Kokkuvõte märtsist 2020.

Kahjuks märtsist palju kirjutada ei ole. Kuu esimesest kümnest päevast tegin kokkuvõtte, kuhu jäid ka mõned virtuaaljooksud. 

11. märtsil mängisin tund aega korvpalli, sealt alates on korvpallitreeningud keelatud eriolukorra tõttu. Mis parata. 

Kuna vasaku jala kand ikka väga valus Moskva maratonist ja tervis polnud ka hea, pidev nohu kallal, siis kolm päeva olin tubane. Alles 15. märtsil võtsin kätte ja läksin jooksma. Proovisin joosta 10 km ja võimalikult kiirelt. Kahjuks pole minus ikka kiirust. See, mis 2018 lõpus koos depressiooni ja stressiga läks, see on läinud siiani. 10 km ajaks sain 54.43, see on minul üsna maksimumi lähedane. 

Km keskmine aeg 5.28, pulss 137/158, tõusumeetreid 90. Aeglaseim kilomeeter esimene, ajaga 5.56 ja kiireim vahemikus 8,5 - 9,5 km ajaga 4.46. Viimase kahe km-ga olen rahul, esimesega ehk ka, aga muidu oli üsna tapetud tunne. 

Taas kand väga valus. Seetõttu jätsin päeva vahele ning järgmisena jooksin 17. märtsil ja siis 12,09 km ajaga 1.11.51. Km keskmine aeg 5.56, pulss 130/151, tõusumeetreid 120. Jooks rahuliku algusega, esimene km 6.28, edasi kuni 9. km läbimiseni tempo kuue minuti kanti km ja viimased 3 km natuke kiiremini. Kiireim km viimane, ajaga 5.12. 

Lootsin ikka, et saan vahemikus reede kuni pühapäev ära joosta Otepää maratoni virtuaalina, kahjuks polnud päris terve ja ka kand valus. Järgmisena läksin jooksma 20. märtsil ja panin vasaku jooksujalatsi sisse, kanna alla, porolooni tüki. Lootsin salamisi, et jaksan äkki selle maratoni ära joosta, aga ei, mida sees polnud, seda polnud. Läbisin 12 km ajaga 1.11.34. Km keskmine aeg 5.58, pulss 130/153, tõusumeetreid 105. Esimesed 2 km hästi rahulikult, edasi ühtlane  jooks kuni 9 km läbimiseni ja siis viimased kolm km natuke kiiremini. Kiireim km viimane 5.16. Ja peale jooksu selge, et mingit virtuaalmaratoni ei toimu ka laupäeval ega pühapäeval. 

Kui ilmad tuulised, siis ma ka joosta ei taha, eriti kui temperatuur tugeva tuule puhul alla +5. Jään kohe kergelt tõbiseks, kõndida ei saa üldse, kohe jääb suu valusaks. Nii ootan päevi, mil sooja +10 või enam. 

Järgmine jooks 23. märtsil, mil läbisin 12,25 km ajaga 1.10.28. Selle jooksuga võis juba mingil määral rahule jääda. Km keskmine aeg 5,45, pulss 132/158, tõusumeetreid 127. Kuigi esimene km tõi aja 6.36, siis edasi polnud väga viga. Alates 5. km-st ajad alla kuue minuti ja viimased kolm kiiremini. Kiireim km eelviimane(!) ajaga 4.47. 

Kuna hakkasin porolooni kanna all ka kõndimise ajal kandma, siis hakkas jalg tasapisi paranema. Üks päev veel pausi ja 25. märtsil taas jooksma. Läbisin 12,01 km ajaga 1.11.04, km keskmine aeg 5.55, pulss 131/154, tõusumeetreid koguni 132, kuna jooksin natuke teisiti ja juba alguses mitmed tõusud järjest. Jooks aeglaselt tõusva tempoga, kiireim km viimane, ajaga 5.16. 

26. märtsil tegin üle pika aja esimese väikese jalutuskäigu, kuigi tuul ikkagi segas mõne koha peal. 

Hiljem läksin ka jooksma ja läbisin 12,05 km ajaga 1.11.58, km keskmine aeg 5.58, pulss 127/148, tõusumeetreid 124. Algus nagu ikka, aeglane, edasi kiiremini, samas kiirelt mitte ühtki km-t. Kiireim eelviimane, ajaga 5.27. 

27. märtsil jooksin 10,01 km. Proovisin nii kiirelt kui vähegi jaksasin, aga mida polnud, oli jaks. Ajaks sain 55.10, km keskmine aeg 5.31, pulss 136/152, tõusumeetreid 60. Valisin natuke tiirutava ja vähemate tõusudega raja. 1. km aeg 6.10, teise oma aga alguse jaoks liiga kiire, 5.32. Edasi 5.28 ja siis hakkas tempo langema. 5. km ajaga 5.48. Sealt alates suutsin end uuesti koguda ja tempot tõsta. Viimane km ajaga 4.54.

