldusi, kuna piirkonnas toimus rattasõidu võistlus. Aga üldiselt oli reede kohta rahulik liiklus ja juba enne kella kuut olime Jelgavas. 

    Edasi võistluskeskusesse, võtsime välja stardimaterjalid, kiikasime sisse ka Sportlandi poodi, kus sel korral New Balance tosse ei olnud üldse müügil. Eelmisel kahel aastal oli ja huvi on alati selle firma toodangu suhtes. Kaotasin juhiloa, siis mulle helistati võistluskeskusest, et minu luba õnneks leitud. 

    Kohvikus sõime veel natuke ja nüüd võimalikult kergelt. Edasi liikusime auto juurde ja just siis hakkas vihma sadama. Õnneks kestis sadu umbes pool tundi. Oli näha, et võib veel natuke sadada, aga kaugemal taevas läks juba selgeks. Jooksuvarustus selga-jalga. 

    Pakihoid ja riidehoid jõesaarel, jäähokiväljakul, kus ruumi piisavalt. Ja siis liikusime stardi alasse. Mina ja Cris startimas poolmaratonile. Start kell 21.15. Õde saatis meid, kuna tal aega piisavalt. Tema osales 10 km jooksul ja selle start kell 22.35. 

    Stardis läksin kohe päris lõppu, et teisi mitte segada. Esimesed 250 meetrit on sirge, siis pööre vasakule ja 1,5 km otse jooksmine ühel tänaval. Päris hea. Linnamaratoni start on muidugi parim, seal on kohe lai tänav jooksjatele ja seda kilomeetri jagu.     

    Alustasin kerge sörgiga. Kuna stardijooneni jõudmiseks kulus 41 sekundit, siis muidugi tuleb ka 1. km aeg üsna tagasihoidlik. Aga seda ma soovisingi. 1. km aeg 6.34, pulss 106/121. Sain mingi oma tempo kätte ja hakkasin seda hoidma. Samal ajal kartes, et millal põlv mu jooksu lõpetab.

    2. km aeg 5.40, pulss 116/120. Kuna enesetunne hea, jätkasin enam-vähem samas tempos, kuigi nüüd tekkisid ka pöörded. 3. km aeg 5.48, pulss 117/121. Neljanda km lõpuosas oli esimene joogipunkt. Nii vara ei joonud, teiseks polnud veel higigi õieti lahti. Selle km aeg 5.40, pulss 120/125. 

    Edasi hakkasin mõtlema, kas suudan selliselt jätkates kahe tunniga ära joosta? Enne võistlust ei osanud ju sellest unistadagi. Mõtlesin, et kui esimese ringi lõpetan  keskmise ajaga 5.45 km kohta, siis kui jalg võimaldab, püüda see 5.41 keskmine kätte saada. 

    Viies km oli põnev, algul sillale ja siis sillalt maha vasakule läbi suure lossi moodi hoone siseõue. Valgusmäng oli seal võimas, lisaks muusika ja ergutamine. 5. km aeg 5.40, pulss 122/128. Edasi tõus sillale ja jälle pikk otse jooks. 6. km aeg 5.26, pulss 129/138. 

    Püüdsin joosta tihedama ja lühema sammuga ning võimalikult vabalt ja joosta oli kerge. Kuna põlv tunda ei andnud, siis sellest see tempo tõuski tekkis. 7. km aeg 5.35, pulss 124/128. 

    Nüüd oli ka selge, et kui põlv vastu peab, suudan aeglasemast algusest olenemata kaks tundi alistada. Muidugi tuli arvestada  sellega, et Jelgavas on maa alati natuke pikem, seega ligi minut peab ka varuks jääma. Seega on soovitav keskmine km aeg saada 5.38 peale, siis on kindel. 

    8. km aeg 5.35, pulss 124/127. Kaheksandal kilomeetril oli esmalt joogipunkt ja siis kolmveerandring staadionil. Jälle pani imestama, et jooksjatest enamik ei hoidnud siserajale, vaid ikka teisele või kolmandale rajale. 

    9. km aeg 5.29, pulss 126/130. Siis jälle pikk sirge, mis muutus veelgi pikemaks, sest see oli sama tänav, mis 1,5 km jätkus ka teisel pool silda. 10. km aeg 5.30, pulss 126/131. 

    Edasi tõus sillale ja seal pakuti ka juua. Eelmisel aastal soojema ilmaga ei pakutud. Kui pool jooksust läbi sai, näitas mu kell mõni sekund alla tundi, km keskmine aeg oli aga loodetust kiiremini paremaks läinud: 5.41. Põlg pidas ilusasti vastu ja see julgustas tempot tõstma. 

