Tartu Linnamaraton 2025.

                             Tere taas!

    Sel korral kirjutan oma osalemisest Tartu Linnamaratonil. Soov üle pika aja uuesti maraton läbida on olnud mul suur ja registreerisin end kevadel. 

    Mais sain juba korralikult ka harjutada ning kõik tundus liikuvat hästi. Kuni koroonaviirus sai mu kätte juuni alguses ja lõi pikalt mu plaane sassi. 

    Jäi osalemata mitmel võistlusel või kui osalesingi, siis alla oma hetke võimete. Kuigi ma ei põdenud seda raskelt,  mõjutas see mu jooksuvõimekust üle kahe kuu. 

    Oma vale ettevalmistusega tegin oma põlvele liiga Ülemiste ööjooksu poolmaratonil. Seis oli juba selline, et tekkis küsimus, kas ma üldse saan oktoobris maratoni joosta. 

    Põlv muutus väga aeglaselt siiski paremaks. Vahepeal oli probleemiks ka vasaku labajala välimine külg. Ning olin ka kergelt viiruses. 

    Septembri alguses sain väga vähe joosta. Ja selgeks sai, et maraton tuleb mul raskem kui alguses lootsin. 

    Kaheksa päeva enne maratoni võtsin kätte ja jooksin 30 km, et näha oma hetkevõimeid. Ja need ei olnud suurepärased, kuid sellega sain selgemaks, miilise tempoga maraton joosta.

    Keegi küll kritiseeris nii hilist pikka jooksu, aga mul ei olnud võimalik seda varem teha. Kuigi see jättis ka mingi jälje maratoni, siis aitas see mind siiski tempo valikul.

    Neli päeva enne maratoni tundsin taas kergelt viiruse tundemärke ja ka reedel, üks päev enne maratoni olid tundemärgid olemas. 

    Joosta või mitte? Isegi kergelt haigena võib see olla ohtlik. Otsustasin siiski joosta ja palusin abikaasat appi. Et kui mul tekkiksid rajal probleemid, siis ma katkestan ja ta korjad mu peale. Aga kui jaksan, siis umbes 30. km-l annaks mulle lisa geele. 

      Tartus käisin 3. oktoobril, siis võtsin ka stardimaterjalid välja.          Maratonipäeval oli äratus kell 7. Mõnus hommikusöök ja sõit Tartu võis alata. Auto parkisime Jakobi tänavale, kust võistluskeskusesse lühike maa. 

    Kuna oli jahe, ei kippunud jopet ära andma ning stardikoridori sisenesin kell 9.28. Üsna kiirelt start. 

    Ja taas, miks Tartu maratoni üritused ei võta enam aega stardijoone ületamisest alates, vaid keskmised ja eriti tagumised pääsevad üle stardijoone oluliselt hiljem. Võib ju öelda, et mis see 100 meetrit rohkem joosta ole, aga maratoni puhul ei taha mina ka üht sammu rohkem joosta.

    Meid oli stardis päris palju, seega aega natuke kulus, kuni saime vabalt joosta. Tartu Linnamaratoni tugevus ongi kõikidel distantsidel esimene kilomeeter, mil ruumi on piisavalt ja pöörded puuduvad. 

    Tagasihoidlik plaan oli 4.30 lõpuaeg, aga tegelikult soovisin alistada oma esimese jooksumaratoni aja, mis oli 4.19.49. Kuna ka see n.ö. tagasituleku maraton. Kui tagantjärele mõelda, siis piisavalt harjutanuna oleks suutnud 4.15 ajast jagu saada. Aga ettevalmistus jäi nõrgaks ja midagi ei olnud parata. 

    Üsna kiirelt tundsin, et riideid sai rohkem selga kui vaja. Ning 3. km-l võtsin esmalt seljast õhema poolse jaki ja siis alt lühikeste varrukatega särgi. Üle pea jaki selga tagasi saamine võttis oma aja ja oli hetk, kus ma olin segaduses ja ei saanud kuidagi hakkama. Loomulikult ajas see ka pulsi kiirelt üles. 

    Edasi aeglane pikk tõus mööda vana raudtee rada, kust raudtee eemaldatud. Pinnas mulle eriti ei meeldinud. 

    Esimesed 5 km läbisin ajaga 30.42, mis tundus natukese kiire. Soovisin km-id läbida tempos 6.10, aga tuli mõni sekund kiiremini, v.a. esimene kilomeeter. 

    Edasi aeglane laskumine kuni Sõpruse sillani. Ja kohe peale silda juba teine joogipunkt. Igas punktis jõin spordijooki, peale kahe viimase. Aga oli üks ihulik häda, mis kuidagi ei tahtnud kaduda ja see häiris mind kaua. 

    Läbi Annelinna ja edasi mööda Rõõmu teed. Kartsin natuke tuule pärast seda lõiku, aga tee ääres on puud kasvanud ja varjasid päris hästi. 

    10 km läbitud ja aeg 1.01.27. Hiljem panen ajad eraldi kirja 5 km kaupa, et jooksu dünaamika oleks hetkega mõistetav. 

