2024 aasta 3 esimest kuud.

             Tere!

    Kuna tegusid on olnud vähe, siis ei hakanud iga kuud eraldi kokku võtma. Põlv oli endiselt valus ja käisin perearstil. Tehti röntgen ja näha oli kerget kulumist. Saadeti edasi ortopeedile, lisaks ultraheli. Kirjutati ka retsept põlve ortoosile. Ostsin mingisuguse ära ja kasutan seda sealt alates iga päev. Etteruttavalt saan öelda, et sellest on palju kasu tulnud. Mitte, et põlves enam üldse valu ei tunne, natuke ikka tunnen, aga järjest vähem. Ortopeed arvas, et põlve liigeses kulumise alged ja andis omad soovitused. Joosta lubas ortoosiga esialgu 5 km, soovitas kergema koormusega sõita ka jalgrattaga. Andis ka saatekirja taastusravile, aga aegu selleks lihtsalt ei ole. Milleks meil meditsiin selliseks "arendatud"?

    Parema õlaga ootasin kutset operatsioonile, aga minuga ei võetudki ühendust. Õlg küll natuke parem, aga teatud liigutused võimatud ning jõusaalis ei saa seda kätt üldse kasutada. 

    Suusatamisvõimet endiselt ei ole, treeninguga pulssi rahulolekus alla ei saa, pulss ei lähe ka liiga kõrgele, enne on hing kinni. Mõni päev tagasi alavormis olles, oli keskmine pulss natuke üle 120, aga jõudu ei olnud ja vaevu venisin, endal hing kinni. Ka depressioonist pole päris lahti kahjuks saanud. Jaanuaris olin  kergelt viiruses ja trenni teha sai vähem tavapärasest. Jaanuaris julgesin joosta korraga 2 km korraga, peale ortoosi kasutamist aga 3 km. Peale ortopeedil käimist jooksen pea iga päev 5 km, vorm on kehv, kaalu number on suur. Talve lõppedes on mu kehaline koormus tublisti suurenenud, vaid ühe korra päevas söön kõhu täis, hommikul kerge eine ja muul ajal õuna ning toorest porgandit. Kaalunumber aga allapoole ei liigu ja ma ei oska enam midagi ette võtta. Päris näljas ka olla ei suuda. 

    Nüüd siis väike kokkuvõte kuude kaupa.

    Jaanuar.

    Jõusaalis käisin kokku 6 korda, ajaliselt 11 tundi ja 24 minutit. Korvpalli mängisin 4 korda, kokku kulus aega mängimise ja harjutamise peale 6 tundi ja 29 minutit. Kõndimas käisin 15 korda, läbides kokku 62,8 km. Jooksin vaid 7 korda, mille jooksul läbisin 19,4 km. Muide, aastat alustasin 1. jaanuaril 2,5 km jooksu ja 5,66 km pikkuse kõnniga. 

    Veebruar.

    See kuu tuli liikumise poole pealt juba natuke tegusam. Suusatamas küll ei käinud, kuid just kõndida sai piisavalt. Jõusaalis käisin kuus korda ja kulutasin sellele aega 10 tundi ja 20 minutit. Korvpalli mängisin kolm korda, aega kulus selleks 4. tundi ja 43 minutit. Kõndimas käisin 23 korda ja kokku läbisin 130,4 km. Jooksmas käisin 14 korda(neist 2 korda sees), üldiselt 3 km korraga, ühel korral  5,27 km. Viimasel sain keskmiseks km ajaks 6.07. Pulsi maksimum ühel tõusul 144 l/min. Kolme km jooksude puhul oli km keskmine aeg vahemikus 5.25 ... 6.25, enamus jooksudest siiski alla kuue minuti km kohta. Ühtpidi tore, et joosta sain, aga 3 km pole mulle mingi jooks. Enim meeldib korraga joosta 8 ... 12 km. 

    Märts.