    11. km aeg 5.25, pulss 130/135. 12. km aeg 5.25, pulss 130/133. Pikk sirge sai ka sellega läbi. Pidevalt jooksin nüüd teistest mööda ja seda kuni lõpuni. 13. km aeg 5.23, pulss 129/131. 

    Otsustasin veel tempot tõsta, sest jõudu oli ja põlv püsis heas seisus. 14. km aeg 5.13, pulss 134/138. Järgmisel km-l joogipunkt. Nüüd juba teadsin kindlalt, et jooksen alla kahe tunni. Iga 3 sekundit keskmise kiiremaks muutmisel annab see lõpuajas võidu peaaegu minuti. 

    15. km aeg 5.20, pulss 136/140. Edasi taas sillale, kus kaasa elajaid palju ja siis taas sellest valgusesäraga hoonest läbi. 16. km aeg 5.16, pulss 139/143. See on minu n.ö. tegelik võistluspulss. 

    17. km aeg 5.16, pulss 136/143. 18. km aeg 5.11, pulss 139/142. Joogipunkt 19. km lõpus, edasi taas staadionile. 19. km aeg 5.10 ja siia kulus ka joomispaus. Pulss 141/144. Edasi hakkasid 10 km liidrid ükshaaval järele jõudma ja möödusid kiirelt. 

    20. km aeg 5.03, pulss 142/145. Sirge kilomeeter tõusuga sillale oli viimane ja selle aeg tuli 5.01, pulss 145/149. Siis pööre sillalt saarele ja täitus mitteametlikult poolmaraton. Mitteametlik poolmaratoni aeg oli 1.54.40. Kuna lõpetasime koos 5 km jooksjatega, siis olid viimased 200 meetrit väga tihe ja päris maksimumiga lõpuspurt jäi ära. 

    Ametlik lõpuaeg 1.55.57. Minu kellal sama aeg. Mitteametlikult distants 21.29 km. Pulss 129/152. Tõusumeetreid 33, sammu keskmine pikkus 1,07.  Jalg, õigemini põlv pidas ka vastu ja see oli suur üllatus. Veel kolmapäeval ei saanud joosta, ainult lühikesi vahemaid 7.30 km ajaga. 

    Medal kaela, anti pudel juua, lisaks mingi kohuke ja müslibatoon. Aeglasemad 10 km jooksjad said rohkem. Medal meeldis, head värvid ja ei olnud ei liiga suur ega liiga väike. Cris oli juba ammu lõpetanud ja tegeles riiete vahetamisega.

 

   Pakihoius hakkas üks mees midagi rääkima, ma siis oma vigases inglise keeles püüdsin mõista anda, et ei mõista läti keelt. Siis ta inglise keeles tänas mind, et olin ta tema jaoks väga heale ajale aidanud. Jah, korra teda enda kõrval nägin, kuid ei enamat. Ma ei teadnudki, et keegi jooksis minu taga.

    Vahetasin ka ise riided ja siis finišisse õde Silviat ootama. Varsti ta tuligi. Kartis, et jääb viimaseks, aga tegelikult jooksis tunduvalt paremini kui lootis. Ootasime ka tema riiete vahetuse ära ja liikusime auto juurde.  Olime igaüks oma jooksu üle rahul ja asusime väsinud-rõõmsatena koduteele. Koju jõudsime kell 4 läbi.

    Kui analüüsida oma jooksu, siis olin võimeline lõppajaks 1.52 ... 1.53. Seda siis ametliku ajana. Mitteametlikult natuke kiiremini. Poolmaratoni lõpetas 772 osalejat. Cris sai 211. koha, naistest sai 28. koha, mina 399. koha. Meestest olin 329.  Omavanuste seas sain 29. koha, kokku oli meid 42.

    Mis edasi? Võistlused kas kallid või neid ei ole. Ja ma ei teagi, kuhu järgmisena jooksma lähen. Ainsana olen kirjas Linnamaratonil maratoni distantsil. Kas ma aga sellega hakkama ka saan, see iseasi. 

    Kohtumiseni!

Ülemiste ööjooks 2025. Poolmaraton.

                             Tere taas!