    12,3 km täitudes pööre lõunasse, joogipunkt ja siis tuli tõepoolest pikalt vastu tuult joosta. Kuna ilmateade prognoosis tugevamat tuult kui tegelikkuses hommikul oli, siis see mulle sobis. 

    14 km järel ületasin Räpina maantee ja edasi suund Ihastele. Kohati oli tee remondis ja maratonijooksjale see eriti ei sobi. 

    15 km läbitud ja aeg 1.31.38. Kahjuks olin tempot tõstnud, kuna rada kergelt langev ja ette rutates ütlen, et see tasus mulle lõpus kätte. 

    16,1 km läbitud ja nüüd tuule käest lõplikult ära. Ihastes oli palju tiirutamist, mis justkui tüütu, aga samas ei lähe ka väga igavaks. 

    Kui läbitud oli 20 km, näitas kell selle läbimise ajaks 2.01.42. Mitu kilomeetrit jooksin taas alla kuue minuti. 

    Poolmaratoni kohal näitas kell aega 2.08.27. Seega prognoositav lõppaeg 4.17 kui just lõpus ära ei kustu. 22. km täitumisel jätsime Ihaste linnaosa selja taha ja edasi oli jooks Idaringtee äärsetel kergliiklusteedel nii ühel kui teisel pool Idaringtee tänavat. 

    23 km täitumisel tundsin häda juba nii palju, et astusin rajalt välja kraavi ja ajasin oma asja ära. Jooksmine muutus peale seda kohe kergemaks ja ma tõstsin ennatlikult tempot. 

    25 km läbimisel oli aeg 2.32.14. Tundus, et suudangi joosta negatiivse splitiga, mis igal maratonil mu eesmärk. Siiani on see 10-l jooksumaratonil õnnestunud pooltel. 

    Anne kanali äärne joogipunkt asus umbes 28,2 km kaugusel stardist. Nüüd tuli lõik, kus pidevalt kurvid vaheldumisi ühele ja teisele poole. Ma jooksen sealt alati otse, teised jooksevad iga teise kurvi väljaspool ja pikendavad oma maratoni distantsi. 

    29,5 km täitumisel olid raja ääres Heli ja Liisi. Andsin Helile oma segava särgi ja võtsin temalt 3 geeli. Geelide söömist alustasin 13 km läbimise järel umbes 5 km-te vahedega.     

    30 km täitus Võidu silla all, mille nimi nüüd muudetud. Ja aeg 3.02.10. Taas liiga kiire minu kohta ja see maksis mulle ka kätte. 

    Kusagil 31,6 km peal joogipunkt ja mulle isegi ei meenu, kas ma seal jõin. Mõtted olid ees oleval tõusul ja et selleks vaja pulssi rahustada. See väga ei õnnestunud, aga tõusu võtsin lihtsalt.

    Kolmveerand maratoni läbi ja tekkisid esimesed märgid, et  hakkab raskeks minema. Raskust aga ei taha tunda enne kui 5 ... 6 km enne lõppu. 

    34,8 km läbimisel jõudsin Kroonuaia silla juurde ja see pilt häiris. Meile oli antud vaid kitsas kõnnitee sillal, kus ka võistlusvälised inimesed kõndisid ja sõitsid rattaga. Mulle see üldse ei meeldinud. Miks meid sõiduteele ei lubatud? Piltidelt nägin, et poolmaratoni läbijad said tee peal joosta. 

    35 km täitumisel Supilinna joogipunkt ja sealt edasi ainult vaev ja enesega võitlemine. 35 km aeg oli 3.32.52. 

    Jõeärne papliallee on ilus, aga maratoni lõpuosas ei taha sellisel pinnasel joosta. Edasi dendropark, mis mulle ka üldse ei meeldinud. Km-te ajad kukkunud 10 sekundit km kohta ja hakkas selgeks saama, negatiivset spliti seekord ei tule. Edasi Lauluväljaku tagune, kus jõin kaks topsitäit limonaad ära, et ehk see annab jõudu. Ei andnud. 

    Nii raske oli, et pidevalt tunnen: jää kõndima. Kordasin endale ikka ja jälle, et katsume veel natukenegi ilma kõnnita. Supilinna jõudes Tähtvere tänav nagu ta oli. Edasi läks rada natuke kergemaks. Aga pulss oli minu maksimaalne võistluspulss. Ja seda alla ei saanud.

    39. km aeg juba tõsine äpardus: 6.39. Muidugi kulus osa ajast joomisele. 

    Olin täielikult tühi. Mina möödusin mõnest ja oli ka neid, kes minust mööda said. Herne tänav sai läbi ning ka 39. km läbi. 

    Ootasin kartusega Lossi tänava pikka tõusu, sest mul ei olnud enam üldse energiat. Lisaks oli raske rõhumine rindu tekkinud. Kuna olin just kerges viiruses, siis teadsin, et pikalt nii joostes võin südamele liiga teha. 

