Ummamuudu liina üüjuusk 2022.

                    Tere.

    Otsustasin eraldi kirja panna ka selle väiksemal jooksul osalemise. Nagu ikka, on meie ööjooksud tegelikult siiski õhtujooksud. Samas mõistan korraldajaid ja osalejaid, kes ei soovi liiga hilja koju jõuda. Liikluse mõttes on muidugi korraldamine lihtsam kui see algaks tund või kaks hiljem. Samas jooksime siiski hämaras või peaaegu pimedas. 

    Registreerisin end nädal enne üritust ja meelitasin ka Crisi kaasa. Viimane küll tõrkus, aga lõpuks siiski tuli ja peale jooksu ju me ei kahetse kunagi, et osalesime. Kuna start pidi olema 21.30, siis arvasin, et kohal võiks olla umbes kell 8 või natuke varem. Jõudsime Võrru umbes kell 19.45, parkisin auto Kreutzwaldi tänavale, sealt jäi võistluskeskus umbes poole km kaugusele.  Võistluskeskus ise oli linna mõttes heas kohas, samas ei ühtki kauplejat. Seetõttu natuke igav. Peaasi muidugi, et wc-d olid olemas. 

    Võtsime stardimaterjalid välja ja kõndisime auto juurde tagasi, kus vahetasime riided. Õhk oli linna kivide ja asfaldi tõttu üsna lämbe, seega tuleb natuke kõrgema pulsiga jooks. 

    Aega tuli viita niisama seistes või tammudes, midagi polnud uudistada. Lastejooksud siiski natuke leevendasid ootust.

    Stardiaega lükati natuke edasi, õnneks vaid 4 ... 5 minutit. Enne seda ühisvõimlemine. Siis kõik korraga starti. Kui lastejooksul kuulsin lugemist kümnest stardini, siis tavajooksul see kas unustati ära või öeldi seda liiga vaikselt. Igatahes oli start ootamatu nii mõnelegi meist. Stardikäsklusel hakkas kõikide aeg koheselt jooksma. Kuna 5 ja 10 km olid koos, siis algus oli päris tihe, osalejaid oli pea kolmsada. Esimesed tänavad aga piisavalt laiad, pööramisteni kulus ka natuke maad ja üsna pea muutus jooks üsna kergeks, me ei seganud üksteist. 

    Tamula äärde jõudes täitus esimene km. Aeg mul 5.13, keskmine pulss 124. Eks ma salamisi lootsin, et suudan sel korral Ülemiste aja üle joosta ja mõtlesin ka 50 minuti alistamisele. 2. km ühe pöörde kohal oli joogipunkt, asus sisekurvis, mis täiesti vale ja juua ei jõutud nii palju valmis panna, et oleks kõikidele jätkunud. Natuke kirusin, et paari lonksu palava õhtuga ei saanud võtta ja tundsin, et kui rajal vaid 1 joogipunkt, siis jääb järgmine lootus vett saada natuke kaugele. 

    Teine km sai ühe pika sirge lõpus täis ja mu aeg oli 10.24, keskmine pulss aga juba üsna üleval: 137. Teise km ajaks sain seega 5.10. Ootamatult mitme pöörde järel aga nägin veel üht joogipunkti ning rahunesin. Võtsin paar lonksu, et mitte janusse jääda. 

    2,5 km läbimisel jõudsime staadionile ja jooksime piki jooksuradu ühest otsast teise ja seal ka väravast välja. Edasi ring ümber staadioni. Kolmas km tõi aja 5.08 ja üldaja 15.32. Keskmine pulss 140. Edasi pisike ergutuspunkt, kus oli ka kastmispunkt. See oli hea, aga veesurve nõrk ja vett sain vähe. 

Km jagu  jooksime jalakäijate teedel, kuni 4 km sai täis. Üldaeg 20.36, km aeg 5.04, keskmine pulss sel km-l 142. Sealt edasi pikem tõus, aga mitte väga järsk, selline talutav, kuigi tempot tuli sel tõusul natuke kohendada. Kui vahepeal kuumuse unustasin, kuna all pool linna polnud tänavatel jooksmist ja õhk oli mõnusalt jahedam, siis mäe otsa jõudes läks palavaks tagasi. 

    Mäkke jõudes tuli aga pööre pöörde järel ning see eriti ei sobinud. Paremale, paremale, vasakule, vasakule, paremale, vasakule, paremale, tagasipööre ja paremale. Seal sai ring täis ja kohe täitus ka 5. km. Ringi ajaks sain oma kellaga 25.45. Viienda km üldaeg tuli 25.54, km aeg 5.18. See oli pettumus, kuna selgeks sai, et 50 minutit jääb alistamata. Keskmine pulss sel km-l oli 145, maksimaalne 150. Kuna kusagil seal saabub ka minu piir, siis edasi jooksin vaid pulsi järgi. Möödusin ühest pundist ja seal haakis end minu sappa üks naine. Tundus selleks, et mitte hoogu kaotada. 

    6. km tõi üldajaks 31.03, km ajaks sain 5.10, keskmine ja maksimaalne pulss oli 143/146. Kuna km oli kerge, siis lootsin pulsi alla poole saada, kahjuks ei õnnestunud. 6,5 km peal joogipunkt, kus endale hulga vett pähe valasin ja mõne lonksu võtsin. Minu taga olev naine andis mulle müksu selga, et eest liiguksin.

    7. km andis üldajaks 36.23, km ajaks sain kehva 5.19. Pulss 147/151.  Mingi aeg edasi teine joogipunkt, kus ka endale vett pähe kallasin. Ja sealt alates muutus jooks ühtäkki raskeks. Peale staadioni surusin tempot natuke alla ja lootsin kastmispunktile. Nagu enne aga öeldud, sain kehale vett vähe, ainult tossud vajusid üle ääre vette. 

    8. km tõi üldajaks 41.36, km ajaks 5.13, pulss 147/149. Km keskmine aeg oli langenud kahjuks 5.12 peale. Kuna ees 2 km, raskemapoolne tõus ja viimase km pööramised, siis kartsin, et ei pruugi ka 53 minutit alistada. Mingil hetkel meid selle naisega ka filmiti pikalt. Hiljem youtubest nägin, et filmiti 14 sekundit järjest. Sealt alates tundsin, et enam ei jaksa ja jään minu saatjast ise maha. Hõikasin veel talle, et andku minna, mina kahjuks jään. Ta püüdis mind küll julgustada. 

    Ja maha ma vaikselt jäin. Viimase tõusu alguses täitus 9. km ja üldaeg mul 46.46, km aeg oli aga üllatavalt natuke paranenud, see tuli 5.10, pulss 148/149. Km keskmine aeg 5.12. See andis justkui jõudu ja tõusul hakkasin eesjooksjatele hoopis järele jõudma. Üleval saingi 2 jooksjat kätte ja natukese aja pärast ka möödusin. Kuigi pöörded võtsid vastikult hoogu maha, siis sain enesekindlust. Kahjuks oli ka näha lõikamisi ja tean, et vähemalt osad tegid seda kogemata. Rajal puudusid segastes kohtades suunajad. Ise tegin enne starti raja endale kaardi peal selgeks, kõik seda aga ei teinud ja teisel ringil tekkisid ka juba vahed sisse. 

    Viimase km pööramised küll raskendasid jooksu, aga siiski tuli see mu päeva kiireim ja alistasin ka 5 minuti piiri. Oleksin küll soovinud enamat, kuid lõpus õnnestus kõik nii hästi, et alistasin ka 52 minuti ja sain ametlikuks lõpuajaks 51.31, minu kella järgi 51.28. Pulss viimasel km-l 152/156, km keskmine aeg 5.09. Mulle oli seegi oluline, et lõpus jõu leidmisega jooksin teise ringi  2 sekundit kiiremini kui esimese.

    Medalit ei olnud, saime mingi rinnamärgi, veepudel ja banaani. Hetk hiljem oli ka Cris lõpetanud ja minu julgustaja lõpu eel. Viimasele olen väga tänulik ja sain teada ka tema nime: Maria Sarv. Kui keegi teda teab, siis öelgu minu tänu talle edasi. Crisi sai ajaks 51.44 ja see oli peale haigust hea edasiminek. Enesega ei saanud täielikult rahul olla, sest kaotasin 2,5 sekundiga Ülemiste ööjooksu ajale.

    Kui üritusest midagi arvata, siis sellest võiks saada suur üritus, korraldajad aga on harjunud vist vaid pisemate üritustega. Kaasa tuleks tõmmata Võru linn, et elataks rohkem kaasa, et oleks piisavalt vabatahtlikke, et ka kohalikud aeglasemad jooksjad tuleksid kohale. See tõmbaks ehk üle Eestilist tähelepanu. Selliseid lihtsaid jooksjaid oli väga vähe, kohal olid ikka kiiremapoolsed rahvajooksjad. Rada on üldjuhul päris hea, ainult üks tõus, mis pole hullult raske. Stardi ja finišikoht ka hea. Ainult enne lõppu olevat pidevat pööramist saaks ehk natuke vähendada. Stardiks on valitud hea tänav, kus me üksteist ei talla. Kui minult küsida, kas osalen veel, siis arvan, et osalen küll. Ainus soov, et märgi asemel saaksin medali.

    Koju jõudsime umbes kolmveerand kaksteist.

    Kohtumiseni!

   

Ülemiste öö(õhtu)jooks 2022.

                     Tere!

    Mõtlesin teha kuus ühe postituse, kuid mitmel võistlusel osalemine muutis mu meelt. 

