kolmapäev, 23. september 2020

Hetkeseis.

     Septembris olen püüdnud natukene joosta. Mitte iga päev, aga kolme päeva kohta keskmiselt kaks korda.  Kevadel registreerisin end Linnamaratonile ja püüdsin selleks natuke valmistuda. Samas jala seisund selline, et teadsin ette, mingit maratoni ei tule nii pea. Ka poolmaratoni mitte, kuigi võhma seisund selline, et aeglaselt saaksin sellega hakkama. Leppisin siis 10 km jooksuga. Seegi esimene võistlus medaliga peale Moskvas veebruaris joostud maratoni.



    Kand on valus ja see tükk kannas, kõõluse taga, segab ikka väga. Tuim ja tundetu piirkond on tasapisi vähenenud, kuid päris korras ka selles suhtes seis veel pole. Ühel päeval saan joosta, teisel lööb peale jooksu valu. Üle 10 km pole korraga jooksnud, põhiliselt jooksen 5 ... 7 km korraga. N.ö. aeglane sprint.

    Ootasin väga ortopeedile uuesti pääsemist ja täna ehk siis 23.09.2020 ma sinna ka pääsesin. Pikka juttu ei tehtud, sain hoopis süsti toimeainega triamatsinoloon. Kanda süsti saada oli päris mõnusalt valus. Miks mõnusalt valus? Sest süst peab olema valus ja rohi mõru! Mis ravimid nad muidu ikka on. Pealegi oled ravimiga nõus vaid siis kui tõesti häda käes. Üldse on tänapäeva ravimid, eriti laste omad, liiga hea maitsega. Ja pole siis ime kui mõni lastest, saades vanemate või vanavanemate rohukoti kätte, võivad mõnd rohtu maitsta ja mürgituse saada.

    Antud loo juures on kurb aga see, et teist aastat järjest ei saa ma Linnamaratonil osaleda. Arst lihtsalt ei lubanud. Esimesed päevad ei tohi ka kõndida, siis hakkan vaikselt jalutama. Alles 10 päeva möödumisel võin alustada jooksmisega, kuid vähehaaval ehk siis esmalt vaid ühe km kaupa. Hiljem võib koormust aeglaselt suurendada. Seega ei mingit võistlust lähiajal. Seega jääb taaskord ära ka Suure-Munamäe - Võru jooks. Juba viies aasta järjest jääb seal mul jooksmata. Sinnani küll veel ligi 4 nädalat, aga vist väheks jääb. 14,1 km pole küll palju, aga ei julge veel nii kiirelt kanda koormata. 

    Kui kahe kuuga asi ei parane täielikult, siis ortopeedile tagasi ja saan veel süsti. Vastik jama! Veebruarist alates jalg vigane ja seda vaid ühe vale jalanõu tõttu ühel maratonil. Lugejad muidugi teavad, aga kordan mõne algaja jaoks, kes seda peaks lugema, et võistlusele ja just pikemale distantsile minnes ära katseta uute või tundmatute jalanõudega. Selleks on kodukant ja meeldivad jooksuelamused seal. 

    Seega taas kurb aeg, sest mingi aeg ei saa midagi teha. Ehk sõidan siis rattaga kui ilma on. Minu jaoks peab aga soe olema, muidu olen taas haige. Käisin mõni päev tagasi kui oli natuke üle 20 kraadi sooja, sõitmas tuulise ilmaga ja taas nina seest puru. Pidev tativool, pidev väsimus. See väsimus asub mul lauba, silmade ja põskede piirkonnas. Mis siis veel saab kui sügisesed jahedad ilmad lõplikult kohale jõuavad? Tuuline on niigi ... 

    Kui ka olen nüüd kodus jooksnud, siis võhma erilist ei ole ja jooksen üsna aeglaselt. Nagu võhm 2018 sügisel depressiooni tulekuga kahe kuu jooksul kadus, nii on ta minu jaoks kadunuks jäänud siiani. Üksikuid kilomeetreid suudan joosta alla viie minuti km, aga sedagi siis kui juba paar-kolm km end soojaks joostud. 

    Kehakaal sai väga tõsiselt käsile võetud ja 86 kg on asendunud 82 kiloga. Aga kergelt treenides ja vähe süües on tihti nõrk olla. Siis on ka säärtes tõmblused tugevamad. Seega ühtlase jutiga maha võtta ei saa, vaid jupi-kaupa. Kui aasta lõpuks alistan 80 kilo, siis olen rahul. Kevadeks ehk siis aprilliks veel paar-kolm kilo maha ja siis võib end taas inimesena tunda. Kaalu mõttes. Väsimuse tõttu pole enam kaua inimese tunnet, vaid üksikud hetked. 

    Mingil hetkel kirjutan postitused ka 2018 ja 2019 võistluste kohta. Seniks kohtumiseni!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar