Kokkuvõte juulist 2026.

                            Tere taas! 

    Väike kokkuvõte juulist ja tervise asjadest. Kanna alune ei saa ega saa korda. Sain füsioterapeudilt harjutusi juurde, aga see tekitas hoopis uue häda. Harjutused tundusid kanna alusele head, aga põlv hakkas tasapisi tunda andma. Parema põlve sisekülge tekkis valu. Joosta ei saa. Istuda hea, aga istumast tõustes lausa lonkama sundiv valu. 

    28. juulil tegin kerge visketrenni, aga ühel viskel kas ära tõugates või maandudes juhtus midagi ja põlv muutus erakordselt valusaks. Sellest hetkest peale sain vaid longata. Füsioterapeut oli natuke hiljem ja võttis kolmeks nädalaks need uued harjutused pealt. Rattaga lubas tasapisi sõita ja teha vaid ülakeha treeningut. 

    Kõndimine muutus ülimalt piinavaks ja koer tegi asja halvemaks. Seega edaspidi hakkasin aeglasema koeraga jalutamas käima. Reedel pereõde ei teinud praktiliselt mitte midagi. Ei tahtnud isegi Arcoxiat kirjutada. Samas keelas pea kõik sportimise ja liikumise ära. Õnneks arst siiski määras Arcoxia. Homme(4. augustil) ka röntgen. Aga vaevalt see midagi näitab. Igatahes Arcoxia mõju andis tunda juba esimesel päeval. 

    Depressioon taandub aeglaselt. Aga ravim mõjutab natuke mu sportlikku võimekust. Aga päris eelmise sügise tasemel veel ei ole. Seega tuleb rohtu edasi süüa. 

    Ära jäävad vist kõik mu plaanitud võistlused. 4. augusti Kambja Jooksusarja kolmandal etapil ma liikuda ei suuda. Ära jääb osalus 8. augustil toimuvale poolmaratonile. Ära jääb Teine Kambja-Nõo jooks.  Ära jäävad Ülemiste ööjooksu kahe õhtu distantsid. Kindlasti jääb ära kuu lõpu poole poolmaraton Jelgavas. Kui võimalik, siis ehk 10 km jooksen. Tallinna maratoni andsin üle tütrele. 

    Seega ühtki võistlust suve lõpul ja sügise algul vist ei tule. Kuna ma üldse jooksma pääsen? Kes teab. Eelmisel korral, mil vasaku jala kanna all oli vigastus, paranesin tollest 3 aastat. Nüüd pean ka põlve jälgima. Loodetavasti see paraneb kiiremini. 

    Mida juulis tegin? Kokku treeninguid ja liikumisi ajaliselt 71 tundi ja 51 minutit. Arvestades, et jooksin vaid kaks korda, siis on maht normaalne. 

    Juulis jooksin vaid 20,5 km, kõndisin pea 151 km. Ajaliselt jooksu ja kõnni peale kulus pea 32 tundi ja 50 minutit. Viskeharjutusi 1 tund ja 3 minutit. Jalgrattal läbisin üle 280 km, ajaliselt 12 tundi ja 54 minutit. Jõusaalis käisin 17 korda, ajaliselt 25 tundi ja 4 minutit. 

    Ainus võistlus oli Kambja Jooksusarja teine etapp, kus läbisin 10(9,7) km. Ajaga rahule ei jäänud, aga jooksuvormi ka puudus. Vähemalt sain osaleda. Aeg 58:50, tõusumeetreid 192, pulss 135/153. Teise ringi jooksin aeglasemalt, mida minuga juhtub harva. 

    13. juulil jooksin omal käel ka 10 km ajaga 58:36, pulss 118/140, tõusumeetreid 67.  

    Lisaks olin vabatahtlik abiline Elva Rattamaratonil ja suunasin liiklust ja rattureid Kalmemäe ristmikul 25. juulil. Järgmisel päeval(26. juunil) toetasin ja aitasin Crisi tema Leigo jooksul. Andsin juua ja julgustasin.  

    Tulevik? Jätkan jõusaalis ülakeha treeningutega, õhtuti üks jalutuskäik ja kui põlv paraneb, siis võtan taas jalgratta välja. Jooksmise kohta praegu kõik plaanid puuduvad. 

    Kohtumiseni!

Kokkuvõte juunist 2026.