    Sel korral kirjutan Ülemiste ööjooksu poolmaratonist. See toimus laupäeva õhtul, 16. augustil. Start kell 21.00. Trass on 4 ringi, igal ringil vaja läbida kaks parkimismaja alt ülese välja. Mitte treppidest, vaid autodele mõeldud teel. Mõlemad majad kokku annavad umbkaudu 2 km distantsi, millest pool on tõus. Seega 8 korda parkimismaja alt ülese, tõusumeetreid koguneb päris palju. Minu kella järgi oli neid sel korral 228. Alati võib arvestada, et see pole 100% täpne, vaid enam-vähem. 

    Raja igal ringil üks joogipunkt, millest jahedama ilmaga piisab täiesti. Kuumemaga võib väheks jääda, aga kahel esimesel korral oli ilma jahedapoolne ja väga vihmane ning tuuline. 

    Me Crisiga startisime selliselt, et umbes kell 6 õhtul olla kohal. Nii ka läks. Otsisime võimalikult hea parkimiskoha, et hiljem kergelt välja pääseda. Koht tunduski hea, aga hiljem selgus, et välja ei pääsenud nii nagu lootsin.

    Liikusime Ülemiste keskusesse, kus võtsime välja stardimaterjalid. Siis kohvikusse, kus sõime kergelt. Peale seda kolasime spordipoodides. Soovisin veel üht paari jalanõusid, aga kui mulle miski sobis, siis ei sobinud hind ja kui hind sobis, ei olnud minule õige jalanumbriga tosse. 

    Üllatas Adidase pood, kus mõnele mudelile oli juurde märgitud, et 30 päeva jooksul võid mudeli tagasi tuua kui jooksmiseks ei sobi ja joosta võis sellega mitmeid kordi.

    Edasi riiete vahetused, muud vajalikud käigud ja oligi stardikoridori minek. Cris otsis koha natuke eespool, mina jäin ehk keskele või kolmanda veerandi lõppu. 

    Start kell 21.00. Osalejaid oli sel korral rohkem kui aasta tagasi ja oli üsna tihe. Imelikul kombel hüppas pulss kiirelt ülese, minu kohta kõrgeks. Ja pingutada ei jaksanud nii palju kui soovisin. Esimene parkimismaja tui kergelt, aga peale seda tundsin raskust. Aeg üldse ei rahuldanud. 

    Hakkas sadama. Teise parkimismaja võtsin enda kohta hea hooga ja pulss oli tipus juba päris kõrge. Peale seda natuke tiirutamist, siis joogipunkt. Kuna distantsi pikkust parkimismajade tõttu ei tea, ei saanud ka oma keskmist km tempot teada. Esimese ringi lõpus oli nii raske olla, et võta või tempo maha. Õnneks pidasin vastu. 

    Esimese ringi ajaks sain 27.39. Sellise tempoga ma eelmise aasta ajaga ei konkureeri. Siis oli lõppaeg 1.46.59. See tekitas masenduse, kuigi pingutasin kõigest jõust. 

    Teise ringi esimese parkimismaja lähistel jälle raske hetk, mõtlesin isegi korra kõndimisele. Parkimismaja tõus õnneks kaotas selle soovi. Tõusudel ma pidevalt parandan oma kohta, tasasel maal mitte nii palju. Igatahes teise parkimismaja alt üles läbisin sama ajaga nagu esimesel ringil. 

    Teise ringi lõpul tundsin veel raskust, aga sundisin end edasi pingutama. Ringi lõppedes oli üldaeg 55.14, mis andis teise ringi ajaks 27.35. Nüüd oli selge, et kaotan päris tugevalt oma eelmise aasta tulemusele ja enam pead sellega ei vaevanud, kuigi nukraks tegi. 

    Kolmandal ringil leidsin stabiilsuse ja nüüd kuni lõpuni enam raskust ei kogenud. Vihma sadas korralikult ja kohati lausa pladinal, meenutades aasta tagust jooksu samas kohas. Parkimismajad võtsin kergelt, teise maja 2 sekundit kiiremini kui eelmistel ringidel. 

    Vihm tegi muidugi parkimismajad libedaks ja tuli end laskumistel väga kontrollida. Teisel ja kolmandal ringil jõin joogipunktis. Ja siis kolmanda ringi lõppu, kus õde mulle veel kaasa elas, kuigi seisjale on vihm midagi muud kui jooksjale. 

    Kolmanda ringi lõpetasin üldajaga 1.22.50, ringi aeg tuli 27.36. Seega väga ühtlane jooks. Neljandat ringi võtsin natuke kiirema tempoga, eriti kergelt tuli teine parkimismaja. Kahjuks seal selle ringi tõusu eraldi enam ei mõõdetud, aga küllap see kõige kiirem oli. 

