Ülemiste ööjooks 2025. Poolmaraton.

                             Tere taas!

    Sel korral kirjutan Ülemiste ööjooksu poolmaratonist. See toimus laupäeva õhtul, 16. augustil. Start kell 21.00. Trass on 4 ringi, igal ringil vaja läbida kaks parkimismaja alt ülese välja. Mitte treppidest, vaid autodele mõeldud teel. Mõlemad majad kokku annavad umbkaudu 2 km distantsi, millest pool on tõus. Seega 8 korda parkimismaja alt ülese, tõusumeetreid koguneb päris palju. Minu kella järgi oli neid sel korral 228. Alati võib arvestada, et see pole 100% täpne, vaid enam-vähem. 

    Raja igal ringil üks joogipunkt, millest jahedama ilmaga piisab täiesti. Kuumemaga võib väheks jääda, aga kahel esimesel korral oli ilma jahedapoolne ja väga vihmane ning tuuline. 

    Me Crisiga startisime selliselt, et umbes kell 6 õhtul olla kohal. Nii ka läks. Otsisime võimalikult hea parkimiskoha, et hiljem kergelt välja pääseda. Koht tunduski hea, aga hiljem selgus, et välja ei pääsenud nii nagu lootsin.

    Liikusime Ülemiste keskusesse, kus võtsime välja stardimaterjalid. Siis kohvikusse, kus sõime kergelt. Peale seda kolasime spordipoodides. Soovisin veel üht paari jalanõusid, aga kui mulle miski sobis, siis ei sobinud hind ja kui hind sobis, ei olnud minule õige jalanumbriga tosse. 

    Üllatas Adidase pood, kus mõnele mudelile oli juurde märgitud, et 30 päeva jooksul võid mudeli tagasi tuua kui jooksmiseks ei sobi ja joosta võis sellega mitmeid kordi.

    Edasi riiete vahetused, muud vajalikud käigud ja oligi stardikoridori minek. Cris otsis koha natuke eespool, mina jäin ehk keskele või kolmanda veerandi lõppu. 

    Start kell 21.00. Osalejaid oli sel korral rohkem kui aasta tagasi ja oli üsna tihe. Imelikul kombel hüppas pulss kiirelt ülese, minu kohta kõrgeks. Ja pingutada ei jaksanud nii palju kui soovisin. Esimene parkimismaja tui kergelt, aga peale seda tundsin raskust. Aeg üldse ei rahuldanud. 

    Hakkas sadama. Teise parkimismaja võtsin enda kohta hea hooga ja pulss oli tipus juba päris kõrge. Peale seda natuke tiirutamist, siis joogipunkt. Kuna distantsi pikkust parkimismajade tõttu ei tea, ei saanud ka oma keskmist km tempot teada. Esimese ringi lõpus oli nii raske olla, et võta või tempo maha. Õnneks pidasin vastu. 

    Esimese ringi ajaks sain 27.39. Sellise tempoga ma eelmise aasta ajaga ei konkureeri. Siis oli lõppaeg 1.46.59. See tekitas masenduse, kuigi pingutasin kõigest jõust. 

    Teise ringi esimese parkimismaja lähistel jälle raske hetk, mõtlesin isegi korra kõndimisele. Parkimismaja tõus õnneks kaotas selle soovi. Tõusudel ma pidevalt parandan oma kohta, tasasel maal mitte nii palju. Igatahes teise parkimismaja alt üles läbisin sama ajaga nagu esimesel ringil. 

    Teise ringi lõpul tundsin veel raskust, aga sundisin end edasi pingutama. Ringi lõppedes oli üldaeg 55.14, mis andis teise ringi ajaks 27.35. Nüüd oli selge, et kaotan päris tugevalt oma eelmise aasta tulemusele ja enam pead sellega ei vaevanud, kuigi nukraks tegi. 

    Kolmandal ringil leidsin stabiilsuse ja nüüd kuni lõpuni enam raskust ei kogenud. Vihma sadas korralikult ja kohati lausa pladinal, meenutades aasta tagust jooksu samas kohas. Parkimismajad võtsin kergelt, teise maja 2 sekundit kiiremini kui eelmistel ringidel. 