                             Tere taas! 

    Juuni oli jooksmises taas väga tagasihoidlik ja ikka kanna aluse valu tõttu. Füsioterapeudi juures käies on seis alati parem ja peale seda halvem. Viimane lubas mul kaks korda nädalas jooksmas käia, aga peale Elva Südaööjooksu sain joosta vaid ühe korra nädalas. Kõndimine probleemne selja tõttu. Alaselg väsib kiirelt ja muutub valusaks ning kangeks. Jalgrattaga sain enam-vähem sõita, jõusaaliga ka seis rahuldav. 

    1. juunil jooksin kodu lähistel 5,46 km ajaga 36:01, tempo 6:35, pulss 113, tõusumeetreid 39. Järgmisel päeval osalesime Crisiga Kambja Jooksusarja esimesel etapil. Oma kanna aluse tõttu valisin lühema distantsi ja lootsin selle läbida kõndimise ja jooksmisega vaheldumisi. 

    Alustasin tasase tempoga, sest esimene kilomeeter oligi kerge. Püüdsin ühe tütarlapse kinni, aga mööda ei saanud. Ta otsustas minu tempoga kaasa tulla. Seetõttu kõndima jääda ei saanud, vaid jooksingi kogu distantsi läbi. Mis aga peaasi, ma jooksin elus esimest korda Kopsumäe kõige raskemast nõlvast üles. See oli aeglane jooksuke ehk aitas see kaasa, samas ka konkurent püsis mul kogu aeg kõrval ja seegi aitas kaasa, et ei jäänud kõndima. 

    Finišis jooksis ta minust mööda ja lõpetas varem, aga lõpuprotokollis olid meie tulemused ära vahetatud. Sain 14. koha ametlikult, tegelikult olin 15. kohal. 

    Distants 4,71 km ajaga 27:51, tempo 5:55, pulss 133/157, tõusumeetreid 90. Omavanuste seas sain 1. koha, aga vaid mina olingi. Seega ka viimase koha. Aga olin igati rahul. 

    Aga oh häda, kannaalune taas pärast jooksu valus. Seega otsustasin, et peale Elva jooksu, jooksen vaid korra nädalas. Nädalane paus, siis kaks korda 7 km, et kuidagigi Elvas 10 km joostes läbida. Samas olin valmis ka kõndima. 

    9. juunil jooksin 7,07 km ajaga 41:18, tempo 5:50, tõusumeetreid 65, pulss 115/134. 11. juunil jooksin samuti 7 km, sel korral ajaga 40:22, tempo 5:42, tõusumeetreid 66, pulss 118/145. 

    13. juuni hilisõhtul siis armsaks saanud Elva Südaööjooks. Start kell 23.00. Eesmärk? Joosta kiiremini oma kõige aeglasemast Elva Südaööjooksust. See oli 55:27, aastal 2021.

 

    Alustasin rahulikult. Esimese km aeg 6:07, pulss 112/126, 2. km aeg 5:44, pulss 124/128. Edasi sain natuke tempot tõsta, samal ajal pulss palju ei muutunud. 3. km aeg 5:26, pulss 123/127, 4. km 5:26, pulss 134/140. Miks pulss kõrgem? Raja kergeim osa sai läbi. 5. km aeg 5:28, pulss 135/146, 6. km aeg 5:18, pulss 133/138, 7. km aeg 5:23, pulss 138/143. 

    Nüüd suutsin natuke tempot tõsta ja nii lõpuni välja. 8. km aeg 5:12, pulss 135/150. Siin oli ka pikim ja raskeim tõus. 9. km aeg 5:11, pulss 140/146, 10. km aeg 4:57, pulss 146/149. 

    Kokku 10,02 km ajaga 54:15, tempo 5:25, tõusumeetreid 90, pulss 132/150. 170 sammu minutis, sammu pikkus 1,08 m, vertikaalsuhe 8,2%, võnkumine 8,9 cm, kokkupuute aeg maaga 259 ms. Kuna arvestati ka netoaega, siis oli ametlik 10 km aeg palju parem: 53:46. Stardijooneni kulus ka umbes 28 ... 29 sekundit.   

    373 lõpetaja seas sain 148. koha, omas vanuseklassis oli kümne osavõtja seas kuues. Eraldi meestearvestuse kohta ei tea. Igal juhul olin rahul ja pärast jooksu kanna alune valus. 