    See kuu oli jooksu mõttes juba parem. Arst lubas joosta korraga 5 km ja alates 12. märtsist hakkasingi 5 km kaupa jooksma. Muidugi on seda vähe, aga parem ikka kui 2 või 3 km. Korvpalli käisin mängimas 4 korda. Ajaliselt 7 tundi ja 25 minutit. Jõusaalis ei käinud kordagi, kuna ligemale kuu aega tegelesin metsa tööga ja koormus minusuguse kohta suurem kui jõusaalis. Jalgrattaga sõitsin 17,2 km. Kõndisin 219,6 km. Ise ka imestan, kuidas nii palju kilomeetreid kogunes. Natukese valmistas rõõmu ka jooksmine, kuna üle pika aja jooksin kuus üle saja km. Jooksmas käisin 27 korda ja kilomeetreid kogunes 117,5. Korraks ilmnes tugev vormi langus, aga see kestis õnneks vaid 3 päeva. Maksimumkiirust ei ole põlve tõttu julgenud teha. Km-te keskmised ajad 5.21 ... 6.02. Pulsi seis natuke paranenud, vo2max on kerkinud 49 peale. 

    Kui midagi lisada, siis panin end kirja Valga-Valka 10 km jooksuvõistlusele 21. aprilliks. Ka Elva Südaööjooksule registreerusin. Mõtlen esialgu ka kahele poolmaratonile, aga põlve vastupidamises ei ole kuigi kindel. Võimalik, et osalen 29. juunil Liepaja poolmaratonil ja 27. juulil Jelgava ööjooksu poolmaratonil. Liepajas ei ole kunagi soojal ajal käinud, kuid tervemana olen seal jooksund enda kohta hästi. 2018.aastal sain seal ajaks 1.41.39 ning 2017. aastal 1.41.25. Need jooksud olid varakevadel jahedate ilmadega. Kui põlv ja tervis lasevad, siis väga salamisi loodan sügisel läbida ühe maratoni. Ei välista osalemist ka ühel käimismaratonil. 

    Maastikumaratonil ei osale ja seda seetõttu, et korraldajad muutsid jooksu ära. Kaotati traditsiooniline jooks Otepäält Elvasse, kõik stardid ja finišid koos Elvas. Lootsin, et eelmine aasta oli erand, kahjuks aga mitte. Ei meeldi mulle traditsioonide muutused. Kui miski toimib ja on seda juba kaua toiminud, siis las võistlus selliseks ka jääda. Teine muutus on Rakveres, mis on olnud ju ülimalt populaarne. Ometi on sealne "ööjooks" muutunud õhtujooksuks ja kaotati ka poolmaraton. Asemele on tulnud Ülemiste, kuid seal ruumi väga vähe ja ülerahvastatus on juba end tunda andnud. Ruumi seal aga 10 km ringi jaoks lihtsalt ei ole. 

    Kohtumiseni järgmisel korral!

Kokkuvõte aastast 2023.

                     Tere taas! 

    Aastat kokku võttes mainin esmalt, et jaanuaris paranesin puusavigastusest, kuid see tuli augustis tagasi. Septembris tekkis mingi vigastus põlve, mis siiamaani mind vaevab. Sellega lähen mingil hetkel arstile, kuna nii kaua ei saa  kõõluse vigastus paraneda. Jõusaali ja mingil määral ka korvpalli segas õlavigastus, mis süvenes septembri alguseks. Magada, pikalt kõndida on valus, jõusaalis saan treenida vaid vasakut kätt. Ootan operatsiooni, mille kohta veel mingit infot ei ole. 

    Aasta esimene jooksuvõistlus oli 14. mail, mil Maastikumaratonil jooksin 10 km ajaga 55.24. Kartsin halvemat, ainult päris lõpus väsisin.

    13. juunil osalesin Kambja jooksusarja esimesel etapil ja läbisin 2 ringi ajaga 57.58. Ametlikult on distantsiks 10 km, tegelikult aga umbes 9,4 km. Kartsin halvemat. Aeg ju tundub kehva, aga Kambja on ka väga raske.

    16. juunil osalesin Elva Südaööjooksul. 10 km ajaks sain 52.17. Kusjuures teise poole, mis natuke raskem, jooksin oluliselt kiiremini. See üllatas igas mõttes ja hakkasin tulevikku lootusrikkamalt vaatama.