    Vihm tegi muidugi parkimismajad libedaks ja tuli end laskumistel väga kontrollida. Teisel ja kolmandal ringil jõin joogipunktis. Ja siis kolmanda ringi lõppu, kus õde mulle veel kaasa elas, kuigi seisjale on vihm midagi muud kui jooksjale. 

    Kolmanda ringi lõpetasin üldajaga 1.22.50, ringi aeg tuli 27.36. Seega väga ühtlane jooks. Neljandat ringi võtsin natuke kiirema tempoga, eriti kergelt tuli teine parkimismaja. Kahjuks seal selle ringi tõusu eraldi enam ei mõõdetud, aga küllap see kõige kiirem oli. 

    Joogipunktist tuhisesin mööda ja edasi finiši poole. Aeglasemaid jäi kohati ka ette, aga üldiselt käitusid ka aeglased sel aastal paremini kui aasta tagasi. Rada muidugi suuresti vees ja jalad täiesti märjad. Ühtpidi oli hea lõpetada, aga ikka ei mahtunud pähe, miks ma eelmise korraga võrreldes nii palju aeglasem olin. Vorm  umbes sama, mis eelmisel korral. 

    Ametlik lõppaeg 1.50.02, viimase ringi aeg  27.12, mis päeva parim ja võimaldas ka negatiivse spliti. Eelmise aasta tulemusele jäin alla 3 minutit ja 3 sekundit. Segased tunded jäid terveks õhtuks. Lõpetada oli hea, aga kogu aeg keerles peas küsimus, miks? 

    Distantsi pikkuse puhul tuleb arvestada sellega, et parkimismajad on mõõdetud selliselt, et maja autosid täis, aga paljud korrused olid autodeta ja nii sai igal korral vähem maad seal läbitud. Umbkaudne arvestus näitas, et tegelik läbitud distants võis olla 20,4 km. Kiiremad lõikasid neis kohtades suurema kiiruse ja kaare tõttu vähem.

    Crisil läks hästi, ta sai aja 1.41.13. Ametlik uus poolmaratoni rekord, aga tegelikkuses mitte. Aga aeg oli ikka hea, arvestades raja raskusastet. Naistest sai ta üldse 11. koha, mis ju väga hea. Ta on saavutanud umbes selle taseme, mis oli mul enne haigestumist 2018. aastal. 

    Tegime pilte, aga minust ei kõlvanud need kuhugi. Nibud puru ja särk korralikult verine. Medal meeldis, kingikott mitte. Õigemini selle sisu. Edasi vahetasime riided ja sõitsime koju.

    Järgmisel päeval tabas mind väga ebameeldiv üllatus. Nimelt oli põlv seest kogu ulatuses valus. Ja asi kohe nii kehv, et istumist ei talunud. Peale istumist esimesed sammud valusad ja liikusin kui lombakas. See masendas mind väga ja kartsin, et hooaeg võib olla läbi. Sellest, mis edasi, kirjutan järgmises postituses. 

    Kui natuke arutleda veel mu tulemuse ja vigastuse üle, siis küllap jättis oma jälje teisipäevane Kambja-Nõo jooks, kus enda kohta pingutasin palju ja neljapäevane pikk jalgrattasõit. Just see viimane oleks pidanud jääm tol korral sõitmata.

    Aeg 1.50.02, 453 osaleja seas olin 199. Omavanuste seast olin neljas, osalejaid 11. Meestest olin 313 osaleja seas 165. Seega natuke üle keskmise ehk siis teise poole alguses. Minust kiiremad olid ka 34 naist. 

    Piltidega taas üks suur jama. Nimelt neid õieti ei tehtudki. Minust vaid 1 pilt, enamustest mitte ühtki. Kahe võistluspäeva kohta vaid natuke üle 1500 pildi on selgelt halb! Eelmisel aastal ajas sportfoto mõlema päeva tulemused lootusetult sassi ja ma ei saanud paljudest piltidest mitte ühtki osta. Miks? Sest andmed neil valed. Kas vale oli nimi või distants. Sel aastal oli kuupäev vale. Kui sportfotoga aasta tagasi ühendust püüdsin võtta, siis keegi seal ei vastanud. 

    Kohtumiseni järgmisel korral, mis pole kuigi kaugel. Mõne päeva pärast teen uue postituse selle kohta, mis minuga edasi sai.

    Kohtumiseni!