    16. juunil jooksin 5,55 km ajaga 31:51, tempo 5:44, tõusumeetreid 37, pulss 115/140. 22. juunil jooksin 7 km ajaga 38:54, tempo 5:33, tõusumeetreid 63, pulss 124/151. Kuu viimase jooksu tegin 29. juunil, läbisin 7,01 km ajaga 40:19, tempo 5:45, tõusumeetreid 52, pulss 118/140. 

    Kokku jooksin juunis 55,4 km. Kõndisin 134,44 km, rattaga läbisin 330 km. Jõusaalis käisin 11 korda, ajaliselt 17:28. Kogu kuu liikumistele ja treeningutele kulunud aeg: 63:54:21. 

    Mis edasi? Juuli algul Kambja Jooksusarja teine etapp, lisaks mõni pisem jooks. Augustis Kuldiga poolmaratonile ma siiski ei lähe, kuigi kirja panin end ammu. Rohkem hetkel ei tea. Jelgava ööjooksule vist lähen, kuid distantsi veel hetkel ei tea. 14. juulil füsioterapeut, siis selgub, kuidas edasi. 

        Seniks kohtumiseni järgmisel korral!

    

Kokkuvõte aprillist ja maist 2026. Natukene ka Valga-Valka Linnajooksust.

                             Tere taas! 

    Kuna aprill oli vähese liikumisega, siis ei hakanud eraldi sellest kuust kokkuvõtet kirja panema. 

    15. aprillist alustasin taas jooksutrennidega, kuid üsna pea sai selgeks, et pikalt seda pidu ei ole. Lihtsalt valmistusin Valga-Valka Linnajooksuks, et see kuidagi läbida. Distantsid 3 kuni 8 km. Algul raske pika pausi tõttu, aga VO2MAX hakkas kiirelt ülespoole tõusma. Enne võistlust jooksin kaheksal korral. Kui algul tundus, et võistluse suudan läbida vaid tunniga, siis viimane jooks vihjas, et aeg tuleb 55 ... 56 minuti kanti. 

    Jooksupäeval oli ilm kehv, tugev tuul ja jahe, 4 kraadi sooja. Mõtlesin isegi sellele, et ei lähe starti. Siiski sai vaim ilmast võitu ja sõitsime Crisiga Valka. Nagu ikka, leidsin parkimiseks koha võistluskeskusele hästi lähedal. 

    Start kell 13. Alustasin üsna tagaotsast ja hoidsin end ka tagasi. Paarsada meetrit Eestis ja siis edasi Läti poolele, kus jookseme natuke üle kolme km. Esimene kilomeeter üsna aeglane, siis tõstsin tempot ja alates kolmandast kilomeetrist jooksin peaaegu ühtlaselt. 

    3,6 km möödumisel jõuame Eesti poolele tagasi. Seal pikalt jõe/oja vasakul kaldal. 5,5 km kandis on tõus ja langus, mis pole eriti rasked. Hiljem veel kaks tõusu ja nood kaks kilomeetrit on natuke aeglasemad. Siis läheb kergeks kuni viimase kilomeetrini. Viimasel kilomeetril tõusumeetreid küllalt, aga lõpp joostaks ikka juba tahtejõuga ja kiiremalt. 

    Lõpetamine rõõmustas, sest suutsin viimase km joosta kiiremalt ja lõppaeg tuli natuke alla 55 minuti. Ametlik lõppaeg 54.42. Pulss keskmine ja maksimaalne 132/149, tõusumeetreid 85, 171 sammu minutis.

Km-te ajad ja pulss: 

1. km 6:04, 113/134, 

2. km 5:37, 127/138, 

3. km 5:26, 124/133, 

4. km 5:20, 130/134, 

5. km 5:21, 135/140, 

6. km 5:30, 136/143, 

7. km 5:30, 140/147, 

8. km 5:24, 138/146, 

9. km 5:23, 138/144, 

10. km 5:01, 144/149. 

280 lõpetaja seas sain 167. koha, oma vanusegrupis olin viiest osalejast neljas. 

    Peale võistlust aga kanna alune taas valus. Panin end kirja Timeri Tunnijooksule ja tegin peale Valgat veel kaks jooksu, aga valu suurenes ja seetõttu loobusin tollest võistlusest. 

    Viimane jooksmine 1. mail ja rohkem enam joosta ei ole saanud. Läksin arstile, ta määras füsioteraapia ja alustasime ka seal. Määrati harjutused, mida usinalt ka teen. Kahe nädala pärast määrati kaks harjutust juurde. See, mis edasi, sellest kirjutan juba juuni kokkuvõttes. 

    Kui nüüd aprilli juurde tagasi pöörduda, siis kokku kogunes ajaliselt liikumisi ja sporti 24 tundi ja 55 minutit. Seda oli väga vähe. Aga siin olid ka muud segavad põhjused. Alustades uuesti antidepressantidega on paranemine aeglane ja see segas palju. 

    Aprillis kõndisin 37,5 km, jooksin 57,1 km, jalgrattaga sõitsin 40,5 km. Jõusaalis käisin vaid 7 korda, ajaliselt 9 tundi ja 51 minutit. 

    Mais alustasin jooksuga, 7 km, aga see oli esimene ja viimane jooks mais. Samas mingi liikumisvõime sain tagasi. Kokku liikusin ja sportisin mai kuus 52 tundi ja 26 minutit. Sellest jooksin 7 km, kõndisin 105,8 km. Jalgrattaga sõitsin 280 km. Jõusaalis käisin 12 korda, ajaliselt 17 tundi ja 12 minutit. 

    Mis edasi? Kambja Jooksusarja esimene etapp ja Elva Südaööjooks. Jah, ma osalen neil rahulikult ja siis jätan taas jooksmise. Võimalik, et ühelgi poolmaratonil ja Tallinna maratonil ma osaleda ei saa. Kuigi olen mitmel võistlusel kirjas. Mäletamistmööda registreerisin end detsembris ja jaanuaris. Augustis 3 poolmaratoni ja praegu on lootus neil osaleda nulli lähedane. Kas taas paraneb kanna alune kolm aastat? Ma ju vananen ja võimalusi jääb vähemaks ... 

    Kohtumiseni peale Elva Südaööjooksu!

Märts 2026. Jama jama järel.

                             Tere taas!

    Kahjuks on märtsist sportlikku kokkuvõtet vähe. Ajaliselt vaid 42 tundi ja 2 minutit. Joosta sain 22,6 km, ainult lühikesed distantsid. Jõusaalis käisin 10 korda, ajaliselt 14 tundi ja 31 minutit. Jalgrattaga käisin kaks korda sõitmas ja läbisin 35 km. Kõndisin kokku 117,7 km. 

    Miks nii vähe minu kohta? Esmalt muutus valusaks kanna alune, seega jooksmine ja ka kõndimine jäid soiku. Edasi ei jookse-kõnni kuni 19. aprillini. Ehk siis suudan Valgas 26. aprillil 10 km distantsi läbida. 

    Siis hakkas valutama parem põlv. Õnneks hoidmine parandas selle kiirelt ja nüüd korras.     Liiga teeb ka kergelt kulunud vasaku jala põlv. Arvatavasti jõusaalis tõmban end natuke tagasi. Vähemalt raskuste mõttes.  

    Antidepressandi ära jätmine hilissügisel tegi mu aga nii nõrgaks seesmiselt, et ei kannatanud pinget enam välja ja alustasin uuesti. Kuigi 110 päeva olin ilma selle rohuta. Ainus hea, et valisin leebema ravimi ja see ei mõjuta mind nii palju füüsilise sooritusde pealt. Ärevushäire läks lihtsalt nii segavaks, et ei talunud seda enam välja. Lisaks muutusin depressiivsemaks. 

    Plaanid? Kui vaid saaks kanna alt asja korda, siis hakkan taas plaanima. Praegu ootan Valga jooksu. Kui see jalga valutama ei pane, siis ehk osalen ka tunnijooksul mai alguses. Edasi ootan juunis Elva Südaööjooksu ja Kambja jooksusarja, kus enam oma põlve koormata ei plaani. Vaid jooks-kõnd vaheldumisi. Enne tunnijooksu end Ülemiste poolmaratonile kirja ei pane.

    Kirjas olen augustis Kuldiga poolmaratonil ja septembris Tallinna maratonil. Viimane võib minu jaoks toimumata jääda. Ilma ettevalmistuseta maratoni ei jookse. 

    Ja ongi kõik, väga lühike postitus. Kohtumiseni!