    30. juunil osalesin Hellenurme Suvejooksul. 10 km ring, kus esimene pool raskem. Ajaks sain 56.29, mis oli pettumus.

    29. juulil osalesin Jelgava Ööpoolmaratonil ja sain seal ajaks 1.58.32. Lootsin paremat.

    8. augustil osalesin Kambja jooksusarja kolmandal etapilt. Kaks rasket ringi ja ajaks sain 56.48. Olin tulemusega rahul. Peale haigestumist 2018. aasta septembris/oktoobris, oli see mu paremuselt teine tulemus Kambjas.

    11. augustil osalesin Öö(õhtu)jooksul Ülemistel. Soovisin Elva tulemuse üle joosta, kuid esimene ring selleks palju lootust ei andnud. Teisel ringil leidsin eneses piisavalt jõudu tempot oluliselt tõsta ja sain 10 km ajaks 50.07! Vaid 8 sekundit jäi puudu, et alistada 50 minutit. Peale haigestumist üle viie aasta tagasi, oli see minu kiireim 10 km. Lootsin, et Linnamaratonil jooksen selle aja üle. 

    Edasi takistasid vigastused mu osalemisi võistlustel ja mitmel makstud võistlusel jäi osalemata. Nii Tartu Suvejooksul kui ka Valmiera poolmaratonil. 7. oktoobril Linnamaratoniks ma korras ei olnud ja loodetud hea tulemus jäi jooksmata. Jala tõttu sain osaleda vaid 10 km distantsil ja ajaks sain 52.21.

    Kahjuks nii vähestel võistlustel vaid osaleda saingi. Parem siiski kui kahel varasemal aastal. 

    Kui aasta kokku võtta alade kaupa, siis jooksin 1152 km, kõndisin 1345 km. Korvpalli mängisin 49 tundi ja 40 minutit.. Jõusaalis rassisin 142 tundi, korra ka suusatasin 15 km ja jalgrattaga läbisin 838 km. Kokku tegin erinevat trenni aasta jooksul 598 tundi.

    Aasta saatsin ära ja uue võtsin vastu kesköise kõndimisega.

    Kohtumiseni!

Kokkuvõte sügisest 2023. Lisaks Linnamaraton.

                     Tere!

    Pole mitu kuud kirjutanud, kuna ei olnud midagi erilist kirja panna. Lõpetasin sellega, et põlv jamab ja joosta saan väga vähe, lisaks ei saanud õla tõttu midagi teha. Põlv teeb siiani vaeva ja ei kavatsegi paraneda. Õla kohta tean nüüd seda, et seal on mingi "lihase/kõõluse pitsumine" ning labrum on vigastatud. Viimane siis luuline vigastus. Ortopeedile minek 6. detsembril ja näis, mis ette võetaks.   

              Igatahes jõusaalis teen vaid vasakule käele trenni, paremaga ei saa midagi teha. Korvpallis on kohati päris valus, eriti söödud ja poolhaagid parema käega. 

    Kuude kaupa eraldi olid mu tegemised järgmised. Septembris sõitsin jalgrattaga ligi 177 km, kõndisin 231 km, jooksin vaid 31 km. Jõusaalis ligi poolteist tundi. Korvpalli mängisin natuke üle 7 ja poole tunni.

    Oktoobris mängisin korvpalli üle 7 tunni, jõusaalis olin 4 ja pool tundi. Jooksin 50,65 km ja kõndisin 56,5 km.

    Novembris mängisin korvpalli 7 tundi, jõusaalis 5 ja pool tundi, jooksin 39,66 km ja kõndisin 110,4 km. Üsna tagasihoidlikud numbrid jooksmises ja jõusaalis. Korvpalli on saadud mängida ja kõndida piisavalt.

    Oktoobris osalesin Tartu Linnamaratonil. Kahjuks vaid 10 km distantsil. Enamat põlv ei võimaldanud. Vahele jäi 4 aastat järjest. Eelmine jooks oli mul Tartus suurepärane, jooksin 2018. aastal uue isikliku rekordi maratonis. Edasi on tervis ainult jamanud. 

    7. oktoobril oli ilm kehv, jahe ja väga tugeva tuulega. 10 km rada küll selline, et igal pool tuul ei sega, aga kui segama pääses, siis korralikult. Ilma tõttu läksin kohale n.ö. viimasel minutil. Sain Crisi käest stardimaterjalid ja edasi riideid vahetama. Kiire käik ka wc-sse ning starti ja paari minuti pärast juba kõlaski stardipauk. 

    Stardijooneni kulus 10 sekundit. Kuna lootsin salamisi 50 minuti alistamist, siis olin lootusrikas, et stardis nii vähe aega kaotasin. 1. km aeg andis ka lootust, kuigi tundus, et oleks pidanud natuke rahulikumalt alustama. Aeg 5.02. Juba teise km lõpus tekkis 50 minuti alistamises kahtlus, sest selle aeg tuli vaid 5.18. Lohutasin end, et see tõusuga km ja küll tempo taastub. 

    3. km tõi ajaks 5.12, neljas 5.06. Sõpruse sillal tuul ei seganud, kuna puhus osaliselt tagant. 5. km aeg aga masendas, 5.12. Ei suuda ma selles seisus teise poolega 70 sekundit tagasi joosta. Miks? Sest tuul hakkas nüüd rohkem segama ja millegipärast oli pulss liiga kõrge. Ülemistes oli just pulss hea ja see võimaldas tugeva teise poole. Nüüd püüdsin vaid kuidagi tempot säilitada. 

    Ei õnnestunud, 6. km aeg 5.16. Edasi oli rajal väike üllatus, ei jooksnudki Kaunase eest, vaid hoopis tagant. Kuna rajal muud muutust ei olnud, siis see tegi distantsi siiski 30 ... 40 meetrit pikemaks. Seegi lisab ajale vähemalt 10 sekundit. Seega lootused kustusid lõplikult. 7. ja 8. km ajad 5.24. Ühesõnaga tuleb teine pool ka kindlalt aeglasem kui esimene. See pole mulle aga omane. Ju midagi oli ka tervisega lahti, sellest andis märku pulss. 

    Supilinnas kulgev 9. km tõi ajaks 5.17, seega päris läbi ma õnneks ei olnud, kartsin ju tempos veelgi alla jääda. Viimaseks km-ks võtsin kõik jõuriismed kokku ja püüdsin anda endast maksimumi. Pulssi enam ei vaadanud, vaid lihtsalt vaeveldes andsin endast hetke maksimumi. Viimase km aeg päeva parim, 4.48. See aga rõõmustas vähe, kuna lõpuaeg alla igasugust lootust: 52.20. Isegi raskema rajaga Elva ööjooksul õnnestus paremini, eriti just teine pool.

    Koos kõndijatega sai 10 km distantsil aja kirja 1368 jooksjat. Ametlik lõpuaeg tuli 52.21, koht 348. Oma vanuste seas olin 19. kohal, osalejaid 48. Vaatasin lõpuaegu ja oleksin tervena omavanuste seas olnud kolmas või neljas. Vaat mida siis teeb depressioon ja ravimid. Näostki näha, et kõik ei olnud tol päeval korras.

    Mis edasi? Esialgu olen põlve tõttu hakanud korraga vaid 2 km jooksma ehk see aitab. Igatahes septembrist alates pole põlves olnud mingit muutust, mis teeb natuke ärevaks. Kas on hoopis põlveliigesega mingi jama? Eks näis. Võistluseid ei planeeri, kuigi Narvas oleksin jooksmas käinud, kuid nii lühikese distantsi pärast nii kaugele sõitma ei hakanud. 

    Püüan hakata suusatamas käia, kui organism võimaldab. Kaotasin ju suusatamisvõime samuti depressiooni tulekuga 2018. aasta sügisel. Enne seda suutsin Haanja maratonigi läbida, nüüd on tõusud ületamatuks takistuseks muutunud. 

    Ligadi-logadi siiski edasi! Kohtumiseni!

    

    

Suvi 2023.

                         Tere!

    Eraldi kokkuvõte erinevatest suvekuudest jäi tegevuste vähesuse tõttu kirjutamata, õigem siis kogu suvi korraga kokku võtta.