    Tempo oli küll vilets, aga ikka olin suutnud jooksma jääda. Ja kui siis Lossi tänava tõusule keerasin, leidsin jõudu ka natuke filmida. Aga umbes poole tõusu peal andsin alla. Ka minu ees natuke kiirema tempoga jooksja jäi kõndima. 

    Sellest olenemata ei kukkunud kilomeetri aeg üle 7 minuti, mis on pisike õnnestumine. 40. km aeg oli küll päeva viletsaim: 6.53. Üldse oli 40 km läbimisel aeg 4.05.15. Olin kaotanud päris hulga sekundeid ja km keskmine aeg langes juba 6.09 peale. Oli hetk, mil see oli 6.04 ja hakkasin juba vaikselt 4.15 lõpuajale mõtlema. 

    Toomemäel jõin esmakordselt vaid vett. Ja siis vaevlesin seal viletsa pinnasega teekeste peal. 41. km aeg oli mu halvemuselt kolmas, 6.34. Elasin tiirutamise üle ja Kuradisillalt alates jaksasin kergelt tempot tõsta. Aga kuna olin väga tühi, siis viimane km ei tulnudki päeva parim. 

    Edasi Raekoja plats, punane vaip, väike filmimine ja finišijoone ületamine. 

    Kuigi olin natuke pettunud, siis miinimumi täitsin, sain oma esimesest jooksumaratoni ajast jagu. 4.18.27! Nii lahja seisu kohta siiski päris talutav aeg. Kuigi kripeldama jäi, et mu hea konkurent Ulvi oli minust ees pool. 

    Ning see teadmine, et suutsin maratonirajale tagasi tulla peale viit aastat ja seitset kuud. Kannavigastusest paranesin kolm ja pool aastat.

    Kohe medalit vastu võtta ei jaksanud, kogusin end. Ka meditsiinitöötaja tuli uurima, kas mul kõik korras. Kõik oli korras, ainult energiat järel 0. 

    Medal kaela ja siis pakuti valida kahe joogi vahel. Valisin Aura vee, aga see oli nii külm, et juua seda üle paari lonksu ei saanudki. 

    Kannad ära põrutatud ja valusad, tokerdasin särgi järele ja edasi riideid vahetama. Seal võtsin asja rahulikult ja koguni nii aeglaselt, et vahepeal tuli keegi vabatahtlikest ja uuris, kas ma olen ikka korras, kuna Cris tundis muret. Olin korras. 

    Söögile ei suutnud ma mõelda ja jalutasime rahulikult Jakobi tänavale auto juurde. Ning siis koju sõit. 

    Mõned mõtted. Milleks oli vaja korraldajatel rada muuta? Algus oli jäetud lühemaks, aga lõpus mitu rasket lõiku juures ja ka üks raske tõus. Tippsportlasele võib see olla konti mööda, aga tavalisele rahvajooksjale see nii meeldiv ei ole. Tehke oma lisa tõusud esimeses pooles ära! 

    Juhend nägi ette, et ratastega saata jooksjaid ei tohi, ratastega sõita rajal ei tohi. Aga pea kõik kohad olid avatud kõikidele ja vahel pidin sik-sakitama. Ning milleks üldse juhendisse selline punkt, kui korraldaja seda ei kontrolli? 

    Kui Kesklinna osa on korraldajatel väga hea ja seda alati, siis muu osa kõikjal ei meeldinud. Tegu ei ole niivõrd linnamaratoniga, vaid looduses jooksmisega. Jaa, Tartu on väike ja ei saa liiklusele palju tänavaid sulgeda. Kuid milleks need lisalõigud lõpus? Igatahes olen oma mõtetega sealmaal, et üks mu lemmikvõistluseid võib tulevikus mu valikust välja jääda. 

    Statistikat. Maratoni esimese poole läbisin ajaga 2.08.23 ja teisel poole 2.10.04. Seega vahe ei olnud väga suur. 1 minut ja 41 sekundit jäi negatiivsest splitist puudu. 

    Ajad 5 km kaupa: 

5 km 30.42, 

10 km 30.45, 

15 km 30.11, 

20 km 30.04, 

25 km 30.32(pissipeatus), 

30 km 29.56, 

35 km 30.42, 

40 km 32.23, 

42,2 km 13.12.

    Vahemik 15 ... 30 liiga kiired ja sinna see energia enneaegu kuluski. 

    Mina sain koos stardikoridoriga distantsi pikkuseks 42,14 km. Ma jooksen muidugi alati ideaaltrajektooril ja ma ei tea, kas Tartus mõõdetaks teid keskjoone või ideaaltrajektoori kaudu.

    Kella järgi vastupidavus 100% - 2%, treeningkoormus 283, keskmine pulss 126, maksimaalne 148, keskmine võimsus 320 W, maksimaalne 459 W, tõusumeetreid kella järgi 199 ning km keskmine aeg 6.08, 171 sammu minutis, sammu keskmine pikkus 0,95 meetrit. 

    589 lõpetaja seas sain 436. koha, 451 lõpetanud meeste seas sain 353. koha. Omas vanusegrupis olin 27 lõpetaja seas 18. kohal. 