    Aasta tagasi registreerisin end samuti Ülemiste jooksule, kuid kand oli väga halvas seisus ja isegi kõndimine muutus sel ajal võimatuks. Paha emotsioonina murdis tol jooksul abikaasa kukkudes 4 luud. Üldiselt on nii, et 10 km pärast ma teise Eesti otsa ei sõida, kuid soovisin siiski sel jooksul korra osaleda. Teiseks ei saa ma üle 10 km praegu korraga joosta, teen seda vaid võistlustel. Kodus igapäevaselt harjutades jooksen keskmiselt 5 km korraga. 

    Registreerisin end augusti alguses, sama tegi ka Cris. Kuna ka Kati soovis seal joosta, siis sõitsimegi kolmekesi koos. Pole mõtet mitme autoga sõita kui ruumi autos piisavalt. 

    Startisime Lagujalt 15.20, tankisime Elvas, kell 16 olime Puhjas, kust Kati sai peale võetud. Umbkaudu 18.30 olime kohal. Auto parkisin Ülemiste keskuse "sise"parklasse nagu aasta varemgi. Võtsime stardimaterjalid välja, kolasime Ülemiste spordipoodides ja sõime kergemalt umbes tund hiljem. Edasi istusime keskuse ees, et aega parajaks teha. Umbes veerand kümne paiku panin selga jooksuks vajalikud riided ja numbri külge. Enne starti Crisiga ka kerge soojendus.

    Edasi tuli nii head kui halba. Hea oli praktiliselt kõik, stardikoridoris tehti soojendusvõimlemist, edasi tuli päris korralik ilutulestik. Kahjuks ei osanud korraldajad arvestada, kuhu kerge tuul ilutulestiku jäägid puhub. Need sadasid meile otse peale. Kui mulle üks tükk silma lendas, siis enam ilutulestikku nautida ei saanud ja oli piisavalt tegemist, et see tükk silmast kätte saada. 

    Start anti üsna täpselt, kell 22.00. Seda siis esimesele stardigrupile. Mina kuulusin Katiga teise gruppi ja meie start 22.02. Stardihetkel panin ka mina kella käima ja stardijoone ületasin 14 sekundit hiljem. Seda  polnud tegelikult vaja vaadatagi, sest aega hakati igaühel mõõtma alates stardijoone ületamisest. Rada on alguses nii suure jooksu kohta liiga kitsas ja käänuline, lisaks tänava kivide teravad ääred, "lamav politseinik" ja muud pisemad segavad faktorid. Pole ime, et mu naine eelmisel aastal selles kohas rängalt kukkus, kui otsis silmadega joogipunkti. 

        Alguses venisime kaua ja kartsin, et 1. km aeg tuleb väga aeglane. Siiski mingi aja pärast muutus tee natuke laiemaks. 1. km aeg 5.25, mis rahuldas. Tagantjärele mõeldes oli see liiga kiire. Teisel kilomeetril jõudsin ootamatult järele Crisile, kes pidi esimeses grupis startima. Möödudes selgus, et teda ei lastud esimesse stardigruppi ja startis koos teisega. Teine km oli pööre pöörde järel ja lõpuks ka parkimismajja minek, kus tuli joosta vasakule-üles, vasakule-üles, vasakule, paremale tagasipööre, paremale-alla ja paremale alla ja peale hoonet kohe pööre vasakule. Parkla oli betooni tõttu ka oluliselt soojem kui õhk väljas. 2. km aeg 4.55. 

    Kolmas km oli ühe pikema sirgega, mis oli hea, kuid ootamatult muutus asfalt mingiks kivipuruks. Siis tuli joosta mingisse hoonesse, kus ka halb pinnas. Hoones sees sai täis kolmas km. 3. km aeg tuli 4.59. Enesetunne väga hea. Hakkasin vaikselt mõtlema, et ehk suudan joosta alla 50 minuti. Millal seda viimati suutsin? 2018 oktoobri keskel, sealt alates lõhkus mind depressioon ja nagu on selgunud, siis ka ravim. Samas ravi oli hädavajalik. 

    Hoonest väljudes jälle pöörded ja halb pinnas. Edasi pöörasime Suur-Sõjamäe tänavale ja ees oli lai ja pikk sirge, mis väga sobis. Silvia, Gert ja Aleksandra olid 4. km alguses mulle juua pakkumas, mille ka vastu võtsin. Sirgel tundsin end hästi ja hoogu ei kontrollinud. 4. km aeg tuli 4.52. Nüüd hakkasin enda pulssi jälgima ja selgus, et see pidevalt üle 140. See on minu jaoks jooksu keskel liiga kõrge. 

    Kui sirge lõppes, siis jälle pöörded vasakule, paremale, tagasipööre, paremale ja siis sai esimene ring läbi. 5. km aeg 5.05. Tundsin juba natuke raskust. Lootsin, et küll joogipunktis kogun end ja pulss aeglustub. Kahjuks seda ei juhtunud ja tõmbasin natuke hoogu maha. 6. km aeg 5.29. Olin väga kurb, et 50 minutit jääbki unistuseks. 