Kokkuvõte veebruarist 2026.

                             Tere taas!

    Veebruar oli minu jaoks üsna lahja kuu. Joosta ei saa, korvpallis visata ei saa, suusatamine muutus ka ebameeldivaks antidepressandi võõrutusajal. Seega vaid koertega kõndimised ja jõusaal, natuke ka velotrenažööril, kuigi viimane on meeletult igav tegevus. 

        Liikumisi ja jõusaalitrenne kogunes ajaliselt 57 tundi ja 41 minutit. Sellega võib rahul olla. Aga kõndimised kanna aluse probleemi tõttu lühikesed, vahel harva 3 km. Kõndides läbisin veebruaris 151 km ja aega kulus sellele 29 tundi ja 58 min.

    Eriti tagasihoidlikult treenisin velotrenažööriga. Ajaliselt kokku 4 tundi ja 41 minutit. Muidugi, rattasõit mulle põlve tõttu eriti ei sobi ka, ainult  rahuliku koormusega. Keskmiselt 100 ... 110 watti. 

    Enam-vähem olen rahul jõutreeningutega. Jõusaalis käisin 15 korda ehk siis keskmiselt üle-päeva. Ajaliselt 23 tundi ja 2 minutit. Ja ongi kõik, muud pole midagi siia lisada. 

    Lootsin küll peale Tartu maratoni suusad paariks korraks alla panna, aga antidepressandi võõrutus segab väga. Jõudu lihtsalt selleks ei ole. Kuni 7 ... 8 km jaksan, edasi on vaid kannatus. Ehk juhtub ime ja järgmisel hooajal saan suusatada.                            

    Jooksmisega loodan alustada märtsi keskel ja esialgu vaid 1 ... 2 km korraga. Samal ajal vähendan natuke kõndimiskilomeetreid. Kui kanna alune laseb, siis lisan distantsile kilomeetri või kaks. Enne 26. aprilli Valga-Valka Linnajooksu pikalt ei jookse ja too võistlus ongi päris test, kas saan edasi niipea joosta või tuleb pause teha ja kuidagi hooaeg ära toimetada.  

    Mureks see, et kuna joosta ei saa kevadel piisavalt, siis kuidas ma Tallinna maratoni läbin? Ei taha ju jooksumaratonile kõndima ka minna. Selleks olid meil toredad käimismaratonid. Kahjuks eelmisel aastal neid ei olnud. Ise olen osalenud just Lahemaa käimismaratonil kahel korral ja sellisena on kõndimine suurepärane. 

    Kui Valga jooksu järel jalg tunda ei anna, siis osalen ehk Maastikumaratoni 10 km distantsil. Kui annab tunda, siis ei osale. 

    Hetkel olen pikalt hädas olnud antidepressandi võõrutusega ja oi kui raske see on olnud. Täna on 100. päev ilma Alventata ja ma pole veel korras. Vahepeal olid ülimalt tugevad ärritumishood, mida teistel raske taluda. Siis pulss magades üleval jne jne jne. 

    Kõik probleemid on hetkel mitu korda tugevamad, kõike elan mitu korda raskemini läbi. On ka hirm, et pean ravimi juurde tagasi pöörduma. Ja mis on selle ravimi juures huvitav? See, et osad saavad maha jätta nädalaga! Tean inimest, kes ei saanud sellest üle 9 kuu jooksul ja oma pideva ärritumishoogude tõttu pidi lõpuks hakkama uuesti seda rohtu sööma. 

    Saan aru, et kriisi ajal on need ravimid hädavajalikud, aga neid ei tohi kaua peal hoida. Vajadusel kasvõi vahetada. Kuid arstid on siin kohati ükskõiksed. Mina pidin sööma 7 aastat järjest! Ja nii mõnedki mu sümptomid, mida pidasin depressiooni nähtudeks, olid hoopiski ravimist enesest ... Kunagi ehk teen postituse depressioonist ja ravimitest. 

    Mis on hea olnud? Kuigi veebruar oli kohati väga külm, siis päikest oli seetõttu palju ja talv oli ilus. Kuigi kodus põeti mitu korda viiruseid, siis ma ei haigestunud kordagi. Ja mis veel imelikum, ravimi lõpetamise järel ei karda ma enam nii palju tuult. 

    Kohtumiseni järgmisel korral!