    Mitu päeva pärast maratoni on keha ilusasti taastumas, olen ka iga päev kergelt jooksmas käinud ja vaid esimesel päeval peale maratoni oli pulss natuke kõrgem kui tavaliselt. Sääred ja reied valusad, aga needki paranevad kiirelt. Seis on niisugune, et julgen mõelda juba ka järgmisel aastal maratonile. Siis olen Alventast ka vaba ja saan ehk natuke kiiremini joosta nii lühemaid kui pikemaid distantse. 

    Kohtumiseni!

 

    

    

Linnamaratoni ootel ja kokkuvõte augustist ning septembrist 2025.

                             Tere taas!

    Tänase õhtuga saab september läbi ja teen kiire kokkuvõtte kahest eelnevast kuust. 

    Augustis vaevlesin veel koroona kahjustustega ja raske oli rahuldavaltki joosta. See küll muutus tasapisi, aga siiamaani miski segas. Lisaks tulid ka erinevad vigastused ja rikkusid minu maratoniks ette valmistamise. 

    Siiski, midagi sain teha ja enim tegin seda kõndimisega, kuna jooksuga pidi tagasi hoidma. Augustis sportisin ja liikusin kokku 78 tundi ja 17 minutit. Ajaliselt minu rekord. Aga see oli suuresti seotud kõndimisega. 

    Augustis sõitsin korra jalgrattaga, kokku 75 km. Korvpallis harjutasin viskeid 1 tund ja 34 minutit. Jõusaalis kulus treeningutele aega 8 tundi ja 14 minutit. Kõndisin sel kuul 212,73 km ja jooksin 212,73 km. Nendele kahele liikumisviisile kulus ajaliselt peaaegu 65 tundi. 

    Viiendal augustil osalesin Kambja Jooksusarja kolmandal etapil ja tegin kehva tulemuse. 12. augustil osalesin Kambja-Nõo jooksul, distants 15 km ja jäin oma tulemusega rahule. 

    16. augustil osalesin Ülemiste Ööjooksu poolmaratoni distantsil. Kuigi nägin vaeva, siis aeg tuli aasta varasemaga võrreldes 3 minutit aeglasem. 

    20. augustil osalesin Luunja jooksukesel. 

  22. augustil osalesin Jelgava ööjooksu poolmaratoni distantsil. Vigasena suutsin siiski selle läbi joosta ja selles mõttes jäin rahule. 

    Haiguste ja vigastuste tõttu ei osalenud sealt alates septembri lõpuni ühelgi võistlusel. Ja see on probleem 4. oktoobriks. 

    Septembris mängisin või harjutasin korvpalli 5 tundi, jõusaalis olin 15 tundi ja 38 minutit. Natuke vähe, aga siiski parem kui august. 

    Kõndisin 111,97 km ja ajaliselt kulus sellele 24 tundi ja 18 minutit. Jooksin 152,5 km. Kusjuures nädal ja 1 päev enne maratoni katsetasin ja jooksin 30 km. Kokku kulus sportlikele ettevõtmistele ja kõndimisele 60 tundi ja 21 minutit. 

    Ja nüüd ootan oma esimest maratoni viie ja poole aastase vaheaja järel. See on mulle väga oluline! Olin ju kolm ja pool aastat kannavigastuse hädas ja vahepeal kartsin, et ma ei saagi enam joosta.  

    Joostud on vähe ja 30 km katsetus näitas, et suudan hetkel maratoni läbida ajaga 4 tunni ja 20 ... 25 minutiga. Sooviks väga paremat aega, aga vist ei julge 4.15 tempomeistriga koos joosta. Ja teiste tempos jooksmine ei ole mulle kunagi sobinud. 

    Viimastel päevadel on taas midagi kergelt viga olnud, enne seda oli probleem kõhuga. Depressiooni puhul on elu mulle natuke halastanud. 

    Hoidke mulle pöialt ja kohtumiseni! 

Kaks nädalat maratonini.

                             Tere taas!

    Sel korral teen eelpostituse enne Tartu Linnamaratoni, mis toimub 4. oktoobril. Viimati sain maratoni joosta 2020. aasta 15. veebruaril. Edasi on mind takistanud vigastused ja ravimid. Kannavigastusest paranesin kokku kolm ja pool aastat. 

    Alles peale seda sain hakata taas mõtlema jooksmise peale. Vahepeal oli küll hirm, et enam saagi  joosta. 

    Palju on mu võimest ära võtnud just üks antidepressant, täpsemalt selle toimeaine noradrenalin. See lihtsalt hoiab minu lihaseid kinni, ka südamelihast. Suusatada, mis mulle ka muidu meeldis, ei saanud ma üldse, see oli vaid jube vaev.  Kui hakkasin annust vähendama, muutus ka jooksuvõimekus paremaks ja pulss aeglasemaks. Aga see on on vaid vari sellest, mis oli enne selle ravimi kasutama hakkamist. 

    Sel aastal panin end juba kevadel maratoni distantsile kirja. Kuni 3. juunini läks kõik hästi, Mais õnnestus jube üle 300 km joosta ja kuni 3. juunini oli seis iga järgmisel nädalal natuke parem. Nii oli vaja jätkata kuni septembrini.