    Joogipunktist tuhisesin mööda ja edasi finiši poole. Aeglasemaid jäi kohati ka ette, aga üldiselt käitusid ka aeglased sel aastal paremini kui aasta tagasi. Rada muidugi suuresti vees ja jalad täiesti märjad. Ühtpidi oli hea lõpetada, aga ikka ei mahtunud pähe, miks ma eelmise korraga võrreldes nii palju aeglasem olin. Vorm  umbes sama, mis eelmisel korral. 

    Ametlik lõppaeg 1.50.02, viimase ringi aeg  27.12, mis päeva parim ja võimaldas ka negatiivse spliti. Eelmise aasta tulemusele jäin alla 3 minutit ja 3 sekundit. Segased tunded jäid terveks õhtuks. Lõpetada oli hea, aga kogu aeg keerles peas küsimus, miks? 

    Distantsi pikkuse puhul tuleb arvestada sellega, et parkimismajad on mõõdetud selliselt, et maja autosid täis, aga paljud korrused olid autodeta ja nii sai igal korral vähem maad seal läbitud. Umbkaudne arvestus näitas, et tegelik läbitud distants võis olla 20,4 km. Kiiremad lõikasid neis kohtades suurema kiiruse ja kaare tõttu vähem.

    Crisil läks hästi, ta sai aja 1.41.13. Ametlik uus poolmaratoni rekord, aga tegelikkuses mitte. Aga aeg oli ikka hea, arvestades raja raskusastet. Naistest sai ta üldse 11. koha, mis ju väga hea. Ta on saavutanud umbes selle taseme, mis oli mul enne haigestumist 2018. aastal. 

    Tegime pilte, aga minust ei kõlvanud need kuhugi. Nibud puru ja särk korralikult verine. Medal meeldis, kingikott mitte. Õigemini selle sisu. Edasi vahetasime riided ja sõitsime koju.

    Järgmisel päeval tabas mind väga ebameeldiv üllatus. Nimelt oli põlv seest kogu ulatuses valus. Ja asi kohe nii kehv, et istumist ei talunud. Peale istumist esimesed sammud valusad ja liikusin kui lombakas. See masendas mind väga ja kartsin, et hooaeg võib olla läbi. Sellest, mis edasi, kirjutan järgmises postituses. 

    Kui natuke arutleda veel mu tulemuse ja vigastuse üle, siis küllap jättis oma jälje teisipäevane Kambja-Nõo jooks, kus enda kohta pingutasin palju ja neljapäevane pikk jalgrattasõit. Just see viimane oleks pidanud jääm tol korral sõitmata.

    Aeg 1.50.02, 453 osaleja seas olin 199. Omavanuste seast olin neljas, osalejaid 11. Meestest olin 313 osaleja seas 165. Seega natuke üle keskmise ehk siis teise poole alguses. Minust kiiremad olid ka 34 naist. 

    Piltidega taas üks suur jama. Nimelt neid õieti ei tehtudki. Minust vaid 1 pilt, enamustest mitte ühtki. Kahe võistluspäeva kohta vaid natuke üle 1500 pildi on selgelt halb! Eelmisel aastal ajas sportfoto mõlema päeva tulemused lootusetult sassi ja ma ei saanud paljudest piltidest mitte ühtki osta. Miks? Sest andmed neil valed. Kas vale oli nimi või distants. Sel aastal oli kuupäev vale. Kui sportfotoga aasta tagasi ühendust püüdsin võtta, siis keegi seal ei vastanud. 

    Kohtumiseni järgmisel korral, mis pole kuigi kaugel. Mõne päeva pärast teen uue postituse selle kohta, mis minuga edasi sai.

    Kohtumiseni!

Kambja jooksud 2025.

                             Tere taas!

    Kirjutan natuke Kambja - Nõo jooksust ja mainin Kambja Jooksusarja kolmandat etappi. Sel korral olin mingil määral viimaseks etapiks valmis. Kahjuks valisin vale algtempo, milleks ma veel võimeline ei ole ja mulle mitte omaselt jooksin teise ringi tunduvalt aeglasemalt kui esimese. 

    Distants oli selle hooaja pikim, aga päris 10 km täis ikka ei tulnud. Umbes 9,75 ... 9,8 km ja seda ligi 200 tõusumeetriga oli piisavalt raske. Lõppaeg mul 58.47, mis oli pettumus. Küllap see koroona veel siiani natuke mind järelmõjutamas. Aga tehtud see sai ja imelikul kombel sain Tartumaa jooksusarjas oma kõige kehvema jooksu eest kõige enam punkte. Edu korraldajatele edaspidiseks ja tahet asjaga ikka ja jälle tegeleda. Oli ju see selle sarja juubeliaasta ehk siis kümnes. 

    Edasi natuke toredast Kambja - Nõo jooksust. See toimus 12. augustil. Võistluskeskus oli stardi juures, finiš Nõos. Sealt sai ka korraldajate bussiga Kambja starti sõita. Distants 15 km, enamus distantsist kruusateedel.

 

    Kell 17.10 olime Crisiga Kambjas. Võtsime oma numbrid ja paigaldasime ka kohe need rinnale. Edasi veetsime natuke aega jalutades. Ja kell 18.00 anti start. Esimene kord ja stardis 99 osalejat. Üritus muidugi tasuta. 

    Cris läks kohe ette poole, sest ta kiirem kui mina. Ma jäin täitsa lõppu. Plaan oli läbida 5.15 km.se tempoga. Esimesed 3 km olid kerged, kas tasane või laskumised. Esimese km aeg tekitas rahulolu: 5.17, pulss 110/123. 2. km andis aja 5.08, pulss 121/127. Kolmandal km-l püüdsin Jaana kinni ja liikusime koos kuni Virulaseni. 3. km andis aja 5.12, pulss 119/128. Hoidsin end nimelt ka laskumistel tagasi, sest teadsin, varsti algavad tõusud. 

    Tõus algas neljandal km-l ja Jaana jäi minust maha. Edasi jooksin üksi lõpuni. 4. km aeg 5.20, pulss 119/136. Tõusud jätkusid esimese joogipunktini. Seal sai ka täis 5 km ehk esimene kolmandik. 5. km aeg 5.17, pulss 137/143. Viiendal km-l algasid ka kruusateed. Hakkas ka sadama, mis oli päris hea. 

    Plaanisin hoida tempot 5.15 peal, aga see ei õnnestunud, sest 6. km aeg tuli ootamatult hea: 5.04, pulss aga nüüd ka lõplikult üleval, 136/139. See ongi minu keskmine võistluspulss. Ka 7. km tõi aja 5.04, pulss 134/139. Püüdsin küll pulssi rahustada, aga see ei õnnestunud. 

    Täpselt poolel maal ehk siis 7,5 km läbimisel oli km keskmine aeg 5.12, seega parem kui lootsin. Lootsin, et suudan seda hoida või ka sekundi kaks sellest kärpida, et mulle omaselt joosta teine pool natuke kiiremini. 

    8. km lõpus jõudsime korraks asfaldile, kilomeeter ise aga sisaldas palju tõusumeetreid. See avaldus ka ajas. 5.14 ja pulsis 136/143. Asfalti jätkus vaid minutiliseks jooksuks, edasi taas kruus. See osa kruusateest oli kahjuks viletsam, lahtine kruus ja kivikesed segasid mind väga. Kuna olin päris mitmest möödunud, hakkasin jõudma nendele järele, kes pea sama tempoga jooksin, mis mina. Mälu järgi pidi tee olema tasane kuni kergliiklusteeni Nõo surnuaia lähistel. Aga mälu vedas alt.

    9. km tõi aja 5.06, pulss 137/141.  Sel kilomeetril püüdsin ka Heleni kinni, kellega juba mitmel jooksul koos osalenud. 10. km-l tuli teine joogipunkt, pidin mõne lonksu võtma. Ja siit alates kuni finišini jooksime päikese käes. 10. km aeg 5.08, pulss 140/143. 11. km 5.07, pulss 142/146. 12. km  andis aja 5.03, pulss 144/148. 

    Olin juba üsna läbi, aga õnneks said tõusud läbi ja rada hakkas õrnalt langema. Kuid kruusatee muutus väga ebameeldivaks, tasast ja siledat osa teel ei olnudki, jooksmine vaid kividel, mis ka lahti. 13. km aeg tuli 5.04, pulss 143/146. 

    13,5 km läbimisel jõudsime surnuaia lähistel kergliiklusteeni. Enesetunne raske ja vaevu suutsin end sundida pingutama lõpuni. Üks mees püüdis mu kinni ja möödus. Vahet ta väga suureks ei saanud, aga piisava. Ta püüdis kinni ka minu ees oleva naisterahva. Kellega ma kogu aeg vahet vähendasin, aga viimasel km andis ka tema endast kõik, et minust ette jääda ja ka jäi. 