    7. km peal tõmbasin veelgi hoogu tagasi ja siis sain pulsi alla 140. Jälle see parkimismaja keerutamine, mis kõikide kellad ja telefonirakendused segi ajas, sest ühendus satelliitidega puudus. 7. km aeg koguni 5.34. Km keskmine aeg muutus juba nii aeglaseks, et hakkasin kartma lõpuaega üle 53 minuti. 8. km aeg 5.29. Peale seda hoonest läbi jooksmist tundsin, et olen täiesti kinni. Asfaldile jõudes õe käest juua ei vajanud, tempo all ja mõtted negatiivsed. 

    9. km asfaldil aga sain enesetunde paremaks ja tempo hakkas taas tõusma. Võitlesin küll raske enesetundega, kuid olen end harjutanud lõpus kannatama. Tasus ka ära, sest 9. km aeg tuli 5.02. Nüüd oli selge, et üle 53 minuti ei lähe aeg ja hakkasin 52 minuti alistamisele mõtlema. Kuigi oli raske enesetunne, ometi hakkasin nüüd teistest pidevalt mööduma. Peale sirget, kus jälle mitmed pööramised, sain  indu juurde ja suutsin tempot tõsta. 10. km aeg minu kella järgi 4.39. Finišijoone ületamisel täitus minu kellal läbitud maaks 10,08 km, ajaks sain 51.46. 

    Miks 10,08 km? Esmalt stardis oli paarkümmend meetrit lisajooksu kuni stardijooneni, siis parkimismaja, kus kell mõõtis vaid sammude järgi. See, et siiski alistasin 52 minutit, tegi mingil määral head meelt. Hiljem ametlikke tulemusi vaadates oli mu ajaks märgitud 51.29, mis veelgi enam rõõmustas. Lõpuks ka üks 10 km, mille talutava ajaga suutsin läbida. Tervislik seisund ei võimalda hetkel  kiiremini joosta. Kui end alguses oleks natuke tagasi hoidnud, siis ehk oleks parem lõpuaeg tulnud. Hetkel ma siiski pole 50 minutit võimeline alistama.

    10 km. võistluse lõpetas 1191 jooksusõpra, lõpetada ei suutnud 10, lisaks said 17 jooksjat disklahvi. Miks? Kas lõikasid? Ei kujuta hästi ette. 

    Korraldajatele soovitaks muuta rada, eriti just algust ja lõppu. Tundub, et võistlusest saab suur rahvaspordiüritus ja rada peaks algusest lõpuni parem olema. Eriti algus! Mitme grupiga stardid on hädavajalikud ja ega meid sellele rajale rohkem mahugi. 

    Minu ametlik lõpuaeg seega 51.29, lõplik koht 423., omas vanuseklassis M55 jäin 13. kohale.

    Cris sai oma lõpuajaks peale haigust 53.57 ja Kati 57.04.

    Km. keskmine aeg 5.08, keskmine pulss 141, maksimaalne 155, 28 tõusumeetrit. 74% jooksuajast jooksin 4. tsoonis, viiendat tsooni ma ei saavuta, lihtsalt ei suuda nii kiirelt joosta. Suutsin kuni haigestumiseni 2018 oktoobris. Pulss ei lähe mul sealt alates liiga üles ja ei treeni seda ka aeglaseks. Varasemalt oli mu pulss rahulolekus 50 ... 55, magades 35 ... 50. 

    Psühhiaater on mu ravi muutnud ja tervis on natuke paremaks muutunud. Loodan, et see jätkub.

 

    Kohtumiseni!

Kokkuvõte juulist 2022 ja Kambja jooksusarja teine etapp.

                     Tere taas!

    Juulit lihtne kokku võtta, oli vaid üks pisike võistlus ja katsetasin jooksmisega erinevalt. Jalgrattal liikusin oluliselt vähem kui kuu varem, aga jooksukilomeetreid siiski natuke lisandus. Kand on kahjuks veel üsna tundlik ja ma ei tohi pikemaid jookse eriti ette võtta. 

    Kõndisin kuu jooksul 85 km, jalgrattaga sõitsin 277 km ja jooksin 129 km. Rohkem joosta oleks olnud liiga karm vasaku jala kanna suhtes. Ajaliselt liigutasin end natuke üle 43 tunni. Tagasi tõmbusin just ratta sõiduga, kuna soovisin rohkem aega jooksule kulutada. Ei läinud läbi, aga loodan siiski, et sügisel saan rohkem joosta. Need 2 ... 7 km on mind ära tüüdanud, kuna need on minu jaoks justkui sprint. Hakkad nagu jooksu juba tundma ja siis on kohe lõpp. 

    30. juulil olin neljandat aastat järjest vabatahtlik abiline Elva rattamaratonil ja kõik need korrad olen liiklust reguleerinud Kalmemäel, Elva-Kintsli-Nõuni-Räbi ristmikul. Ilm oli natuke jahe ja Cris kaebas korra ka külma üle. Temagi oli abiline. Kaalusin muidugi pikalt, kas minna appi või osaleda hoopis ise sel võistlusel. Kuna aga mind vajati appi, siis valisin viimase. Suure tõenäosusega osalen Tartu rattamaratonil 25. septembril. Kuna pole suurem asi sõitja, siis piirdun 40 km distantsiga. 