     Kuid Ventspilsi poolmaratoni hommikul olin ootamatult haige ja poolmaraton jäi jooksmata. Kaks nädalat haigust! Masendav oli see, et see rikkus mu tolle hetke jooksuvormi. Osalesin küll Hellenurme Suvejooksul, kuid olin aeglasem kui mu võimed olid. 

    Siis jooksin Elva Südaööjooksu 10 km ainult virtuaalina läbi. Sellel võistlusel mitte osalemine oli kõige enam tuska tekitavam. 

     Aga haigus tegi oma. Ning peale seda jäin veel nõrgemaks. Alles 12. augustil tundsin, et hakkab tasapisi paremaks minema ja sain osaleda Kambja-Nõo jooksul.  

    Peale seda Ülemiste ööjooksul poolmaratoni. Imestasin vaid, et miks tuli aeg 3 minutit aeglasem kui aasta varem. Aga küllap see koroona veel mõjutas. 

    Kahjuks jäi mu vasak põlv valusaks peale jooksu ja pidin end veelgi enam tagasi hoidma. Jooksin küll Jelgava ööpoolmaratonil, aga edasi olen liiga vähe joosta saanud. 

    Siis ootamatult tekkis valu ka parema jala põlve kohale valu ja tekkis tõsine hirm, et ma ei saagi maratoni joosta. 

    Peale seda olen treeninud ettevaatlikult, nii jooksurajal kui jõusaalis. Ja maratonini on jäänud vaid 2 nädalat ja poolteist päeva.

    Kindel on see, et korralikku tulemust ei tule, aga rõhk saab olema selles, et ei jääks kõndima ja suudaks vähemalt 4.30 lõppaja alistada. Salamisi mõtlen ka 4.15 ajale, aga selles ei ole ma üldse kindel.

    Hoidke mulle pöialt, sest selle maratoni läbimine on mulle väga oluline. 

    Kohtumiseni!

Jelgava ööjooks, poolmaraton.

                             Tere taas!

    Sel korral kirjutan natuke selle aasta Jelgava ööjooksust. Üritus, mis on ikka juuli viimasel nädalavahetusel, toimus sel korral mulle teadmata põhjusel hoopis augustis. Sel korral ka imelikul päeval,  reedel, 22. augustil. Distantsid: lastejooksud, miilijooks, 5 km, 10 km ja poolmaraton.

    Meie hea tuttav Kati sel aastal ei saanud osaleda ja seega sõitsime Jelgavasse kolmekesi. Mina, Cris ja Silvia. Cris enda kohta heas vormis, mina aga põlvehädaga, mis tekkis Ülemiste poolmaratoni järel. Arvasin, et distantsi läbin ikka, aga kõndides või vaheldumisi sörkides ja kõndides. Eesmärk oli distants lihtsalt läbida.

    Sõitu alustasime pool üksteist. Vahepeatus Sigulda kandis. Söömine Milly kohvikus ja siis mõnus jalutuskäik ning üks trepp 445 astmega. Edasi sõites oli sekeldusi, kuna piirkonnas toimus rattasõidu võistlus. Aga üldiselt oli reede kohta rahulik liiklus ja juba enne kella kuut olime Jelgavas. 

    Edasi võistluskeskusesse, võtsime välja stardimaterjalid, kiikasime sisse ka Sportlandi poodi, kus sel korral New Balance tosse ei olnud üldse müügil. Eelmisel kahel aastal oli ja huvi on alati selle firma toodangu suhtes. Kaotasin juhiloa, siis mulle helistati võistluskeskusest, et minu luba õnneks leitud. 

    Kohvikus sõime veel natuke ja nüüd võimalikult kergelt. Edasi liikusime auto juurde ja just siis hakkas vihma sadama. Õnneks kestis sadu umbes pool tundi. Oli näha, et võib veel natuke sadada, aga kaugemal taevas läks juba selgeks. Jooksuvarustus selga-jalga. 

    Pakihoid ja riidehoid jõesaarel, jäähokiväljakul, kus ruumi piisavalt. Ja siis liikusime stardi alasse. Mina ja Cris startimas poolmaratonile. Start kell 21.15. Õde saatis meid, kuna tal aega piisavalt. Tema osales 10 km jooksul ja selle start kell 22.35. 

    Stardis läksin kohe päris lõppu, et teisi mitte segada. Esimesed 250 meetrit on sirge, siis pööre vasakule ja 1,5 km otse jooksmine ühel tänaval. Päris hea. Linnamaratoni start on muidugi parim, seal on kohe lai tänav jooksjatele ja seda kilomeetri jagu.     

    Alustasin kerge sörgiga. Kuna stardijooneni jõudmiseks kulus 41 sekundit, siis muidugi tuleb ka 1. km aeg üsna tagasihoidlik. Aga seda ma soovisingi. 1. km aeg 6.34, pulss 106/121. Sain mingi oma tempo kätte ja hakkasin seda hoidma. Samal ajal kartes, et millal põlv mu jooksu lõpetab.