Kuna kand enam nii valus ei ole ja sääres ka valu ei tunne, siis otsustasin, et hakkan vahel sekka ka lühemaid distantse läbima ja nii kiirelt kui vähegi suudan. 28. märtsil jooksin siiski pikema distantsi, läbisin 12,08 km ajaga 1.10.59, km keskmine aeg 5.53, pulss 128/152, tõusumeetreid 123. Esimesed 2 km aeglasemalt, edasi ühtalselt ja natuke kiiremini ning viimased kolm tõstsin tempot. Kiireim km viimane, ajaga 5.09.

29. märtsil jooksin 3,25 km ajaga 15.29. Km. ajad 5.25, 4.34, 4.31. Aeg pole siiski päris õige, sest jooksin telefoniga, mitte kellaga ja telefon paneb edasi-tagasi pööramistel sageli maad juurde. Tunne oli surma lähedane. Samas viimase km-ga olin mingil määral rahul. See võis tõesti olla 4.31 kanti.

30. märtsil jooksin 5,01 km ajaga 26.05. Tahtsin kiiremini, aga lihtsalt ei jaksa. Km -te ajad 5.51, 5.35, 5.07, 4.54, 4.37. Rahule jäin viimase km ajaga. No ei suuda kiirelt joosta nagu varem. Paar aastat tagasi suutsin 12 km joosta nii, et viimaste km-te ajad olid 4.09 ja 4.08. Nüüd on 5 minuti alistamine tõsine tegu ning pikalt ei suuda kuidagi kiirelt joosta. Muidugi, mul siin raske maastik ning tõuse palju, ometi jooksin tervena siin 10 km sageli alla 50 minuti. Veel 2018 septembris oma viimasel heal poolmaratonil oli mul keskmine km aeg 4.45. Juba kuu aega hiljem 5.00 ja edasi kiire langus, mis kestab siiani. 

31. märtsil jooksin rahulikult 10 km ajaga 58.45, km keskmine aeg 5.52, pulss 134/163, tõusumeetreid 89. Kas nüüd andsid need kaks lühikest kiiruseproovi end tunda või mitte, aga joosta oli väga kerge nagu mugavustsoonis ja km-ta ajad sellise pingutuse kohta olid kiiremad kui muidu. Olin jooksuga ja enesetundega kohe väga rahul ja ehk paistab pilve tagant mingil hetkel ka mulle taas päike. 

Märtsis mängisin korvpalli 2 tundi, jalutasin 3,3 km ja jooksin 190 km. Kokku olen sel aastal jooksnud 614 km.

Olen viimasel ajal rohkem pulsivööga jooksnud, kell on täielik praak, edasimüüjat see ei huvita ja suur raha kella ostmisel sai maha visatud. Naisel ja tütrel oluliselt odavam, kuid pulsi mõõtmisel oluliselt täpsem kell. Viimane jooks mõõtsin korraga nii kella kui pulsivööga, selleks laenasin tütrelt kella. Kella pulsimõõtja pani taas palju mööda. Keskmiselt 7 lööki minutis rohkem ei tundugi ehk väga palju, aga neid hetki, mil kell mõõdaks täpselt on vähe. Sageli 10 ... 20 lööki rohkem kui tegelikult, sealsamas 10 lööki vähem kui tegelikult. Hoiduge Fenix 5 + erinevatest mudelitest. Kuna pulss on sellega vale, on valed ka kõik jooksu parameetrid ja ka selline lihtne näit nagu VO2MAX näitab tegelikkuse asemel Rakvere aiateibad. Rakverelased ärgu solvugu. 

Kahjuks katkes juba märtsis minu selle aasta eesmärk, joosta iga kuu võistlusena 1 poolmaraton ja 1 maraton. Poolmaratone olen läbinud piisavalt, kodu juures maratoniga jahedal ajal hakkama ei saa. Soojal ajal ehk veel, kuigi rada siin maratoniks väga raske. 

Tänu porolooni tükile vasaka jala kanna all on kand peaaegu terve, muud vigastused alistatud. Kuid muidu tervis ikka jamab. Tänagi, mil seda postitust kirjutan, on peas halb ja kurk õrnalt kibe. Kas on võimalik, et koroona kipub kallale? Kuna peres kõik töötavad poes, siis see pole välistatud ja natuke kardan seda. Samas ikka loodan, et ehk läheb mööda. Olen kehva immuunsusega ja kes teab, kas seda üle elaksingi. Poes käin 2 korda nädalas, aga pereliikmed ju pea iga päev seal. 

Eks näis, mis edasi saab, seniks kohtumiseni!