Pühapäev, 21. august 2022

Ülemiste öö(õhtu)jooks 2022.

                     Tere!


    Mõtlesin teha kuus ühe postituse, kuid mitmel võistlusel osalemine muutis mu meelt. 

    Aasta tagasi registreerisin end samuti Ülemiste jooksule, kuid kand oli väga halvas seisus ja isegi kõndimine muutus sel ajal võimatuks. Paha emotsioonina murdis tol jooksul abikaasa kukkudes 4 luud. Üldiselt on nii, et 10 km pärast ma teise Eesti otsa ei sõida, kuid soovisin siiski sel jooksul korra osaleda. Teiseks ei saa ma üle 10 km praegu korraga joosta, teen seda vaid võistlustel. Kodus igapäevaselt harjutades jooksen keskmiselt 5 km korraga. 

    Registreerisin end augusti alguses, sama tegi ka Cris. Kuna ka Kati soovis seal joosta, siis sõitsimegi kolmekesi koos. Pole mõtet mitme autoga sõita kui ruumi autos piisavalt. 




    Startisime Lagujalt 15.20, tankisime Elvas, kell 16 olime Puhjas, kust Kati sai peale võetud. Umbkaudu 18.30 olime kohal. Auto parkisin Ülemiste keskuse "sise"parklasse nagu aasta varemgi. Võtsime stardimaterjalid välja, kolasime Ülemiste spordipoodides ja sõime kergemalt umbes tund hiljem. Edasi istusime keskuse ees, et aega parajaks teha. Umbes veerand kümne paiku panin selga jooksuks vajalikud riided ja numbri külge. Enne starti Crisiga ka kerge soojendus.

    Edasi tuli nii head kui halba. Hea oli praktiliselt kõik, stardikoridoris tehti soojendusvõimlemist, edasi tuli päris korralik ilutulestik. Kahjuks ei osanud korraldajad arvestada, kuhu kerge tuul ilutulestiku jäägid puhub. Need sadasid meile otse peale. Kui mulle üks tükk silma lendas, siis enam ilutulestikku nautida ei saanud ja oli piisavalt tegemist, et see tükk silmast kätte saada. 

    Start anti üsna täpselt, kell 22.00. Seda siis esimesele stardigrupile. Mina kuulusin Katiga teise gruppi ja meie start 22.02. Stardihetkel panin ka mina kella käima ja stardijoone ületasin 14 sekundit hiljem. Seda  polnud tegelikult vaja vaadatagi, sest aega hakati igaühel mõõtma alates stardijoone ületamisest. Rada on alguses nii suure jooksu kohta liiga kitsas ja käänuline, lisaks tänava kivide teravad ääred, "lamav politseinik" ja muud pisemad segavad faktorid. Pole ime, et mu naine eelmisel aastal selles kohas rängalt kukkus, kui otsis silmadega joogipunkti. 

        Alguses venisime kaua ja kartsin, et 1. km aeg tuleb väga aeglane. Siiski mingi aja pärast muutus tee natuke laiemaks. 1. km aeg 5.25, mis rahuldas. Tagantjärele mõeldes oli see liiga kiire. Teisel kilomeetril jõudsin ootamatult järele Crisile, kes pidi esimeses grupis startima. Möödudes selgus, et teda ei lastud esimesse stardigruppi ja startis koos teisega. Teine km oli pööre pöörde järel ja lõpuks ka parkimismajja minek, kus tuli joosta vasakule-üles, vasakule-üles, vasakule, paremale tagasipööre, paremale-alla ja paremale alla ja peale hoonet kohe pööre vasakule. Parkla oli betooni tõttu ka oluliselt soojem kui õhk väljas. 2. km aeg 4.55. 

    Kolmas km oli ühe pikema sirgega, mis oli hea, kuid ootamatult muutus asfalt mingiks kivipuruks. Siis tuli joosta mingisse hoonesse, kus ka halb pinnas. Hoones sees sai täis kolmas km. 3. km aeg tuli 4.59. Enesetunne väga hea. Hakkasin vaikselt mõtlema, et ehk suudan joosta alla 50 minuti. Millal seda viimati suutsin? 2018 oktoobri keskel, sealt alates lõhkus mind depressioon ja nagu on selgunud, siis ka ravim. Samas ravi oli hädavajalik. 