    Kui nüüd jookse natuke kirja panna, siis:

1. juulil jooksin 2,01 km ajaga 10.23. 

2. juulil 5,01 km ajaga 27.46. Kiireim km viimane ajaga 4.42.

3. juulil 5,71 km ajaga 32.56. Lõpuosa tuli päris kiire.

4. juulil 2,01 km ajaga 9.58 ja see rõõmustas. Ka esimene km on hakanud mul üha paremini välja tulema.

5. juulil osalesin Kambjas ja jooksin oma kella järgi 9,69 km ajaga 57.51. Pildil näha ka raja kiiremad ja aeglasemad kohad. Sinine näitab kõige aeglasemat.

7. juulil jooksin 7,01 km ajaga 37.02. Keskmine km aeg rõõmustas: 5.17. Kiireim km eelviimane ajaga 5.06.

8. juulil läbisin joostes 5,01 km ajaga 30.14. Jooksin teadlikult hästi aeglaselt.

10. juulil jooksin 7,01 km ajaga 38.13, kiireim km viimane ajaga 4.45.

11. juulil 5,01 km ajaga 26.45. Kiireim km viimane ajaga 4.42.

    Kui midagi täheldada, siis esimese km ajad on paranenud ja on peaaegu alati juba alla kuue minuti. Varem oli see võimatu.

12. juulil jooksin 7,01 km ajaga 40.27. Teadlikult rahulik jooks, ainult viimasel km-l lisasin natuke tempot.

14. juulil 7,01 km  ajaga 37.18. Kiireim km viimane ajaga 4.42.

15. juulil läbisin 7 km ajaga 39.35, ühtlaselt ja rahulikult. Lõpus natuke kiirust lisades.

16. juulil läbisin 8,01 km ajaga 47.14. Jooksin hästi rahulikult ja aeglaselt, ainult viimasel km-l lisasin õige natuke.

17. juulil jooksin 7,01 km ajaga 40.30. Kiiresti jooksin vaid viimasel km-l, ajaga 4.48.

    Neli päeva järjest üsna pikad jooksud tegid siiski jalale natuke liiga. Valusaks jäi ennekõike vasaku kanna sisemine külg. Kanna alune pole õnneks valus.    

19. juulil jooksin 2,01 km asjaga 9.38, mis selle aasta kiireim.

20. juulil läbisin 5,01 km ajaga 25.33. Ka see jooks aasta kiireim. Viimase km aeg 4.30, mis rõõmustas.

21. juulil 5,01 km ajaga 27.13. Viimasel km-l natuke pingutasin: 4.55.

23. juulil jooksin 7,01 km ajaga 39.15. Kiireim km viimane ajaga 5.04.

    25. juulil jooksime koos Crisiga 10 km. Aeg tuli 56.28, kiireim km viimane ajaga 4.45. Tempole rõhku ei pannud, lihtsalt proovisime rahulikult ja natuke kiirema lõpuga joosta. Arvestada tasub ka seda, et minu kodukandis jooksmisel on iga km kohta keskmiselt  8 ... 10 tõusumeetrit.

26. juulil jooksin rahulikult 5,01 km ajaga 28.51. Ainult viimasel km-l natuke kiirendasin.     

    Edasi 2 puhkepäeva, kuna jalale ei meeldinud need 5+ km-ga jooksud. 

29. juulil jooksin 5,51 km ajaga 30.17, kiireim km viimane.

30. juulil jooksin 2,01 km rahulikult ajaga 10.38.

31. juulil proovisin aga kiiremat kolme. Aeg tuli 14.48, viimase km aeg 4.32.

    Natuke eraldi ka Kambja teisest etapist. Sel korral oli rada muudetud vastupidiseks ja lisatud üks osa. Seega rada ka 200 meetrit pikem kui esimesel etapil. Ringi algus raskem, siis natuke kergem osa, siis jälle raskem ning viimased poolteist km-t natuke kergem. Ja selliselt 2 ringi. Joogipunkt kahe ringi vahel. 

    1. km ajaga 6.37, 2. km 5.55, 3. 6.14. Siis sai raskem osa läbi ja neljas km ajaga 5.21. Viienda km aeg koos joomisega 5.57. Kuues km tõi aja 6.27, 7. km 6.00, 8. km 6.23. Edasi lihtsam osa ning 9. km aeg tuli päeva kiireim: 5.14. Viimase 700 meetrit andis ajaks 3.42. Teine ring kiirem kui esimene, aeg parem ka esimese etapi tulemusest. Seda olulisem, et teine etapp oli 200 meetrit pikem. Taas sain karika, oma vanuseklassis 1 konkurent, keda sel korral võitsin. Sama vanuseklassi kahele naisele aga kaotasin. Tublid naised! 