    2. km aeg 5.40, pulss 116/120. Kuna enesetunne hea, jätkasin enam-vähem samas tempos, kuigi nüüd tekkisid ka pöörded. 3. km aeg 5.48, pulss 117/121. Neljanda km lõpuosas oli esimene joogipunkt. Nii vara ei joonud, teiseks polnud veel higigi õieti lahti. Selle km aeg 5.40, pulss 120/125. 

    Edasi hakkasin mõtlema, kas suudan selliselt jätkates kahe tunniga ära joosta? Enne võistlust ei osanud ju sellest unistadagi. Mõtlesin, et kui esimese ringi lõpetan  keskmise ajaga 5.45 km kohta, siis kui jalg võimaldab, püüda see 5.41 keskmine kätte saada. 

    Viies km oli põnev, algul sillale ja siis sillalt maha vasakule läbi suure lossi moodi hoone siseõue. Valgusmäng oli seal võimas, lisaks muusika ja ergutamine. 5. km aeg 5.40, pulss 122/128. Edasi tõus sillale ja jälle pikk otse jooks. 6. km aeg 5.26, pulss 129/138. 

    Püüdsin joosta tihedama ja lühema sammuga ning võimalikult vabalt ja joosta oli kerge. Kuna põlv tunda ei andnud, siis sellest see tempo tõuski tekkis. 7. km aeg 5.35, pulss 124/128. 

    Nüüd oli ka selge, et kui põlv vastu peab, suudan aeglasemast algusest olenemata kaks tundi alistada. Muidugi tuli arvestada  sellega, et Jelgavas on maa alati natuke pikem, seega ligi minut peab ka varuks jääma. Seega on soovitav keskmine km aeg saada 5.38 peale, siis on kindel. 

    8. km aeg 5.35, pulss 124/127. Kaheksandal kilomeetril oli esmalt joogipunkt ja siis kolmveerandring staadionil. Jälle pani imestama, et jooksjatest enamik ei hoidnud siserajale, vaid ikka teisele või kolmandale rajale. 

    9. km aeg 5.29, pulss 126/130. Siis jälle pikk sirge, mis muutus veelgi pikemaks, sest see oli sama tänav, mis 1,5 km jätkus ka teisel pool silda. 10. km aeg 5.30, pulss 126/131. 

    Edasi tõus sillale ja seal pakuti ka juua. Eelmisel aastal soojema ilmaga ei pakutud. Kui pool jooksust läbi sai, näitas mu kell mõni sekund alla tundi, km keskmine aeg oli aga loodetust kiiremini paremaks läinud: 5.41. Põlg pidas ilusasti vastu ja see julgustas tempot tõstma. 

    11. km aeg 5.25, pulss 130/135. 12. km aeg 5.25, pulss 130/133. Pikk sirge sai ka sellega läbi. Pidevalt jooksin nüüd teistest mööda ja seda kuni lõpuni. 13. km aeg 5.23, pulss 129/131. 

    Otsustasin veel tempot tõsta, sest jõudu oli ja põlv püsis heas seisus. 14. km aeg 5.13, pulss 134/138. Järgmisel km-l joogipunkt. Nüüd juba teadsin kindlalt, et jooksen alla kahe tunni. Iga 3 sekundit keskmise kiiremaks muutmisel annab see lõpuajas võidu peaaegu minuti. 

    15. km aeg 5.20, pulss 136/140. Edasi taas sillale, kus kaasa elajaid palju ja siis taas sellest valgusesäraga hoonest läbi. 16. km aeg 5.16, pulss 139/143. See on minu n.ö. tegelik võistluspulss. 

    17. km aeg 5.16, pulss 136/143. 18. km aeg 5.11, pulss 139/142. Joogipunkt 19. km lõpus, edasi taas staadionile. 19. km aeg 5.10 ja siia kulus ka joomispaus. Pulss 141/144. Edasi hakkasid 10 km liidrid ükshaaval järele jõudma ja möödusid kiirelt. 

    20. km aeg 5.03, pulss 142/145. Sirge kilomeeter tõusuga sillale oli viimane ja selle aeg tuli 5.01, pulss 145/149. Siis pööre sillalt saarele ja täitus mitteametlikult poolmaraton. Mitteametlik poolmaratoni aeg oli 1.54.40. Kuna lõpetasime koos 5 km jooksjatega, siis olid viimased 200 meetrit väga tihe ja päris maksimumiga lõpuspurt jäi ära. 

    Ametlik lõpuaeg 1.55.57. Minu kellal sama aeg. Mitteametlikult distants 21.29 km. Pulss 129/152. Tõusumeetreid 33, sammu keskmine pikkus 1,07.  Jalg, õigemini põlv pidas ka vastu ja see oli suur üllatus. Veel kolmapäeval ei saanud joosta, ainult lühikesi vahemaid 7.30 km ajaga. 

    Medal kaela, anti pudel juua, lisaks mingi kohuke ja müslibatoon. Aeglasemad 10 km jooksjad said rohkem. Medal meeldis, head värvid ja ei olnud ei liiga suur ega liiga väike. Cris oli juba ammu lõpetanud ja tegeles riiete vahetamisega.