    Esmalt tervislikust seisust. Mais ilmutas end taas vigastus puusas ja reie ülaosas, mis väga segab jooksmist. Kõndida laseb see häda aga vabalt, ka rattasõit pole probleemiks. Jooksukoormuse vähendamine ei lubanud vigastusel tõsiseks areneda ja nii suutsin juuli lõpu poole juba üsna pikki vahemaid joosta. Jooksin ka Jelgavas poolmaratoni. Peale Jelgavat oli aga viga minna jõuga kümmet km-t jooksma. Vigastus taas süvenes ja pidin jooksukoormust veelgi vähendama. 

    See tuli mingil määral kasuks, kuna suutsin Kambjas 10 km joosta ning Ülemistel jooksin 10 km distantsil oma viimaste aastate parima tulemuse. Järgmiseks eesmärgiks oli Skehcersi Suvejooks Tartus. See jäi aga ära, kuna vigastus segas liiga palju.

    Augusti lõpus tabas mind aga eriti halb vigastus. Vasaku jala põlve siseküljes tekkis parajalt tugev valu ja tundsin selle vigastuse ära. Kahel korral on see mind vaevanud, nüüd siis kolmas kord. Tegu mingi kõõluse vigastusega ja nüüd tõmbasin koormuse nulli lähedale. Masendas see, et septembri algusesse planeeritud Valmiera poolmaraton tuli ära jätta.

    Kaks nädalat ei jooksnud sammugi, edasi olen üle päeva 2 või 3 km korraga jooksnud. Põlve seis on läinud paremaks, kuid terve see ei ole. Seetõttu jätsin planeeritud poolmaratoni oktoobris Tartus sinnapaika ja registreerisin end vaid 10 km distantsile ja vaid selleks ettevaatlikult harjutangi.

    Edasi kirjutan ühest teisest vigastusest, mis arenenud pikalt ja on nüüd talumatuks muutunud. Nimelt tegin talve lõpus oma paremale õlale jõusaalis liiga. Pidin jätma kõik käega harjutused sinnapaika. See pole mind aga aidanud ja vigastus on muutunud üha hullemaks. Lõpuks arenes asi nii kaugele, et pidin arstile minema, kuna kätt tõsta enam ei saanud. Rõntgen näitas, et labrum on vigastatud. Edasi ootan ultraheli uuringut ja käin füsioteraapias. Valu on nii hull, et ka praegu kirjutada raske. Korvpalli küll mängin, aga pingutada saan vaid kaitses, sööta ja visata ei suuda. Isegi kõndides on õlas valu kui käsi rippuvas asendis hoida. Ka mobiili ei saa üle mõne minuti paremas käes hoida.     

    Eks näis, mis saab. Hoiatus aga kõikidele algajatele, jõusaal pole sugugi ohutu koht ja "jõu" näitamine esimesel aastal on ohtlik. Jalgu olen edasi saanud treenida ja see on rattasõidul positiivse tulemuse toonud. Väntan raskemate käikudega kui aasta või kaks tagasi. 

    Kui nüüd suvekuud kergelt kokku võtta, siis esmalt juuni. Jooksin 120,63 km, kokku ajaliselt 11 tundi ja 40 minutit. Kõndisin 193,35 km, ajaliselt 36 tundi ja 49 minutit. Jalgrattaga sõitsin 172,38 km, ajaliselt 7 tundi ja 51 minutit. Jõusaalis olin 13 tundi ja 19 minutit.

    Juulis jooksin 142,2 km, ajaliselt 23 tundi ja 38 minutit. Kõndisin 157,8 km, ajaliselt 40 tundi ja 54 minutit. Jalgrattaga sõitsin 246,8 km, ajaliselt 11 tundi ja 3 minutit. Pikim sõit 34,47 km. Jõusaalis olin 11 tundi ja 46 minutit. 

    Augustis jooksin vaid 86,74 km, ajaliselt 8 tundi ja 23 minutit, pikim jooks 10 km. Kõndisin 186,74 km, ajaliselt 36 tundi ja 37 minutit. Pikim kõnd 12,12 km, jõusaalis olin 5 tundi ja 6 minutit, jalgrattaga sõitsin 242,7 km, ajaliselt 11 tundi ja 36 minutit. Pikim sõit 60 km. 