    Lõpuaeg 9,7 km kohta 57.51. Üle pika-pika aja keskmine kiirus Kambjas alla kuue minuti km kohta. Tõusumeetreid kogunes 183, keskmine pulss 138, maksimum 151.

    Kui veel midagi endast lisada, siis rattasõit muutus kiiremaks ja kergemaks, sama jooksuga. Aga pulss hoiab mind ikka tagasi. Pulss lihtsalt üle 152 ei lähe. Kui see muutuks ka kiiremaks, siis küllap muutuks seda ka jooks. Praegu läheb hing kinni ja õhku ei jätku pulsil 150. 

    Depressiooniga asi natuke paranenud, ravimi vahetus on kasuks tulnud. Kuid kand teeb siiani muret. Kas ma üldse saan hakata pikemaid distantse läbima. Alla 10 km pole nagu õige jookski. 

    Järgmisena on ees ootamas 2. augustil Kambja kolmas etapp ning 13. augustil püüan Ülemistel öö(õhtu)jooksu siiski läbi joosta. Ja ehk ka hooaja parima tulemuse saada. Eelmisel aastal läks halvasti, kand ei lasknud kõndidagi.

     Seniks kohtumiseni!

    

Kokkuvõte juunist 2022. Elva Südaööjooks, Kambja ja Rakvere.

                             Tere!

    Juuni osutus imelikuks kuuks ja seda just seetõttu, et plaanid muutusid jooksvalt. Kõik ettevõetu pole osutunud õigeks, aga seis pole ka vilets.

    Lubasin, et esimene võistlus toimub Kambjas 21. juunil ja seal 5 km. Esmalt juhtus aga nii, et läksin kaasa tütardega Rakverre, Liisi jooksis seal 10 ja Cris 21,1 km. Kohapeal aga selgus, et mul läks hammas verele. Kahjuks 10 km distantsile kohti ei olnud, alles oli vaid poolmaraton ja mingi Stebby 5 km, mis ajavõtuta ja medalita. Registreerisin end siiski 5 km distantsile. Ja eriti ei kahetse. 

    Stardis ronisin pea täitsa lõppu nagu mul tavaks. Rada osutus kergeks, kuid esimesed pool km ei saanud joosta, vaid tippida. Sellest ka esimese km aeg 6.30. Teadsin, et suudan joosta umbkaudu 28 minutiga, aga edasi osutus jooks kergemaks. 2. km ajaks sain 5.18. Kuigi enda meelest hoidsin end tagasi, et kanda säästa, siis 3. km ajaks tuli 5.08. Rada oli kerge ja alles lõpu poole tuli palju pööramisi. 4. km aeg 5.12 ja ma muudkui imestasin enda üle. Siiski ilmnes, et rohkem väga jaksu polegi ja viimane km tuli raske. Aeg tuli küll punnitamise tõttu hea, aga seal kusagil oli ka minu piir sellise tempoga. 5. km aeg 4.53 ja kogu distantsi lõppaeg rahuldavad 26.28.

    Peale seda tundsin, et pole ikka Elva jooksuks valmis, kuna kand on tundlik. 17. juuni õhtul sõitsin rattaga Elva, et Crisi stardimaterjalid välja võtta. Aga oh häda, ei suutnud taas vastu panna. Registreerisin endki jooksule ja lootsin distantsi pooljoostes/poolkõndides siiski läbida. 

    Umbkaudu 22.30 jõudsime Elva, natuke jalutasime ja siis starti. Crisi unistus oli saada km keskmiseks ajaks umbkaudu 5.10, ise lootsin salamisi, et tunniga saaks hakkama. Start üsna mõistlikul ajal ehk 23.00. Kuigi võiks veel tunni jagu hiljem olla nagu aastal 2019.     

    Elvas on esimesed 3,5 km kerge, kuigi asfalt suuresti üsna viletsa kvaliteediga. Peale starti umbkaudu 0,3 km algab jooks kogu tänava ulatuses ja trügimist enam ei ole, enne mitu pööret ja segame üksteist korralikult. 1. km aeg 5.44, 2. km aeg 5.27 ja 3. km aeg 5,17. Edasi läheb varsti rada raskemaks, tõusukesed ja langused, pinnas pidevalt vahelduv. Kuna polnud nii pikalt jooksnud, siis otsustasin joosta pulsi järgi. Püüdsin, et üle 140 pulss ei läheks.

    4. km aeg 5.37, millega jäin rahule. Jalg tunda ei andnud, seetõttu jätkasin jooksmist. Lootsin muidugi, et suudangi lõpuni joosta. 5. km aeg 5.37. Sel ringil ka joogipunkt. Edasi tõus Muusikakooli ette, siis haigla eest mööda ja taas väike tõus. 6. km aeg 5.26, 7. km aeg 5.32. Tundsin, et ehk suudan isegi 55 minutiga distantsi läbida. Kontrollisin tempot pidevalt, eriti hoolikas olin laskumistel, kuna siis tahab kand eriti tugevalt tee pinda tabada. Peale rasket tõusu tulid väga kiired laskumised, kus end väga tagasi hoidma pidin. 8. km aeg 5.24. 9. km tõi ajaks 5.28. 55 minuti lõppajast olin mõne sekundi vaid maas. 

    Edasi ümber Arbi järve, mille pinnas mulle üldse ei meeldi võistlusel. Viimased pöörded ja finiš! Viimasel pöördel ergutasin ka üht naisjooksjat, et ta hoogu juurde paneks, aga ta oli kahjuks üsna läbi. Viimase km aeg 5.21 ja kogu distansti läbimiseks kulunud aeg 54.56. Ühtpidi tore, teisipidi paha tunne ka. Enne haigestumist 2018 jooksin 10 km 47 minutit ja alla sellegi, nüüd võitlen 55 minutiga. Medal tegi headmeelt, esimene jooksumedal ikkagi sel aastal. Cris ületas ka oma soovitu ja jooksis natuke alla 50 minuti.

    Mis edasi? Plaanisin Kambjas ka joosta 10, kuna see tundus veel kauge üritusena. Ajasin nädalad segi. 

    21. juunil kell 17 tuli telefoni aga teade, et tunni pärast algab Kambjas jooksuvõistlus. Arvasin, et see nädala pärast, aga nüüd ühtäkki vaja kohe autosse istuda ja Kambja sõita. Hea, et oli vaba auto kodus. Rattaga ei oleks jõudnud.

    Kohapeal otsustasin, et jooksen ikkagi 10 võistlusena. Kuna seal rada väga raske, vähemalt minu jaoks, siis otsustasin, et hetkeotsused saavad mõjutama tempovalikut, jooksu või kõndi. Heli otsustas tulla ka peale oma jubedaid luumurde eelmise aasta augustis. Muidugi vaid kõndima, sest joosta ei saa ta siiani. 

    Number särgile ja varsti start. Kui esimene km on kergema poolne, siis edasi tulid muutused kiirelt. 2. km väga raske, tõusud sellised, et paljud kõnnivad neist üles. 3. ja 4. km natuke kergemad, aga kõrgus pidevalt rajal muutuv. 4. km lõpus algab kõige raskem, pikem ja järsem tõus Kopsumäe tippu ja siis viimased 0,5 km allamäge. Selliselt 2 ringi, joogipunkt esimest ringi lõpetades. 

    Esimese km aeg 5.59, 2. km aeg 6.31, 3. km aeg 5.44. Jooksin pikalt koos Ulviga, aga viiendal km-l läks ta mul eest ära. 4. km aeg 6.05. Esimese ringi aeg 29.12. Ringi pikkus umbes 4,75 km.   

    Teisel ringil oli raskem ja olin ka aeglasem, samas ringi teisel poolel kosusin. Ja mingil hetkel hakkasin taas Ulvi selga nägema. Ei plaaninud teda taga ajama hakata, aga vahe vähenes siiski pidevalt. Kopsumäe tõusul oli selge, et ta jääb liiga palju ette. Tõus ise selline, et ka kõndides läheb pulss väga kõrgele. Elasin selle tõusu siiski nii üle, et Ulviga vahe ei suurenenud ja laskumistel hakkas taga ajamine. Ta ka järele ei andunud, ja hoidis pisikese vahe lõpuni enda kasuks. Jäin talle alla 1,4 sekundit. Korra küll mõtlesin lõpu kurvis spurtida, aga sisekurvis polnud ruumi ja nii jäigi. 

    Lõppajaks sain 58.12 ehk siis teine ring siiski tsipake kiiremini. Osalejate vähesuse tõttu sain ka omavanuste seas teise ehk viimase koha ja toreda karika. Tõusumeetreid kogunes 174. Korralikku jooksurada suures ulatuses ei ole, jookseme heinal, murul, mätastel. Vahel on head sõkutud rada, aga vaid vahel. Kurtjaid peale minu ei tundu olevat. Cris, kes sel aastal töö tõttu ei osale, jooksis eelmisel aastal kõikidest tõusudest üles ja seda suudavad seal vähesed. 

    Siiski oli 2 nii väikese vahega joostud 10 km kannale liiast ja võtsin harjutamisel natuke hoogu maha. 

    Juunis mängisin 3 korda korvpalli, kokku 4 ja pool tundi, käisin ka korra ujumas. Ujumist mõõtis kell minu arvates valesti.  Kõndisin 75 km, aega kulus selleks kokku 15 tundi ja 34 minutit. Jooksin 19 korda ja läbisin 101,77 km. Aega kulus selleks 9 tundi ja 41 minutit. Seega keskmine kiirus natuke üle 10 km/h. Kuna võhma eriti lühikeste distnatsidega ei treeni, siis proovisin palju rattaga sõita. Rattal läbisin juunis 539 km, aega kulus selleks 25 tundi ja 25 minutit. Kiirus madal, aga siiski väike areng toimunud. Läbitavad distantsid 11 ... 45 km pikad. 