    14. km aeg 5.00, pulss 143/147. Nüüd raja kergem osa lõppes ja Nõkku sisse jooksmisel oli ka lauge, aga piisavalt pikk tõus. Sundisin ja sundisin end ja pidasin sellele sunnile ka vastu. 14,9 peal väga järsk pööre paremale, parki ja seal finišisirge. Mu kallis kaaslane meie ühisel eluteel toetas mind siiralt ja tugevalt. 

    15. km aeg 4.56, pulss 146/148. Lõppaeg 1.17.02! Olin rahul, sest keskmine km aeg tuli 5.08. See tähendab, et teisel poolel jooksin iga km keskmiselt 8 sekundit kiiremini kui esimesel poolel. Energiat alles ei jäänudki, üsna tühjaks jooksin end ja see meeldib mulle. Ehk ühe energiageeliga oleks veel natuke ajaliselt kiirem olnud, aga see polnudki sel võistlusel nii oluline.

    99 lõpetaja seas sain 58. koha. 62 meesjooksja seas olin 46. Seega ka 12 naisjooksjat olid minust kiiremad. Minu vanusegrupis 55+ osales 16 jooksjat, selles arvestuses sain  11. koha.  See tõendab, et pisematel võistlustel on rahvajooksjate tase väga kõrge. 

    Cris võitis mind peaaegu kuue ja poole minutiga. See teeb iga km kohta 26 sekundit! Mida oli ikka päris palju. Samas tema vorm on ta elu parim ja tundub, et üha paremaks läheb. Mina oma kerge ülekaaluga ja ravimi kõrvalmõjuga olen lootusetult maha jäänud. Naiste arvestuses oli Cris aga koguni kolmas. 

    Kuigi medal ei olnud suurem asi, kaotasin selle kusagil Nõo Spordihoone parklas ära. Võtsin endale ka kommi vabal valikul. Ja edasi dušši alla ning koju.

    Igati tore üritus oli ja soovin selle jätkumist. Loodan, et leitaks ka rohkem vabatahtlikke abilisi, sel korral oli tegu suuresti korraldajate endi abiga kogu raja ulatuses. Kõndijatele võiks olla distants lühem. Otsetee Kambjast Nõkku, siis ei jää ka keegi üksinda maha. Hakkama saadi hästi, ei ühtki etteheidet! 

    Ning lõpetuseks kuiv isiklik statistika. Distants 15 km, aeg 1.17.02, pulss 134/148. Minu kella järgi tõusumeetreid 80, laskumist 102. Sammu pikkus 1.13, sammu tihedus keskmiselt 171 sammu minutis. Aeroobne kasu suur, anaeroobne 0, jooksin  70% ajast n.ö. oranžis, punast tuli vaid 76 sekundit. Tundub ka nii, et need pulsitsoonid ei ole minu puhul väga täpsed. Mu pulss lihtsalt ei lähegi kõrgemale.

    Kohtumiseni!

    

Juuli 2025, sammud ilma särata.

                             Tere taas!

    Juuli tõi lõpuks suvesooja ka Eestisse. Kuu algus veel suurem asi ei olnud, aga kuu teine pool oli peaaegu kuum. Vihmad aga jäid. Vaatasin terve kuu mõõtmistulemusi ilmateenistuse lehelt ja olen kindel, et vähemalt Lagujal sadas kuu ajaga rohkem vihma. Muidu Elva jaamas ka mõõdetakse, kuid kuu kokkuvõtteid sadude hulga kohta ei ole. 

    Ainuüksi 31. juulil sadas Lagujal kolme hoovihmaga 61,4 mm vihma. Elva jaamas oli ametlik tulemus 63 mm, Tõravere kuu sademete summa tuli kõigest 107 mm. Hoovihmadega nii ongi, et ühe poole naaber kaebab liigvihma üle, samas teisel poolel olev kirub vähest vihma.

    Spordiga ei ole suurt head kirja panna. Ainult kuu kokkuvõtvad numbrid on kas head või rahuldavad. Igal juhul juunis põetud koroona mõjutas mind veel terve juuli ja teeb seda siiani. Jooksuvormi, mis oli juuni algul, ei ole tagasi saanud.

    Ostsin ka uued jooksujalatsid New Balance X Balos. Kahjuks need ei sobi minu jalale ja sain selle kandmisest kergema vigastuse vasakusse labajalga. Kulutasin hulga raha, aga täiesti vale ost. Kuigi kõndimisel on seljale hea, siis jalga ärritab. Soovisin osta teist mudelit, aga minu numbrit ei olnud. 