    Kokkuvõtvalt sain joosta väga vähe, jalgrattaga enda kohta parajalt ning kõndida piisavalt. 

    Kohtumiseni!

Ülemiste ööjooks 2023.

                             Tere!

    Eelmisel aastal arvasin, et enam 10 km pärast Tallinnasse ei tule. Kuid võta näpust, otsustasin siiski ka sel korral osaleda. Puusapiirkond küll ei olnud korras, kuid lootsin siiski normaalselt joosta. 3 päeva varem osalesin Kambja raskel rajal, kus saavutasin kahe viimase hooaja paremuselt teise tulemuse. Samas oli üsna raske ja tempo tundus aeglasem kui tegelikult oli. 

    11. augustil otsustasin süüa mitu korda, aga korraga kõhtu täis ei söö. Ning ennekõike kergemini seeditavat toitu. Ehk õnnestub selliselt joosta loodetust paremini. Eelmise aasta tulemust (51.29) ei julgenud lootagi üle joosta, ehk suudan Elva Südaööjooksu lõpuajaga (52.17) samaväärselt lõpetada. Nii mõnelgi päeval tundus, et hea kui 55 minutigagi selle distantsi Ülemistel läbin. Vaadates osalejate arvu, oli selge, et start tuleb sel aastal veelgi tihedam. Seega esimese km aeg tuleb üsna aeglane.

    Kell 16.15 alustasin kodunt sõitmist, õe võtsin peale Lõunakeskusest ning sealt alustasime sõitu kell 17.00. Umbes 19.15 olime kohal ja auto parkisin Ülemiste keskuse siseparklasse nagu kahel eelneval aastalgi. Võtsime Silviaga välja stardinumbrid, Cris tuli niisama kaasa toetama. 

    Edasi kerge söök Lidos, siis kolasin mööda keskuse spordipoode. Aeg justkui lendas ja poole 10 paiku sai jooksuriided selga ja -jalanõud jalga pandud. 

    Uurides nimekirja, ilmnes, et olen esimeses stardigrupis ehk esimese 500 startija seas. See sobis. Enne starti ka ilutulestik. Sel korral oli kas tuul teisest suunast või muudeti natuke ilutulestiku asukohta ja mingeid jääke jooksjatele peale ei kukkunud. 

    22.00 ja start. Väga tihe ja külje pealt pressisid end osad vahele, kuna stardijoonel läbipääs üsna kitsas. Aega kulus stardijooneni 25 sekundit ja edasi sai juba kergelt sõrkima hakatud. Tänavale jõudes sai juba jooksma hakatud ja kuigi oli väga tihe, siis eriti me üksteist ei seganud. Osaliselt vist seetõttu, et stardis eespool olime vastavalt eelmise aasta tulemustele. 

    Pulss läks kiirelt 130 peale ning tempo oli alguse kohta ehk kiiregi. Olles sel hooajal üsna kehvalt kodus jooksnud, siis panin sihiks, et esimese ringi jooksen aeglasemalt ja hea kui km keskmine tuleks 5.20 kanti. Teise poole lootsin läbida  umbes 5.10 km ajaga. Mingil hetkel järsk pööre vasakule ja siis sai 1. km täis. Kui algus maha arvata, siis stardijoonest alates km aeg 5.25. Nii tiheda jooksu kohta päris hea. Teine km on paras pöörete virr-varr, lõpuks ka parkimismajja, kust jooksime kolmandale korrusele ja teiselt poolt alla. GPS selles hoones ei võta, kuid sammude järgi kell mingi arvestuse siiski teeb ja teise km ajaks sain 5.11.

    Edasi pöörded, siis pikem sirge lõik, kus ka joogipunkt. Kuna seal oli rahvast väga palju, ei hakanud joogi laudadele lähenemagi. Siis raja kõige ebameeldivam, kuigi huvitav koht. Tagasipööre ja siis läbi mingi suure hoone. Pinnas seal killu ja mingi puru segu, mis tempot alandab. Hoones sai läbi 3. km ja selle aeg tuli 5.03! Peale hoonet veel jupp maad halval pinnasel, siis kerge tõus ja peaaegu tagasipööre. 