    Järgmine Kambja jooks toimub juba 5. juulil, sinnani üle 5 km korraga ei jookse. Ehk suudan siis taas seal läbida 10 ja kanda kahjustamata. Rohkem võistluseid ei näe esialgu tulemas. Pühajärve küll on, aga vahe Kambjaga liiga väike ja jala tõttu sel ei osale. 

    Ostsin ka uue spordikella, mis eelmisega võrreldes (Fenix 5+) on osutunud oluliselt täpsemaks.

Kohtumiseni.

Kokkuvõte aprillist ja maist 2022.

                             Tere taas!

    Püüan lühidalt need kaks kuud kokku võtta. Märts lõppes sellega, et alustasin hästi lühikeste jooksudega: üks ... kaks km korraga. Aprillis jätkasin selliselt kuni 7. aprillini. Siis aga tegin vea ja jooksin korraga 5,38 km ning kand jäi kergelt valusaks päris mitmeks päevaks. Kuna ilmad olid püsivalt jahedad, siis jalgrattaga ei sõitnud, ainult kõndimas käisin vahel. Alles 12. ja 13. aprillil sain rattaga sõidetud. 

    Edasi tuli aga vastik gripp ja olin 2 nädalat täielikult rivist väljas. Kannale tuli see kasuks, sest peale tõbe enam valu seal ei tundnud ja kolm nädalat peale viimast jooksu sain taas 2 km joosta. 

    Aprillis kõndisin 90,6 km, sõitsin jalgrattaga 41,7 km ja jooksin ligi 21 km. Seda siis üheksa korraga kokku. Kokku kulus nendeks aega 19 tundi ja 41 minutit.

    Aprillis käisin ka psühhiaatri juures, kes muutis ravi olulisel määral. Enne muidugi tuli teha eelmise ravimi n.ö. maha jätmine ja uuega kergelt alustamine. Kas see on toiminud? Mõningasel määral on, aga aega sellest veel natuke vähe möödunud, et saaks midagi täpsemalt kirja panna. 

    Mai sai tegusam kuu, kuna temperatuurid üle 10 kraadi juba. Alustasin kuud 2 km jooksudega, edasi liikusin 3 km peale ja siis juba ka 4 km peale. Alates 17. maist olen jooksnud vaheldumisi 4 ja 5 km korraga. Üldiselt püüan jooksuga samal päeval kõndimist vältida või siis väheke kõndida. Ka korvpall tuli uuesti kavva. 

    Mais mängisin korvpalli 6 tundi. Kõndisin 57 km, jooksin aga 91 km. Jooksmisel muidugi see jama, et ei jaksa kiirelt joosta. Kiireimad jooksud on tulnud keskmise km ajaga 5.30, parima km aeg oli korra mõni sekund alla 5 km. Sageli jooksen 6 min. km kohta ja samal ajal tunne, et see mu maksimum. Samal ajal pulss vaid 125 ... 140. Pulss lihtsalt ei lähe üles, lausa sein tuleb ette, samal ajal justkui hingetuks end jooksnud. Kas see enam üldse minu puhul muutub? Igatahes lootus hakkab vaikselt kaduma.

    Jalgrattal läbisin 18. korral 292 km. Mitte just palju, aga midagi siiski. Pikemad sõidud üle 20 km korraga. Kokku jalgrattal ligi 14 tundi. Mais liikusin siis ajaliselt kokku 39 tundi ja 38 minutit.

    Mis edasi? Tahaksin väga võistelda, aga ei plaani enam kanda enneaegu koormata. Kahel järjestikul aastal tegin nii, et alustasin kohe pikemate jooksudega ja lõpuks ei saanud enam kõndidagi. Nüüd katsetan vastupidi, samm-haaval lähevad läbitavad distantsid pikemaks ja ehk saan mingil ajal juba ka 10 ning enam km läbida.  

    Olen mõelnud Elva Südaööjooksu peale, aga kardan siiski 10 km korraga veel ette võtta. Isegi korvpallimängud teevad kanna veel vahel tundlikuks ja kergelt valusaks.

 

    Arvatavasti alustan vaid Kambja Jooksusarjaga ja esialgu 5 km korraga. Täitsa võimalik, et esimene ametlik võistlus saab olema alles Linnamaraton ja seal 10 km. Tallinna Maratoni peale ei mõtle, kuna sinna ma nii lühikest maad jooksma ei lähe. Väga hea oleks see kui saaks juba 6. augustil Tartu Suvejooksul osaleda ja seal 10 km läbida. Ühtki poolmaratoni selleks aastaks plaani ei võta ja seda seetõttu, et kand paraneks täielikult ja järgmisel aastal saaks just pikemad distantsid taas kavva võtta. 

 

    Kui veel midagi kirja panna, siis lõpuks olen saanud kaalu langema. Veel 2 kuud tagasi kaalusin 86 kilo, nüüd 81,5. See nõuab aga tugevat pingutust ja kontrolli.  

                 Seniks aga kohtumiseni!