 

   Pakihoius hakkas üks mees midagi rääkima, ma siis oma vigases inglise keeles püüdsin mõista anda, et ei mõista läti keelt. Siis ta inglise keeles tänas mind, et olin ta tema jaoks väga heale ajale aidanud. Jah, korra teda enda kõrval nägin, kuid ei enamat. Ma ei teadnudki, et keegi jooksis minu taga.

    Vahetasin ka ise riided ja siis finišisse õde Silviat ootama. Varsti ta tuligi. Kartis, et jääb viimaseks, aga tegelikult jooksis tunduvalt paremini kui lootis. Ootasime ka tema riiete vahetuse ära ja liikusime auto juurde.  Olime igaüks oma jooksu üle rahul ja asusime väsinud-rõõmsatena koduteele. Koju jõudsime kell 4 läbi.

    Kui analüüsida oma jooksu, siis olin võimeline lõppajaks 1.52 ... 1.53. Seda siis ametliku ajana. Mitteametlikult natuke kiiremini. Poolmaratoni lõpetas 772 osalejat. Cris sai 211. koha, naistest sai 28. koha, mina 399. koha. Meestest olin 329.  Omavanuste seas sain 29. koha, kokku oli meid 42.

    Mis edasi? Võistlused kas kallid või neid ei ole. Ja ma ei teagi, kuhu järgmisena jooksma lähen. Ainsana olen kirjas Linnamaratonil maratoni distantsil. Kas ma aga sellega hakkama ka saan, see iseasi. 

    Kohtumiseni!

Ülemiste ööjooks 2025. Poolmaraton.

                             Tere taas!

    Sel korral kirjutan Ülemiste ööjooksu poolmaratonist. See toimus laupäeva õhtul, 16. augustil. Start kell 21.00. Trass on 4 ringi, igal ringil vaja läbida kaks parkimismaja alt ülese välja. Mitte treppidest, vaid autodele mõeldud teel. Mõlemad majad kokku annavad umbkaudu 2 km distantsi, millest pool on tõus. Seega 8 korda parkimismaja alt ülese, tõusumeetreid koguneb päris palju. Minu kella järgi oli neid sel korral 228. Alati võib arvestada, et see pole 100% täpne, vaid enam-vähem. 

    Raja igal ringil üks joogipunkt, millest jahedama ilmaga piisab täiesti. Kuumemaga võib väheks jääda, aga kahel esimesel korral oli ilma jahedapoolne ja väga vihmane ning tuuline. 

    Me Crisiga startisime selliselt, et umbes kell 6 õhtul olla kohal. Nii ka läks. Otsisime võimalikult hea parkimiskoha, et hiljem kergelt välja pääseda. Koht tunduski hea, aga hiljem selgus, et välja ei pääsenud nii nagu lootsin.

    Liikusime Ülemiste keskusesse, kus võtsime välja stardimaterjalid. Siis kohvikusse, kus sõime kergelt. Peale seda kolasime spordipoodides. Soovisin veel üht paari jalanõusid, aga kui mulle miski sobis, siis ei sobinud hind ja kui hind sobis, ei olnud minule õige jalanumbriga tosse. 

    Üllatas Adidase pood, kus mõnele mudelile oli juurde märgitud, et 30 päeva jooksul võid mudeli tagasi tuua kui jooksmiseks ei sobi ja joosta võis sellega mitmeid kordi.

    Edasi riiete vahetused, muud vajalikud käigud ja oligi stardikoridori minek. Cris otsis koha natuke eespool, mina jäin ehk keskele või kolmanda veerandi lõppu. 

    Start kell 21.00. Osalejaid oli sel korral rohkem kui aasta tagasi ja oli üsna tihe. Imelikul kombel hüppas pulss kiirelt ülese, minu kohta kõrgeks. Ja pingutada ei jaksanud nii palju kui soovisin. Esimene parkimismaja tui kergelt, aga peale seda tundsin raskust. Aeg üldse ei rahuldanud. 

    Hakkas sadama. Teise parkimismaja võtsin enda kohta hea hooga ja pulss oli tipus juba päris kõrge. Peale seda natuke tiirutamist, siis joogipunkt. Kuna distantsi pikkust parkimismajade tõttu ei tea, ei saanud ka oma keskmist km tempot teada. Esimese ringi lõpus oli nii raske olla, et võta või tempo maha. Õnneks pidasin vastu. 

    Esimese ringi ajaks sain 27.39. Sellise tempoga ma eelmise aasta ajaga ei konkureeri. Siis oli lõppaeg 1.46.59. See tekitas masenduse, kuigi pingutasin kõigest jõust. 

    Teise ringi esimese parkimismaja lähistel jälle raske hetk, mõtlesin isegi korra kõndimisele. Parkimismaja tõus õnneks kaotas selle soovi. Tõusudel ma pidevalt parandan oma kohta, tasasel maal mitte nii palju. Igatahes teise parkimismaja alt üles läbisin sama ajaga nagu esimesel ringil. 