    Mis väga masendav, siis võistluseid ei olnud. Osalesin küll Kambja jooksusarja teisel etapil, aga jooksust loobusin, piirdusin kõndimisega. Valisin 5 km distantsi ja küsisin ka, kas see läheb Tartu Jooksusarja kirja. Lubati, et läheb, aga ei läinud ühti. Nagu ei läinud ka Elva Südaööjooksu virtuaaljooks. Vaatasin koondtulemusi ja leidsin, et  kirjas vaid üks Kambja jooks. 

    Isiklikud numbrid kuu jooksul, mida ja kui palju tehtud, ei olnud üdini halvad. Näiteks erinevaid sportlikke tegemisi ja kõndimisi tuli ajaliselt kokku 77 tundi ja 7 minutit. See on mu rekord. Aga kui eraldi vaadata, siis pettumust ei valmistanud ainult kõndimine. 

    Korvpalli sain harjutada 2 tundi ja 45 minutit, jõusaalis käisin vaid üheksa korda, ajaliselt 12 tundi ja 10 minutit. Jalgrattaga sõitsin vähe, läbisin 10 korraga 152 km. Aga kõndida sain piisavalt, selg enam eriti tunda ei anna. Kõndides läbisin 151,4 km, ajaliselt 32 tundi ja 37 minutit. 

    Jooksmine valmistas tuska. Kokku läbisin 219,3 km, aega kokku 21 tundi ja 49 minutit. Alates 25. juulist sain vaid 2 lühikest jupikest joosta. Pulss enam hea ei ole, ka minu puhul aeglase jooksuga on pulss oluliselt kiirem kui enne koroonat. Ainus rõõmustav asi, et jooksin 20. juulil poolmaratoni. Väga aeglaselt, aga eesmärk oli see läbida. Kuu lõpus soovisin veel korra poolmaratoni läbida, aga vigastus rikkus kõik. Kokku jooksin 25 korda ja jooksuvabu päevi kogunes koguni 12. 

    Kui nüüd arvestada, et 19 päevaga läbisin 219,3 km, siis see on igati hea tulemus, aga ma soovisin terve kuu nii joosta, et koguneks vähemalt 300 km. 

    Kui mõelda tulevikule, siis maratoni võimeline ma taas ei ole, kuid oktoober ei olegi enam väga kaugel. Ees on ootamas aga 2 poolmaratoni võistlusena. Esmalt 16. augustil Ülemistel ja siis 22. augustil Jelgavas. Tulemas ka pisike Kambja, aga hetkel jooksen seal suure tõenäosusega ühe oma kehvema tulemus. Kui üldse joosta julgen, sest Ülemisteks peab jalg korras olema.

    Osaleksin kindlasti veel kusagil, aga ma pole kindel, et julgen. Võistlustel enda koht sörki lasta ei taha, saan seda kodus tasuta teha. Kalendrisse vaadates näen, et tulemas on jooks ümber Ülemiste järve või samal päeval toimuv Puka suvejooks. Tahaksin väga osaleda Ummamuudu Liina Üüjuuskmisel, aga see on hilisõhtul ja kohe järgmisel õhtul on Jelgavas poolmaraton. Ma ei tea, kas suudan peale Võru jooksu enda kohta normaalselt Jelgavas poolmaratoni läbida.  Meenub, et tulemas on Kambja - Nõo jooksuke 12. augustil. 

    Kui viga ei saa ja vorm paraneb, siis tahaks ka septembris kusagil osaleda, aga veel ei ole midagi välja mõelnud. Pärnu jooks mulle ei meeldi, rahvasumm ja raja kitsus ei sobi juba ammu seal enam kokku.  Tallinna Maraton on liiga kallis, sama Paide -Türi jooksuga. Maastikujooksud ei ole aga mulle, vähemalt hetkel mitte. Toredad sügisjooksud Valmieras ja eriti Siguldas on aga kalendrist kadunud.

    Kohtumiseni! 

    

    

Juuni 2025. Ei midagi head.

                             Tere taas!

    Kuu algas kenasti. Kuigi teistega võrreldes olin Kambjas aeglane, siis ometi tegin parima tulemuse seal. Ajaks sain 54.33, rada kohutavalt porine. See oli siis 3. juunil. Edasi võtsime suuna Ventspilsi, kus toimus 8. juunil Ventspilsi poolmaraton. Crisiga panime endid kirja just poolmaratonile. Crisil vorm ehk elu parim, mina selle aasta parimas seisus. 