    Edasi ligi 1,5 km pikkune sirge. Alguses õrnalt tõusev reljeef, aga umbes poole km pärast hakkab reljeef aeglaselt langema. Püüdsin end tagasi hoida, et jääks jõudu teiseks ringiks, kuigi 4. km aeg tuli siiski 5.04. Pulss aga juba 140 kandis ja hakkasin muretsema.

    5. km on algul endiselt sirgel, aga siis järjest 4 pööret, neist 1 tagasipööre ja esimene ring sai täis. Viienda km aeg 5.07, küllap pööramiste tõttu natuke aeglasem. Stardipaugust oli möödunud 26.13. Hakkas tunduma, et ehk suudan isegi eelmise aasta tulemusega sama aja joosta ja see oli rõõmustav.

    Kuuendal ja seitsmendal km-l hoidsin end tagasi, et lõpu poole tempot tõsta. Pidevalt kalkuleerisin enda lõpuaega. 6. km aeg 5.09 pulss juba sinna 145 kanti jõudnud. Eelmisel aastal umbes samas kohas ja sama pulsiga pidin tempot tugevalt alandama, nüüd aga mitte. Parkimismajas täitus 7 km ja selle km aeg 5.12. Parkimismajast alates tundsin, et jõudu veel on ja tempo muutus iseenesest kiiremaks. 

    Kuna hoog oli sees, õhtu ei olnud liiga kuum, siis jooksin ka teisel korral joogipunktist mööda. Uuesti läbi tööstushoone ja seal jäi kell sel korral hätta, kaheksas km sai umbes 60 meetrit hiljem täis kui tegelikkuses. Selle km aeg 4.58, mis väike üllatus, sest jooksin natuke pikema maa.

    Eelviimane km taas asfaldil, kus pikk ja lai tee ja ei pea pidevalt teisi jälgima, keegi ei seganud seal kedagi. Selgeks sai, et eelmise aasta aega ma suudan vist isegi lüüa ja see muutis enesetunde veel paremaks. 9. km aeg 4.50. 

    Viimast alustasin tempo tõstmisega. Kuigi viimasel km-l taas pöörete virr-varr, sain ometi selle km ajaks 4.32! Kogu võistluse aeg 50.32 ja ametlik 10 km aeg 50.07. Km keskmine ae 5.01, pulss 140/156. Jaksan sellise pulsiga nüüd natuke pikemalt joosta kui aasta tagasi.

    Seda ma ei osanud oodata. Nagu ikka, tundsin rõõmu, samas kriipis see 7 sekundit ka hinge. Vaatasin marathon100 lehelt järgi ja see mu paremuselt 10. tulemus võistlustelt, mille distantsiks on täpselt 10 km. 

    Kas tulevikus osalen veel sel jooksul? Vist osalen, kuigi kardan, et vähemalt stardikohta muutmata saab sealne jooks olema veelgi tihedam. On selgelt näha, et sellest kujuneb suur üritus.

    Alates 2018 sügisest, mil depressiooni haigestusin ja kohe ravi peale ei saanud, muutus mu sportlik võimekus oluliselt kehvemaks ja eelmise aasta 51.29 oligi mu parim aeg alates haigestumisest. Ei julgenud ka kõige julgemas prognoosis arvata, et jooksen sellise lõpuaja. Reaalseks pidasin 52 minutit ja hiilgavaks eelmise aastaga sama aega. Kuna oman mitut ülekilo, siis kergemana arvatavasti jookseksin natuke alla 50 minuti, mis on minu viimase viie aasta täitumata unistus. 

    Järgmine võistlus 19. augustil Tartus Suvejooksul. Olen seal osalenud vaid korra, aastal 2016. Kuna jooks päeval, siis head aega ei oota ega ka plaani. Peale seda osalen 3. septembril Valmieras poolmaratonil. Kuna seal raskemapoolne rada, siis hooaja parimat ei looda. Oma parima poolmaratoni loodan joosta Linnamaratonil, kuigi seal on lõpu eel raske Toomemäe tõus. 

    Seniks kohtumiseni.