    Teise ringi lõpul tundsin veel raskust, aga sundisin end edasi pingutama. Ringi lõppedes oli üldaeg 55.14, mis andis teise ringi ajaks 27.35. Nüüd oli selge, et kaotan päris tugevalt oma eelmise aasta tulemusele ja enam pead sellega ei vaevanud, kuigi nukraks tegi. 

    Kolmandal ringil leidsin stabiilsuse ja nüüd kuni lõpuni enam raskust ei kogenud. Vihma sadas korralikult ja kohati lausa pladinal, meenutades aasta tagust jooksu samas kohas. Parkimismajad võtsin kergelt, teise maja 2 sekundit kiiremini kui eelmistel ringidel. 

    Vihm tegi muidugi parkimismajad libedaks ja tuli end laskumistel väga kontrollida. Teisel ja kolmandal ringil jõin joogipunktis. Ja siis kolmanda ringi lõppu, kus õde mulle veel kaasa elas, kuigi seisjale on vihm midagi muud kui jooksjale. 

    Kolmanda ringi lõpetasin üldajaga 1.22.50, ringi aeg tuli 27.36. Seega väga ühtlane jooks. Neljandat ringi võtsin natuke kiirema tempoga, eriti kergelt tuli teine parkimismaja. Kahjuks seal selle ringi tõusu eraldi enam ei mõõdetud, aga küllap see kõige kiirem oli. 

    Joogipunktist tuhisesin mööda ja edasi finiši poole. Aeglasemaid jäi kohati ka ette, aga üldiselt käitusid ka aeglased sel aastal paremini kui aasta tagasi. Rada muidugi suuresti vees ja jalad täiesti märjad. Ühtpidi oli hea lõpetada, aga ikka ei mahtunud pähe, miks ma eelmise korraga võrreldes nii palju aeglasem olin. Vorm  umbes sama, mis eelmisel korral. 

    Ametlik lõppaeg 1.50.02, viimase ringi aeg  27.12, mis päeva parim ja võimaldas ka negatiivse spliti. Eelmise aasta tulemusele jäin alla 3 minutit ja 3 sekundit. Segased tunded jäid terveks õhtuks. Lõpetada oli hea, aga kogu aeg keerles peas küsimus, miks? 

    Distantsi pikkuse puhul tuleb arvestada sellega, et parkimismajad on mõõdetud selliselt, et maja autosid täis, aga paljud korrused olid autodeta ja nii sai igal korral vähem maad seal läbitud. Umbkaudne arvestus näitas, et tegelik läbitud distants võis olla 20,4 km. Kiiremad lõikasid neis kohtades suurema kiiruse ja kaare tõttu vähem.

    Crisil läks hästi, ta sai aja 1.41.13. Ametlik uus poolmaratoni rekord, aga tegelikkuses mitte. Aga aeg oli ikka hea, arvestades raja raskusastet. Naistest sai ta üldse 11. koha, mis ju väga hea. Ta on saavutanud umbes selle taseme, mis oli mul enne haigestumist 2018. aastal. 

    Tegime pilte, aga minust ei kõlvanud need kuhugi. Nibud puru ja särk korralikult verine. Medal meeldis, kingikott mitte. Õigemini selle sisu. Edasi vahetasime riided ja sõitsime koju.

    Järgmisel päeval tabas mind väga ebameeldiv üllatus. Nimelt oli põlv seest kogu ulatuses valus. Ja asi kohe nii kehv, et istumist ei talunud. Peale istumist esimesed sammud valusad ja liikusin kui lombakas. See masendas mind väga ja kartsin, et hooaeg võib olla läbi. Sellest, mis edasi, kirjutan järgmises postituses. 

    Kui natuke arutleda veel mu tulemuse ja vigastuse üle, siis küllap jättis oma jälje teisipäevane Kambja-Nõo jooks, kus enda kohta pingutasin palju ja neljapäevane pikk jalgrattasõit. Just see viimane oleks pidanud jääm tol korral sõitmata.

    Aeg 1.50.02, 453 osaleja seas olin 199. Omavanuste seast olin neljas, osalejaid 11. Meestest olin 313 osaleja seas 165. Seega natuke üle keskmise ehk siis teise poole alguses. Minust kiiremad olid ka 34 naist. 

    Piltidega taas üks suur jama. Nimelt neid õieti ei tehtudki. Minust vaid 1 pilt, enamustest mitte ühtki. Kahe võistluspäeva kohta vaid natuke üle 1500 pildi on selgelt halb! Eelmisel aastal ajas sportfoto mõlema päeva tulemused lootusetult sassi ja ma ei saanud paljudest piltidest mitte ühtki osta. Miks? Sest andmed neil valed. Kas vale oli nimi või distants. Sel aastal oli kuupäev vale. Kui sportfotoga aasta tagasi ühendust püüdsin võtta, siis keegi seal ei vastanud. 

    Kohtumiseni järgmisel korral, mis pole kuigi kaugel. Mõne päeva pärast teen uue postituse selle kohta, mis minuga edasi sai.

    Kohtumiseni!