    Kahjuks sama nädala kolmapäeval tundsin kurgus valu. Kuid reedel polnud enam midagi ja sai laupäeval teele asutud. Sõit sinna on üsna pikk ja väsimus kohale jõudes parajalt suur. Käisime võistluskeskuses ja võtsime numbrid välja ning jalutasime natuke. 

    Magama minnes tundsin hingamisteedes end natuke imelikult. Ning hommikul ärgates olin kergelt haige. Otsustasin jooksust loobuda, sest ka rinna all oli imelik ja ebameeldiv tunne. Cris muidugi jooksis ja saavutas isikliku rekordi. Mina  elasin talle kaasa. See natuke lohutas.

    Koju tagasi ja hakkasin Elva Südaööjooksu ootama, mis toimus 13. juunil. Aga olin haige ka esmaspäeval, teisipäeval, kolmapäeval. Seega tuli loobuda ka Elva jooksust, mida väga ootasin. Tänu Marekile sain vahetada jooksu virtuaaljooksu vastu.  Keha aga vaevles kaua ja tuli päris pikk vahe jooksmisele ja jõusaalis käimisele. Hiljem küll hakkasin taas jooksma, aga jõudu oli vähe. 

    27. juunil osalesin Hellenurme Suvejooksul. Vihm rikkus kruusateed väga ära ja teed olid pehmed ning libedad. Sain siiski kuidagi hakkama ja läbisin ametlikult 10,2 km ajaga 53.52. Enda kella järgi 10,08 km. Pulss väga kiire, jooksmine suhteliselt ebameeldiv. 

Kuna kuu hakkas lõppema, tuli ära joosta ka Elva Südaööjooksu virtuaal. Et Elvas mõnes kohas teedel remont ja oleks pidanud kohati sõiduteel jooksma, siis loobusin originaalrajast ja jooksin Elvast, Arbimäelt peaaegu Nõo surnuaiani. Mööda kergliiklusteed, 100 tõusumeetriga. Lõppaeg 52,58, kusjuures üks peatus tuli ka teha. Muidugi aeg jooksis samal ajal nagu nõutud. Joosta oli väga raske.

    Et poolmaraton jäi juunis jooksmata, otsustasin 30. juunil selle omal käel ära joosta. Valisin rahulikuma tempo ning läbisin 21,1 km ajaga 2.03.25, tõusumeetreid ligi 100. Palju edasi-tagasi tiirutamist, et tõusumeetreid paljuks ei lähe. Jooks aga oli taas raske.

    Juunis lootsin 300 km läbida, aga jäin sellest kaugele maha. Korvpalli harjutasin natuke üle kolme ja poole tunni, jõusaalis sain olla vaid 10 tundi ja 56 minutit. Kõndimine oli aga ainus, millega rahule jäin. Läbisin 98,3 km ja pikka aega pole selja tõttu nii palju saanud kõndida.

    Jooksin kokku 226,5 km. Kui haigust ei oleks olnud, siis oleks see 300 km kindlasti täis tulnud ehk rohkemgi. Kokku jooksin 25 korda, osadel päevadel kaks korda. Distantsid 3,25 ... 21,1 km. Vähemalt 10 või rohkem kilomeetrit jooksin 10 korda. Paar lühikest jooksu kiirelt, mõni ka aeglaselt, enamuse aga 5.30 ... 5.50 tempoga. 

    Kokku kogunes juunis erinevaid sportlikke harrastusi ja liikumisi 56 tundi ja 40 minutit.

    Mis edasi? Ootamas on Kambja Jooksusarja teine etapp. Juulis kahjuks korralikke jookse väga ei olegi. Augustis plaanin Ülemistel poolmaratoni joosta. Samas kui seda teksti siin kirjutan, on mu jooksuvõimekusega midagi halba juhtunud. Iga jooks on raske ja nüüd ka valud ja raskustunne rinnus. Seega võib ära jääda Kambja teine etapp. Jooksmist mõtlen. Kõndida saan seal ikka. 

    Varsti ka perearstile, et uurida, mida see kuri viirus võis kahjustada. Vastupidavus oli enne Ventspilsi juba päris hea, nüüd see oluliselt vähenenud. Tahaks ka täna joosta, aga ei saa, halb on olla. Järgmisel nädalal saab asi selgemaks.

    Seniks kohtumiseni, kuni leian põhjust kirjutamiseks!