    Hoonest väljudes jälle pöörded ja halb pinnas. Edasi pöörasime Suur-Sõjamäe tänavale ja ees oli lai ja pikk sirge, mis väga sobis. Silvia, Gert ja Aleksandra olid 4. km alguses mulle juua pakkumas, mille ka vastu võtsin. Sirgel tundsin end hästi ja hoogu ei kontrollinud. 4. km aeg tuli 4.52. Nüüd hakkasin enda pulssi jälgima ja selgus, et see pidevalt üle 140. See on minu jaoks jooksu keskel liiga kõrge. 

    Kui sirge lõppes, siis jälle pöörded vasakule, paremale, tagasipööre, paremale ja siis sai esimene ring läbi. 5. km aeg 5.05. Tundsin juba natuke raskust. Lootsin, et küll joogipunktis kogun end ja pulss aeglustub. Kahjuks seda ei juhtunud ja tõmbasin natuke hoogu maha. 6. km aeg 5.29. Olin väga kurb, et 50 minutit jääbki unistuseks. 

    7. km peal tõmbasin veelgi hoogu tagasi ja siis sain pulsi alla 140. Jälle see parkimismaja keerutamine, mis kõikide kellad ja telefonirakendused segi ajas, sest ühendus satelliitidega puudus. 7. km aeg koguni 5.34. Km keskmine aeg muutus juba nii aeglaseks, et hakkasin kartma lõpuaega üle 53 minuti. 8. km aeg 5.29. Peale seda hoonest läbi jooksmist tundsin, et olen täiesti kinni. Asfaldile jõudes õe käest juua ei vajanud, tempo all ja mõtted negatiivsed. 

    9. km asfaldil aga sain enesetunde paremaks ja tempo hakkas taas tõusma. Võitlesin küll raske enesetundega, kuid olen end harjutanud lõpus kannatama. Tasus ka ära, sest 9. km aeg tuli 5.02. Nüüd oli selge, et üle 53 minuti ei lähe aeg ja hakkasin 52 minuti alistamisele mõtlema. Kuigi oli raske enesetunne, ometi hakkasin nüüd teistest pidevalt mööduma. Peale sirget, kus jälle mitmed pööramised, sain  indu juurde ja suutsin tempot tõsta. 10. km aeg minu kella järgi 4.39. Finišijoone ületamisel täitus minu kellal läbitud maaks 10,08 km, ajaks sain 51.46. 



    Miks 10,08 km? Esmalt stardis oli paarkümmend meetrit lisajooksu kuni stardijooneni, siis parkimismaja, kus kell mõõtis vaid sammude järgi. See, et siiski alistasin 52 minutit, tegi mingil määral head meelt. Hiljem ametlikke tulemusi vaadates oli mu ajaks märgitud 51.29, mis veelgi enam rõõmustas. Lõpuks ka üks 10 km, mille talutava ajaga suutsin läbida. Tervislik seisund ei võimalda hetkel  kiiremini joosta. Kui end alguses oleks natuke tagasi hoidnud, siis ehk oleks parem lõpuaeg tulnud. Hetkel ma siiski pole 50 minutit võimeline alistama.

    10 km. võistluse lõpetas 1191 jooksusõpra, lõpetada ei suutnud 10, lisaks said 17 jooksjat disklahvi. Miks? Kas lõikasid? Ei kujuta hästi ette. 

    Korraldajatele soovitaks muuta rada, eriti just algust ja lõppu. Tundub, et võistlusest saab suur rahvaspordiüritus ja rada peaks algusest lõpuni parem olema. Eriti algus! Mitme grupiga stardid on hädavajalikud ja ega meid sellele rajale rohkem mahugi. 

    Minu ametlik lõpuaeg seega 51.29, lõplik koht 423., omas vanuseklassis M55 jäin 13. kohale.

    Cris sai oma lõpuajaks peale haigust 53.57 ja Kati 57.04.

    Km. keskmine aeg 5.08, keskmine pulss 141, maksimaalne 155, 28 tõusumeetrit. 74% jooksuajast jooksin 4. tsoonis, viiendat tsooni ma ei saavuta, lihtsalt ei suuda nii kiirelt joosta. Suutsin kuni haigestumiseni 2018 oktoobris. Pulss ei lähe mul sealt alates liiga üles ja ei treeni seda ka aeglaseks. Varasemalt oli mu pulss rahulolekus 50 ... 55, magades 35 ... 50. 

    Psühhiaater on mu ravi muutnud ja tervis on natuke paremaks muutunud. Loodan, et see jätkub.

 

    Kohtumiseni!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar